Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks NORMAALNE JA PATOLOOGILINE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA (ARFS. 01.078 ) I. Luud ja lihased 1. Luude ehitus, kasv ja seda mõjustavad tegurid. Luustumise ja kasvu häired ning nende võimalikud põhjused. Luud moodustavad organismi tugiaparaadi. Osa luudest on ka kaitseks (N: kolju – peaajule, rindkere – kopsudele ja südamele, vaagen – kõhuõõne elunditele, eritus- ja suguelunditele). Oma kuju poolest eristatakse 1) Toruluud – jäesemete luud 2) Lameluud – vaagna, kolju ja abaluu luud 3) Väikesed luud – lülisamba lülid ning jalalaba- ja käelaba luud 4) Kombineeritud luud – mitmesuguse kujuga, mida ei saa paigutada eelneva kolme alla N: oimuluu Luud koosnevad luukoest ja selle kasv ning are
Vesi. Molekulaarne funktsioon taimse fotosünteesi lähteaine, mille tõttu vabaneb H2O O2 !. Tõelistel bakteritel ei vabane O2, v.a. tsüanobakteritel (sinivetikad) (taimefotosünteesi tüüp). Vesi osaleb hüdrolüüsi reatsioonides. Keemiline ja bioloogiline hüdrolüüs on 2 eri asja. Bioloogiline hüdrolüüs on biopolümeeride ensümaatiline lagundamine. Seedeprotsessid. Tärklis + vesi (amülaas) (vaheühendid) - - glükoos. Leib annab suus mäludes mitme minuti jooksul magusa maitse. Vee vastandtoime teiste ainetega. Hüdrofiilne (a- ained, mis vees lahustuvad, NaCl, suhkur; b- ained, mis veega seostuvad, kuid ei lahustu, märgumine, pundumine, tselluloos (filterpaber v naturaalne vatt), inuliin) hüdrofoobne (ei lahustu ja ei seostu, toiduõli, hüdrofoobsed valgud (kattevalgud). Vesi lahustunud kujul realiseerub enamike ühendite pH väärtus. Mitu korda on pH 4 happelisem kui pH 6? Maohape 1,5 kuni 2,5
INIMESE ANATOOMIA 2006/2007 (KTB 6001) KONTROLLTÖÖ I 1) Koe mõiste? Kudedeks nimetatakse ühesuguse ehitusega, talitlusega ja tekkega rakkude ja nende poolt tekitatud rakuvaheaine kogumikke. Kudesid on neli põhigruppi. 2) Nimeta kudede põhirühmad, nende lühi iseloomustus 1) EPITEELKOED katab keha välispindu ja vooderdab kehaõõsi seestpoolt, moodustab näärmeid. Koosneb peaaegu ainult rakkudest ja minimaalselt on rakkudevahelist ainet. Iseloomulikuks tunnuseks on regeneratsiooni võime, etendab olulist osa haavade paranemisel. 2) SIDE e. TUGIKOED Rohkesti rakkudevahelist ainet, rakud ise paiknevad suhteliselt hõredalt. Rakuvaheaine määrab koe konsistentsi, tugevuse ja elastsuse. 3) LIHASKOED - koosneb lihaskiududest, mille põhiomaduseks on kontraheerumisvõime. Ühisteks ehituslikeks elementideks on kontraktiilsed müofibrillid. 4) NÄRVIKOED - koosneb närviimpulsse juhtivatest närvirakkudest ja abis
3. Ainevahetus. Ainevahetuslikult jagunevad organismid auto- ja heterotroofideks. Autotroof on organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest ainetest; selleks kasutatakse ka valgusenergiat (fotosünteesija) või redoksreaktsioonidel vabanevat keemilist energiat (kemosünteesija). Autotroofide põhisosa moodustavad rohelised taimed. Fotosünteesi käigus võtavad taimed keskkonnast CO2 ja H2O, tekib glükoos, jääkprodukt O2 eraldub atmosfääri. 6CO2+12H2O=C6H12O6+6O2 +H2O Heterotroof on organism, kes saab oma elutegevuseks vajaliku energia toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil. Siia kuuluvad eluslooduse kõigi riikide esindajad, kes EI sünteesi ise foto- või kemosünteesil orgaanilist ainet; loomad, inimene. 4. Paljunemine. Paljunemine jaguneb suguliseks ja mittesuguliseks. Mittesuguline
BI2-2 INIMENE INIMESE ÜLDISELOOMUSTUS 1. Inimene kuulub tänapäeva loomariigi süsteemis inimlaste (Hominidae) sugukonda, mis koos inimahvide sugukondadega ühendatakse inimlaadsete (Hominoidea) ülemsugukonda primaatide (Primates) seltsis. Inimene on loom, sest · Inimorganismi anatoomiline ehitus, füsioloogiline talitlus ja sigimisviis on väga sarnased kõigi teiste imetajate omadega. Inimesel pole ühtegi rakutüüpi, kude ega organit, mida poleks ka mõnel teisel loomal. Ainevahetus on pisiasjadeski sama mis enamikul imetajatest. 2. Inimese geenide ja valkude struktuur (nukleotiidide ja aminohapete järjestus) erineb simpansi ja gorilla omast vähem kui kaks protsenti (isegi hobune ja eesel erinevad teineteisest rohkem). 3. Inimesele iseloomulikud tunnused: · suur aju (ligikaudu 1400cm2, inimese aju suhteline maht on loomariigis suurim) · püstine kehahoiak ja liikumine kahel jalal · aeglane areng
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
Inimese anatoomia 1. KOED Inimesel on 4 tüüpi kudesid: 1. kattekude-naha pindmine kiht ja seedekulgla sisepind. Tema ülesandeks on katta teisi kudesid ja elundeid. Nende kuju võib olla erinev, kuid nad paiknevad tihedalt üksteise kõrval. 2. side-ja tugikude-seovad teisi kudesid ja rakke üksteisega ja toetavad neid. Üksteisest paiknevad nad üsna kaugel. Rakkudevahelist ruumi täidab vaheaine, mis võib olla tahke(luu vaheaine), vedel(vereplasma) või elastne(kõhre vaheaine). Sageli on vaheaines ka kiude, mille tõttu on nende kudede tõmbetugevus suur. 3. lihaskude-talle on omane liigutustalitlus ning lihaskoe rakud on võimelised kokku tõmbuma. 4. närvikude-koosneb närvirakkudest, millest on moodustunud peaaju, seljaaju ja kõik närvid. Närvikude võtab vastu ärritusi ja juhib närviimpulsse. Närvirakkude jätked on ühenduses teiste närvirakkudega ja moodustavad impulsse juhtiva võrgust
seal ja lindudel. Nad on väga liikuvad, aga neil puudub fagotsütoosivõime. Jagunevad T- ja B- lümfotsüütideks. ÜL lümfotsüüdid on organismi spetsiifilise immuunsüsteemi funktsiooni kandjad. Leukotsütaarvalem e leukogramm on leoukotsüütide alaliikide protsentuaalne suhe. 9. Vereplasma koostis. Vereplasma valgud ja nende ülesanded. Vereplasma koostis : ·vesi 90-92% ·valgud 7-8%. Albumiinid, globuliinid, fibrinogeen ·mittevalgulised orgaanilised ühendid 1%. Glükoos, rasvhapped, sapphapped, kolesterool, karbamiid, kreatiin, aminohapped, ammooniumisoolad ·anorgaanilised ained 0,9%. Na, Ca, K, Cl- ioonid, mikroelemendid, sulfaat-, fosfaat-, vesinikkarbonaatioonid Vereplasma valgud : Sõltuvalt loomaliigist keskmiselt 55-85 g/l. Ööpäeva jooksul uuendatakse umbes 25% vereplasma valkudest. Vereplasma valgud sünteesitakse põhiliselt maksas. ·albumiinid moodustavad 52-68% vere proteiinidest
annaabi.ee 
10 punkti
~ 7 lehte
18 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid