Inimene ja tema hävitav tegevus (1)

INIMENE
Inimese organismi üldiseloomustus: koed , elundid, elundkonnad .
Koed:

• Epiteel ehk kattekude
  
• Närvikude
  
• Lihaskude
  
• Sidekude
  

Elundkonnad ja elundid:

• Katteelundkond : nahk, juuksed, küüned.
  
• Tugi- ja liikumiselundkond: luustik ja lihased
  
• Seedeelundkond : suu, neel , söögitoru, magu , kaksteistsõrmiksool, peensool, jämesool, maks, kõhunääre.
  
• Hingamiselundkond : ninaõõs, hingetoru , kopsutorud, kopsud
  
• Ringeelundkond: süda, veresooned ja lümfisooned
  
• Erituselundkond : neerud, kusepõis, nahk, kopsud
  
• Endokriinsüsteem: sugunäärmed, kõhunääre, neerupealised, kilpnääre, käbikeha, ajuripats,harknääre.
  
• Närvisüsteem: pea-ja seljaaju ning närvid
  
• Meeleelundid: keel, silmad, kõrvad, nahk, ninaõõs
  
• Sigimiselundkond: suguelundid ja sugunäärmed.
  

Inimese põhilised elutalitlused, nende neuraalne ja humoraalne regulatsioon .
Neuraalne regulatsioon on elundite ja elundkondade talitluse regulatsioon närvisüsteemi vahendusel.
Humoraalne regulatsioon on elundite ja elundkondade talitluse regulatsioon veres esinevate hormoonide ja teiste keemiliste ühendite vahendusel.
Neuraalne ja humoraalne regulatsioon tagab homöostaasi ehk stabiilse sisekeskkonna.
Hingamise regulatsioon:

• piklikus ajus asub hingamiskeskus, mis saadab närviimpulsse rindmiku ja diafragma lihastesse.Närviimpulss saabub vastavalt sellele, kuidas on kopsud õhuga täitunud.
  
• Hingamist reguleeritakse ka vere süsihappegaasisisalduse ja piimhappe alusel. Nii süsihappegaasi kui ka piimhappe hulga suurenemine alandab vere pH taset. Hingamiskeskuses asuvad kemoretseptorid on väga tundlikud vere süsihappegaasisisalduse suurenemise ja pH taseme alanemise suhtes. Nad saadavad signaali hingamiskeskusesse, mis omakorda intensiivistab kopsude tööd. Nende muutuste tulemusena hingame me sügavamalt ja kiiremini.
  

Vereringe regulatsioon:

• kui veres kasvab süsihappegaasi hulk saadetakse signaalid südame tööd kontrollivasse närvikeskusesse. Nii suureneb südame löögisagedus. Veri kannab rohkem hapnikku organismi laiali ja süsihappegaasi organismist välja. Kui süsihappegaasi sisaldus veres langeb, saadetakse südamesse signaalid, mis alandavad südame löögisagedust.
  
• Südame tööd kontrollib ka hormoon adrenaliin . Adrenaliin ehk stressihormoon valmistab organismi ette tegevuseks ja üheks tema toimeks on südame löögisageduse tõstmine.
  
• Kui vererõhk tõuseb liiga kõrgele , pidurdatakse südame löögisagedust, et vältida ringeelundkonna kahjustumist.
  

Veresuhkrusisalduse kontroll toimub klassikalisel negatiivse tagasiside meetodil.

• Kui glükoosi tase veres muutub liiga kõrgeks , vabastavad kõhunäärme rakud insuliini. Insuliin jõuab vere kaudu kõikide rakkudeni. Ta aktiveerib rakumembraanis olevad transportvalgud, võimaldades glükoosil rakku siseneda. Insuliin aktiveerib ka rakkudes olevad ensüümid, mis muudavad glükoosi glükogeeniks. Nii langeb glükoosi hulk veres.
  
• Kui glükoosi hulk veres muutub liiga väikeseks sünteesib kõhunääre glükagooni. See hormoon aktiveerib ensüümid, mis hakkavad glükogeeni lagundama. Tekkinud glükoos aga läheb verre ja nii tõuseb glükoosi hulk veres.
  

Jääkainete ja veesisalduse regulatsioon

• Neerud eemaldavad kehast selektiivselt vett ja lahustunud aineid nii, et vee ja nende ainete sisaldus kehas püsiks vajalikul tasemel.
  
• Keha veetasakaalu hoidmine toimub negatiivse tagasiside abil. Ajus, hüpotalamuses, asuvad osmoretseptorid, mis on tundlikud vere osmootse konsentratsiooni suhtes. Kui vere osmootne konsentratsioon tõuseb, siis on see signaaliks, et veekadu on suurem kui vee saamine. Hüpotalamus reageerib sellele kahel viisil. Stimuleerib ajus asuvat janu keskust ja ka käbikeha sünteesima antidiureetilist hormooni. Inimesel tekib janu ja samaaegselt neerudes imatakse esmasuriinist rohkem vett tagasi.
  

Termoregulatsioon toimub soojuskadude vähendamise või suurendamise abil.

• Temperatuuri tõustes inimene hakkab higistama ja nahas olevad veresooned laienevad. Nii antakse rohkem kehasoojust ära.
  
• Temperatuuri langedes tekivad külmavärinad, kananahk ja nahas olevad veresooned ahenevad . Nii hoitakse kehasoojust kokku.
  

Kõrgem närvitalitlus

Närvisüsteem võimaldab meil:

• Koguda informatsiooni. Meeleelundites asuvad retseptorid. Retseptoritelt saadud info läheb edasi kesknärvisüsteemi.
  
• Kordineerida informatsiooni. Ajus võetakse vastu otsused, mida saadud informatsiooniga peale hakata. Otsused tuginevad mälule ja kogemustele .
  
• Anda info edasi efektoritele: lihastele ja näärmetele.
  

Sünaps.
Sünaps on ühendus kahe närviraku vahel .
Sünapsid võivad olla kas keemilised või elektrilised.

• Elektrilises sünapsis on rakud tihedasti omavahel ühenduses . Närviimpulss antakse kiiresti ja muutumatult edasi järgmisele närvirakule. Selline ülekanne ei võimalda signaali töödelda.
  
• Enamik sünapse on keemilised. Närvirakkude jätkete vahel on väike pilu , mis takistab elektriimpulsi liikumist ühelt rakult teisele. Kui närviimpulss jõuab neuriidi lõppu, siis eritatakse kokkupuutekohas keemilist ülekandeainet – mediaatorit. Kui eritatakse piisavalt palju mediaatorit, siis muutub teise närviraku seisund . Rahulolekus närvirakus tekitab mediator närviimpulsi. Aktiivses närvirakus surub aga impulsi alla. Taolisel ärritamis- ja pidurdamisefektil põhineb informatsiooni töötlemine närvisüsteemis.
  

Närvisüsteem.
Närvisüsteemis on närvirakud ühendatud keerukasse võrku, mis jaguneb: kesknärvisüsteemiks ja piirdenärvisüsteemiks.

• Kesknärvisüsteemi moodustavad peaaju ja seljaaju.
  
• Piirdenärvisüsteemi moodustavad peaaju- ja seljaajunärvid koos närvilõpmetega elundites ja kudedes.
  

Närvisüsteemi talitluse aluseks on refleksikaar . Refleksikaar koosneb retseptorist, sensoorsest neuronist, vaheneuronist, motoorsest neuronist ja efektorist.
( joonis)

Mälu

Meie aju salvestab ainult väikese osa meile saabunud informatsioonist. Tehakse vahet lühi- ja püsimälul. Lühimälus leiduv informatsioon unustatakse kiiresti kui seda harjutamise teel püsimällu ei kanta . Püsimälus püsib info kättesaadavana ka pikema aja möödudes. Mälujälg muutub kasutamisega üha tugevamaks ning mälu sisu järjest häirekindlamaks. Lähtudes informatsiooni töötlemise iseärasustest jaotatakse lühimälu omakorda sensoorseks mäluks ja primaarseks mäluks. Püsimälu jaotatakse aga sekundaarseks mäluks ja tertsiaarseks mäluks. Meeleelunditelt saadud informatsioon salvestatakse sensoorsesse mällu. Sõnaliselt kodeeritav osa sellest informatsioonist kantakse üle primaarsesse mällu ja sealt edasi sekundaarsesse mällu. Siin see säilib pikema aja jooksul ja on kasutatav meenutamiseks. Ülekannet pimaarsest mälust sekundaarsesse mällu kergendab harjutamine ja informatsiooni kordamine.
Informatsioon, mis ei ole sõnastatav , liigub sensoorsest mälust otse sekundaarsesse mällu. Teatud hulk informatsiooni salvestatakse tertsiaarsesse mällu, kust see peaaegu mitte kunagi ei kustu ja on meenutatav väga kiiresti.
Inimese mäluprotsesside ülevaade
Sensoorne mälu
Primaarne mälu
Sekundaarne mälu
Tertsiaarne mälu
Salvestamine
Automaatselt tajumisel
Sõnaline
Harjutamine
Väga sage harjutamine
Kättesaadavus
Piirab ainult väljastamise kiirus
Väga kiire
Aeglane
Väga kiire
Unustamise viis
Kiire unustamine
Uus info asendab vana
Nii uue kui ka vana info segav mõju
Unustamist pole
Maht
Väike
Väike
Väga suur
Väga suur
Lühimälu
Püsimälu
Inimpopulatsioonide muutumise dünaamika
Inimkond on alguse saanud Aafrikast, kust inimesed ligikaudu 100 000 – 60 000 aastat tagasi välja rändasid ja asustasid kogu planeedi. Suurimad ränded inimkonna ajaloos on toimunud 19.-20. sajandil, mil Euroopast kümned miljonid inimesed suundusid Ameerikasse. Viimase aastasaja jooksul on migratsioonides domineerinud sõjapõgenike liikumised, migratsioon arengumaadest arenenud maadesse ja maalt linna.
Inimkonna asustustihedust mõjutavad magevee kättesaadavus, toidukattesaadavus ja elutegevuseks sobivad keskkonnatingimused .
Inimesed on väga mitmekesised . Nad varieeruvad paljude välistunnuste osas, mis väljendavad põhiliselt kohastumust mitmesugustele keskkonnatingimustele. Tegu on siiski ühe liigiga .
Inimkonna arvukus tõuseb praegusel ajal eksponentsiaalselt. Lõputult see kasvada ei saa, sest me elame piiratud ressurssidega maailmas.
Inimene ja keskkond
Inimene elab kõikides ökosüsteemides ja muudab ümbritsevat keskkonda endale sobivaks. Inimene ei kohastu keskkonnaga nagu enamik liike vaid muudab keskkonda enda vajaduste järgi. Inimese mõju loodusele on tohutu. Rahvaarvu kasvu ja majandustõusuga kaasneb terve rida keskkonna probleeme.
Keskkonna probleemid võime tähtsuselt jagada 3 rühma:

• Lokaalsed probleemid – tegemist on saasteallika lähema ümbruse, asula või linnaga ( Tartus näiteks linnatrantsport saastab õhku);
  
• Regionaalsed probleemid – tegemist on saasteaine mõjuga naabervalla, naabermaakonna või ka naaberriigi territooriumile ( Eestis näiteks Kehra tselluloosikombinaat ja Balti soojuselektrijaam saastavad õhku).;
  
• Globaalsed probleemid – tegemist on saasteainete niisuguse mõjuga, mis avaldub kogu maakera ulatuses.
  

Globaalprobleemid
Globaalne soojenemine ehk kasvuhooneefekt . Kasvuhoonegaasidest on tähtsamad: süsihappegaas, metaan , lämmastikoksiid ja freoonid . Kasvuhoonegaasid põhjustavad Maalt tagasi atmosfääri peegelduva soojuskiirguse neeldumist, mis viibki atmosfääri täiendavale soojenemisele.
Õhutemperatuuri tõus tingib :

• Jääliustike järk-jargulise sulamise ja ookeanipinna tõusu;
  
• Muutusi sademete koguses, aurumises ja mulla niiskuses;
  
• Muutusi tormi- ja tuulevööndites;
  

Sellega kaasnebhulk sotsiaalseid probleeme: rahvasteränne, poliitiline ebakindlus, parasiitahaiguste levimine pooluste suunas.
Kasvuhoonegaasid satuvad põhiliselt õhku fossiilsete kütuste põletamisel aga ka prügimägedelt, karjakasvatusest, riisikasvatusest, energeetika tööstusest.

Happevihmad

Happevihmasi põhjustavad happelised oksiidid ( väävel- ja lämmastikoksiidid), mis paiskuvad õhku fossiilsete kütuste põlemisel. Ka autotrantsport suurendab happeliste oksiidide hulka atmosfääris.
Happevihmade mõju avaldub ökosüsteemidele ja keskkonnale mitmel erineval moel.

• Happevihmad mõjutavad otseselt veelkeskkonna elustikku. Paljud varem kalarikastena tuntud järved on muutunud elutuks.
  
• Mõju muldadele ja taimkattele. Happelisuse tõus võib põhjustada keemiliste elementide väljapesemist muldadest, viies nende viljakuse langusele või mõnede toksiliste elementide konsentratsiooni tõusule.Happevihmad hävitavad mulla elustikku. Olulist kahju teevad happevihmad metsadele . Põhjustavad metsade bioproduktsiooni langust või isegi metsade hävimist.
  
• Happevihmad hävitavad dolomiidist ja lubjakivist ehitisi . Põhjustavad metallist konstruktsioonide korrosiooni.
  

Osooniaugud

Osoonikiht stratosfääris kaitseb organisme ultraviolettkiirguse eest. Ultraviolettkiirgus on tugev mutageen ja kanserogeen. Inimesel põhjustab ultraviolettkiirgus nahavähki.
Osooniaukisi põhjustavad froonid, kloori- ja fluoriühendid, mida kasutakse külmutusseadmetes, aerosoolpulverisaatorites, vahustites. Osooni lagundavad ka lennukite ja autode heitgaasidest kõrgele atmosfääri sattunud lämmastiku oksiidid.

Kõrbestumine

Intensiivne põlluharimine ja karjakasvatus hävitavad mulla struktuuri ning põhjustavad mulla vaesumist.

Taime- ja loomaliikide arvu vähenemine

Inimene hävitab taimedele ja loomadele sobilikke elupaiku, sellega kaasneb liikide arvukuse vähenemine.
Looduslik mitmekesisus avaldub kolmel tasandil:

• Geneetiline mitmekesisus;
  
• Liikide mitmekesisus
  
• Elupaikade mitmekesisus.
  

Ökoloogiline kriis

Inimeste arvukus kasvab kiiremini kui taastuvad ressurssid, mis on vajalikud inimeste eluspüsimiseks.
Veekriis ja veekogude reostumine
Eutrofeerumine on lämmastiku ja fosfori sattumine veekogudesse. Lämmastikku ja fosforit sisaldavad meie pesupulbrid . Eutrofeerumise tagajärjel hakkavad taimed veekogudes vohama . Kasvab ka kalade arvukus. Öösiti võib tekkida hapniku puudus ning osa organisme hukkub. Organismide lagundamine nõuab hapnikku ning selle tulemusena tekib hapniku puudus. Järve või jõe põhja tekib muda. Veekogud hakkavad kallastelt kinnikasvama..
Magevesi moodustab umbes 2,6 % kogu maailma veevarudest. Magevett leidub jääliustikes, põhjavesi, jõe-ja järvevesi. Kõige parem joogivesi on põhjavesi. Umbes 2 miljardit inimest kannatab joogivee puuduse all.

Säästev areng

1992.a. Rio de Janeiro keskkonna ja arengu konverentsil võeti vastu Agenda 21 – ülemaailmne tegevusprogramm 21 sajandiks . Eesmärgiks on saavutada keskkonnasõbralikum majandus ja sotsiaalne areng. Tänapäevane majandustegevus, loodusvarade kasutamine ning tehnoloogiline areng ei tohi ohtu seada järeltulijate võimalusi.
Võtmeideed:

• Materjalide korduvkasutus
  
• Jäätmete vähendamine
  
• Taastuvate energiaalikate kasutusele võtmine
  
• Tootmistsüklite sulgemine ( et, ei tekiks jäätmeid)
  
• Materjalide mahukuse vähendamine
  
• Õhusaastamise vähendamine
  
• Läheduse põhimõte ( vähendada transpordi kulutusi)
  
• Loodushoiu edendamine
  
• Riikidevaheline koostöö
  
• Keskkonnakahjustuste ennetamineja vältimine