Keskkonna ja looduse suhe (0)

Ulesanne 4 : Ülevaade inimese -, looduse – ja tehnikakesksest inimese ja looduse vahelisest suhtest .
Võime eristada kolme mailmanägemise viisi,mis määravad suhtumise loodusesse , elusolenditesse ja teistesse inimestesse: tehnikakeskne, inimkeskne ning loodus- ehk elu- ehk keskonnakeskne.
Tehnikakeskse loodussuhte puhul nähakse loodust pelgalt tooraine ammutamise kohana, ainult vahendina inimese eesmärkide saavutamiseks. Selline suhtumine teeb võimatuks looduse puutumatuks jätmise või ürglooduse kaitse. Loodus on ressurss, mida kasutatakse ja majandatakse.
Ajalooprofessor Lynn White tõdeb, et tänapäevane läänemaade teadus ja tehnika on mõjutatud ristiusust, mida ta peab inimkesksemaks kõikide usundite hulgas. Ta ei usu, et teaduse ja tehnika areng oleks piisav vahend ökoloogiliste probleemide lahendamiseks, tema arvares on probleemide põhjused religioossed, järelikult peaksid abinõud olukorra muutmiseks olema samuti religioosset laadi .
Tehnika muudab maailma ja inimest ennast. Just tehnika on ühenduslüliks inimese ja looduse vahel. Mõjutus toimib mõlemas suunas. Mitte ainult tehnika ei reguleeri inimese loodussuhet, vaid inimese loodussuhe ja selle areng mõjutab ka tehnika arengut (Mamedov 1983).Tehnikakeskne suhtumine valitseb loodusvarade kasutamist, kuid peale selle tihti ka seda, mida kutsutakse keskkonnakaitseks. Soovides vähendada õhu, vee ja mulla saastamist, võime muidugi lahendada olukorra, arendades selliseid protsessi-, puhastus- ja korduvkasutustehnoloogiaid, mis vähendavad saastehulka Keskkonnaprobleemide käsitlemine saastumisprobleemina tähendab inimese tehnikakeskse loodussuhte aksepteerimist. Probleem lahendatakse, kasutades loodust inimese eesmärkide saavutamiseks. Kasutame oma tarbeks loodusvarasid ja teadmisi tema keemilistest ning füüsikalistest omadustest ja ehitusest, et arendada vastavat tehnoloogiat tootmisprotsessiga kaasneva saastumise vähendamiseks.
Tehnika – inimese avardunud võime kasutada tööriistu, arendada mitmesugust tehnoloogiat, meediavahendeid kommunikatsioonis – on muutnud peale looduse ka inimese suhtumist loodusesse ja enesesse.
Inimese suhe tehnikaga on moodustanud suletud, sümbiootilise süsteemi, kus kumbki toidab teineteist: inimene arendab tehnikat ja siis kohandab end selle arendatud masina või süsteemiga. Probleem ei ole mitte tehnika ise, vaid suhtumine tehnikasse: mõte, et kõik, mida on võimalik ellu viia, ka tuleb tingimata ellu viia (Shallis 1988).
Teadus ei püüa probleemile lahendust leida praktilise eluga seotud keskkonnas, vaid vajalik info sünteesitakse hermeetilistes laboratooriumides ja tulemused viiakse praktilisse ellu. Aga praktiline elu on vahepeal muutunud ega ole samasugune nagu laboratooriumitingimused. Me ei saa tõest pilti, tõde võib olla ainult see, mida loodus meile ise näitab ja teada annab, ilma et me oma tehnikaga ( ja laboratooriumidega ) teda selleks sunnime ( Varto 1991).
Inimkeskse mõtlemise juurde kuulub arusaam, et looduse ja loomade kohtlemist reguleerivad ainult inimeste omavahelised suhted. Loomi ja loodust ei kohelda hästi või halvasti mitte nende enda, vaid inimese pärast. Looduse hävitamisega või loomade halva kohtlemisega seotud eetilised küsimused ohustavad kas teiste inimeste omandit või puudutavad julmuse arenemist inimeste vahel (Passmore 1980:210).
Inimkeskse suhtumise aluseks on religioosse taustaga kaitsetraditsioon, kus inimest nähakse kohavalitsejana, peremehena või kosmoselaeva Maa kaptenina. Sellele mõtlemisviisile leidub parelleel Piiblist – inimene pandi maad harima ja kaitsma: „Ja Jehhoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“ (1Mo2:15).
Austraaliast pärit filosoof John Passmore näeb meie kristlikus taustas valitsevale suhtumisele lisaks ka looduse kaitsmise ja koostöö algeid: inimene vastutab lisaks teistele inimestele ka looduse eest (Passmore 1980:39-40).
Inim- ja looduskeskse eetika üks oluline erinevus on käsitlus looduse väärtustest. Inimkeskses käsitluses seonduvad kõik väärtused ühel või teisel moel inimesega. Põhiküsimus on selles, kas loodusel võib olla iseseisvat , inimesest sõltumatut väärtust. Nortoni arvates tekitavad looduskaitse ja loodusest saadud paremaid väärtustamisi ja rikkalikuma elu kui loodust hävitav tegevus. See väärtus võiks olla piisav alus kogu looduskaitsele ning poleks vaja oletada, et loodusel on inimesest sõltumatuid väärtusi.
Inimene peab kasutama piiratud lodusvarusid arukalt , ei või ta loodust täiesti oma suva järgi kasutada. Kui loodust kasutatakse ebamõistlikult- selle tulemused on nähtavad looduse saastumisena-, siis väheneb inimese heaolu ja elukvaliteet (Blackstone 1980). Seda kutsutakse ratsionaalseks inimkeskuseks.
Looduskeskne suhtumine tähendab looduse ja selle kõikide olendite heaolu arvestamist. Looduskesksust on võimalik jagada looma-,(zoo), elu- (bio) või ökosüsteemikeskseks (füsiotsentriliseks) suhtumiseks. Loomakeskne suhtumine rõhutab inimese ja loomade sarnaseid jooni, millest tähtsamaid on võime tunda valu ja kannatusi. Elukeskse suhtumise on Albert Schweitzeri eetiline printsiip : elu iseenesest on kõrgeim väärtus, kõigil elusolenditel on absoluutne iseenda väärtus. Ökosüsteemikeskne suhtumine tõstab esile looduse ilu,eheduse ja mitmekesisuse. Meie hoolitsus arvestab iga ökosüsteemi osa omadusi : loomade võimet tunda valu, taimede elusrakkude toimimist ja ökosüsteemide loomulikku elurütmi.Elusolendite võrdsuse määratlemine süvaökoloogias ( mina nähakse osa tervikust, samastutakse lisaks inimesele kogu muu maailmaga ) : „Kõikidel elusolenditel bosfääris on võrdne õigus elule ja viljakusele, õigus saavutada individuaalne vorm ennast teostades, kuuludes samal ajal suurde Eneseteostusse (Selfrealization). Looduse kahjustamine on seega enda (s.o. Mina) kahjustamine. Süvaökoloogia põhiprintsiibiks on: see,et iga olend on väärtulik iseenesest, on väärtus omaette . Keskne väärtus on elu rikkus ise. Looduse mitmekesisuse ja rikkuse võrdne austamine sisaldab ka inimliku mitmekesisuse ja kultuuride rikkuse au sees hoidmist (Naess 1988). Inimese suhe loodusesse ja elusolenditesse võib õigustatult vahelduda vastavalt olukorrale. Näit. ellujäämise küsimus. Inimene ei tuletoime ilma ülejäänud loodusega, küll aga saab loodus ja enamik liike väga hästi ise hakkama. Filosoofiaprofessor Paul W. Taylori looduskeskses eetikas tähendab ökoloogiline teadlikkus bioloogilist ja psühholoogilist infot olendite heaolust ja inimese eetilist otsust seada end nende asemele ja arvestada ka nende heaolu. Süvaökoloogia lähteks on ennekõike inimese enda mõtlemise ja tundlikkuse sügavam mõistmine ja loodusega samastumine intuitsiooni ja tundeelamuse abil.
Inimkeskses käsitluses vaadeldakse loodust vaid vahendina inimese vajaduste võimalikult paremaks rahuldamiseks. Inimene mõistab tema enda vajdustega kohandatud, geomeetrilisse vormi valatud loodust, kuna ta on selle ise loonud. Inimkeskses käsitluses on keskkonnaproblemid inimeste eluhäirivad tegurid. Keskkonna saastumine takistab võimalust nautida tervislikku, turvalist ja meeldivat elukeskkonda. Looduskeskse käsitluse kohaselt on küsimus maakeral elu ähvardavatest ohtudest. Ekspansiivne elutegevus kahjustab ja ohustab elu aluseks olevat loodust. Looduse endagi juhtumid ( vulkaanipursked , maavärinad, kokkupõrked meteoriitidega jm.) võivad põhjustada vigastusi inimestele, loomadele või elutu looduse osadele.
Keskkonna probleem on teaduslik, tehniline, majanduslik, kultuuriline, tervislik, sotsiaalne, poliitiline, esteetiline, ökoloogiline, eetiline. Eri kultuurides on looduse ärakasutamisele ja inimeste saastetaluvusel erisugused piirid. Sotsiaalne probleem on näljahada ja kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel. Poliitiline on globaalne lähenemine. Teaduses on leitud paljudele keskkonnaprobleemidele lahendus, aga ei osata teaduslikku infot viia ühiskondlik poliitiliste otsuste langetajateni.
Inimkond peab hetkel looduse kaitsmisest mitu korda olulisemaks sõjatööstust, relvastumist, mis sisuliselt on suunatud elu hävitamisele. Inimkonna vaimne areng on olnud liiga ühekülgne – on arendatud igasugust tehnikat ja tehnoloogiat suunates sinna aasimad teadussaavutused , nende rakendused ja kõige rohkem raha. Vaimne areng on jäänud koopainimese tasemele. Madalalt arenenud eetika ei võimalda ülemaailmset läbimurret „ Aukartus elu ees“ on jäänud ainult mõtlejate, filosoofide, idealistide, patsifistide pärusmaaks, kes oluliselt ei mõjuta arengut suunavate otsuste langetamist. „Suured ja võimsad hõimud“ ajavad taga maailmavõimu, et saavutada kontroll kõikide „naaberkoopa hõimude „ üle. „Väikesed“ peavad kogu aeg mõtlema, kuidas ennast kaitsta ehk kuidas sellest olelusvõitlusest ise terve nahaga välja tulla. Ohu eest peavad ennast kaitsma kõik, selleks on vajalik,et „kõik hõimud“ tunnistaksid elu kui kõrgemat väärtust maal. See eeldab põhimõttelist suhtumise muutumist inimkonna eetililtes väärtuhinnangutes. Eetilise murrangu algtõukeks on : 1) plahvatuslik areng vimastel kümnenditel, mille äheks eesmärgiks on valitsevat inimkeskset eetikat muuta, murda, arendada; 2) säästev areng – elame ja tarbime täna nii,et ka hommne põlvkond saaks oma vajadusi rahiudada .