HINGAMINE (0)

VI. HINGAMINE
1. Hingamiselundid – ehitus ja iseärasused lastel.
Hingamiselundite hulka kuuluvad ninaõõs, kõri, hingetoru e trahhea , bronhid (jagunevad peenemateks osadeks – bronhioolid, mis lõppevad kopsu alveoolidega, mis on väga õhukese seinaga ja mille seintes paiknevad kopsukapillaarid – nii arteriaalsed kui venoossed kapillaarid, mille kaudu toimub gaasivahetus ), kopse ümbritsev kopsukelme e kleura, hermeetiliselt suletud kleura õõs, hingamislihased ( roietevahelised lihased, sisemised lihased ja välised lihased ja diafragma – lahutab rindkereõõnt kõhuõõnest), Hingamise abilihased( kõhulihased, õlavarrelihased, trapetslihas ).
Iseärasused lastel – ninaõõs on kitsas , limaskest on õrn ja veresoonte rikas, kuna imik ei oska läbi suu hingata , siis nohu on temale tõsiseks katsumuseks. Väikelastel on nina ja pisaranäärme vaheline kanal suhteliselt avar ja nohu korral on infektsiooni oht silma kanduda suur. Nina kõrvalkoopad (põsekoopad, otsmikukoopad) on lapsel puudulikult arenenud ja väikelapsel on nende põletikku harva. Suuremal lapsel on see komplikatsioon suhteliselt sage. Neelu ühendab keskkõrvaga kanal, mille nimi on Eustachi tõbi. Tänu sellele kanalile ühtsustatakse atmosfääri ja keskkonna õhku. Ta avaneb neelamisel ja rõhud võrdsustuvad. Lastel on see kanal lühike ja lai, mistõttu nohu tüsistuseks on sageli keskkõrva põletik . Keskkõrvapõletikud võivad viia kuulmislanguseni. Kõri valendik(läbipääs) on kitsas, turse tõttu võib lapsel kergesti tekkida lämbumine või oht lämbumiseks. Kogu hingamiselundite süsteem( lihaskest ja veresooned) läheb kergesti tursesse, mistõttu on õhuliikumine takistatud. Trahhea ja bronhid on samuti kitsad , nende limaskest omab rohkesti veresooni ja vähe elastseid kiude , mistõttu ka nende ahenemise oht on suur ja röga väljaköhimine on takistatud. Parem bronh on justkui trahhea jätk, võõrkehad võivad hingetorust suhteliselt kergesti paremasse bronhi sattuda. Kopsud on hea vere varustusega. Täiskasvanuga võrreldes on lastel kopsudes rohkem verd ja vähem õhku. Rindkere liikuvus on lastel väiksem. Seega hingamine on pindmisem, seetõttu kopsupõletikud tekivad neil kergemini. Kopsukelme e pleura on lastel väga õhuke, kui sinna põletiku korral koguneb vedelikku, siis pleuraõõs venib kergesti välja ja hakkab peale suruma südamele ja suurtele veresoontele.
2. Hingamisakt ja selle osad. Sisse- ja väljahingamise mehhanism.
Hingamisakti osad on:

• Väline ehk kopsuhingamine – s.o õhu liikumine atmosfäärist hingamisteid mööda alveoolideni.
  
• Gaaside transport veres
  
• Sisemine e. koehingamine - s.o hapniku ärakasutamine oksüdatsiooniprotsessides rakkudes ja kudedes.
  
• Sisse- ja väljahingamise mehhanismid
  

Sisse-ja väljahingamisel on põhiline rindkere õõne mahtude ja rõhkude muutumine hingamislihaste tegevuse tagajärjel.
Sissehingamine: Sissehingamisel tõmbuvad kokku välised roietevahelised lihased, nad tõstavad roideid ülesse poole ja külgedele. Diafragma tõmbub sissehingamisel samamoodi kokku – lameneb ja liigub allapoole, rindkere laieneb nii külgsuunas kui pikisuunas . Kuna rindkere on hermeetiliselt suletud ruum, siis ruumala muutumise tõttu , rõhk väheneb. Selle tagajärjel kopsukelme e. pleura liigub väljapoole ja elastsuse tõttu liigub väljapoole ka kopsukude . Selle tagajärjel rõhk kopsudes muutub atmosfääri rõhust madalamaks ja õhk imetakse kopsudesse.
Väljahingamine: väljahingamisel aga välised roietevahelised lihased lõtvuvad, sisemised aga tõmbuvad kokku. Diafragma omandab taas kupli kuju ja liigub ülesse poole. Selle tagajärjel väheneb rindkere õõne ruumala nii piki-kui külgsuunas. Rõhk kopsudes tõuseb atmosfääri rõhust kõrgemaks ja õhk surutakse kopsudest välja.
Sügava sisse-ja väljahingamise ajal tänu hingamisabilihastele saab rindkere õõne ruumala muutuda veelgi ulatuslikumalt.
Pneumotooraks e õhkrind on olukord kus pleuraõõne hermeetilisus on rikutud (on tekkinud ühendus pluraõõne ja atmosfääri vahel). See ühendus võib olla väljastpoolt kuid ka seestpoolt, või mõlemad korraga. Väljastpoolt nt. torkehaavade korral või roie on tunginud trauma korral pleuraõõnde. Ühendus on tekkinud väljastpoolt: pleuraõõnes on negatiivne õhk ja atmosfääri rõhk on kõrgem, õhk hakkab pleuraõõnde liikuma ja surub kopsud kokku (kopsud kollabeeruvad). Kui kops on kokku surutud, siis ta ei saa enam hingamisest osa võtta ei saa. Sel juhul tuleb pneumotooraks peatada.
3. Välise hingamise näitajad ja nende ealised iseärasused. Hingamismahud ja -mahtuvused.
Hingamiselundite talitluseks registreeritakse mitmesuguseid näitajaid.
Välise hingamise näitajateks kutsutakse: sissehingamise - ja väljahingamise ajal hingamiselunditesse liikunud mahtude registreerimine.
Sisemine: siis kui on tegemist kudede registreerimisega .
Spiromeeter –kõige välisem näitaja.
Kopsude eluline mahtuvus koosneb 3 mahust: 1. tavaline sissehingamise maht, 2. Väljahingamise reservmaht, 3. Sissehingamise varumaht e reservmaht.
Maksimaalne minuti ventilatsioon – s.o õhu hulk, mida inimene on minuti jooksul suuteline sisse ja välja hingama, aga suuteline on ta teoreetiliselt (tavaliselt lastakse 10 sekundit seda teha).
hingamismaht ja mahtuvused. Välise hingamise näitajate all mõeldakse sisse ja väljahingamise erinevates faasides kopsudesse minevaid või sealt väljaviidud õhu hulkasid. Maht on kõige väiksem võimalik mõeldav näitaja. Mahtuvus on 2 või enam mahtu kokku. Välise hingamise mahut mõõdetakse meetodiga, mida nimetatakse spirograafiaks ja aparaati , mille abil mõõdetakse spirograafiks ja üleskirjutisi spirogrammiks. Kõige lihtsam spirograaf on vesispirograaf, kus 2 silindrit on paigutatud üksteise sisse. Alumisel on keskel toru, vooliku abil ühendatud katsealusega. Sissejäävat silindri ümbritseb vesi. Vee sees liigub üles-alla teine silinder . Kõige väiksem maht kannab nimetust hingamismaht (HM). See on õhu hulk, mida inimene tavaliselt sisse ja välja hingab . Umbes 500 ml. Sõltuvad vanusest . Sõltuvad soost, naistel väiksemad hingamismahud. Oluliselt sõltuvad pikkusest. Väiksematel inimestel on väiksem maht. Sõltub ka kaalust . On olemas normitabelid normi määramiseks. Need on tehtud suure hulga inimeste läbiviidud mõõtmiste alusel, kus on eraldi kõik olemas. Järgmine näitaja on insfiratoorne reservmaht (IRM) ehk sissehingamise varumaht. See on õhu hulk, mida inimene on suuteline max pingutuse korral tvalisele lisaks sisse hingama. Kolmas on ekspiratoorne (ERM)ehk väljahingamise varu maht. Õhu hulk, mida inimene on suuteline tavalisele väljahingamisele lisaks välja hingama. Neljas suurus vekaalkapatsiteet (VK) – kopsude eluline mahtuvus. Õhu hulk, mida inimene on suuteline maksimaalse sissehingamise korral maksimaalselt välja hingama. Teiste sõnadega VK=IRM+HM+ERM. Ta on vahemikus 4-5 liitrit. Veel on olemas TK ja RM (resi..) see osa õhku, mis väljahingamisel ikkagi veel sisse jääb. VK+RM=TK
4. Gaasivahetus ja gaaside transport veres.
Gaasivahetus leiab aset kopsu alveoolide ja kopsu kapillaaride vahel, ning kudede kapillaaride ja rakkude vahel kudedes. Nende vahele jääb gaaside transport (ühendavaks lüliks).
1. Gaaside vahetus kopsualveoolide ja vere vahel – gaasivahetus kopsualveoolide ja vere vahel toimub gaaside osarõhkude erinevuse tõttu. Osarõhkudest räägitakse siis, kui tegemist on gaasiseguga. Alveoolis on kolme gaasisegu (so. Hapnik, CO2, ja lämmastik(gaasivahetusest osa ei võta, ta veres ei lahustu ja kudedesse ei lähe)). Hapniku osarõhk(PO2) on 100 mmHg ja PCO2 on 40 mmHg. Venoosses kopsukapillaaris on PO2 40 mmHg ja PCO2 on 46 mmHg. Äravoolavas kapillaaris arteriaalses veres PO2 on 100mmHg ja PCO2 on 40 mmHg.
Arteriaalne veri liigub kudedesse. Kudedes on hapniku osarõhk madal. CO2 osarõhk on 46 mmHg ja arteriaalses veres oli esialgu 40 mmHg. Ja co2 liigub kõrgemalt madalama suunas. Veri muutub venoosseks.
Hapniku transport arteriaalses veres toimub erütrotsüütides sisalduva hemoglobiini kaudu. Hemoglobiin ühineb hapnikuga ja tekib ühend, mida nimetatakse oksühemoglobiiniks . Erütrotsüütide sees transporditaksegi hapnik kudedesse. Oksühemoglobiini (HbO2)kuju läheb transport kuni kudede kapillaarideni. Seal oksühemoglobiin dissotseerub (jaguneb) hemoglobiiniks ja hapnikuks. Hapnik läheb läbi kapillaari seina kudedesse, hemoglobiin aga ühineb kudedest saabunud CO2ga. Oksühemoglobiini dissotseerumist kapillaarides soodustab pH nihe happelises suunas (s.o Ph langus) süsinikdioksiidi kontsentratsiooni tõus kudedes ja temperatuuri tõus kudedes. Need tegurid on iseloomulikud intensiivsemale ainevahetusele kudedes. Koed ise loovad tingimused, et paremini ja rohkem hapniku kätte saada.
CO2 transport: toimub kolmel erineval viisil.

• Hemoglobiiniga seotult – HbCO2 nimetatakse karbohemoglobiiniks. Niimoodi transporditakse umbes 30% hapnikku hemoglobiinist.
  
• Süsihappena – süsinikdioksiid ühineb veega ja tekib H2CO3 süsihape. Seda ühinemisprotsessi vahendab karboanhüdraas. See protsess toimub ka erütrotsüüdi sees. Kui erütrotsüüdid venoosse verega jõuavad kopsu kapillaaridesse, siis nii süsihape kui karbohemoglobiin dissotseeruvad – co2 vabaneb ja läheb läbi kopsukapillaari ja alveooli seina alveooli. Co2 vabanemist kopsukapillaarides soodustab kudedega võrreldes madalam temperatuur kopsudes (jahedam).
  
• Süsinikdioksiidi transport lahustunult vereplasmas
  

Patoloogilised gaaside transpordid –vingugaasi mürgitus. vingugaasid ühinevad hemoglobiiniga hästi ja moodustab hemoglobiiniga püsiva ühendi, võrreldes karboksühemoglobiiniga. Kui nt. on kahjustatud ka piklikaju, siis inimene iseseisvalt ei hinga. Vingugaasil ei ole lõhna, seetõttu inimesed ei saa aru, kui ohtlikus olukorras ta olla võib.
5. Hingamise regulatsioon ja selle iseärasused lastel.
Hingamise regulatsioon toimub kahel viisil. Närvisüsteemi vahendusel ja humoraalsel teel (veres ja kudedes ringlevate ainete vahendusel). Need kaks erinevat regulatsiooni on aga omavahel seotud, sest veres ringlevad ained mõjutavad närvisüsteemis piklikus ajus paiknevat hingamiskeskust. Hingamiskeskusel on keskne juhtiv osa hingamise regulatsioonis. Ta kujutab endast närvirakkude kogumikku, millest suurem osa paikneb piklikus ajus, aga osa neuroneid on ka sillas ja keskajus. Need silla ja keskaju neuronid mõjutavad pikliku aju neuronite talitlust.
1. Regulatsioon närvisüsteemi kaudu – reguleeritakse sisse-ja väljahingamise perioodilist vaheldumist aga ka hingamise sügavust. Peale hingamiskeskuse võtavad regulatsioonist osa uitnärv, diafragma närv ja roiete vahelistele lihastele minevad seljaaju närvid, mis lähtuvad seljaaju rinnasegmentidest. Närvid ja hingamiskeskus innerveerivad hingamislihaseid (diafragma ja roietevahelised lihased). Regulatsiooni juures on oluline ka hingamislihastelt ja hingamiselunditelt pärinev informatsioon hingamiskeskusele. Sissehingamine: sissehingamise ajal diafragma liigub allapoole ja tekib diafragma venitus . Venitus tekib ka bronhides ja kopsualveoolides ning pingestuvad välised roietevahelised lihased (vt. sissehingamise mehhanisme). Kõik need lihased omavad oma seintes venituse suhtes tundlikke retseptoreid, mis nüüd erutuvad sissehingamise ajal. Erutus saadetakse mööda uitnärvi sensoorseid kiude piklikku ajju. Erutuse tagajärjel tekib sissehingamiskeskuses pidurdus. Kui sissehingamiskeskuses tekib pidurdus, saab ülekaalu erutus väljahingamiskeskuses. Järgnebki väljahingamine. Sissehingamislihaste talitlus on pidurdatud, diafragma lõtvub, välised roietevahelised lihased samuti, rindkere ruumala väheneb ja venitus hingamiselundites kaob. Sissehingamiskeskus enam pidurdavaid impulsse ei saa ja temas tekib taas erutus ja järgneb uuesti sissehingamine.
2. Humoraalne regulatsioon – regulatsioonis on määrav osa veres ja ka rakuvahelises ruumis sisalduval co2-el, hapnikul ja vesinikioonide kontsentratsioonil. Co2 ja vesinikioonid muudavad ph happelises suunas, hapnik aga aluselises suunas. Nende ainete suhtes on organismis refleksogeensed tsoonid, kus paiknevad vastavad tundlikud retseptorid. Üks osa tundlikest retseptoritest ( perifeersed ) paikneb aordi kaares ( sisepinnal ) ja teine osa on unearteri hargnemiskohal ja jaguneb kaheks (sisemine ( varustab aju verega), väline (varustab verega pead). Nad on tundlikud hapniku kontsentratsiooni muutustel. Hapniku kontsentratsiooni langus mõjutab hingamiskeskust stimuleerivalt, aga hapniku kontsentratsiooni tõus pidurdavalt. (nt. kui tahame endal hapniku kontsentratsiooni tõusu, siis võime kiirelt sisse-välja hingata ja siis üldse mitte hingata, näiteks enne sukeldumist). Teine rühm gemoretseptoreid paiknevad piklikus ajus endas. Neid kutsutakse tsentraalseteks retseptoriteks. Tsentraalsed on tundlikud vesinikioonide ja co2 kontsentratsiooni suhtes. Vesinikioonide kontsentratsiooni tõus (ph langus happelises suunas) ja co KONTSENTRATSIOONI tõus stimuleerivad hingamiskeskust ja genoretseptoreid (hingamine muutub kiiremaks ja sügavamaks). CO2 ja vesinikioone viiakse rohkem välja. Taastatakse normaalne pH.
Diafragma närv lähtub neljandast kaelasegmendist, seetõttu on hingamisele kõige ohtlikumad need kahjustused, mis on neljandast kaelasegmendist kõrgemal (esimese nelja kaelasegmendi taseme ja piklikaju tasemel). Hingamisekeskus ei saa hingamislihastele mingit infot/käsklusi saata- tee on läbi lõigatud ja hingamine lakkab. Kui kiirelt tegutseda, peab hakkama kunstlikku hingamist tegema. See võib tekkida ka ajuturse korral (ajukude läheb tursesse). Kui vigastus on neljandast kaelalülist allpool aga rinnasegmentidest kõrgemal (5-8 kaelalüli), siis hingamine toimub ainult diafragma osavõtul. Kui aga vigastus jääb rindkere juurde, siis seda väiksemad on mõjutused hingamisele.
Hingamisregulatsiooni iseärasused lapseeas
1. Sissehingamine tekib pärast sündi mõnekümne sekundi jooksul ja on tingitud, pärast seda kui side ema vereringega on katkenud, CO2 kuhjumisest veres. Toimub spontaanselt esimene sissehingamine. Mõnikord on vaja esimest sissehingamist stimuleerida, sel korral antakse vastsündinule väike laks vastu tuharat. Või pritsitakse talle natuke külma vett, mis stimuleerib parasümpaatilist uitnärvi. Kui sellest vähe on, siis süstitakse verre aineid, mis hingamiskeskust stimuleerivad, aga peab kiirelt tegutsema, muidu lapse aju saab kahjustada. Imikul ja ka väikelapsel on hingamiskeskuse erutuvus mõnevõrra madalam. See avaldub ebaregulaarses hingamises ja perioodilistes hingamisseisakutes, mis avalduvad magades (erutuvus on madalam). Tahteline kontroll hingamise üle, kujuneb kõnelemise kujunemisel.
4