Inkad (0)

Tallinna Kuristiku Gümnaasium
NIMI
klass
Inkad
Referaat
Juhendaja : NIMI
Tallinn 2014

Sisukord

Sissejuhatus 3
Vana inkade müüt: 3
Inkad 3
Elanikud 4
Tavainimesed 4
Käsitöölised 4
Aadlikud 5
Kuningad 5
Põllundus 6
„Ainuke inka “ 7
Valitsus 8
Kuritegevus 9
Religioon 10
Haridus 11
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Vana inkade müüt:

Päikesejumal Inti lõi mehe nimega Manco Capac. Ta kartis, et Manco-l hakkab üksi liiga igav ja tegi talle seltsiks naise, kes oli samal ajal ka tema õde. Naised ei vajanudki nime ja sellepärast oli ta õde nimetu.
Päikesejumal andis Mancole kullast tehtud saua, mille abil too pidi otsima erilise koha, kuhu ehitada oma linn. Inti juttude kohaselt pidi sau vajuma maa sisse, kui õige koht linna jaoks oli leitud.
Manco ja tema õde rändasid ringi ja leidsid lõpuks koha, kus sau maasse vajus. Nad nimetasid selle Cusco linnaks, nagu päikesejumal Inti soovitanud oli ja nii tekkiski esimene inkade linn.

Inkad

Inkade riik tekkis umbes 13. sajandil tänapäeva Peruu aladel Lõuna-Ameerikas ja kestis kuni 16. Sajandini. Nad ristisid oma impeeriumi Tawantinsuyu-ks, mis tähendab „neli maad koos“, sest nende impeerium oli jaotatud põhja, lõuna, ida ja lääne suyos-ks, mis kohtusid pealinn Cuscos. Sõna „inka“ tähendab ketšua keeles valitsejat või jumalat.
20 000 aastat tagasi- kütid ja korilased.
7000 aastat tagasi- hakati tegelema põlluharimisega.
2000 aastat tagasi-kujunes välja Cusco linn, mis oli siis vaid veel küla.
1400 -inkad olid vallutanud enamiku Andidest.
1531 -hispaanlane Francisco Pizarro vallutas inkade impeeriumi
Tänasel päeval elavad Peruu aladel inkade järeltulijad .

Elanikud

Tavainimesed

Tavainimestel puudusid igasugused õigused, nad ei tohtinud üldse reisida . Nad pidid koguaeg töötama, välja arvatud väikesed pausid söömiseks, joomiseks , pesemiseks ja tillukeseks puhkuseks.
Talupojad ei elanud linnades, vaid onnikeses, mis oli nende haritava põllu kõrval. Inimesed olid valitsuse poolt jaotatud 12-liikmelistesse gruppidesse . Ei arvestatud sellega, et löödi perekonnad lahku, teha oli vaja võrdsed grupid.
Ühetoalised hütid olid tehtud kivist või pilliroost. Katused olid tehtud õlgedest ja neil polnud korstnaid. Ainuke väljapääsu võimalus oli uks, mis oli kaetud ainult tükikese naha või kootud riidega. Hüttides polnud mööblit, magati ja istuti mattidel või loomanahkadel.
Inspektor otustas, kas ilm on töötamiseks piisavalt hea, aga tavaliselt pidid talupojad alati töötama. Kui keegi leiti oma hütist niisama laisklemas ja tal polnud selleks luba, tapeti ta ära.

Käsitöölised

Käsitöölised elasid linnas juba natuke uhkemates majades , kui seda oli talupoegadel. Enamikel neist olid kahekorruselid, mõnel isegi kolmekorruselised majad, millel tavaliselt oli aken või isegi kaks.
Tasuks oma toodete eest said nad sööki , riideid ja muid eluks vajalikke asju. Ka kõik oma käsitööks vaja minevad materjalid said nad riigilt. Käsitöölised tootsid relvi, riiet, tellised, ehteid ja muud kunsti. Nad olid palju rohkem austatud kui põlluharijad , sest nende tehtud tooted olid kasulikumad.

Aadlikud

Aadlikutel oli luksuslik elu. Nad elasid uhketes majades, mille uksed olid kaunistatud kulla, hõbeda ja kõige muu särava ning sätendavaga. Katused oli kaldus ja ukseaugud kentsaka kujuga. Inkad oli suurepärased ehitajad. Ka nende kodus puudus mööbel, sest istumiskohad olid seinte sisse tahutud.

Kuningad

Kuninglikud inimesed elasid paleedes, mille seinad oli kaetud kullaga. Seintel oli kaunid maalid ja sädelev kunst . Keraamike oli kaetud kulla ja hõbedaga. Mõndades paleedes olid isegi kivist vannid .
Pärast kuninga surma ta surnukeha mummifitseeriti ja ei maetud maha, vaid jäeti paleese.Ka tema perekond ja teenijad jäid paleesse edasi endist elu elama, et juhul ,kui kuningas midagi soovib, siis saavad nad seda talle pakkuda.

Põllundus

Inkade impeeriumis ei tundnud keegi nälga. Liha söödi vähe, aga toitu oli neil palju.
Inkad oli esimesed, kes hakkasid kasvatama kartuleid . Nende kolm põhi toiduainet olid mais, kartulid ja kinoa , mis talus päris hästi külma. Kasvatati veel tomateid, avokaadosi, pipart , maasikaid, pähkleid, ube, ananassi, banaane ja muud. Peeti ka mesilasi .
Inkadel oli rohkem toitu, kui nad ära jõudsid süüa. Et toidul mitte raisku lasta minna kuivatati see ära ja seda hoiti erilistes ehitistes . Külma kliima tõttu oli toitu lihtne kuivatada. See visati välja külma kätte, seejärel trambiti sellest vesi välja ja jäeti päikese kätte kuivama.
Kuna inkad elasid mägedes, leidus vähe lauget maad ja nad tegid mäele platvormidena põllulapid. Nii oli ka põldude niisutamine väga lihtne. Ülevalt tulev vihmavesi suunati läbi iga astme. Igaksjuhuks ehitati veel eraldi veejuhtmed.
Nad olid väga head põllupidajad, leides igale probleemile lahenduse.

„Ainuke inka“

Kõige tähtsam oli Sapa (tõlkes ainuke) inka. Ta oli valitsuse pea, kõik kuulus talle, tema võttis vastu seadused ja temal oli alati õigus.
Sapalil oli palju naisi ja lapsi. Naiste tööks oli korjata üles kõik mis nende abikaasal maha kukub, olgu see kasvõi tema juuksekarv. Kõik mis kuulus pealikule oli püha ja seda tuli käsitleda suure hoolega.
Sapa riietus väga uhkelt. Ta kandis erilist peaehet, mis oli tehtud kullast ja sulgedest. Ta kandis ekstreemselt raskeid kullast ehteid ja hiiglaslikke kõrvarõngaid, mis olid samuti kullast. Riided oli tikitud ja kaetud ehetega, sussid oli tehtud karusnahast ja parimast riidest. Sapa kandis iga oma riietust vaid korra. Kui ta oma kostüümi seljast võttis põletati see kohe ära. Õmblejad olid ametis, et teha pealikule iga päev uus riietus.
Iga kord kui Sapa oma paleest lahkus oli ta nägu kaetud poolläbipaistva riidega, sest ta oli liiga tähtis, et iga tühine inimene teda näha võiks. Igale poole kuhu ta läks järgnesid talle sajad teenrid , assistendid ja aadlikud.
Mõnel Sapal oli kuni 100 last. Enne oma surma pidi ta valima oma laste seast järgmise valitseja. Selleks aga ei saanud automaatselt vanim poeg, vaid lapsed pidid end isale tõestama. Ainult Sapa sai valida, kes on väärt riiki valitsema .
Sapa ei olnud ainult valitseja. Usuti , et ta on otsene päikesejumala järeletulija, mis tegi temast jumala.

Valitsus

Sapa oli valitsuse pea, kogu võim oli temal ja kõik seadused olid tema poolt tehtud. Kuid ta ei saanud päris üksi hakkama. Ta võttis endale appi oma sugulased ja aadlikud, kes aitasid inkade impeeriumit juhtida. Sapal olid ka nõuandjad, kes vaatasid, et kõik teeksid oma tööd nii nagu peab.
Kui Sapa otsustas vastu võtta uue seaduse jõudis see kõigepealt kõrgemate ametnikeni, seejärel alamate ametnikeni ja nende käest lihtrahvani. Kuna lihtrahval polnud mingit sõnaõigust kehtis see seadus nii kaua kuni tuli välja uus seadus.
Selline süsteem töötas väga hästi ja inkade populatsioon kasvas kuni 12 miljoni inimeseni.

Kuritegevus

Inkade impeeriumis oli väga vähe kuritegevust, sest karistused olid väga karmid . Kui inimene jäi vargusega vahele lõigati tal käed ja jalad otsast või torgiti tal silmad välja. Kui kurjategija oma karistuse üle elas sai ta oma tööks istuda linnavärava ees või keset linnaplatsi ja inimestele oma pahateost rääkida. Kuigi riik toitis ja riietas kriminaale, pidid nad ikka toitu paluma, sest see oli osa karistusest . Selline heitunud teguviis takistad teisi samu vigu kordamast.
Mõrva puhul, mis toimus siis, kui keegi oli Sapa või jumala kohta midagi halvasti öelnud , visati kurjategija kaljult alla. Kui mõni mees magatas teise mehe naist, riputati ta paljalt seina külge ja jäeti surnuks nälgima.

Religioon

Inkad kummardasid paljusid jumalaid ja jumalannasid. Nad uskusid, et igas mäetipus oli jumala kodu. Igal inkal oli kodus pisike kujuke, milles oli hing, mis nende järele valvas. Nad teadsid, et väikesel jumalad luuravad neid koguaeg.
Inkad palvetasid oma jumalatele iga päev. Umbes korra kuus korraldas preester jumalate auks suure pidustuse, mis kestis vahel rohkem kui ühe päeva. Töölistele tähendas see vaba päeva ja kõik läksid pidustusele. Igal festivalil viidi läbi ohverdus, inimesi ohverdati väga harva, siis kui toimus näiteks sõda. Inkad uskusid hauatagusesse ellu ja surnukehad mummifitseeriti ning mõned pidustusel käidi ringi koos muumiaga.
Iga juuni toimus kõige tähtsam sündmus- Päikese festival . Pidustused kestsid üheksa päeva, kogu rahvad tuli kokku ja kõik olid oma parimates rõivastes. Need pidustused päästsid maailma ja hoidsid päikese õnnelikuna. Neljandal päeval sirutasid kõik oma käed taeva poole ja tegid musitamise hääli, et päike kindlalt teaks , kui tänulikud inimesed talle on.

Haridus

Ainult aadlikute ja kuningapere lapsed käisid koolis. Tavainimeste lapsed õppisid oma emalt ja isalt, kuidas kokata, põldu harida, koristada ja õmmelda.
Kui talunike perre sündis laps oli tema saatuseks määratud olla talunik . Väga harva pääses mõni tüdruk tööle templisse või valiti laps teenima aadlikuid. Osavamal oli võimalus pääseda linna elama ja töötama käsitöölisena, kuid see võimalus oli väike. Enamus inimesi olid siiski põlluharijad.
Impeeriumi kasvades läks vaja ka rohkem aadlikuid. Selleks korraldati lastele IQ testid ja targemad neist pääsesid kooli õppima. Kooli lõpetanud said tööd alamaadlikena. Nad kogusid makse, juhtisid külasid ja tegid valitsuse heaks teisigi tegusid .
Lapsed hakkasid töötama väga varakult, juba 3 aastaselt. Nad õppisid oma isa ja ema kõrval, kuidas põldu harida. Mõnes mõttes oligi parem, et laps sai olla koos oma vanematega, kui istuda sünges ja üksikus hütis. 14 aastaselt pühitseti noorikud meesteks ja naisteks, kus nad said endale täiskasvanutele kohased nimed.

Kokkuvõte

Rahvad asustasid Peruu tuhandeid aastaid tagasi. Mägedes oli külm ja lumine, rannikualaks oli kõrb , muld oli väga vilets, palju maavärinaid ja hiidlaineid. Ellujäämine oli keeruline, kuid inkad said sellega hakkama.
Inkad olid kõrgelt arenenud indiaanlaste hõim. Nad tegelesid põllumajandusega, neil olid võimsad niisutussüsteemid ja nad oskasid põldu väetada. Karjakasvatust ei tuntud, kuid neil oli viis kodulooma: laama, alpaka, koer, merisiga ja biisampart. Laamat kasutati kandeloomana ja laamalt ning alpakalt saadi villa, millest valmistati riiet.
Kõrgelt oli arenenud ehituskunst ja keraamika . Inkadel oli uhked ja ilusasti kaunistatud majad, mis sulandusid maastikusse. Ehitati ripp- ja kivisildu ning kaitseks ei tehtud müüre vaid kindlused , kuhu häda korral põgeneda.Arenenud teedevõrk . Ka käsitöös olid nad päris osavad, osati õmmelda uhkeid rõivaid ja teha tikandeid.
Inkariik oli jagunenud klassideks: orjad , lihtrahvas, aadlid ja Sapa. Tänu valitseja rangetele reeglitele püsis ja toimis inkade dünastia suurepäraselt. Ei tuntud vaesust ja elati õnnelikku elu.

Kasutatud kirjandus

Donn,L. The Incredible Incas.
URL= http://incas.mrdonn.org/ . 16.oktoober.2014
Saar,A. INKAD.
URL= http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/inkad.ht m. 16.oktoober.2014