Arhed · Arhesid e. arhebaktereid käsitletakse Bergey käsiraamatu esimeses köites koos teiste evolutsiooniliselt vanade bakteritega. Nende fülogeneesi uurimine algas ca 1977. aastal, kui ilmusid Woese'i ja Foxi tööd, milles nad jagasid elusorganismid 3 suurde rühma  domeeni. Üks domeenidest  arhed. Archaios tähendab kreeka keeles ürgne. · Seega eristuvad eluslooduse domeenid ribosoomide ehituse alusel. · Prokarüoote on kahes eluslooduse domeenis: bakterite ja arhede domeenides. Evolutsioonipuu koostatud rRNAde järjestuste põhjal. · Arhede biokeemilisel-füsioloogilisel kirjeldamisel eristus esialgu 3 rühma: 1) Metanogeenid; 2) Halofiilid; 3) Termoatsidofiilid. · Arhede domeen jaotatakse Bergey määrajas kahte rühma ja neid käsitletakse mitte kui riike, vaid hõimkondi: 1) Hõimkond Crenarchaeota. 2) Hõimkond
ACTINOBACTERIA (AKTINOMÜTSEEDID) · Grampositiivsed bakterid · Eristatakse 2 hõimkonda: 1) Firmicutes (madal GC sisaldus DNA-s) 2) Actinobacteria (kõrge GC sisaldus DNA-s) 3) Piiriks GC sisaldus 55% · Grampositiivsed bakterid ei eristu evolutsiooniliselt vanima rühmana 16S rRNA puul. Küll aga eristuvad nad vanimate rühmadena valgujärjestuste analüüsi põhjal tehtud puudel (Gupta koolkond). · Gupta järgi on arhed lähedased grampositiivsete bakteritega ja evolutsioneerunud ühisest eellasest (mõlematel ka ühekihiline rakukest  rühm Monodermata. Gramnegatiivsed bakterid on keerulisema kahekihilise rakukestaga ja evolutsiooniliselt nooremad  rühm Didermata Hõimkond Actinobacteria (aktinomütseetide rühm). Suur  ca 130 perekonda · Morfoloogiliselt on siin rühmas 1. ebakorrapärased pulgad ja mikrokokid, 2. bakterid, kelle elutsüklis on pulk-kokk-pulk tsükkel ja 3. mütseeliga v
4Mikroobifüsioloogia LOMR.03.022 Riho Teras Sisukord 1. Bakterite kasv ja toitumine................................................................................ 4 1.1. Bakterite kasvatamine laboritingimustes.....................................................4 1.2. Elutegevuseks vajalikud elemendid.............................................................7 1.3. Söötmed bakterite kasvatamiseks laboris....................................................9 1.4. Füüsikalis-keemilised tegurid, mis mõjutavad bakterite kasvu...................10 2. Bakterite ehitus ja rakustruktuuride funktisoonid.............................................15 2.1. Tsütoplasma komponendid.........................................................................16 2.1.1. Nukleoid............................................................................................... 16 2.1.2. Tsütoplasma ja inklusioonkehad...........................................................19
Patogeensed bakterid Taksonoomia Põhitakson on LIIK- lad.k SPECIES; Sugulasliigid grupeeritakse PEREKONDA  FAMILIA; Perekonnad mood. SUGUKONNA  GENUS; Sugukonnad grupeeruvad seltsi  ORDO; KLASS  CLASSIS; HÕIMKOND  PHYLUM; RIIK  REGNUM; Põhiühik  liik  võib jaotuda ALAMLIIKIDEKS  SUBSPECIES Familia (perekond): Chlamydiaceae CHLAMYDIAE (Klamüüdiad) Klamüüdiad on väikesed Gram-negatiivsed obligaatselt intratsellulaarsed (rakusisesed) bakterid 1 Klamüüdiaid kirjeldati esmalt 1907. a. orangutangi silma haigestunud konjunktiivist. Aktiivselt hakati neid uurima 1923. a., kui leiti, et ägedat kopsupõletikku, millesse nakatusid haigete papagoidega kokkupuutunud inimesed, põhjustavad just need bakterid. Tegelikult võivad kõik klamüüdiad põhjustada kopsupõletikku. Sarnaseid baktereid isoleeriti ka uretriidihaigete meeste ureetra limaskestalt. Klamüüdiate elutsükkel kirjeldati 1932. a. Neid on peetud algloomadeks, si
Mikrobio eksam. 1. Milleri-urey katsed  Tõestasid, et ürgse Maa atmosfäär oli erinev tänapäevasest  ta oli redutseeriv. Seal esinesid vesinik, ammoniaak ja metaan, millest võisid moodustuda orgaanilised molekulid, elusaine ehituskivid. Veeaur juhiti läbi gaaside segu ja seejärel jahutati. Gaasifaasis moodustusid laengute mõjul lihtsamad ained (nt. ammoniaagist ja metaanist moodustus vesiniktsüaniid HCN), mis kondenseeriti jahutades veefaasi, kus toimusid põhilised sünteesireaktsioonid. Enim moodustus kõige lihtsamat aminohapet glütsiini. Moodustusid alaniin, glütsiin, aspartaat ja aminobutüraat. 2. Proteinoidid (Polüpeptiidide abiootiline sÃ
1. Sissejuhatus Metaboolne ja geneetiline regulatsioon bakterites Bakterirakkude efektiivseks kasvuks on vaja, et kõiki raku põhilisi ehitusblokke ja nendeks vajalikke makromolekule produtseeritaks õiges vahekorras. Selleks, et sünteesi lõpp-produktide kontsentratsioon rakus liiga kõrgele ei tõuseks, on rakus välja kujunenud kaks kontrollmehhanismi: 1. Ensüümiaktiivsuse tagasisidestuslik inhibitsioon (feedback inhibition)  metaboolne regulatsioon 2. Ensüümi sünteesi repressioon  geneetiline regulatsioon Tagasisidestusliku inhibitsiooni tulemusena inhibeeritakse rakus juba olemasoleva ensüümi aktiivsus reaktsiooni lõpp-produkti poolt. Inhibitsiooni võib esile kutsuda ka teatav metabolismiraja vaheprodukt. Geneetilise repressiooni korral inhibeerib tavaliselt lõpp-produkt metabolismiraja esimese ensüümi sünteesi vastava geeni avaldumise pärssimise kaudu. Metaboolne regulatsioon tagasisidestusliku inhibitsiooni kaudu ja geneetiline regulatsioon ensüümi s
1 Teemad kordamiseks 2012 dotsent Tiina Alamäe Mikroorganismide toitumine. Mikroobide eripind ja kuju, nende seos toitumisega. Toitumisprobleemid väga suurtel bakteritel. Võimalused eripinna suurendamiseks. Pelagibacter ubique. Mikroorganismid toituvad osmootselt  kasutavad lahustunud aineid, mis jõuavad nende rakku läbi pinna, läbides kapsli, kesta ja membraani. Peamiseks takistuseks on rakumembraan, mida ained läbivad kas difusiooniga või kanaleid ja valgulisi transportereid kasutades. GN bakteritel tuleb täiendava barjäärina juurde rakukesta välismembraan. Seetõttu on GN bakterid vähem tundlikud mürgistele ainetele. Sh aintibiotsidele. Mida väiksemate mõõtmetega bakter, seda suurem eripind. Väikeste mõõtmete tõttu on palju toitumispinda (suur eripind). Ülilihtsad organismid ei saakski olla väga suured, sest suurena nad ei toimiks: nad ei suudaks rakku varustada toitainete
1. Milleks on vaja teaduslikku bioloogilist nomenklatuuri? Nomenklatuur on zooloogide ja muude bioloogide ühine erialane keel (et kõik, sh teadlased üksteisest õigesti aru saaksid). Kõigel, mida/keda me kasutame ja vajame, peab olema nimi, mitte kiretu kood. Arvudest koosnev kood sobib hästi arvutile, mitte meie ajule. 2. Milleks on vaja bioloogilise nomeklatuuri koodekseid? Et reguleerida loomade teaduslike nimetuste vormikohast moodustamist ja kasutamist. 3. Milliseid keeli kasutab teaduslik nomenklatuur? See on küll ladina tähtedega kirjutatud ja ladina grammatika kohane, aga sõnatüvi võib olla ükskõik mis keelest. 4. Kuidas mõista nomenklatuuri universaalsust, unikaalsust ja stabiilsust? Nomenklatuuri kolm põhimõtet on universaalsus, unikaalsus ja stabiilsus. Universaalsuse tagab Õhtumaa keskaja pärand – ladina keel. Unikaalsuse (et igal taksonil oleks üksainus tunnustatud nimi) ja stabiilsuse (et nimed võimalikult vähe muutuksid) eest hoolitseb nomenklatuuri
Kõik kommentaarid