Ameerika tsivilisatsioonid (0)

Olmeegid
Olmeegid on 14. – 3. sajand eKr. Mehhikos elanud indiaani hõimud. Nende esiletõusuga (u 1200a. eKr) algab Keks-Ameerikas, Mehhiko lahes, suurte tsivilisatsioonide aeg. Olmeege võib nimetada, kui Uue Maailma sumerid – nemad leiutasid Uue Maailma jaoks kalendri, kirja, lõid organiseeritud riigi ja ehitasid esimesed linnad. Nende linnad ei olnud suured (arvatavasti 1000 elaniku kandis ) ja nende keskel olid püramiidikujulised templid. Põhikeskused olid La Venta, Tres Zapotes ja San Lorenzo .
Olmeekide kultuurist on suhteliselt vähe teada. Pika peale on nende linnad hävinenud koos kultuursete päranditega, näiteks nende hieroglüüfkirja ei suudeta tänapäevalgi veel lugeda. Igapäeva elus tegeleti alepõllunduse (kasvatasid maisi, ube, kõrvitsaid) ja kalastamisega, kaevati tiike ja maa-aluseid kanaleid ja valmistati nefriidist väikeplastikat. Nende silmatorkavaimad mälestised on kõvast baasaldist välja raiutud inimpead (2-3 m kõrged, 15-30 t rasked). Kummalisel kombel on need pigem negroidsete kui indiaanlaslike näojoontega. Seetõttu on isegi oletatud Olmeekide pärinemist Aafrikast. Olmeegid pärandasid oma ligi pooleteist tuhande aasta vanuse kultuuri teistele.Kesk-Ameerika rahvastele, nii itta kui läände.
Maiad
Maiad elasid tänapäeva Lõuna-Mehhiko ja Guatemala aladel. Tänapäevalgi elavad nad valdavalt Jukatani poolsaarel ja on võrreldes kaasaja inimestega silmnähtavalt lühemad. Nad rajasid tsivilisatsiooni, mis jõudis oma tippu siis, kui Euroopas oli Rooma riik kokku varisemas.
Maiade ajalugu ulatub aega vähemalt ~2000 a. eKr. Nende tippajaks peetakse 250-900 a pKr. Nad harisid soiseid maasid ja rajasid niisutuskraave. Selline tegevus tagas Maiadele edukuse maaharimises ja tänu sellele suudeti ära toita suur osa elanikkonnast. Maiadel valitses klassisüsteem: ülikud, preestrid , valitsejad, ametnikud ja nende teenijad elasid linnades. Lihtinimesed töötasid maal, käies linnas vaid turul ja usupidustuste ajal.
Nad olid geniaalsed matemaatikud ja astronoomid. Maiade kalender oli näiteks tükk maad täpsemalt välja arvutatud kui eurooplased seda selleks ajaks olid suutnud. Lisaks sellele, leiutasid Nad 800 hieroglüüfist koosneva tähestiku. Nagu Vana-Kreekas, olid ka maiadel iseseisvad linnriigid , mis omavahel vaenutsesid, nõudes üksteiselt andamit ja hankides sõjakäikudel vange. Umbes 230 a. pKr purskas lõunas Ilopango vulkaan, mille tagajärjel mattus suur osa maast tuha alla. Lõunapoolsed linnad jäeti maha. See tähistas ühtlasi maiade tsivilisatsiooni eelklassikalise ajastu lõppu.
Peale matemaatika ja astronoomia tundmise olid Maiad osavad käsitöölised, kes valmistasid kiviskulptuure, nefriitkujukesi, kaunistatud keraamikat, häid tööriistu ning kuld - ja vaskesemeid. Nad olid aktiivsed kaupmehed nii maal kui merel.
Maia preestrid õppisid arvutama päikeseaastat, lunaarkuud ja koguni planeet Veenuse liikumisi . Seda kõike suudeti tänu oma matemaatilistele teadmistele. Maiade süsteemi aluseks oli number/arv 20 ja seda arvu väljendati 3 sümboli abil – punkt tähendas ühte, kriips tähendas viite ning merikarp viitas nullile .
Maiad ohverdasid inimesi, nagu paljud teised selleaegsed hõimud. Nad pidasid maapealset ja surmajärgset elu võrdseks ning nende meelest oli inimeste tapmine usulistel eesmärkidel täiesti loomulik. Usuti , et tapmine jumalate ja oma esivanemate jaoks tagab neile õitsengu ja viljakuse. Ka maiad, nagu kõik teised hõimud sel ajal, korraldasid sõjaretki, mille eesmärgiks oli vangide hankimine ja jumalate nimel inimeste ohverdamine. Kahjuks kahandas selline tegevus drastiliselt elanikkonda, põllumajandus varises kokku, mis omakorda tõi kaasa ka linnade allakäigu. Aastal 950 oli juba enamik maiade linnu rusudes, kuigi hiljem elustusid need uuesti.
Maiade linnade keskustes kõrgusid templipüramiidid, mis sarnanesid Egiptuses 2000a varem püstitatud omadega. Lisaks templitele asusid linnades veel valitsejate paleed, observatooriumid, staadionid rituaalsete pallimängude jaoks, turuplatsid, kindlustatud paleed ja töökojad. Enamik linnu olid väga muljetavaldavad – need olid rajatud kindla planeeringu järgi, näiteks sageli oli arvestatud päikesetõusu ja -loojanguga. Linnu ühendasid omavahel nöörsirged teed. Tavaks oli püstitada steele - nikerdatud kivisambaid oluliste sündmuste tähistamiseks. Säilinud on ka värvikirevaid seinamaale.
Nende algusajal oli suurimaks linnaks El Mirador , mis rajati 150 a. eKr ja kus 100 a. pKr elas ligikaudu 80 000 inimest. See jäeti maha umbes 150 a. pKr. Hiljem muutus suurimaks linnaks Tikal , kus valitses kuningas Tormine Taevas. Seal elas 450 a. pKr umbes 100 000 inimest.
Ajavahemikus 250 kuni 850 pKr (’klassikaline ajastu’) olid maiad Kesk-Ameerika võimsaim rahvas. Jukatanil rajati palju uusi linnu. Nende seas domineeris Tikal, kuigi olulised olid ka Palenque, Yaxchilan, Copan ja Calakmul.
Ainuüksi kivist väiketööriistade abiga suutsid maiad ehitada võimsaid püramiide ja paleesid. Castillo püramiid Chichén Itzá kerkis maapinnast 30 m kõrgusele. Chichén Itzá elas kauem kui enamik maiade linnu – see oli asustatud veel 1440 . aasta paiku. Kõigil neljal trepil oli 91 astet. Koos templiukse ees oleva astmegandsid need kokku 365 – päevade arvu maiade aastas.
Asteegid
Viimase Ameerika põlistsivilisatsiooni lõid Mehhikos rohkem kui seitsesada aastat tagasi asteegid(1350- 1521 a pKr). Nad olid rändhõim, kes jõudis Mehhiko orgu 13. sajandil. Umbes 1430ndatel aastatel alustati riigi laiendamist, eesotsas selleaegne valitseja Itzcoatl. 1500. aastaks kuulus asteekidele mehhiko suurim impeerium .
Asteekide kultuur on saanu palju mõjutada samas piirkonnas elanud rahvaste omast – olmeegidest ja tolteegidest. Nagu teised hõimud, kummardasid ka nemad palju erinevaid jumalaid – näiteks Huitzilopochtl (sõja- ja päikesejumal), Quetzalcoatl ( tarkusejumal ), Tezcatlipoca ( saatusejumal ), Xipe Totec (kannatuste jumal) jne. Usuti, et kui nad ei too sõja-ja päikesejumal Huitzilopochtlile inimohvreid, saabub maailma lõpp. Asteegid ehitasid püramiide ja templeid, kus ohverdati vallutatud linnadest võetud vange.Preestrid tapsid lahingutest saadud vangid altaril. Nad lõikasid ohvri rinnast välja veel tuksuva südame, kasutades selleks üliteravast kivist valmistatud tseremoniaalseid nuge. Ohvri verega kallati üle jumalate kujud.
Nende linnad olid jaotatud neljaks tsooniks „campan“, need omakorda igaüks 20 rajooniks „calpulli“. Igal calpulli’l oli oma turuplats „tiyanquiztli“.
Linna keskel olid koolid ja templid. Kokku oli avalikke hooneid umbes 45, sealhulgas peatempel, Quetzalcoatli tempel, mänguväljak, tzompantli ja päikesetempel. Linna ümbritses majanduslik tagamaa külade ja majanditega. Linnriigid olid tihedalt asustatud. Tihti moodustasid nad omavahel vallutus- või kaitse-eesmärgiga konföderatiivseid liite. Suure elanikkonna toitmiseks, kasvatati toitu Texcoco järvele kunstlikult rajatud saartel chinampa’del. Vallutatud piirkonnad varustasid linna maisi, ubade, kakao , puuvillaste riiete, kulla, hõbeda ja nefriidiga. Põhja pool ostsid kaupmehed puebloindiaanlastelt türkiisi, lõunast aga toodi eredavärvilisi sulgi, mida kasutati keerukalt kaunistatud keepide, lehvikute, peaehete ja kilpide valmistamiseks.
Asteekide pealinnaks oli Tenochtitlan(1325 – 1521), mis asetses Texcoco järve saarel ja oli ühendatud maismaaga kolme sirge tammi kaudu. Asteekide tähtsaim tempel Suur temple , asetses selle linna keskväljaku ääres magistraalteede ristumiskohas. Läände suunatud peafassaadiga püramiidi tipus kõrgus kaks templit: vihmajumal Tlaloci tempel põhja- ning päikese- ja sõjajumal Huitzilopochtli tempel lõuna poole.
Linnriike valitsesid perekonnad – dünastiad. Rahvastik kuulus enamasti nahuatli keelt kõnelevatesse etnilistesse rühmitustesse, kellel olid sarnased religioossed uskumused ja riitused (eriti inimohvritoomine jumalate toitmiseks maailma edasikestmise nimel). Linnriikidevahelise suhtlemise käitumiskoodeksisse kuulus vaba läbipääsu lubamine kõikide linnriikide poolt austatavate jumaluste pühamutesse, üldistesse kauplemiskohtadesse, saadikupuutumatus ja korrakohane sõjakuulutamine. Alaline sõjavägi puudus. Noorukitena said mehed sõjalise treeningu ja lahingutesse kutsuti neid vastavalt vajadusele. Elanikkond jagunes kahte sotsiaalsesse põhiklassi – ülemkiht oli põhiliselt sünnipärane aadel „pilli“, mis hõlmas ligikaudu 10% rahvastikust. Aadlike ja lihtrahva vahel oli võimalik sõjalisest vaprusest tingitud vertikaalne sotsiaalne mobiilsus , mis
võimaldas ka mitteaadlikel saada auastmeid, riigiameteid, maksuvabastusi ja maavaldusi. Sel kombel kujunesid välja arvukas mittepärilik teenistusaadel ja madalam preesterkond.
Hernan Cortés (1485 – 1547) on tuntud kui asteekide impeeriumi hävitajana. Ehkki Kuuba toonane kuberner D. Velazques de Cuéllar oli keelanud igasuguse isetegevuse , eriti konfliktiastumise indiaanlastega, otsustas Cortés tegutseda isiklikes huvides. Saanud pärast mandril maabumist teada, et seal asetseb suur, jõukas ja arenenud asteekide riik, otsustas ta selle alistada. Et ta mehed ei saaks teda hüljata ja Kuubale tagasi pöörduda, lasi Cortés oma ekspeditsiooni laevad hävitada. Nii pidid tema mehed selleks, et ellu jääda, Cortési avantüüris osalema . Ta kasutas ära nii asteekide poolt allutatud hõimude vastumeelsust oma isandate suhtes, hispaanlaste keelt ja asteekide ühiskonnakorraldust mõistvaid inimesi kui ka oma tehnilist üleolekut ning võitis nii suure osa allutatud hõime enda poolele, külvates samas ka asteekide imperaatori Moctezuma II lähikonnas paanikat ning nõutust. 1519. aasta novembris jõudis Cortés asteekide pealinna Tenochtitlani ning vangistas Moctezuma. Nii sai temast impeeriumi tegelik valitseja ning hispaanlased asusid asteekide väärtesemeid, eriti kulda, endale riisuma . Ent 1520 . aasta algul saabus Mehhikosse teine hispaanlaste ekspeditsioon, kelle eesmärgiks oli ametlikult mässuliseks kuulutatud Cortési vangistamine ning kohutvõimude ette toimetamine. 24. mail toimunud lahingus võitis Cortés nende väge. Järgnevalt puhkes asteekide ülestõus, seda ilmselt Cortési kaaskondlase Pedro de Alvarado korrldatud asteegi ülikute massimõrva tõttu. Vangistatud Moctezuma hukkus, hispaanlased said lüüa ning ellujäänud (ka Cortés) põgenesid oma peamiste indiaanlastest liitlaste juurde Tlaxcalasse. Seal valmistus Cortés põhjalikult uueks rünnakuks, mis võeti ette peamiselt indiaanlaste jõududega, kuid tema juhtimisel. Ta vallutas üksteise järel kõik asteegi linnad ning asus 1521. aasta märtsis Tenochtitlani piirama. Pärast Euroopast kaasa toodud haiguste epideemilisi puhanguid indiaanlaste hulgas ning linna enam kui 80-päevast täielikku blokaadi alistus see viimaks Cortési vägedele. Viimane kuulutas Asteegi impeeriumi oma Majesteedi, Karl V valdustega liidetuks. Temast sai mõistagi hispaanlaste kontrolli all oleva Kesk-Ameerika valitseja ning järgnevatel aastatel tegeles ta peamiselt koloonia majanduse arendamisega. 1522 kinnitas Karl V Cortési ametlikult Uus- Hispaania kuberneriks.
Asteekide kultuur on saanu palju mõjutada samas piirkonnas elanud rahvaste omast – olmeegidest ja tolteegidest. Nagu teised hõimud, kummardasid ka nemad palju erinevaid jumalaid – näiteks Huitzilopochtl (sõja- ja päikesejumal), Quetzalcoatl (tarkusejumal), Tezcatlipoca (saatusejumal), Xipe Totec (kannatuste jumal) jne. Usuti, et kui nad ei too sõja-ja päikesejumal Huitzilopochtlile inimohvreid, saabub maailma lõpp. Asteegid ehitasid püramiide ja templeid, kus ohverdati vallutatud linnadest võetud vange. Preestrid tapsid lahingutest saadud vangid altaril. Nad lõikasid ohvri rinnast välja veel tuksuva südame, kasutades selleks üliteravast kivist valmistatud tseremoniaalseid nuge. Seejärel kallati jumalate kujud ohvri verega üle.
Inkad
Inkade impeerium( 1438 – 1535 ) oli viimane suur Kolumnuse-eelne Lõuna-Ameerika tsivilisatsioon . Nende impeerium oli hästi organiseeritud ja see ulatus Andidest Lõnua-Ameerikani. Nende impeeriumi keskuseks oli Cuzco . Väidetakse, et inkade impeeriumi ja selle keskuse Cuzco lõi kõige esimene inka, päikesepoeg Manco Capac. Hiilgeajal, 1525 .a paiku, laius impeerium 3500 km pikkusel alal. Inkad olid religioonilt päikesekummardajad. Riigi tipus oli ainuvalitseja – Sapa Inca (keiser), keda austati päikesejumala Inti pojana . Usuti, et ta on Intilt saanud õiguse valitseda . Ka teda ennast austati jumalana. Tema järeltulijaks võis saada see peanaisega sigitatud poegadest, keda peeti trooni vääriliseks. Täisealisena anti troonipärijale võimalus tõestada end kaasvalitsejana. Kuigi keisril oli piiramatu võim, sõltus tema valitsemise edukus ülemkihi erinevate huvide rahuldamisest. Eriti tähtsal kohal olid siin sõjapealikute huvid. Keisrit abistas valitsemisel riiginõukogu, kuhu kuulusid troonipärija, mõned lähisugulastest kõrgametnikud, vägede ülemjuhataja ja päikesejumala ülempreester. Tegelik võimustruktuur oli rangelt hierarhiline ja läbipaistmatu.
Ka inkadel oli palju jumalaid – nt päikesejumal Inti ja kuu jumal Killa. Inkad tundsid omapärast infovahetusvahendit - kiput, mis on moodus info edastamiseks eriliste värviliste nööride ja nendesse tehtud sõlmede abil. Kipu võimaldas edastada ainult arvulist ja veel mõningat, eelnevalt kokkulepitud teavet. Kipuga käis kaasas tavaliselt mingi suuline sõnum, mis määratles sisalduva arvulise info tausta . Kiput lugesid erilise koolituse saanud “kipulugejad,” nende koolitus kestis üle nelja aasta. Suurt tähtsust omistati riigis kasvavale põlvkonnale peale sõjalise väljaõppe ka tsiviilhariduse andmist. Traditsiooniliselt kõrgel tasemel olid tekstiili ja keraamika valmistamine. Lisaks oli tähtis teedevõrgu rajamine ja korrashoid, et korrapäraselt toimiks kaubavahetus ja postiteenindus ning seda kogu impeeriumi ulatuses.