Võõrliigid (0)

Võõrliigid Eestis
Võõrliik on mittepärismaine liik, kes on vaadeldava piirkonna ökosüsteemidesse sattunud inimese kaasabil. Tahtlikult sisse toodud liikide puhul on enamasti tegu koduloomade või kultuurtaimedega.
Võõrliigid võivad naturaliseeruda, s.t levida looduslikesse kooslustesse ja neis püsida. Naturalisatsioon on võõrliikide kodunemine. Võõrliike, mis naturaliseeruvad eriti ulatuslikult, nimetatakse invasiivseteks. Bioinvasioon ehk invasiivsete võõrliikide levimine on nähtus, kus mingi võõrliik inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil ulatuslikult levib ning kinnistub uue levikuala looduslikes või poollooduslikes elupaikades.
Eestis on enne 19. sajandit sisse toodud võõrliikide arv väga väike. Võõrliikide arv kasvas järsult koos aianduse ja rahvusvahelise transpordi arenguga 20. sajandil. Selle tulemusel ületab Eestis kasvavate taimede võõrliikide arv pärismaiste liikide arvu praegu mitmekordselt.
Bioinvasiooniga kaasnevad ohud: Kohalike liikide vähenemine või isegi väljasuremine, biodiversiteedi vähenemine
Invasiivsete liikide kahjulikkus seisneb järgnevas:

• sisenevad kohalikku toiduahelasse;
  
• konkureerivad teiste organismidega täites samu nišši;
  
• võivad olla toksilised kohalikele liikidele, s.h. inimesele;
  
• on patogeenide ja parasiitide kandjateks;
  
• hübridiseeruvad lähedaste liikidega;
  
• nõrgendavad geneetiliselt kohalike populatsioonide kohastatust.
  

Valdavalt kehtib ligikaudne reegel, et 10% immigrantidest naturaliseerub ja neist omakorda 10% muutub invasiivseteks.
Looduskaitseseaduse järgi on keelatud võõrliikide loodusesse laskmine . Lisaks on keskkonnaministri määrusega kehtestatud nimekiri liikidest, mida ei või Eestisse tuua ka kodus pidamiseks või aias kasvatamiseks. Neid liike võib Eestisse tuua või neid siin kasutada ainult keskkonnaministri eriloa alusel.
Eestis on näiteks järgmised võõrliigid:

Kodutuvi- esimene Eestis püsima jäänud võõlinnuliik; levik on seotud inimasustusega;

Vaaraosipelgas- ürgkodumaa India või Sunda saared; inimene levitab tahtmatult toiduainete kaudu kandes edasi väga mitmesuguste esemete sisse peidetud pesi;

Karpkala- toodi Eestisse, et kasvatada tiikides;

Siberi nulg- talub hästi külma ja kasvab ka varjus ;

Harilik viinamäetigu- Eestis leidub teda eelkõige saartel, kuid ta on levinud ka Mandri-Eestisse, näiteks Tartu maakonnas ;

Lusitaania teetigu- Portugalist pärit tigu on levinud Kesk- ja Põhja-Euroopasse, viimastel aastatel ka Eestisse; uutesse paikadesse levib liik peamiselt munadena koos mulla ja taimedega;

Signaalvähk- leiti Eestis vähiuuringute käigus 2008. aastal Mustjõest Harjumaalt;

Sosnovski karuputk - naturaliseerunud liik; tõrjub looduslikud rohttaimed välja ja ka puittaimed ei suuda putke kasvualal areneda;

Unimudil- Eestis leiti esmakordselt 2005. aastal Narva veehoidlast; talub hästi reostust, hapnikuvaegust, veekogude külmumist ja kuivamist;

Punakõrv-ilukilpkonn- lemmikloomana toodud paljudesse Euroopa riikidesse, sealhulgas Eestisse;

Ameerika kevadvõhk- pärismaisena kasvab Põhja-Ameerika lääneosas; Euroopas kasvatatakse aedades dekoratiivtaimena alates 20. sajandi algusest;

Galeega - söödakultuurina sisse toodud ja aretatud ; on muutunud järjest laiemalt levivaks ohtlikuks võõrliigiks;

Verev lemmalts- on peaaegu kõikjal Euroopas naturaliseerunud võõrliik, mis tõrjub välja kohalikku taimestikku;

Järvekonn - on levinud suures osas Euroopas, Venemaal ja Kesk-Aasias; Eestis kahepaiksetest ainus võõrliik;

Faasan - farmilinnuna kasvatatakse Eestis faasaneid faasanikasvandustes Räpinas, Läänemaal ja Saaremaal;

Kährik- Eestis tabati esimene kährik 1938. aastal;

Mink - võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud ;

Hiina villkäppkrabi - Toodi juhuslikult ballastveega Hiinast; suudab elada tugevalt reostunud veekogus;

Kaarkollakas- kasvab umbrohuna põldudel, aia ääres;

Kanada lagle - algupärane leviala on Põhja-Ameerika, Eestis kohati esimest korda 1968. aastal; eelistab pesitseda taimestikurikastel järvedel, merelahtedes ja saartel;

Kurdleheline kibuvits - küllaltki külmakindel, vähenõudlik mullastiku suhtes; Eestis väga levinud ilupõõsas;

Kartulimardikas - kodumaa on Põhja-Ameerikas, omab väga suurt rännuinstinkti, massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus;

Ondatra- looduslik levila on Põhja-Ameerikas; Eestisse on introdutseeritud 1947. ja 1952. aastal, olles nüüd naturaliseerunud liik;

Hobuoblikas- suurekasvulise taimena muudab rohumaid liigivaesemaks;

Tulipart- Eestis on üliharuldane eksikülaline; tuliparte on kerge kodustada;

Kühmnokk -luik- pesitseb Põhja-, Lääne-, Kaspia ja Musta mee ärsetel aladel; soodsatel talvedel talvtub Eestis;

Kaunis teleekia- Eestis kasvatatakse ilutaimena, kuid metsistub kergesti; paljuneb hästi nii vegetatiivselt kui ka seemnetega;

Valgeamuur- peetakse üheks kõige tähtsamaks akvakultuuri objektiks maailmas ja kultiveeritakse peamiselt veetaimestiku kontrolli all hoidmise eesmärgil;

Ümarmudil - Eestis juhusissetungija; väga tolerantne erineva toidu ja elupaiga suhtes; paljuneb kiiresti ja levib hästi.