Referaat Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) (0)

pohja-nahkhiir.docx78678.docx.docx



Eesti Maaülikool Metsandus- ja maaehitusinstituut Nimi Põhja-nahkhiir(Eptesicus nilssonii) Referaat Tartu 2014 1


Sisukord Liigi kirjeldus…………………………………………………………………………………..……3
Liigi elupaigad……………………………………………………………………………….……..4
Liigi ohustatus ja selle kaitse…………………………………………………………….……….5
Liigi ohutegurid………………………………………………………………………….………….6
Liigi kaitse korraldamine…………………………………………………………………………..7 Peamised kohustused………………………………………………………………………...7 Liigi arvukuse tagamise ennetamine…………………………………………………………….8 Tähtsad ülesanded ja tegevused…………………………………………………………….8 Liigi kaitseabinõud………………………………………………………………………………....9
Lisad……………………………………………………………………………………………….10
Kasutatud kirjandus 2


Liigi kirjeldus Küünarvarre pikkus: 37-44 mm
Tiibade siruulatus: 240-280 mm
Kehakaal: 7-13 g
Lennus: mustjaspruun
Selg: tumepruun
Kõht: kollakaspruun
Maksimaalne eluiga: 21 a. ja 9 kuud
Looduskaitse: II kaitsekategooria Põhja-nahkhiirele on iseloomulikud tume nägu ja lennus. Karvkate on seljal  mustjas või tumepruun ning karvade otsad on heledad. Värvuse ja näo poolest erineb ta
selgelt teistest Eesti nahkhiirtest. Euroopa kesk- ja põhjapiirkonnad , Kaukaasia, Siber, Kaug-Ida, Jaapan. Põhja- nahkhiir on Euraasias kõige põhjapoolsema levikuga nahkhiireliik. Eestis on ta levinud 
kogu mandriosas ja paljudel saartel; ka väikesaartel, kus on kas metsa või põõsastikke. 
Eestis on suvise asurkonna suurus hinnanguliselt 100 000—300 000, millega on põhja-
nahkhiir meie maastikes domineeriv nahkhiireliik. Meil talvituvate isendite arv on 
hinnanguliselt 8300. Küllaltki suur osa põhja-nahkhiirtest talvitub ilmselt majaseintes. 
Arvukas on ta ka Saaremaal, Hiiumaal ja Vormsis, mis torkab silma eriti seetõttu, et 
teiste nahkhiireliikide esindajaid on seal vähem.  Põhja-nahkhiir poegib kolooniates (meil enamasti majakatuse või -seina vahel,  harvem puuõõnsuses), neid on 10—30, harva kuni 50 emast. Järglased (igal emasel 
kuni kaks) sünnivad juuni teisel poolel või juuli algul ning lennuvõimestuvad 4 nädala 
vanuselt. Lendavaid poegi on meil leitud juuli keskel. 3


Liigi elupaigad Põhja-nahkhiir on Eestis paikne liik, kes elab siin aastaringi. Suvel metsades,  parkides, aedades, veekogude ääres, ka asulates. Päevasteks varjepaikadeks on 
hoonete katusealused, seinapraod, müürilõhed, puuõõnsused, harva asustab ka 
linnupesakaste. Aktiivsusperiood, mil loomad toituvad, kestab aprilli keskpaigast 
oktoobri keskpaigani. Kevadel ja sügisel on põhja-nahkhiir aktiivne üksnes soojematel 
öödel, mil õhutemperatuur ulatub üle +6 °C. Septembri keskpaigas, sooja ilmaga, 
lendab ta enamasti lühiajaliselt vaid öö esimestel tundidel. Toitumispaikadeks on avatud
lennupaigad mitmesugustes puistutes ja veekogude ääres. Tihti lendab metsasihtide, 
alleede, lagendike ja veekogude kohal, mitte kaugel puudest. Rannikutell, kus metsa 
pole, toitub roostiku, rannaniidu ja kadastiku kohal. Lennu kõrgus on harilikult 5—15 m, 
kesköö paiku kuni 30 m. Kevadel ja suve lõpul, kui ööd on pimedad ja tihti jahedad, 
toitub ta sageli ning mõnikord arvukalt tänavalaternate ja muude tugevate valgusallikate
juures, kuhu on koondunud saakputukad. Toiduks on erinevad lendavad putukad, 
kahetiivalised, liblikad, võrktiivalised ja nokalised. 4


Liigi ohustatus ja selle kaitse Kõik Eestis leiduvad nahkhiired ja sealhulgas ka põhja-nahkhiir on Eestis kaitse  all. Eestis kuulub põhja-nahkhiir looduskaitseseaduse II kaitsekategooriasse. Põhja-
nahkhiir kuulub ka Euroopa Liidu loodusdirektiivi IV lisa liikide hulka. Eestis on põhja-nahkhiir väga arvukas ja laialt levinud. Looduses nahkhiirtel  vaenlaseid ei ole. Kõige enam ohustab nahkhiirte elupaikade hävimist just linnastumine.
Muret tekitav on ka talvitumispaikade vähesus ning suurt mõju neile avaldavad ka 
erinevad kemikaalid mida kasutatakse putukatõrjes. Eestis on põhiliseks ohuks just 
varjepaikade hävitamine ja ka poegimiskolooniate häirimine. Väga suureks teguriks on  
nahkhiirte häirimine nende talvitumispaikades. 5


Liigi ohutegurid Põhja-nahkhiire ohuteguriteks on suvekolooniate varjepaikade üldised ohud:  eeskätt ehitustööd hoonetes (katuse ja seinte remont ning hoonete puitosade 
töötlemine mürgiste ainetega), samuti metsaäärsete majade ja puuõõnsuste kadumine. 
Ohtudeks on ka muutused toitumispaikades, näiteks puistu struktuuri muutumine, soode
kadumine või puistu ja/või puistuäärse veekogu hävimine. Samuti pestitsiidide 
kasutamine putukatõrjes ning röövloomad (kassid, kärplased, öökullid). 
Talvituspaikade ohuteguriteks on nende hävimine, avade kinniajamine, nahkhiirte 
häirimine, talvituspaiga mikrokliima ja/või siseehituse muutmine, looduslikud tegurid 
(külm, röövloomad, avade sulgumine varingu läbi ning veekogud koobaste põrandal, 
kus osa loomi upub). Samuti vanade mõisa- ja linnusekeldrite, bastionikäikude ja 
koobaste varisemisoht. 
Ohuteguriks on ka inimeste teadmatus nahkhiirte eluviisist, elupaikadest ja 
kaitseabinõudest. Hävinud või muul viisil kahjustatud on poegimiskolooniate varjepaiku.  6


Liigi kaitse korraldamine Rahvusvahelistest lepetest hõlmavad meie nahkhiiri Berni konventsioon (1979), Bonni   konventsioon   (1979)   ja   Euroopa   nahkhiirte   kaitse   leping   (1991).   Eesti   on
ühinenud Berni konventsiooniga kuid pole ühinenud Bonni konventsiooniga. Samas on
Eesti ühinenud Bonni konventsiooni all sõlmitud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga
(EUROBATS).   Euroopa   Liidu   õigusaktidest   käsitleb   nahkhiiri   loodusdirektiiv   (1992).
Euroopa Liiduga liitudes muutus selle põhimõtete rakendamine Eestile kohustuslikuks. Spetsiaalselt   nahkhiirte   kaitsele   on   pühendatud  Euroopa   nahkhiirte   kaitse   leping
(EUROBATS, 1991), mille artikkel III sätestab järgmist: Peamised kohustused
Iga liikmesriik:
1)  keelustab nahkhiirte tahtliku püügi, vangistuses hoidmise või tapmise;
2) määratleb oma territooriumil nahkhiirte kaitseks tähtsad varje- ja toitumispaigad ning
kaitseb neid paiku kahjustamise või häirimise eest;
3)   arvestab   nahkhiirte   tähtsate  elupaikadega   kaitstavate   alade   määratlemisel   üldise
looduskaitse eesmärgil;
4)  rakendab  meetmeid  nahkhiirte  kaitse  parandamiseks  ja  avalikkuse  teavitamiseks
nahkhiirte kaitse tähtsusest;
5) korraldab soovituste andmist nahkhiirte kaitseks, eriti hoonetes;
6)   võtab   tarvitusele   täiendavaid   omapoolseid   meetmeid   nahkhiirte   populatsioonide
säilitamiseks, kui neile tekib oht; 
7) edendab uurimistööd nahkhiirte kaitse ja selle korraldamise eesmärgil;
8) arvestab pestitsiidide potentsiaalset ohtu nahkhiirtele ning soovitab puidu töötlemisel
nahkhiirtele väga ohtlike kemikaalide väljavahetamist. 7


Liigi arvukuse tagamise ennetamine Nahkhiirte   kaitse   eesmärk   Eestis   on   tagada   siinsete   nahkhiireasurkondade säilimine.   Eelkõige   tuleb   tähelepanu   pöörata   meil   ja   naabermaades   haruldastele
lendlaseliikidele. Tähtsad ülesanded ja tegevused: •   nahkhiirte   alaliste   esinemiskohtade   registreerimine   ja   püsielupaikade moodustamine •   soodsate tingimuste tagamine püsielupaikades, nagu talvitus- ja sigimispaigad (kolooniad), •  nahkhiirte püsielupaikades häirimise vähendamine;
•  vanade üksikpuude, parkide, metsaosade ja puisniitude ning -karjamaade
soodsa seisundi tagamine; 
•  nahkhiirtega seotud keskkonnateadlikkuse tõstmine;
•  nahkhiirte arvestamine majandustegevuse kavandamisel;
•   nahkhiirte asurkondade seisundi ajakohastatud teabe kogumine kaitsetegevuse korraldamiseks; •  nahkhiirte kaitseks vajalike õigusaktide toimimise tagamine ja kaitsekorralduslike meetmete kavandamine vastavates kavades. •  nahkhiirtele oluliste vanade keldrite ja majade soodsa seisundi
säilitamine;
•  varjekastide ülespanek selleks ettenähtud kohtades;
•  nahkhiirtele sobivate elupaikade soodsa seisundi tagamine;
•  uute võimalike ohutegurite, nagu rannikualade tuulegeneraatorite mõju uurimine. 8


Liigi kaitseabinõud Säilitada   ja   taastada   tuleks   loodusliku   ilmega   segametsi,   soid   ja   veekogusi, samuti   tuleks   säilitada   metsades   ja   parkides   vanu   puid   ja   hooneid.   Luua   rohkem
kaitsealasid   metsades,   soodes   ja   kolooniate   püsialadel,   teostada   liigi   seiret.   Tuleb
alustada   laialdast   mõisa-   ja   linnusekeldrite,   samuti   bastionikäikude   ja   muude   maa-
aluste   varjepaikade   kordategemist   viisil,   mis   soodustab   seal   nahkhiirte   talvitumist.
Lülitada   loomastiku   kaitseks   vajalikud   ressursid   riigieelarvesse.   Tellida   tuleks
loodusteadlastelt   looduskaitse   uuendamise   tööd,   seal   hulgas   ka   seadusandluse
uuendamist ning loomastiku andmebaaside koostamist ja täiendamist. Tuleb kindlaks
teha nahkhiirte tähtsate elupaikade võrgustik Eestis ning käivitada nende elupaikade ja
seal   elavate   nahkhiirte   jälgimise   ja   kaitse   tagamise   süsteem.   Kaitset   vajavate
loomaliikide süvendatud õpe tuleks lülitada koolide õppekavadesse. Inimeste teadlikust
nahkhiirte olukorrast ja kaitseabinõudest peaks suurendama. Keskkonnainspektsioon ja
teised selleks seatud instantsid peavad lõpetama nahkhiirte kolooniaid ohustavate ning
seadustrikkuvate   tegevuste   reklaamimise   ajakirjanduses   ja   Internetis.   Riiklik
looduskaitse ja muinsuskaitse peavad alustama viljakat koostööd.  9


Lisad Lisa 1. Põhja-nahkhiir talveunes(allikas: Magne Flaten) Lisa 2. Põhja-nahkhiir (allikas: naturfoto.cz) 10


Kasutatud kirjandus
Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005-2009 http://www.hot.ee/pisiimetajad/SP11.HTM http://et.wikipedia.org/wiki/Põhja-nahkhiir http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/EPTNIL2.htm http://nahkhiired.blogspot.com/p/eesti-nahkhiired.html 11