Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hellenismiaja filosoofia; epikuurlaste koolkond.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
epikuros, nauding, õnnelikku, tajud, kriteerium, õnnelikkuse, tajude, tajus, ekslik, lõpmatu, tool, flfi, eetika, niisiis, aatomid, õiglus, kõiksus, tühjus, mõistuslik, olend, kehaliste, eelpool, võimalikkus, lõpmatus, toetuva, toetub, demokritos, afekt, kartus, sugugi, diogenes, kaanon, kõigepealt, ainul, platon, härg, ammu, aatomiteltoimuvast õppetööst ja seltskondlikest lõbustustest võisid osa võtta ka naised. Säilinud on suur hulk sellest koolist pärinevaid anekdoote, mis pilavad väljaspool epikuurlaste ringkondi tegutsevaid Ateena filosoofe, õpetajaid ja teisi avaliku elu tegelasi see annab alust arvata, et vestluste temaatika ei piirdunud ainult filosoofiliste probleemidega, vaid see segunes tavalise keelepeksuga. Kokku seisis Epikuros oma kooli eesotsas 36 aastat kuni oma surmani, õpilaspere oli arvukas ning Epikurost austati ka väljaspool kooli. Epikuros arendas tegeliku õppetöö kõrval ka laialdast kirjanduslikku tegevust: mitte asjata ei nimetatud teda ta kaasajal polygraphotatos'eks, paljukirjutanuks, ja tema kirjanduslik kogupärand olevat ulatunud ligi kolmesaja teadusliku tööni. Tema peateos ,,Loodusest" olevat koosnenud 37st raamaturullist. Kuid praeguseks on kogu sellest tohutust hulgast alles vaid
ka vaba armastust ning käsitlesid iseendid pigem maailmakodanike kui mingi konkreetse riigi kodanikena. Epikurism (või epikuurlus) ja stoitsism Epikuurlus ja stoitsism olid vastuseks skeptikute ja küünikute väidetele, et filosoofial ei olevat igapäevaelu kohta midagi mõistlikku öelda. Mõlemad suunad olid pühendunud inimeste moraalse tegutsemise ja käitumise teemale ning mõlemad tuginesid empiirilisest maailmast saadavatele kogemustele. Epikuurlus Epikuros (ca 341-270 e. Kr.) tugines oma filosoofias Demokritose atomismile, kuid eitas tollele omast determinismi. Epikurose järgi ei kaotavat aatomid, millest inimene koosneb, kunagi oma võimet vabalt liikuda; seega postuleeris ta vaba tahte olemasolu. Ta nõustus Demokritosega selles, et pärast surma ei ole mingit elu, kuna ka inimese hing koosnevat vabalt liikuvatest aatomitest, mis pärast surma lihtsalt kõik laiali pudenevad. Aatomid ei tekkivat ega hävivat kunagi, nad üksnes paigutuvad
Aatomite liikumine oli tema arvates maailma tõeline olemus. Ka tajuv hing koosnevat aatomitest, kuid peentest, liikuvatest tuleaatomitest. Taju ja mõtlemise tekitajaiks pidas Demokritos esemeilt eralduvaid osakesi, mis mõjutavad meeleelundite kaudu hingeaatomeid. Demokritose eetikas põhineb inimese elu eesmärgiks olev õnn tunnetusrahul ja meeleselgusel. Nagu Demokritos, nii lähtus ka tema äge vastane idealist Platon sellest, et on olemas tajude kaudu kogetav nähtuste maailm ja mõtle- misega tunnetatav tõelise olemise maailm. Kuid tõelist olemist käsitas Platon ideede maailmana, mis on kõigest muust sõltumatu ja kulmineerib ülima hüve idees. Ideed on liikumatud, muutumatud ja igavesed, nähtumuslik maailm seevastu muutlik, 3 mööduv ja alalises voolamises. Oma riigiteoorias, mis tugines tema psühholoogiale,
Hellenismiaja eetika on individualistlik. Küsimuse põhitüüp jääb küll samaks, mis see oli olnud läbi terve antiikaja. Ikka lähtutakse arusaamast, et iga inimene püüdleb loomupäraselt eudaimonia`t. Kuid kui klassikalisel perioodil mõisteti seda hästi-toimetulemist selliselt, et see on saavutatav hästitoimiva ühiskonna ja riigi kaudu, siis nüüd langeb ära eetika paratamatu seos poliitikaga. Hellenismi perioodi eetikaõpetustes ei tule enam ühiskond õnnelikkuse tingimusena arvesse. Teoreetilise vaatluse all on õnnelikkus, mida inimene indiviidina, üksnes omaenda jõududele toetudes võiks saavutada. Selline muutus eetiliste õpetuse tüübis seletub muutustega sotsiaalses maailmas. Hellenismi perioodil kaotasid traditsioonilised kreeka ühiskonnad oma poliitilise iseseisvuse ja muutusid suure maailmaimpeeriumi osadeks. Veel Aristoteles, kes oli Aleksander Suure vallutuste kaasaegne, pidas kreeka
veendumus, et vähenõudlikkus elus teeb filosoofi sõltumatuks ja skeptikutelt mõte, et filosoofia ei saa rajaneda mõistelistele spekulatsioonidele. Tähtis on aru saada, mis on tõeline hüve ja mis on kurjus. Tõelised hüved on voorused: vaprus, mõõdukus, tarkus ja õiglus. Kurjus on pahed: argus, arutus, rumalus ja ebaõiglus. Sellesse, mis inimese tahtest ei sõltu (elu ja surm, tervis ja haigus, nauding ja kannatus, ilu ja inetus, jõud ja jõuetus, rikkus ja vaesus, kuulsus ja kuulsusetus) tuleb suhtuda neutraalselt, ükskõikselt, stoilise rahuga (külmavereliselt). Epikuros (341270 eKr) liigendas filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste arvates oli inimene tekkinud õnneliku juhuse läbi ja seisab koos juhuslike aatomite kompleksist. Kõige tähtsamaks pidas Epikuuros tuld ja tuult meenutavaid
Tallinn Ühisgümnaasium ,,Filosoofia raamat" Essee Liina Roosileht 11c 11. aprill 2009 Tallinn See raamat käsitleb mitmeid tänapäeva inimestele olulisi probleeme. Autor valis välja ajaloost kuus suurt filosoofi: Sokrates, Epikuros, Seneca, Montaigne, Schopenhauer, Nietzsche, kelle töödest loeb ta välja juhtnööre igapäevaeluks. Raamat jaotub omakorda kuueks alajaotuseks: lohutus ebapopulaarsetele, lohutus vaesetele, lohutus pettunutele, lohutusküündimatutele, lohutus murtud südametele ning lohutus raskustes olijatele. Alain de Botton toob välja igas alajaotuses mitmeid lohutusi, ta võtab ette ühe filosoofi ning pakub välja tema mõtted, mis peaks igale vaevlevale hingele rahuldust pakkuma. See kõik peaks
end õppimas. Küünikute koolkond oli samuti koolkond, mis pakkus mulle huvi. Küünikute näol on tegemist väga haritud inimestega, kuid nende elukombed on liiga barbaarsed. Ma tõesti ei kujutaks end ette elamas tünnis või onaneerimas tänaval. Epikuurlaste koolkond meeldiks mulle samuti, kuna ma ise olen samuti väga rõõmsameelne ning viimasel ajal olen jõudnud järeldusele, et ka minu elu eesmärgiks on nauding. Epikurose loodud mõtteviis on mulle igati sobiv. Samuti meeldib mulle mõte, et inimene koosneb aatomitest ning hing ei saa niisama eksisteerida ehk surmajärgset elu pole olemas, mis tähendab, et ma võin teha täpselt nii palju pattu, kui ma tahan ilma, et peaks mõtlema kannatustele põrgus. Kokkuvõttes polegi ma enam stoitsismis nii kindel ja kaldun pigem Epikurose filosoofia poole. Epikuurlaste koolkonnast saadud õpetused muudaks mind kindlasti
525 480 e.Kr. on liikumine puhta mõtlemise seisukohalt haaratav. · Ta on Xenophanese õpilane. · Ta sureb uhmris surnuks tambituna. · Aukartusega räägitakse tema vaimu sügavusest ja · Epikuurlased mõttelaadi tõsidusest. · Epikuros · On säilinud õpetuslik poeem ( u. 150 rida) · 341-270 e.Kr. heksameetris. · Epikuros · · Sündis Samosel vaese Ateena kolonisti pojana. PARMENIDES · Tutvus Ateenas paljude koolkondadega, kuid ei näinus Parmenides võtab kasutusele SUBSTANTSI mõiste .
kahekümnenda sajandi esimesel poolel läbi elas. Esimeseks neist oli revolutsioon loodusteadustes. 19. sajandi lõpus paistis, et loodusteadus, millele oli aluse rajanud Newtoni füüsika, on enam-vähem lõplikult valmis. Veel mõni üksik fundamentaalset tähendust omav probleem ootas lahendamist, aga teaduse aluspõhimõtted paistsid olevat lõplikult kindlakstehtud. Kahekümnenda sajandi alguskümnenditel selgus, et see arvamus oli läbinisti ekslik. Paari aastakümne vältel töötati välja uued loodusteaduslikud teooriad, mis sundisid kogu senist loodusteaduslikku teadmist ümber hindama. Oma artiklis tõstab Popper esile just Einsteini “kes tegi meile selgeks, et Newtoni teooriagi võib kõikjal saavutatud edu kiuste kergesti valeks osutuda.” [sealsamas, lk. 1848] Siit aga kerkivadki filosoofilised küsimused: kuidas võis juhtuda, et üks vaatlustes ja eksperimentides laialdast kinnitust leidnud teaduslik teooria osutus lõpuks
Niisuguseks tunnetuseks ja tarkuseks on aga suuteline vaid väike osa inimestest, intellektuaalne eliit. Ülejäänutel puuduvad vastavad sünnipärased eeldused. Seega peaks suurem osa inimsoost individuaalselt olema mõistetud õnnetuks jääma. Ainsaks väljapääsuks selliste inimeste jaoks oleks see, kui teadmist-omavad ja targad inimesed suunaksid neid oma teadmise alusel selle poole, mis on nende jaoks hea. Siit järeldus, et inimsoo üldise õnnelikkuse nimel tuleks tal elada ühiskonnana, kus inimsoo võimekam osa hoolitseks selle eest, et ka vähemvõimeka enamuse ülim loomupärane püüdlus saaks teostuda. Idee-pärane ühiskond oleks siis ühtlasi ka õnnelik ühiskond, mida ajaloos seni esinenud ühiskondade kohta pole sugugi ütelda saanud. Nii on Platoni poliitiline õpetus ka õpetus õnnelikust polis`est ja tema eetika peab paratamatult ja loomupäraselt üle minema poliitiliseks õpetuseks. See, et antud
kõike olemasoleva alus, millest oleneb peaaegu kõik. Thales oli ka suur astronoom. Aastal 585 eKr olevat ta ennustanud ette päikesevarjutust Väike-Aasias. Tegelikult ei teadnud ta, mis seal taevas päikesevarjutuse ajal tegelikult toimub, ta lihtsalt lähtus eelmistest päikesevarjutustest. [5, 6, 10] Epikuros (341 271 eKr) 8 Sündis Samose saarel Ateenast pärineva kolonisti Necklese pojana. Epikuros oli üks peamisi filosoof Hellenistlikul perioodil. Epikuros arendas materialistlikku metafüüsikat, empiristlikku epistemoloogiat ja hedonistlikku eetikat. Ta õpetas, et põhikoostisosadeks maailmas on aatomid, imepisikesed osakesed, mis lendlevad tühjas ruumis, ning ta püüdis selgitada kõiki loomulikke nähtuse aatomitega. Tema arvates polnud jumalatel maailmas mitte mingisugust mõju. Tema püstitas ka mõtte, et kõigel, mis meie elus toimub, on mingi põhjus või selgitus ja et miks see just nii on. [1, 2] Tema arvamus inimhingest
valguses antud väidet interpreteerida, s. t. millisele küsimusele võiks Protagorase väide olla vastuseks. Kui käsitleda antud väidet epistemoloogilisena, võiks see küsimus olla järgmine: kas saab olemas olla üldkehtivat teadmist? Protagoras paistab oma väitega andvat sellele küsimusele eitava vastuse. Taju ei eksi – nii nagu taju asju tabab, nii nad ka on. Kui erinevatele inimestele paistab seesama asi tajus üksteist välistavatel viisidel, siis ei tähenda see, et ühel neist on õigus ja teised eksivad, vaid et kõigil neil on õigus. Järelikult on põhimõtteliselt igaühe jaoks justkui oma tõde, kõigi jaoks üldiselt kehtivat tõest teadmist ei pruugi leiduda. Nii ongi kõigi teadmiste, mis meil asjade kohta on, mõõt inimene ja nimelt iga üksiku indiviidina. Protagorase epistemoloogiline positsioon kätkeb endas aspekte, mida on kirjeldatud
Parmenides sõnastab need varjatud eeldused äsjatsiteeritud fragmendis eksplitsiitselt: 1) olev ise on, olematut ei ole surelike teed 2) olev ja olematu on seesama ja ei ole seesama 3) olematu on. Nii teine kui kolmas eeldus on ilmselt ekslikud. Nende ekslikus ilmneb nende vastuolulisuses – on vastuoluline, st. mõteldamatu, ütelda, et olematu on. Seega peab arutlus, mis sellisele eeldusele toetub, olema ilmselt ekslik. Seda vaatamata sellele, kui enesestmõistetavad ka ei oleks järeldused, mis sellest ekslikust eeldusest tulenevad, või kui jahmatavad ka ei oleks järeldused, mis tulenevad ilmselt tõesest eeldusest – olev on, olematut ei ole. Parmenides vastandab meelte abil kujundatud tegelikkusemõistmisele tõendava arutluse siduvuse. Igasugune tõendav arutlus põhineb eeldusel, et kahest vastandlikust väitest saab tõene olla paratamatult ainult üks, teine neist peab aga väär olema
Stoikute arvates on vabadus · võimalik vaid siis, kui inimene on piisavalt tark, tahtes vaid seda, mis on kooskõlas saatusega. · illusioon. · võimalik vaid siis, kui inimesel on piisavalt jõudu oma tahtmisi ellu viia. Stoikud pidasid õnne jaoks oluliseks oskust teha vahet hüvel (heal), kurjusel (halval) ja neutraalsel (sellel, mis pole üks ega teine). Mis on mis järgmises nimekirjas? · sünd neutraalne · nauding neutraalne · rumalus kurjus (halb) · õiglus hüve (hea) · suursugune päritolu neutraalne · surm neutraalne · kannatus (valu) neutraalne · tarkus hea · rikkus neutraalne Skeptikute arvates tuleb hingerahu saavutamiseks · leppida tegeliku olukorraga
surma vahel puudub. 21. Kas Epikurose arvates on põhjust karta jumalaid? Selgitage tema mõtet. Epikurose arvates pole põhjust jumalaid karta. Epikurose kohaselt on jumalad väljaspool meie maailma ülima õnne seisundis viibivad olendid, keda ei huvita maisesse ellu sekkumine. 22. Kas Epikurose arvates peaks igast kannatusest hoiduma ja iga naudingu poole püüdlema? Selgitage. Epikurose arvates ei peaks igast kannatusest hoiduma, sest kui kannatusele järgneb suurem nauding siis on see kannatus väärt läbielamist. Epikurose arvates ei peaks loobuma sellisest naudingust, millele järgneb suurem kannatus. 23. Selgitage, kuidas viib skeptikute propageeritud otsustest hoidumine hingerahu ja häirimatuseni. Skeptikute idee seisnes selles, et mitte kunagi väita midagi asjade tegeliku olemuse kohta vaid väita ainult seda, mis neile tundus. Sellest tulenevalt ei ole alust väita, et miski tegelikult halb või hea oleks ja seega pole mingit vahet mis
*antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus PLATON (ca 428-348 eKr) Voorusest ja õnnest: Platoni keskmised dialoogid: -õnne jaoks keskne vooruslik elu -hingel 3 osa:mõistuslik,emotsionaalne ja instinktid -õiglus:iga osa täidab oma funktsiooni -mõistus valitseb, emotsioonid toetavad ja instinktid ohjeldatud Platoni hilised dialoogid:(Pidusöök) -vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) -erinevate ilupüüdlustega seotud erinevad õnnelikkuse määrad -õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes -naudingud-meelelised ja vaimsed ARISTOTELES (384-322 eKr) *Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. *Analoogia kunstnike funktsioonidega -suurim hüve oma funkt. teostamine parimal viisil *Inimhinge funkt. Mõistuspärane toimimine *Inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul *Õnn on ,,parim,kauneim,nauditavaim" -ugaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud
ootused suure pettumusega, kuna tema arust elame võimalikest maailmadest halvimas. 50. Selgitage, miks ei muuda naudingud Schopenhaueri arvates elu elamisväärseks? Schopenhaueri arvates oli neli põhjust, miks naudingud elu elamisväärseks ei muuda. Esiteks see, et naudinguid me ei tunne, küll aga kannatusi, mis endast ise märku annavad. Näiteks tunned seda, et oled väsinud, kuid mitte kunagi seda, et oled puhanud. Seda tunned ainult siis, kui sellele mõtlema hakkad. Teiseks iga nauding suurendab tolerantsust naudingute suhtes. Iga kord vajame järjest rohkem naudingut, et seda tunda. Seda punkti võiks võrrelda näiteks heroiinisõltuvusega, millal vajatakse järjest suuremat doosi, et kaifi saada ning kui mingit doosi ei saa, siis on ainult ärajäämanähud (kannatused). Kolmandaks on maailmas palju rohkem kannatusi kui naudinguid ning mitte ükski nauding ei suuda üles kaaluda eelnevalt läbielatud kannatusi. Neljandaks pole
" Küünikud arvasid,et suurimad enesepetjad on need, kes on saavutanud midagi( kuulust, rikkust vms) ning nüüd suurima rahuldustundega saavutatut imetlevad? 3. Milles seisneb Epikurose arvates õnnelik elu? Ta on hedonismi pooldaja, peab õnnelikuks eluks naudingute saamist, püüdes hoiduda kannatustest. Naudingute all mõtles ta kehaliste kannatuste puudumist ja hingerahu, 2 mitte kehalisi naudinguid. Iga nauding on hea, kuid mitte iga naudingut ei tule valida; iga kannatus on halb, kuid mitte igast kannatusest ei tuleks hoiduda. 4. Kes on skeptik? Moodustasid koolkonna, mille rajajaks oli Pyrrhon Elisest(u 365-275 eKr). Kahtleja, vaatleja, uurija, kes jätab arvamuse avaldamata. Skeptisisim on pigem mõtteviis, mis lähtub seisukohast, et igale väitele saab vastandada samaväärse, st niisama veenvalt põhjendatud, niisama hästi faktidega kooskõlastatud väite.
See tähendab, et tema arvates >> a. pole ükski sündmus tegelikult juhuslik; inimesed siiski nimetavad juhuslikuks sündmust, mille põhjust nad ei tea. b. tekitab iga juhuslik (ilma põhjuseta) sündmus inimestes nõutusetunde. c. tuleneb religioon (iidolitekummardamine) inimese jõuetusest. 14th of March 0:51 matis Epikuros leidis, et mitte iga naudingut ei ole arukas valida, sest >> a. mõnele naudingule võib järgneda suurem kannatus. b. mõni nauding ei ole taskukohane. c. mõni nauding on labane. 14th of March 0:52 matis Demokritos oli atomist, st tema seisukoht oli, et a. on olemas aatomid, muud midagi ei ole. b. on olemas olemine (aatomid), mitteolemist (tühjust) ei ole >> c. on olemas aatomid ja tühjus 14th of March 0:52 matis Milliste järgmiste väidetega oleks nõustunud Epikuros? Jumalad ei ole õiglased, sest maailmas on palju ebaõiglust -- Epikuros ei nõustuks selle väitega
kümmekond aastat peale Sokratese surma. Oma esimeses kaitsekõnes teeb Sokrates tagasivaate oma intellektuaalsele kujunemisloole. Ta ütleb nimelt, et lisaks ametlikule süüdistusele on tema kohta käibel veel üks “anonüümne süüdistus”. See, mida Sokrates nii nimetab, ei ole küll mitte niivõrd süüdistus, kui teatud kuulsus ja kuuldus, mis tema kohta oli käibele läinud, mida kohtunikekogu liikmed olid juba maast-madalast kuulnud, mis Sokratese sõnul oli aga ekslik ja võis sellisena kohtunike otsust eksitavalt mõjutada. Seepärast tahtvatki Sokrates ennast kõigepealt kaitsta selle “anonüümse süüdistuse” vastu ja alles peale selle kummutamist ametliku süüdistuse vastu. Too “anonüümne süüdistus” kõlab nii: “… on olemas keegi Sokrates, tark mees, kes juurdleb taevaste nähtuste kallal ning on järele uurinud kõik maa-alused asjad ja oskab valet tõeks keerata
Platoni arvates on olemas meeleline maailm, mida me näeme, saame käega katsuda jne, kuid on olemas ka ideede maailm, mida on võimalik "näha" ainult mõistusega. Tõeliselt on olemas ainult see, mis ei teki, ei muutu ega hävi. Meelelise maailma asjad on kunagi tekkinud, nad muutuvad ja hävivad kunagi. Meelelises maailmas pole midagi püsivat, jäävat. Seega pole meelelise maailma objekte tõeliselt olemaski. Aga mis siis on tõeliselt olemas? Tõeline on Platoni järgi ideede ehk eidoste (kr eidos) maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada. Neid ei teki juurde. Näiteks võib inimene nooruses olla ilus, kuid muutuda inetuks vanas eas või siis mingi haiguse tagajärjel. Lk35 Inimeste teadmised nähtuste kohta üha laienevad, kuid inimene ei saa tunnetada asja iseeneses sellisena, nagu ta tegelikult on, s.t väljaspool tunnetuse aprioorseid vorme. Analoogia võiks siin olla näiteks selline: kuiinimestel oleksid ees värvilised prillid ja nad ei suudaks neist kuidagi vaba
Platoni arvates on olemas meeleline maailm, mida me näeme, saame käega katsuda jne, kuid on olemas ka ideede maailm, mida on võimalik "näha" ainult mõistusega. Tõeliselt on olemas ainult see, mis ei teki, ei muutu ega hävi. Meelelise maailma asjad on kunagi tekkinud, nad muutuvad ja hävivad kunagi. Meelelises maailmas pole midagi püsivat, jäävat. Seega pole meelelise maailma objekte tõeliselt olemaski. Aga mis siis on tõeliselt olemas? Tõeline on Platoni järgi ideede ehk eidoste (kr eidos) maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada. Neid ei teki juurde. Näiteks võib inimene nooruses olla ilus, kuid muutuda inetuks vanas eas või siis mingi haiguse tagajärjel. Lk35 Inimeste teadmised nähtuste kohta üha laienevad, kuid inimene ei saa tunnetada asja iseeneses sellisena, nagu ta tegelikult on, s.t väljaspool tunnetuse aprioorseid vorme. Analoogia võiks siin olla näiteks selline: kuiinimestel oleksid ees värvilised prillid ja nad ei suudaks neist kuidagi vaba
JPG Filosoofia arvestus 2012 I Filosoofilised koolkonnad Tuleb tunda järgnevaid antiikaaja filosoofilisi koolkondi ja tuua välja neeile iseloomulikud probleemipüstitused ja käsitlused Mileetose koolkond- Joonia filosoofia kool Mileetoses. Esindajad olid Thales, Anaximandros, Anaximenes. Peamine küsimus oli millest kõik alguse sai. E mis on arhee? Pythagorase koolkond - koolkonna filosoofia aluseks oli vaide, et paljud nii inimeste kui mateeria omadused on määratud täisarvudega. Paaritud arvutd on täisuslikud paaris arvud ei ole nii täiuslikud. Sofistid- Sofiste ühendab eelkõige nende kriitilisus traditsioonilise ühiskonnakorralduse, religiooni ja eelneva filosoofia suhtes. Nende peamiseks tegevusalaks võib nimetada retoorikat. Stoikud- Maailmas valitseb stoikude arvates saatus ning inimene saab olla õnnelik vaid siis kui ta allub saatusele. Tõelisteks hüvedeks on voorused: tarkus, õglus, mehisus ja arukus. Afektid takistavad tunnetamast tõelisi väärtusi.
toetuva käitumisega võrreldes. Kuid käitudes “õige arvamuse” kohaselt, ei oska inimene põhjendada, miks peaks toimima just nii ja mitte teisiti. Põhjenduse leidmine saab Platoni järgi toimuda vaid vastava idee tunnetamise kaudu. Kuni sellist põhjendust ei ole, on aga ka õige 4 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. käitumine ebakindel ja juhuslik. Sel juhul puudub piisav kriteerium oma tegevuse hindamiseks muutlikes oludes. Õigest arvamusest üksi on vapruse omandamiseks vähe ka seetõttu, et iga arete, nagu iga muugi oskus, vajab harjutamist ja harjumist. Vaid nii muutub ta inimese püsivaks omaduseks. Vaprust võib Platon nüüd suuremas kooskõlas tavaarusaamadega nimetada ka kestvaks kindlaksjäämiseks hariduse ja kasvatuse (paideia) kaudu loodud õigele arvamusele selle kohta, mida tuleb karta ja mida mitte
306 aastal ostis Ateenas aiaga maja, kuhu rajas kooli. Eluviis oli lihtne, kaldus vaesuse poole. Selles aias kogunes palju imelikud inimesed. Kool kaotas oma hea maine Epikurose filosoofia: Eesmärgiks on vabaneda kannatustest ja jõuda õnneliku häirimatu seisundini. Filosoofia kolm osa: Eetika ehk õpetus õnnest, selle tingimustest. Füüsika ehk teadus maailma loomulikest alustest ja seostest. Tunnetusteooria ehk kanooniks õpetus tõe kriteeriumitest. Tunnetusteoorias on Epikuros sensualist (meeleline, aistingutel põhinev). Sensualism väidab, et ei ole ühtegi teadmist, mis ei tugineks meelelisel kaemusel. Ka kõige abstraktsemad väited on alguse saanud meelelisest tunnetusest. Füüsika vabastab inimese mitmest hirmust eelkõige hirmust surma ees. Niisiis tõelise filosoofi jaoks pole surm probleemiks. Hirm jumalate ees: Epikuros arvab, et jumalad on olemas aga nad ei sekku inimeste ellu. Seda tõestab kurjuse olemasolu maailmas.
on pannud. Igal juhul esindab Sokrates siin ühtlaadi ideedeõpetust, mille Parmenides vestluses temaga võtab kriitilise vaatluse alla. Nii sugenevast diskussioonist tuleb võitjana välja Parmenides, kes kummutab kõnealloleva ideedeõpetuse. Niisugune teemakäsitus kergitab Platoni lugeja ette muidugi mõistmise probleemi – kas seda tuleks mõista nii, et oma hilisloomingus Platon loobus ideedeõpetusest või on siin kõne all mitte niivõrd ideedeõpetus ise kui teatud ekslik, ebaküps tõlgitsus ideedeõpetusest, mida “noor Sokrates” pole veel jõudnud piisavalt läbi mõtelda? Dialoogi tekst ei anna neile küsimustele ühetähenduslikku vastust. Parmenidese poolt esitatud argumentatsioonid on aga järgmised: 1. Raskused küsimusega – millistest asjadest on õigupoolest ideed olemas? 2. Raskused, mis tulenevad õpetusest, et meeltega tajutavad asjad on osavõtu (partitsipatsiooni) vahekorras ideedega. 3
Stoikute ja skeptikute eetika. Stoikude eetika on saatusele allumise eetika -õnnelik saab olla vaid see, kes suudab kõigesse neutraalsesse ükskõikselt suhtuda. Siit tuleneb, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Kuid vaid tark saab olla vaba, kuna vaid tema tahab seda, mis on mõistlik. Stoikud usuvad, et maailm on mõistuspärane. Skeptikute eetiline hoiak on hoidumine igasugustest dogmaatilistest väljendustest (nt mis on hüve, kuidas saavutada õnnelikkus Atomistika. Demokritos ja Epikuros.Peamine informatsioon atomistika kohta pärineb Aristotelese teostest, kes hoolimata teravast atomistide vastu suunatud kriitikast refereerib põhjalikult nende vaateid temale veel ilmselt kättesaadavate originaalide põhjal. Traditsiooniliselt peetakse antiikatomistika rajajaks Demokritost (460-371) tema tööde kohta teatakse peamiselt teiste autorite vahendusel, säilinud on üksnes üksikud fragmendid. Üldiselt peetakse Demokritust Leukippose õpilaseks ning tema
Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. 1. teema: Filosoofia sünd Antiik-Kreekas. Maailmamõistmine ja selle kandjad. Selleks, et kõnelda filosoofia ajaloost, tuleks eelnevalt juba omada ligikaudset ettekujutust sellest, mis on filosoofia. Küsimusele, mis on filosoofia, ei ole aga tänapäeval enam niisama lihtne vastata. Viimaste sajandite filosoofiat iseloomustab nimelt sedavõrd suur voolude ja vaadete paljusus, et nende kõikide jaoks ühist ning seejuures olemust- avavat määratlust on arvatavasti võimatu anda. Vaadete mitmekesisus on siin nii laialdane, et õigem olekski kõnelda mitte filosoofiast, vaid filosoofiatest. Nimelt erinevad mõned kaasaegsed filosoofiasuunad üksteisest mitte üksnes selle poolest, et nad annavad samadele küsimustele vastandlikke vastuseid, vaid koguni sellega, et neil puuduvad isekeskis üldse sellised küsimuseasetused, mida ühiselt mõtet-omavateks tunnistataks. Üheks vähestest asjaoludest, mis ehk õigustab sed
Pealegi hõlmab liik olevikus olemasolevate nähtuste kõrval ka minevikus ja tulevikus eksisteerinud või eksisteerivaid nähtusi. Minevikus olnute võrdlemine omavahel ja olevikus olevate nähtustega võib olla üsna komplitseeritud ettevõtmine. Kuid alles tulevate nähtuste võrdlemine on hoopis teostamatu. Teiseks eeldab võrdlemine võrdluse alust – teadmist sellisest tunnusest, mille alusel nähtusi omavahel võrdlema hakata. Kuid nähtustel on potentsiaalselt lõpmatu hulk tunnuseid. Protagoras osutas sellele, et erinevates kogemussituatsioonides kerkivad asjade juures esile erinevad omadused. Neid erinevaid kogemussituatsioone, milles me mõnda nähtust võime kogeda, on aga ettenähtamatult palju. Lisaks pole teadmine platonlikus tähenduses ükskõik millise ühise tunnuse avastamine, vaid teadmine ideest, st. nähtuse olemusest. Seega tuleb selleks, et kujundada nähtuste kohta teadmisi nende võrdlemise abil, suuta eristada olemuslikud tunnused
7 filosoofia vastu ka püüe lahti mõtestada tolleaegset tegelikkust koos kõigi selle vastuoludega. (Sealsamas: 22) 1.3 Doktoriväitekiri 1839. aasta alguses hakkas Marx põhjalikult uurima filosoofia ajalugu. Ta õppis asjatundlikult tundma antiikmaailma filosoofilist mõtet, eriti selle niisuguseid suundi nagu Epikurose koolkond, stoitsism ja skeptitsism. Epikuros oli üks väljapaistvamaid antiikajastu mõtteteadlasi, keda Marx nimetas suurimaks kreeka valgustajaks. Marxi huviobjektiks olid filosoofilised suunad, mis analüüsisid eetilisi probleeme, inimese suhtumist teda ümbritsevasse maailmasse. Lõpuks aitas filosoofia ajaloo uurimine Marxil lahendada teda erutavat probleemi: kuidas suhtub filosoofia välismaailmasse, kas ta õigustab kõike olemasolevat kui mõistikku ja vajalikku või siis sisaldab filosoofia
otsustuses, annab ühtsuse ka erinevate ettekujutuste pelgale sünteesile ühes kaemuses; seda ühtsust nimetatakse üldiselt väljendatult puhtaks arumõisteks” (B 105). Vt. “Prolegomena …”: §§ 18-22, 39. Transtsendentaalne deduktsioon ja transtsendentaalne apertseptsioon . Püüdes kogemuse kriitika kaudu esile tuua puhta loodusteaduse võimalikkuse tingimusi kasutab Kant tolleaegse empiirilise psühholoogia sõnavara: kaemused, tajud, kujutlusjõud, teadvus jne. Psühholoogia käsitleb psüühiliste protsesside kujunemist. Ka Kanti käsitlus jätab seetõttu esmapilgul mulje, justkui oleks siin jutt üksteisele järgnevatest protsessidest, mille tulemusel algsest tajude kaosest korrastub kategooriate rakendamise kaudu objektiivne kogemus. Kuid fakt, et me kategooriaid kasutame, ei tähenda veel, et meil ka “õigust” oleks neid kasutada.
Seega aatomid, millest inimene koosneb saavad osaks uuest konfiguratsioonist pärast seda kui inimene sureb. Kaasa ei lähe siiski ükski omadus, mistõttu inimene ei pea valmistuma surmaks, vaid hea elu poole tuleb püüelda elu ajal. Soovitas vältida võimu, vara ja kuulsust – asju mis muudab teised inimesed kadedaks. Tark elab märkamatult elu eesmärgiks individuaalne õnn, rahulolu- huvitatud pikaajalisest õnnelikkuse seisundist, mida olevat võimalik saavutada ainult läbi ekstreemsuste ja äärmuste vältimise. Hoopis arutlused ja mõistlikud valikud peavad juhtima inimese tasakaalustatud elu juurde, mis omakorda tagab suurima naudingu hulga pikima aja vältel. Kokkuvõtlikult oli Epikurose arvates hea elu vaba, lihtne, ratsionaalne ja mõõdukas. Zeno Citiumist (ca 333-262 e. Kr.) Ta uskus, et maailm on korraldatud vastavalt jumalikule plaanile ning et kõik, mis looduses
Sisukord Sisukord..........................................................................................................................1 Sissejuhatus.................................................................................................................... 1 Mis on filosoofia?...........................................................................................................1 Antiikfilosoofia.............................................................................................................. 2 Stoikud............................................................................................................................3 Noorstoikluse 1. periood................................................................................................ 4 Noorstoikluse 2. Periood................................................................................................ 4 Noorstoikluse 3. Periood.......
annaabi.ee 
