Kartulimardikas (4)

5 VÄGA HEA

Kartulimardikas
Kartulimardikas kuulub klassi putukad, seltsi mardikalised , sugukonda poilased . Võitluses suurima kartulikahjuriga on inimene proovinud juba kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid. Need pole aga tulemusi andnud, kuna kartulimardikas on endistviisi elus ning koguaeg paljuneb.
LOODUSLIK ELUKESKKOND.
Esialgu toitus kartulimardikas kartuliga lähisuguluses olevast maavitsalisest taimest, mida ameeriklased kutsuvad “ buffalo burr“-“piisoni takjas“, eestikeelne nimetus nokjas maavits. Esialgu elutses kartulimardikas vaid Põhja-Ameerika keskpiirkondades, eelkõige Kaljumäestiku Colorado osariigis.
Tänapäeval esineb kartulimardikat praktiliselt igal pool, kus kartulit kasvatatakse, erandiks on Suurbritannia , kus on õnnestunud kõik sinna juhuslikult sattunud isendid hövitada.
TOITUMINE.
Täiskasvanud mardikad ja nende vastsed toituvad kartulitaimede lehtedest, mida nad erakordse kiirusega järavad. Mitu mardikat või vastset on võimelised ühe taime täielikult paljaks sööma, arvukam populatsioon aga tühejendab põllu mängleva kergusega. Kartulimardikas eelistab kartulilehti, ent toitub ka muudest maavitsalistest taimedest.
VAENLASED.
Kartulimardika suurim vaenlane on muidugi inimene, kes peab teda üheks suurimaks kahjurputukaks. Kasutusele võetud keemilised vahendid mardika populatsioone kahandanud pole. Kõigele vastupidav mardikas paljuneb nii kiiresti, et talle ei mõju isegi kõige kaasaegsemad kahjurite vastu võitlemise meetodid. Kartulimardika looduslikeks vaenlasteks on faasan , kes sööb ta vastseid , ning mõningad põrnikad, kes söövad nii vastseid kui ka täiskasvanud kartulimardikaid.
ELUTSÜKKEL.
Peamine põhjus miks kartulimardikas vaatamata kõikidele temast vabanemise katsetele kogu maailmas üldlevinud on, peitub tema erakordses viljakuses. Emane mardikas muneb kartulitaime lehe alaküljele kuni 2500 muna, mis omavahel 20-80 kaupa kokku kleepunud, et olla päikese ja vihma eest kaitstud. Munad arenevad mitu päeva, vastsed hakkavad kohe pärast koorumist lehtedest toituma. Kahe- kolme nädala jooksul saavutab vastne pikkuseks ligikaudu viisteist millimeetrit, kaevub mulla sisse ja nukkub. Kümne kuni viieteistkümne päeva möödudes tuleb täiskasvanud mardikas mullast välja, kes elab üle talve ning on kuni sügiseni suuteline tootma kuni mitutuhat järglast, kellest igaüks hakkab samuti ise kiiresti paljunema. Talveks kaevub kartulimardikas sügavale mulla sisse, kus elab üle isegi subaraktilise pakase. Kevadel rünnakud kartulipõldudel jätkuvad. Emase keskmise viljakuse (700 muna) korral ulatub tema järglaskond juba teises põlvkonnas 250 000 isendini, ning võib hävitada üle tonni kartulipealseid. Aga mardikaid on ju miljoneid!
HUVITAVAID FAKTE:

Kartulimardikas on vastupidav äärmuslikele temperatuuridele, ta talub ühtviisi hästi nii leitsakuid kui pakast.
Algul nimetati kartulimardikat COLORADO mardikaks USA osariigi järgi, kus teda esimest korda kahjurina märgati.
Kui kartulimardikas 1824. aastal esmakordselt avastati, peeti teda huvitavaks ja harvaesinevaks liigiks .
Hädaohu korral teeskleb kartulimardikas surnut .
Kartulimardikas kuulub poilaste sugukonda, kuhu veel muuhulgas kuuluvad näiteks roomardikad, kilpmardikad ja viljakuklased.
Täiskasvanud mardikas on 3,5-10 mm pikk, vastne 15 mm.
Mardikad on kollast värvi, tähelepandavate pikitriipudega, vastne on punane mustade täppidega.

Täiskasvand mardikas
Kartulimardika vastsed
Tanel Uusküla 8.c

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk · .doc · 22 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-05-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

annzuu Õppematerjali autor

referaat

kartulimardikas colorado

Sarnased õppematerjalid

doc

Puisniitude loomastik

putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud. Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid

Pärandkooslused