Inimene ja loodus keskaegses Euroopas (0)

Inimene ja loodus keskaegses Euroopas. Inge Org
Varasel keskajal erines lääne-ja kesk-Euroopa maastik oluliselt praegusest. Suur osa territooriumist oli kaetud metsadega. Need küll hävitati ajapikku inimeste tegevuse ja loodusvarade raiskamise tagajärjel. Mets oli nii meelitav (kütus, ulukid , marjad, seened) kui ka hirmutav seal valitsevate ohtudega: metsloomad , röövlid, salapärased viirastuslikud olendid ja soendid. Metsamaastikul on väga oluline roll rahva teadvuses, folkloristikas ja poeesias. Loodus oli nähtamatu maailma sümbol. Maise maailma vaatlus avas teise, kõrgema tasandi maailma. Teoloogid kinnitasid, et inimvaim ei ole võimeline taipama tõde teisiti kui materiaalsete asjade vahendusel. Mets on pimedusevald või maine elu oma illusioonidega, meri on maailm ja ahvatlused, tee on otsing ja palverännak.
Valitsev maaelanikkonna absoluutne ülekaal tingis kogu ühiskondlikus käitumises ja teadvuses maaharijale omase maailmanägemise. Maainimene käsitles loodust kui omaenda osa. See väljendus ka kultuuriloomes: pead nimetati taevaks, sõrmi oksteks, vett maa vereks, kive ja kaljusid luudeks, rohtu ja metsa maa juusteks. Niisiis puudus inimkeha vastandamine muule maailmale ja ühe üleminek teiseks oli sujuv ning ebamäärane. Asjad võisid üldse kehastada oma omaniku omadusi. See ei kehtinud mitte ainult maa, vaid ka mõõkade, hobuste, laevade ja ehete kohta. Kuid inimene võis ainult grupi (perekonna, sugukonna) liikmena omandada maad ja selle ande, kasutada teatud õigusi. Kuid maa, erinevalt vallasvarast, ei saanud olla võõrandamise objektiks. Inimese (inimeste rühma) ja maaomandi vahel oli lahutamatu side. Esemelis-meeleline suhtumine. Maaharija talu oli kosmose mudel. Inimeste maailm tähendab keskmist talu, maailmaruumi haritud maad. Seda keskset osa ümbritseb inimestele vaenulik koletiste maailm, see, mis asub tara taga, töökätest puutumata. See oli kujutlus suletud, lokaliseeritud universumist. Elukoht on aga elanikuga nii tihedalt kokku kasvanud, et üks ei ole mõeldav teiseta. Esimene, mida võõralt inimeselt küsiti, on tema nimi ja asukoht. See ei kehti ainult inimeste kohta: lugudes jumalatest teatatakse alati, kus on nende talud ja kuidas neid nimetatakse. Nii inimesel kui jumalal peab olema oma talu.
Inimese ja ümbritseva maailma vahelise distantsi puudumise tõttu ei oldud võimeline loodust kõrvalt vaatlema, nautima. Loodusnähtused on poeesias märgitud kui aktiivselt tegutsevad jõud: meri, kaljud, kalad , metsloomad ja linnud on samal tasemel fantastiliste olendite, jumaluste ning kõikide nende juurde kuuluva inimesega.
Aeg maal oli looduslik aeg, mitte sündmuslik. See oli inimeste aeg, kes ei valitsenud loodust, vaid allusid selle rütmile. Ühe või teise tegevuse jaoks olid soodsad päevad ja olid ka õnnetud päevad. Kuukalendri tundmist oli vaja edukaks tegelemiseks maagiaga. Astroloogial oli keskaegsetes teadmistes auväärne koht. Agraarkalendris tähistati igat kuud kindla maatööga. Ka näitas kalender ära feodaalrendi ja talupoegade kohustuste täitmise tähtaegu-need langesid tavaliselt kokku tähtsamate pühadega. Looduses toimuv vahetus tagab põhivajaduste rahuldamise.
Kujutavas kunstis, kirjanduses ja folklooris, renessansiaja pidustustel ja karnevalidel esineb „groteskse keha“ kujund. See on inimese-looma, inimese-taime kujutis, näiteks inimpeadega puud, jalgadega pead ja mitmekäelised olendid. Groteskne keha on individualiseerimata ja lõpetamata, pidevas ühenduses teda sünnitava ja uuesti neelava maaga. Selline maailmakäsitus sündis inimese suhtumisest loodusesse kui oma isikliku „mina“ jätku. Veel ei olnud tekkinud vahendeid, mis oleks inimest looduse mõjutamisel abistanud ja teda selle rüpest eraldanud. Alles üleminekul uusaega loob tööstuse arenemine tingimused inimese teistsuguseks lähenemiseks loodusele .
Keskaja inimese suhtumist loodusesse ei saa samastada ürgkogukondlikus ühiskonnas olnuga. Ta mõõdab maailma oma isikliku mõõduga, mille ta leiab iseendas , oma kehas ja tegevuses. Inimene oli füüsiliselt kõikide asjade, eelkõige maa mõõduks. Teekonda mõõdeti sammudega. Levinumad mõõdud olid veel küünar, vaks ja sõrm. Töö aega määrati inimese poolt haritava maa suuruse järgi. Uue maatüki kasutuselevõtmisel sai määravaks maa suurus, mille jõudis uus harija läbi käia päikesetõusust loojanguni. Seega tähendab inimese suhtumine loodusesse keskajal iseenda leidmist välismaailmas. Ta näeb maailmakõiksuses neidsamu omadusi, mis on tal endal. Leides maailmas iseenda jätku, avastab ta samal ajal universumi endas. Inimese keha on maast, veri veest, hingamine õhust, soojus tulest. Loodus on Jumala looming ning personifitseeritud Natura on Jumala teener.
XII saj. filosoofid räägivad juba vajadusest loodust uurida, sest loodust tunnetades leiab inimene iseenda koha selles ja läheneb selle tunnetuse kaudu jumaliku korra ja Jumala enda mõistmisele. Nende arutluste aluseks oli usk maailma ühtsusesse ning see, et Jumala poolt loodud maailmas kuulub keskne koht inimesele. Kui inimeses võib leida kõiki maailmakõiksuse põhijooni, võib ka loodust käsitada inimesekujulisena. XII saj. poeet Lille Alanus kujutab loodust sodiaagitähtede diadeemi kandva naisena, kelle riietel on kujutatud linde, taimi, loomi ja teisi olendeid , vastavalt nende loomise järjekorrale Jumala poolt. Inimest peeti looduse krooniks, kes on loodud Jumala sarnaseks ning kõik muu on loodud tema pärast. See mõte erines oma sisult renessansiaegsest selle poolest, et keskaja kristluse teooria järgi ei olnud inimesel iseseisvat tähendust. Oma olemasoluga ülistas ta Issandat.
Keskaja inimese suhtumine loodusesse on näha ka selle aja kujutavas ja sõnakunstis. Maastik kui komponent puudub. Inimestel puudus esteetiline tunne looduse suhtes, nad ei osanud loodust nautida ilu pärast. Keskaja kirjanduses kõneldakse loodusest trafaretselt ja tinglikult , puudutamata kohalikku eripära. Näiteks „ Rolandi laulus “ ei ole loodusel iseseisvat osa. Tähtede, päikese, päeva ja koidu mainimisel kasutatakse korduvaid trafarette. Aasu, rohtu, puid, kaljusid ja orge mainitakse ainult seoses rüütlite kangelastegudega. Ohtlikud loodusnähtused nagu paduvihmad, äike, tormid , rahe, välgud ja pimedus on poliitiliste sündmuste ended või väljendavad looduse leina lahingus langenud Rolandi pärast. Kangelased tegutsevad justkui tühjas ruumis. Poeesias võib märgata mõnevõrra enamat . Looduspilt saab inimese vaimse elu sümboliks. Kangelase meeleolusid seostatakse ümbritseva maailma seisundiga . Nagu näiteks „hommikute helk ja õhtute valgus“, „tärkavad rohukõrred“. Tunnete ja kevadise looduse rõõmus ärkamine, ilusa naise võrdlemine imekauni maikuuga, kurbus ja sügis või talv looduses- need motiivid muutusid trafarettideks. Sellest kaugemale ei lähe isegi suurimad trubaduurid . Seega ei ole loodusel kui iseseisval väärtusel veel kohta kirjanduses ega maalikunstis. Keskaja inimene ei tundnud looduse kirglikku kutset , sest ta polnud loodusest lahutatud ja elas selle sees. Loodusesse esteetilise suhtumise mõiste on veidi teise tähendusega. Loodus võis keskaja inimeses esile kutsuda nii imetlust kui ka hirmu, kuid need emotsioonid on seotud ainult puhtpraktilise vajadusega rahuldada looduse arvel oma elulisi vajadusi.
W.Ganzenmüller väitis, et keskaega ei tule vastandada antiigile või uusajale, vaid avada keskaja inimeste maailmatunnetuse sisemine spetsiifika. Nende suhtumise loodusesse määras eelkõige religioon -keskaja maailmatunnetuse põhialus. Jumal ja inimese hing olid tol ajal absoluutsed väärtused, loodus ainult suhteline väärtus. Kui loodus ei teeninud Jumala tunnetamist, siis oli ta väärtusetu, kui ta segas Jumalale lähenemist, siis nähti temas kurjust, saatanlike jõudude ilmingut. Seepärast kujunes looduse tunnetamise jaoks enam-vähem ühesugune meetod. Looduses nähti jumaluse sümbolit ja kõiki ta ilminguid käsitati kui allegoorilist materjali või moraaliõpetust.
Keskajal ei nähtud maailma vaheldusrikkust ega mitmetahulisust. Inimene otsustas selle üle oma väikese piiratud maailma järgi. Välismaailmast tuli ainult juhuslik, tükatine ja ebausaldav informatsioon. Kaupmeeste ja palverändurite jutustusi täiendati legendidega ja ilustati fantaasiatega. Pealtnägijate ütlused segunesid vanade autoriteetide ütlustega. Selle aja maailmaarusaam ühendas endas inimese ja looduse diferentseerimata vahekorda ning samasugust ettekujutust maisest ja teispoolsest maailmast. Niisiis ei teinud inimene vahet oma otsese kogemuse ja fantastiliste lugude vahel. Loodusnähtuste sümboolne tõlgendamine ja nendest moraalijärelduste tuletamine oli talle olulisem. Iga nähtust võis erinevalt tõlgendada. Loodus kui sümbolite maailm oli ammendamatu. Kui ühelt poolt oli keskaja inimese maailm väike, kergesti mõistetav, tervikuna jälgitav, siis teiselt poolt sisaldas maiste olevuste, esemete ja nähtuste kõrval veel teist, religioossest teadvusest ja ebausust sünnitatud maailma.
Mineraalid , taimestik ja loomastik on sümboolsed ning traditsiooniliselt armastatakse eriti mõnda esindajat: mineraalidest vääriskive, mis oma värvidega meenutavad rikkusemüüte. Taimestikust piiblis mainitud lilli ja taimi, loomadest eksootilisi ja kohutavaid olendeid, kes rahuldasid keskaja huvi veidruste vastu. Kivide ja lillede puhul on lisaks veel nende hea või kahjulik mõju. Näiteks kollased ja rohelised kivid ravivad värvimõjuga kollatõbe ja maksahaigusi, punased verejooksu. Maarjat sümboliseerib nii valge roos, mis tähistab tema neitsilikkust kui ka punane roos, mis väljendab tema heldust. Rukkilill ravib soolapalavikku, õun on halva sümbol. Loomade maailm on põhiliselt halva universum . Jaanalind, kes jätab oma munad liiva sisse ja unustab neid haududa, kujutab patustajat, kes unustab oma kohused Jumala ees. Kits on himuruse sümbol. Skorpion valelikkuse ja eriti juutide kehastus. Muinasjutulised loomad on kõik saatanlikud, Kuradi kehastused.
Linnaelanikkonna arenguga kaasnes uus, ratsionalistlik mõtlemine, mis hakkas senist loodusetunnetust välja vahetama . Praktiline tegevus muutus keerukamaks tänu töövahendite täiustumisele ning see omakorda avaldas sihipärasemat mõju loodusele. Mõned filosoofid kutsusid üles ühendada usk ja looduse uurimine mõistusega. Seoses tööstuse tekkimisega tekkis vajadus täpsemate mõõtmiste järele, kaubandus nõudis suuremat kiirust liikumisel eri kohtade vahel. Inimene, kes elab linnas, allub looduse rütmidele juba vähem, eraldab end loodusest aina täpsemalt, tema silmaring avardub. Ta hakkab loodusesse suhtuma kui objekti.
Hoolimata arengust X-XIs. mille tõid kaasa ader , kolmeväljasüsteem, kündide arvu suurendamine ja rohimine, saavutati kiiresti maa viljakuse lagi, saagikus jäi madalaks ja ressursside kasvu otsiti haritava maa suurendamisest mitte saagikuse tõstmisest. Kuid looduslikku rikkust, mida inimene siis hävitas, polnud ta suuteline taastama ega ootama, et see taastuks loomulikul teel. Eriti puudutab see metsa, seda keskaja maailma näiliselt piiramatut rikkust. Selle kaitseks leidub XIV s.algusest mitmeid tekste , kus kirjutatakse metsade ja salude kaitse organiseerimisest. Samuti keelust mitte lubada ringi hulkuda kariloomadel. XIV s.kriis näitab selgelt, et majanduses valitses maa väljakurnamine. Kehvad maad jäetakse maha, mis ei vastanud harijate ootustele. Samuti juhtus kaevandustega, kui XIII saj.hakati vermima münte. Hoolimata inimese püüdlustest võtta looduselt viimast, suurendades nii tööjõudu kui tehnikat , osutab loodus võidukat vastupanu.
Keskaeg leiutas vähe ja ei rikastanud eriti toiduks kasutatavat taimestikku. Lisandus küll rukis. Looduse kasutamise püüet inimese elu lihtsamaks tegemisel näitab veski laiem kasutuselevõtt, kuid see jääb siiski seotuks looduse kapriisidega: tuulevaikus, jõgede kuivamine lõunapool, jäätumine põhjas. Marc Bloch on öelnud: „Vesi-või tuuleveskid, jahvatamise, parkimise , vanutamise veskid , vee jõul töötavad saed ja isegi vokk- kõik need edusammud viivad nii elus kui eluta looduse jõudude efektiivsemale kasutamisele ja seejärel inimtöö säästmisele või, mis teeb enam-vähem sama välja, tema tootlikkuse suurenemisele.“(Le Goff ,lk.306)
Kasutatud kirjandus:

J.Le Goff, Keskaja Euroopa kultuur, Tallinn 2000

A.Gurevitš, Keskaja inimese maailmapilt, Tallinn 1992