ARUTLUS (0)

ARUTLUS
Kuna ma olen kohutavalt laisk inimene, leian ma, et kõige sobivam mõtteviis minu jaoks oleks stoitsism ja koolina eelistaksin ka stoikute kooli. Mulle sobib ideaalselt selline lihtne mõtteviis, et kõiges, mis juhtub, on süüdi saatus ja kõik on ette määratud. See mõtteviis vabastab mu nii paljudest kohustustest, nagu näiteks asjade analüüsimine ning oma tegude ettemõtlemine. Ma ei pea mõtlema selle peale, kas minust saab edukas filosoof või hoopis tore perepea , ma alustan ning lõpetan oma õpingud stoikute koolis ning seejärel vaatan mis saab.
Stoitsism sobib mulle samuti seetõttu, et mulle ei meeldi kulutada aega mõtlemise peale, mulle meeldib teha ning oma tegemistes olen alati hästi kohusetundlik , mis sobib samuti stoikuks olemisega kokku. Järgin alati oma mõistust ning üritan säilitada igas oluorras meelerahu . Olen sama meelt mis kõik stoikud , et kõik inimesed on võrdsed.
Olen kaalunud ka teisi variante , kuid need ei paistnud mulle sobivat . Üritasin mõelda kui Platon , kuid tema nägemus ideedest, tema koopamüüt ning ideaalne riik ei meeldinud mulle. Tema mõtted tundusid mulle liiga kitsarinnalised ning enesekesksed. Filosoofid pole lihtrahvast nii palju paremad ja valgustatumad.
Mõeldes kui skeptik , jooksis minu juhe kokku ning tekkisid igasugused paranoiad. Äkki on kõik inimesed mu ümber näitlejad, äkki pole? Ma ei saa mitte midagi teada, kuna absoluutset tõde ei eksisteeri. Meie meeled on väga mõjutatavad jne.
Aristotelese mõtted meeldisid mulle küll rohkem, kui Platoni omad, kuid mõtteviis, et kõik kulmineerub siiski jumalal ning tema tähtsusel, pole ikkagi see, mida ma näeks end õppimas.
Küünikute koolkond oli samuti koolkond, mis pakkus mulle huvi. Küünikute näol on tegemist väga haritud inimestega, kuid nende elukombed on liiga barbaarsed. Ma tõesti ei kujutaks end ette elamas tünnis või onaneerimas tänaval.
Epikuurlaste koolkond meeldiks mulle samuti, kuna ma ise olen samuti väga rõõmsameelne ning viimasel ajal olen jõudnud järeldusele, et ka minu elu eesmärgiks on nauding . Epikurose loodud mõtteviis on mulle igati sobiv. Samuti meeldib mulle mõte, et inimene koosneb aatomitest ning hing ei saa niisama eksisteerida ehk surmajärgset elu pole olemas, mis tähendab, et ma võin teha täpselt nii palju pattu , kui ma tahan ilma, et peaks mõtlema kannatustele põrgus.
Kokkuvõttes polegi ma enam stoitsismis nii kindel ja kaldun pigem Epikurose filosoofia poole. Epikuurlaste koolkonnast saadud õpetused muudaks mind kindlasti eneseteadlikumaks, ma oleksin enesekindlam oma tahtmiste suhtes. Ma ei muretseks nii palju negatiivse pärast, kuivõrd püüdleksin positiivse poole.