Marie Underi ja Henrik Visnapuu luulevõrdlus+ luuletused. (1)

Marie Under ja Henrik Visnapuu on kõrgelt hinnatud Eesti 20. sajandi alguse luuletajad, kes Esimese vabariigi ajal Noor-Eestile kaastööd tehes aitasid meie riigi luule ja kirjanduse arengule tugeva alustala panna. Lisaks kuulusid mõlemad ka rühmitusse Siuru, kus olid koos ühed keskseimad luuletajad. Underi, kui naissoost kirjaniku puhul võib õrnahingelisust ja peenetundelisust, mis kirjutamisstiilis avaldub, pidada loomulikuks, siis Visnapuu puhul võib seda kohati üllatuslikuks pidada. Samas on vähemalt mehe noorusajal kirjutatud armastusluulest võimalik välja lugeda probleemseid suhteid, mida Visnapuul pole õnnestunud positiivselt abielusadamasse tüürida.
Juba 27-aastaselt mahtus Henrik Visnapuu loomesse lihtsuse ja eluõnne kõrvale ka tüdimust ning pettumust, mida ta ka oma esikkogus „Amores“ avaldada ei peljanud. Hästi iseloomustabki mehe allaandmissoovi armuasjades tema luuletus „Loobumus“, kus kirjeldatakse armuvalu ning purunenud südamega kaasnevat nukrust .
Olen väsinud ootmast,
olen pettund lootmast.
Kätest ramm
kadus siruten neid sulle vastu.
Vaarub samm.
Raske seista, raske istu, astu.
Kuigi kohati võib sellest kirjutisest välja lugeda mehe ootust raskel hetkel naisele toetuda, kuid vähemalt minu jaoks näib peateemaks siiski pettumine ja valu vastuseta tunnetest, mida autor jätkab ka oma teises, samuti kogumikus „Amores“ ilmunud armastusluuletuses, kus valu ja vaev veelgi rohkem ning enamgi räigemalt kirjeldatud saavad. „Nüüd laske märatseda vaid ja surra ja vandu, saatanlikult irvitada: Oo, idioot , kes usub: armastada võib naine, et ta südameid ei murra.“ Ilmselt pidas Visnapuu siinkohal järjekordse õnnetu armastuse puhul idioodiks ennast uskudes, et naissugu südameid murda ei suuda. Paraku pidi mees aga teistpidist tõdema ning lõpetas oma tundeavalduse väga julmal toonil, lausudes: „Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu ! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, et raipeist haiseks jumalate padu.“
Kolmekümnendate alguses väljendas Marie Under oma luuletuses „Puhastus“ Visnapuuga sarnaseid tundeid, kuid tegi seda tunduvalt naiselikumalt ja pehmetoonilisemalt ning ei materdanud oma ajutisi kaaslasi ülearu teravate sõnadega, vaid pigem proovis nad heaga unustada. Samas võisid Underi read olla ajendatud ka abieluprobleemidest, kuna luuletuse ilmumise ajaks oli naine juba kuus aastat olnud abielus luuletaja Artur Adsoniga.
Viskasin ära selle ja tolle:
kergem on tee, kui kergem on koorem.
Rämpsust sai puhtaks mu elukolle.
Oled kui noorem.
Selle üle õla! Siia ja sinna!
Kinnisilmi ma võtsin pildu.
Kahju või?... Ei. Las minna, las minna!
Ons vaja korjata iga kildu?
„Puhastus“
Samas on Under suutnud erimeelsused unustada ning väljendada ka positiivseid tundeid, kirjeldades armastust ning noori ja alles tärkavaid tundeid huvitavaid võrdluseid kasutades, jättes lugejale nii kohati mulje, et tegu on hoopis millegi muu, mitte armastusluulega. Selleks aga, et ridade sisu mõista, ei piisa üldjuhul ühekordsest lugemisest , sest osavalt peidetud mõtted näivad olevat Underi üks tugevamaid külgi.
Nüüd on vist veres kõue- eelne lõuna -
üht uhma hööritab mu uhke puus:
see mees on nõnda imelik ja uus,
tend vallutama kisub hullu jõuna!
„Maria-Magdalena“
Henrik Visnapuu luulet on olulisel määral mõjutanud ka tema abikaasa Hilda-Franzdorf-Visnapuu ehk Ing, kellele autor on pühendanud mitmed oma värsiread. 1920. aastal ilmunud kogumikust „Käoorvik“ võib leida kümme luuletust, mis on pealkirjastatud kui kirjad Ingile . Visnapuu ei peljanud oma luule kaudu ka kogu rahvale oma tundeid naise vastu näidata ning nii saidki kirjadest Ingile abielukirjeldused, kus reaalsus ning kujundlikud väljendid teineteisega harmooniliselt põimusid, tekitades lugejale nii veelgi südamelähedasema tunde.
Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäike all sina läed.
Ühel ristteel lunde sa
kiskusid minu endaga.
Mäletad, veersime alla mäest
võet kinni kaelast ja käest?
„Kümnes kiri Ingile“
Paraku jäi see aga Visnapuu loomingus viimaseks kirjaks oma abikaasale, kuna 1941. aastal surnud naisele sai mees pühendada veel vaid järelhüüde „Ingi haual“. „Ma olen üks peotäis pihu, mille puistasin haude ise pääle valgete õite vihu . See oli mu viimne vise.“ Teise maailmasõja lõpu poole põgenes mees Saksamaale, kust viis aastat hiljem rändas edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus jätkas oma armastatud abikaasa tagaigatsemist. Tugevad tunded oma naise vastu aitasid mehel endaski rohkem selgusele jõuda ning õpetasid Visnapuule temast kui inimesest paljutki. Oma minekut viimsele teekonnale tajus mees ette, kuid tänu hästi elatud elule lahkus Visnapuu muretult, kinnitades seda ka luuletuses „Viimne kevad.“ ...“Miks peaksin elust lahkuma ma mures, kui kõik, mis õitseb, möödumatult sureb , ei tea, miks, kust? Mu ahastus ja armastus siin ilmas saab leidma armu igaviku silmas, sääl teispool ust.“
Meie kõigi jaoks on armastus üldjuhul positiivse tähendusega, kuid sellest on alati võimalik erinevate nurkade alt rääkides teha ka põlastatud tunne, mida lugejaile negatiivsena näidata soovitakse. Kahtlemata ei olnud Henrik Visnapuu armastusluuletuste puhul tegu erilise tunde materdamisega, kuid Marie Underi värsse Visnapuu omadega kõrvutades pole raske vahet märgata. Kerglaselt mänglevad read ei lasegi Underil armastusteemat negatiivselt lahata, pigem oli naise jaoks tegu võimalusega erinevaid kooslusi katsetada.
Su suu mu suus ,
su hing mu ihus ,
su suu mu suus,
me vili küpseb samas vihus.
Su suu mu suus,
su närvilülid mu närvikees,
su suu mu suus,
su süda tuksub kui minu sees.
„ Suudlus “
Võib arvata, et Underi luulet on kergemeelsemaks muutnud tema head suhted mitmete meestega. Nimelt oli naine esmalt abielus Carl Eduard Friedrich Hackeriga, seejärel armus maalikunstnik Ants Laikmaasse ning pärast lahutust Hackeriga abiellus naine hoopis Artur Adsoniga. Armastus näis Underi jaoks mänguna ning seetõttu saigi kohati tema värssides lapselik lihtsus ja siirus võitu kindlakeelsest ja teinekord liiatigi konservatiivsest Underist, mille heaks näiteks on luuletus „ Ekstaas .“ „Ah! toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd! Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd, ma iial polnud kaaluv ega kaine .“
Vanemaks saades mõistis Under aga, et tegelikkuses on asi mängust kaugel ning reaalsed tunded määravad elus paljuski ja nende üle nalja heita ning armastusse kerglaselt suhtuda ei ole kuigi tark tegu. Luuletuses „ Aknal “ näitab kirjanik seda hästi välja, kuna mõistab, et tema armastatu lahkumine on valus.
Kui okstes täiskuu lõi valla,
siis saatsin lahkudes su
ma selle tohutu kuu
ja väikeste tähtede alla.
End aknalt pöörda ei kehta:
veel paistab su murelik suu,
kui tagasi vaatad, ja muu
mis igapäev näos ei nähta.
Armastus on piisavalt abstraktne mõiste selleks, et igal autoril tekiks omapärane nägemus sellest, kuidas oma teostes seda kujutada. Kui Henrik Visnapuu kirjutistest kumas olulisemate teemadena läbi tema pettumine armastuses ning sügavad tunded oma abikaasa vastu, siis Marie Under kirjeldab armastust palju kerglasemalt ning ei lähene asjadele nii süvitsi. Samas on aga kahe kirjaniku erinevused just selleks põhjuseks, miks neid tasub lugeda, sest ühesuguse nurga alt kirjeldatud armastust võime me näha Eesti eratelekanalitel argipäeviti kella 15-st saadik, Underi ja Visnapuu armastuse mõistmiseks tuleb aga neisse rohkem süveneda.