Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hegel. Kes mõtleb abstraktselt?". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
abstraktselt, abstraktne, puutu, neiu, hegel, otsustus, määratlus, mõrtsuka, esialgse, sõimama, minevikku, labane, ebatavaline, rõivaste, eelarvamus, austus, kehaehitus, koguni, unarusse, sooritatud, mõjutusi, kõiges, viltu, vaatamise, soengu, viibki, julged, hegeli, poolus, seovadKÜSIMUSED HEGEL Kes mõtleb abstraktselt? 1807 1) Leidke tekstis kaks abstraktse mõtlemise määratlust (andke nende sisu edasi teksti ennast tsiteerimata) Esimest liiki määratlus abstraktse mõtlemise kohta on see, kui nähakse, et inimene teeb midagi halba ja ei üritatagi uurida tagamaid, et aru saada, mis viis selle teoni või sündmuseni. Teist liiki määratlus on see, kui toimub mingi üsnagi tühine tegu ja seejärel hakatakse otsima ja seostama põhjuseid tema välimuses, perekonnas, minevikus ja kõiges temaga vähegi. Kuigi tegu ei ole seotud tema taustaga. 2) Iseloomustage kahe abstraktse mõtlemise erinevust (toetuge Hegeli artiklile ja kasutage seejuures ka abimaterjali) Kahe abstraktse mõtlemise erinevus seisnebki selles, et esimese puhul ei otsita põhjuseid, miks võidi midagi halvasti teha, vaid laidetakse teguviis kohe maha, kuid
Kes mõtleb abstraktselt? Georg Wilhelm Friedrich Hegel Autori põhimõtete järgi on abstraktne mõtlemine harimatutele inimestele, kes ei näe olukordades midagi peale ilmselget. Soliidse seltskonna jaoks pole miski nii talumatu kui seletamine. Kuna kui keegi seletama hakkab tundub see kordusena sellest, mida juba teatakse või mõistetakse isegi. Seletused mõtlemise ja abstraktse üle niikuinii täiesti liigseiks osutunud, kuna seltskond juba teab, mis on abstraktne, põgeneb ta selle eest. Nagu ei ihaldata seda, mida ei tunta, nii ei saa seda ka vihata
Hegel "Kes mõtleb abstraktselt", Kanti metafüüsika Kes mõtleb abstraktselt?.Hegeli põhiidee on see, et keegi ei tunnista avalikult, et ta mõtleb abstraktselt, kuigi seda tehakse pidevalt, eneselegi märkamatult. Abstraktne mõtlemine on midagi suursugust ja ülevat, samas ei taheta seda teha või õigemini teistele näidata, et abstraktselt mõeldakse. Hegel leidis, et abstraktselt mõtleb üldjuhul harimatu inimene, kuna ta ei süvene asjadesse, üldistab neid ning ei vaevu sügavamalt probleemide üle järele mõtlema. Kõrgema ja harituma seltskonna jaoks on abstraktne mõtlemine liiga lihtne. Hegel väidab, et kõrgseltskonnas mõeldakse küll abstraktselt, kuid ei julgeta seda tunnistada, sest sellega võib kaasneda oht, et abstraktne mõtleja naerdakse kaaslaste poolt välja.Eelarvamus ja austus abstraktse mõtlemise vastu on nii suured,
otsustuste korral on tegu vaid seletamisega ning see ei anna tunnetussisule midagi juurde, kuid sünteetilise otsustuse korral avardatakse ja rohkendatakse tunnetuse sisu. Seega analüütilise otsustusega saab väljendada seda, mida tegelikult juba subjekti mõistes mõeldi, kuid see ei ole nii selge ja teadlik ning seepärast tuleb kasutada sünteetilist otsustust, et mõistele midagi juurde lisada. Ma olen nõus sellega, et analüütiliste otsustega peab kaasas käima ka sünteetiline otsustus. Nagu Kant ütles, siis sünteetilised otsustused on just need, mis mõistele midagi juurde lisavad. Seepärast arvangi, et mõlemad otsustused peavad käima koos, kuna inimestevaheline suhtlus oleks ainuüksi analüütilist otsustust kasutades väga napp. Põhjendan oma arvamust siis sedasi, et pean oluliseks, et omavahel suheldes lisataks minu mõistes lihtlausetele juurde ka omadussõnu või lisandeid, mida mina pean sünteetilisteks otsusteks.
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 1 ,,Kes mõtleb abstraktselt?" Igaüks meist mõtleb aeg-ajalt abstraktselt, kuigi keegi seda ei tunnista, kuna abstraktset mõtlemist peetakse pinnapealseks ning lihtsaks. Hegel püüab näidata, et tegelikult pole midagi kergemat kui mõelda abstraktselt ning mida vähem haritud on inimene, seda rohkem kasutab ta just abstraktset mõtlemist. Tegelik raskus seisneb selles, et mõelda abstraktsioonide abil konkreetselt: abstraktne ja konkreetne mõtlemine ei välista teineteist, vaid tegemist on üksteise eri vormidega. · Selle asemel, et abstraktsuse mõistesse süveneda ja seda uurida, püüab inimene seda lihtsalt vältida või eirata
HEGEL: Kes mõtleb abstraktselt? 1807 1)Leidke tekstis kaks abstraktse mõtlemise kirjeldust / määratlust. a)Nähakse asju pealiskaudselt eirates asjade olemust ,,See tähendabki mõelda abstraktselt, mitte näha mõrtsukas muud kui seda abstraktset, et ta on mõrtsukas, ja selle lihtsa omaduse põhjal hävitada kogu ülejäänud inimloomus." b)Välimus ning ajalugu seotakse antud olukorraga isegi kui see pole antud olukorras oluline. ,,Ta mõtleb abstraktselt, ja ühendab kõik, alates kaelarätist, mütsist, särgist jne. ning lõpetades sõrmede ja muude kehaosadega, samuti isa ja kogu ülejäänud suguvõsaga, täielikult selle kuritööga, et teine tema munad mädad leidis olevat; kõik teises inimeses on tema jaoks üksnes mädamunade värvi; samal ajal kui nood ohvitserid, kellest turunaine rääkis, kui neil muidugi selle asjaga midagi pistmist oleks, mis on väga kahtlane tolle naise juures hoopis muid asju oleksid märganud."
oma mõttes. 3. - 4. Inimese jaoks näib seletamine igav, sest see eeldab, et nad ei oska ise teha loogilisi järeldusi ja teemast aru saada. Seletamine viib väga pinnapealse arusaamani, mis tundub abstraktsena ja ei vii asja mõistmiseni. 5. Inimestele tundub, et talle õpetatake abstraktset mõtlemist vastu tema enda tahtmist, sest talle jääb mulje, et temalt nõutakse samalajal midagi. Tahetakse et ta tunnistaks, et ka tema mõtleb vahel abstraktselt ja et see on loomulik. Vahel õpetatakse inimestele abstraktsust pigem kavaluse abil, mis tundub neile pärast tõe paljastamist pettena ja toob häbi. 6. Inimese jaoks tundub abstraktne mõtlemine midagi kõrgemat, millest ei räägita. Seda ignoreerides võib teinekord neist jääda pigem naeruväärne mulje. Kultuurne inimene võib läbi näha ajaleheartikli madalad ajendid, sest sellistel tõsisel teemadel rääkides võib kergesti enda reputatsiooni ära rikkuda. 7
HEGEL Kes mõtleb abstraktselt? 1807 Hegel analüüsib oma artiklis abstraktse mõtlemise olemust ning eri inimeste suhtumist sellise mõtlemisviisi kasutamisse. Kogu teemakäsitluse jooksul rõhutab ta, et abstraktsus kuulub paratamatult inimolemuse juurde, ent sageli üritame seda eitada ning ületähtsustada konkreetse mõtlemise vajadust. 1) Abstraktne mõtlemine väljendub artiklis kahel eri viisil. On toodud näide mõrtsukast, keda paljud daamid (või siis lihtsalt mõtlejad) leiavad olevat ilusa või huvitava, kuna neil on võime eristada üksikuid detaile ning näha inimese helgemat poolt tema vigu mitte arvestades. Teine ilmekas näide on ostja ja turueide vaheline sõnelus. Ostja väidab midagi konkreetset (munad on mädad), ent turueit, kes ei ole suu peale kukkunud, võtab seda kui isiklikku
HEGEL Kes mõtleb abstraktselt? 1. Abstraktseks mõtlemiseks loetakse mõtlemist kindlate piirjoonte vahel, lähtudes esmamuljetest ning eelarvamustest. Kui üks inimene solvab kedagi teist, siis rünnatav inimene leiab stereotüübi või kuuldud juttudega omandatud väited ning ründab vastu, kaasates sinna isikud ja tegevused, mis pole absoluutselt olukorraga seotud. Probleemile ei leita lahendust, vaid jäädakse piiridevahele ning pinnapealseks ehk mõeldakse abstraktselt. Teisalt võib abstraktseks mõtlemiseks nimetada mingi käitumise või olukorra põhjal hinnangu andmist, mõtlemata tekkinud olukorra põhjustele. Kui inimene on mõrtsukas, siis leiavad enamus inimesi, et ta on halb ning ei nähta põhjuseid, miks inimene on kellegi mõrvanud. Samuti ei märgata, et mõrtsukas tegelikkuses võis olla väga hea inimene. Seega abstraktne mõtlemine seab inimestele piirid, millest kaugemale suudavad mõelda vaid vähesed. 2
Jorgen Alasoo IATB113080 Mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näitega. Posteriori tunnetus on sõltuv kogemusest, ta algab kogemusega, ta on empiiriline. A priori tunnetus on puhtast arust, ilma meeli kasutamata. A priori ei eelda kogemusi. Analüütiline otsustus mõtestab millegi lahti, kuid ei lisa midagi, ta on a priori. Selline objekt, mille mõismiseks pole vaja eelnevat kogemust. Näiteks ,,keha", see sõna ütleb ära et tegemist on ulatuvusliku objektiga(Kanti järgi on kõik kehad ulatuvuslikud)
mõtteid, erakasutuse korral tuleb vahel arvestada oma ameti positsiooni, mis võib piirata teatud mõtete väljaütlemist. 6.Valgustust pole lubatud mittekellegil piirata, kuna see takistab inimkonna edasist arengut ja progressi parema elu poole. 7.Eriti tähtis on valgustust edendada religioonis kuna usk on inimeste väga suur mõjutaja ning kui religioonis levib edusalt valgustus, siis jõuab see peagi ka tavalise inimeseni. Hegel ,,Kes mõtleb abstraktselt?" Minu arvates on Hegel selles teoses soovinud inimesi mõtlema panna, et kas tõesti on abstraktne mõtlemine meile endile nii võõras. Ta soovib inimestele öelda, et mitte ainult n.ö alamklass ei mõtle abstraktselt vaid kogu ühiskond. Isegi see, kui me abstraktse mõtlemise kui mõiste või nähtuse kohe maha laidame on omamoodi abstraktne mõtlemine, sest me ei süvene selle tegelikku olemusse. Artikkel on minu meelestlausa natuke pilkav inimeste suhtes, kes arvavad, et
1. Kant: mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) Kanti arvates väljendus igasugune teadmine otsustusena. Nii jagas ta otsustused analüütilisteks ning sünteetilisteks. Analüütilised otsustused on selgitavad ning ei avarda meie teadmisi, nt kolmnurgal on kolm külge. Sünteetilised seevastu avardavad meie teadmisi, nt mõni film on õudne. Omakorda sünteetiliste otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid ja aprioorseid otsustusi
Metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Mille kohaselt nad on kas ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, või nad on avardavad ning antud sisu rohkendavad. Esimesi võib nimetada analüütilisteks, teisi sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilised otsustused väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult. Analüütiline ehk selgitav otsustus ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitab meile juba teadaolevaid teadmisi. Ütleb predikaadis seda, mida mõeldi subjekti mõistes, kuid mitte nii selgelt ja teadlikult. (Nt: kõigil kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab tunnust ulatavus, järelikult ei saanud me midagi uut selle kohta teada. Sama väide kehtib ka otsustuse, et kõik ruudud on nelinurksed kohta.) Seevastu sisaldab lause mõned kehad on rasked predikaadis
Kodutöö 1. Kes mõtleb abstraktselt ? Hegel Hegel oma artiklis võrdleb abstraktse mõtlemise metafüüsikaga, ta näitab, et kõik saavad aru, mida need sõnad tähendavad, aga keegi ei taha sellega tegeleda. See ei ole lihtne küsimus ja et seda lahednada, peab kõik tasakaaluda ja meeles pidada, et vastama selle kõsimusele peab mõelda abstraktselt. Autor tekstis näitab viisi, kuidas abstraktne mõtlemine välja näeb ja kuidas seda seltskonda sisse tuua
Tema väitis, et mõlemad on olulisel kohal meie elus. Kanti sõnul meie teadmised on meie ise enda otsustused, mis võib jagada analüütilisteks ja sünteetilisteks. Üks nendest, analüütiline, selgitab neid teadmisi, mis meil on juba olemas, nad ei avalda meile uusi ega ka ei avarda vanu. Näiteks väidest ,,Kõik ruudud on nelinurksed" ei saa me midagi uut teada, kuna mõiste ,,Ruut" juba sisaldab tunnust ,,Nelinurk". Teine, sünteetiline otsustus, aga teistpidi laiendab meie teadmisi. Näiteks mõiste ,,Mõni raamat on huvitav" , ise endas mõiste ,,Raamat" ei sisalda tunnust nagu huvitav või midagi teine, seega see mõiste avardav meie teadmisi raamatu kohta. Tunnetusi Kant jagas ka aposterioorseteks ja aprioorseteks. Aprioorse tunnetuse puhul meie teadmised ja otsustused tulevad puhtast mõistusest ja puhtast arust, need ei sõltu meie kogemustest.
1. Kant: mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) 2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus) 3. Platon: 1. kes on filosoof - mille poolest ta erineb Jumalatest / tarkadest ja võhikutest / inimestest ning oma arusaam sellest erinevusest 2. miks on filosoofid parimad polise valitsejad kaks põhjendust ja oma arusaam selle kohta 3. mis on idee ja millised on ideele iseloomulikud jooned + lisage oma arusaam selle kohta mis on idee 4. Bacon: 1. esitage õige induktsiooni meetod: kolme tabeli kirjeldus (soojuse näitel) ja milles on iga
ei teki, kui vastus on juba teada. Selles olukorras otsib mälu teadaoleva vastuse välja . Mõtlemine on tegelikkuse üldistatud ja kaudne tunnetusprotsess, mis peegeldab asjade olemust ning seaduspäraseid seoseid ja suhteid esemete ja nähtuste vahel. Mõtlemise areng jaguneb: · Kaemuslik- motoorne mõtlemine kuni 3. aastani, praktiline kogemus; · Kaemuslik-kujundiline mõtlemine 4. 7. aastani, puudub osa mõisteid, mõtlemine allub kogemusele ja vahetule tajule · Abstraktne mõtlemine mõtlemine abstraktsete mõistete abil. Mõtlemise individuaalsed iseärasused: · Iseseisvus on oskus näha ja püstitada küsimusi, probleeme ja lahendada need · Paindlikkus on oskus muuta esialgselt kavandatud ülesande lahendamise plaani · Kiirus otsustamine. 4 1 LASTE MÕTLEMINE 1.1 Beebide ja väikelaste mõtlemine Inimesed on aastatuhandeid arvanud, et beebid ja väikesed lapsed ei ole
Kus on elu seal on vastupanu. Vaimseimad inimesed on tugevaimad. ARISTOTELES Asus õppima Platoni akadeemiasse 18- aastaselt. Platoni isiksusel ja akadeemial oli Aristotelesele suur mõju. Ta kirjutas teadusteooriast ja loogikast, moraaliõpetusest ja ühiskonnateadusest, psühholoogiast ja bioloogiast, keelest, kunstist, spordist jne. Erinevalt Platonist juhib Aristotelest janu empiiriliste teadmiste järele. Talle meeldib koguda materjali. Huvi faktide vastu. Kirjutab kohmakalt ja abstraktselt. Avaldas suurt mõju kogu ümbritsevale kultuurile. Ta põgenes pärast Aleksander Suure surma ära. Vaadetelt elulähedane, austas sügavalt oma naist. Ideeõpetuse kriitika Aristoteles ise oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Ta kritiseeris Platoni õptusi ning lõi vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Ta tõdeb, et ideede teooria kahekordistab tarbetult oleva. Ideed ei seleta muutusi. Samuti sisaldab ideede õpetus Aristotelese arvates loogilisi probleeme
öeldakse, et mõiste on samane iseendaga. Näited: Tõene võib olla mõte, mis a) vastab tegelikkusele, b) on maksimaalselt evidentne (usaldusväärne). Esimesel juhtumil rõhutatakse mõtte objektiivsust ja mõiste kuulub gnoseoloogiasse (tunnetusteooriasse), teisel juhtumil on tegemist konventsionaalselt tõlgendatava mõtte tõeväärtuse rõhutamisega, mis loogika terminoloogias on nimetatud tõeväärtuse positiivseks kvaliteediks. Mõisted on samased kui ühe määratlus langeb kokku teise mõiste määratlusega. Mõistele "tõene mõte" on esitatud kaks erinevat määratlust, mis võib tekitada küsimust arutlemiseks: kas on selles näites kaks erinevat mõistet või on üks mõiste kahe erineva tähendusega. Vastus saab olla üks mõisteid on kaks, kuid nende kahe mõiste sõnaline kandja on üksainus. Selle mittemõistmisest või väärtõlgendusest on tekkinud sofismid (V saj. e.m.a.)
oska teise olukorda end panna. Lapsed ei oska pöörata sündmuste käiku tagurpidi. Raskused klassifitseerimisega, ei erista osa ja tervikut Konkreetsete operatsioonide periood (7-12 aastat) ekotsentrism väheneb, hakkab kujunema reversiivne mõtlemine, hakkab arenema loogiline mõtlemine Formaalsete operatsioonide periood (alates 12. eluaastast) laps hakkab mõtlema loogiliselt, abstraktne mõtlemine areneb, mõtlevad nagu täiskasvanud, laps on võimaline seadma hüpoteese ja neid kontrollima. Loogiline arutlus on Piaget´ jaoks kõige olulisem. Vead on olulised viga on õppimise koht, on informatiivne õpetajale. Mõtlemine on aktiivne protsess ja sellega peab arvestama Põhimõisteid peab teadma Arengu teooria puudused liiga jäik uurimismetoodika, toetus liialt verbaalsele testimisele.
◦ hüpoteetiliste probleemide käsitlemine tekitab raskusi, seega algklassisdes peaksid ülesanded tulenema laste kogemustest, kasutama reaalseid objekte ◦ omandatakse oskus klassifitseerida, järjestada, nummerdada reaalsete omaduste põhjal 4. formaalsete operatsioonide – puberteediealine, hüpoteetilise maailma avastamine, oskus mõelda „mis siis kui“ ilma, et oleks vaja reaalseid kogemusi; lapsed, kes koolis pole käinud, enamasti ei suuda abstraktselt mõelda ◦ bioloogiliselt taandarenevad mõned närviringed, teised arenevad rohkem, seega muutub selle tagajärjel ka mõtlemine ◦ kultuur ootab teistsugust käitumist-mõtlemist > käituvad-mõtlevad ka teistmoodi ◦ oskus teha üldistusi ja planeerida ◦ oskus aalüüsida oma mõtteid – miks midagi tegid? ▪ Enne seda perioodi ei ole väga mõtet seda küsimust küsida
TALLINNA MAJANDUSKOOL Ametnikutöö osakond Liane Tsimmer SR119 HEGEL Referaat Juhendaja: Piret Kirme Tallinn 2012 SISUKORD EESSÕNA Hegelita oleks kaasaegne filosoofia mõeldamatu. Marxist Merleau-Ponty'ni ja Kierkegaardist Nietzcheni on tema varjus töötanud kõik, kelle ideed on kujundanud kaasaegset mõtlemist. Sest Hegelt probleemid on osutunud meie endi omadeks. Ühiskonnas eksleva üksikisiku
reaalsuseks ja hiljem on täiesti võimatu sellele teisiti vaadata. Tegelikkuse ja eksistentsiga on mõnes mõttes samamoodi. Me juba teame (olemis)viise ning reegleid ja seetõttu on üsna raske sellele vaadata teistmoodi, kui me harjunud oleme. Erinevus on vahest selles, et male on inimese looming, aga reaalsus ja olemine on kellegi teise oma. Male puhul me teame reegleid, võimalusi, põhjusi ja tagajärgi, eristame partiisid ja mis kõige peamine, me teame, et see on mäng. Abstraktne reaalsus! Aga olemine on natuke suurem ,,male" ja inimese positsiooniks on olla vaid ,,üks nupp". Mitte pealtvaataja, kuhu näiteks spekuleeriv metafüüsika mõtleja asetab! Reegleid teame, põhjus-tagajärg seoseid samuti, ainult me ei tea mis see on. Ja siis hakkamegi reaalsust konstrueerima ja sümboliseerima." [Trinity, A. 2007] Sissejuhatus Juba referaadi pealkiri on intrigeeriv, eriti just selles mõttes intrigeeriv, et see viiks
arvates on inimene eelkõige see, mida ta usub. Ta tähtustab üksikisikut ja seda ka religioosses mõttes. Kierkegaardi jaoks ei ole oluline suur kogudus, vaid iga üksikisik selles koguduses. 2. PILET G. W. HEGELI FILOSOOFIA UUSPAREMPOOLSED JA LÄÄNE DEMOKRAATIA KRIITIKA (A. BENOIT) Hegeli teoseid peetakse väga raskeks lugemiseks, on öeldud, et need on n-ö 'mitte-arusaamise' meistriteosed. Hegel käsitleb dialektikat (tees, antitees ja süntees) ja seda võrreldes teistega iseäranis süviti. Kui näiteks Fichte käsitles sünteesi nõnda, et vastuolu kadus ning mõlemad vastandid said osaliselt piiratud, siis Hegel leiab, et need ületatakse täielikult imelises kolmekordses mõttes. Toimub kolmes tähenduses: kõrvaldatus (seadus ületatakse), hoitus (midagi pannakse kõrvale, hoitakse millegi jaoks alles), esiletõstetus (enam ei nähta teesi ja antiteesi esiletõstetud vastanditena)
Reegli utilitarism: käitu reegli järgi, mille rakendamine ühiskonnas tooks kaasa olukorra, kus inimesed on õnnelikumad. Vastuväide nr1: kuidas õnne mõõta, et reeglitest juhinduda saaks. Vastuväide nr2: midagi ei ole välistatud. Eksistentsialistlik eetika: Kierkegaard: ,,tõeline tegu ei ole mitte väliselt nähtav tegu, vaid sisemine otsustus, millega üksikisik realiseerib potensiaalse võimaluse ja identifitseerib end oma mõtte sisuga." Otsustada saab olla kolmel tasandil: 1. esteetiline tasand: suhtumine naisesse nauding( Võrgutaja päeviku minategelane) 2. eetiline tasand: Suhtumine naisesse abielu ( kohtunik Wilhelm emb kummas) 3. religioosne tasand: suhtumine naisesse tema asendamine jumalaga
Puul ei ole tundeid. Need animistlikumad, kes arvavad, et puul on tunded. Muinasjutud puhas ainimism nt. 4. Formaalsete operatsioonide periood- noorukiiga kuni täiskasvanuiga . suundumus käsitleda asju ja nähtusi eelkõige nende hüpoteetilise võimalikkuse mõistes. Rakendades kõigi potentsiaalsete võimalike kombinatsioonide süsteemi, millele järgneb erinevate võimaluste süstemaatiline testimine. Abstraktne mõtlemine !!!! Rakendades kõigi potensiaalsete võimalike kombinatsiooonide süsteemi, millele järgneb erinevate võimaluste süstemaatiline testimine. Ei pea empiiriliselt nägema, vaid suudan ka abstraktselt mõelda. Kas kõigil inimestel on vaja süsteemset plaani? Eii Kas kõigil on vaja abstraktselt kontrollida hüpoteese? Ei ole kõigil vaja. Paljud jäävad konkreetsete mõtlemisperioodide sisse ja täiustavad neid. Ei liigu sealt edasi.
vundament (mida rohkem saab laps teadmis hankida, seda normaalsemalt tema mõtlemine areneb); 2) Eeloperatsioonide etapp 2-7 eluaastat tähtsaim on keele areng, lapsed hakkavad rohkem keelt kasutama; 3) Konkreetoperatsioonide etapp 7-11 eluaastat hakkavad kujunema üldmõisted, lapse mõtlemine hakkab põhinema loogika reeglitel; 4) Formaaloperatsioonide etapp 11-15 eluaastat laps hakkab lõplikult mõtlema loogikast lähtuvalt ja tekib ka abstraktne mõtlemine. Pärast neljandat etappi oma olemuselt on inimese mõtlemine välja arenenud ja sisuliselt enam muutusi ei toimu juurde tuleb lihtsalt rohkem teadmisi. * Mõtlemise operatsioonid on erinevad võtted, mida inimene mõtlemistegevuses kasutab tihtipeale ilma endale teadvustamata. Põhiliselt räägitakse viiest erinevast: analüüs, süntees, võrldmine, üldistamine, abstrahheerimine. -) Analüüs millegi mõtteliselt osadeks jagamine (ka selliseid esemeid ja asju, mida
ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia, psühholoogia, matemaatika), ja maistest asjadest (eetika, riigiteadus). 3. Kuidas filosoofiaga alustada?Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofia saab filosoofide arvates alguse erinevalt- kas meeleolu, kahtluse või mingi tunde ajel. Mõned neist arvavad isegi, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha. · Hegel ja Heidegger arvasid, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha, filosoofia algust metoodika mõttes pole olemas. Kas me oleme juba algusest selle sees või jääb see meile alatiseks võõraks. Üleminekut mittefilosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri. · Aristotelese arvates tuleb lähtuda meeleolust- tabada ära õige meeleolu, millest filosoofia lähtub (nt imestus, mis on fundamentaalne alus- küsimus miks on asjad ja maailm selline nagu ta on).
See üleminek eeldab alati põhjust, mis paneb ülemineku toime, s.t eeldab toimepõhjust. Aristoteles uurib oleva olemist, analüüsides muutusi, mis leiavad aset substantsidel. Liikumine ühest kohast teise on vaid üks sääraseid muutusi. Teised muutused käivad kvantiteedi (nt suurenema vähenema), kvaliteedi (nt haigestuma tervenema), suhete kohta, milles substants viibib (nt lähenema kaugenema) jne. Kõigis nendes muutustes muutub substantsi mõni määratlus, samas kui substants jääb iseenda suhtes samaks. - substants - iseseisev olemine, mis jääb muutustes püsima ja iseendaga võrdseks. - aktsidendid määratlused, mis substantsi juures muutuvad ja mida iseloomustab iseseisvusetu olemine. Nad " ei püsi iseendas", vaid on milleski muus, substantsis. Suhe aktsidentsi ja substantsi vahel on akti ja potentsi suhe: Substants on potentsis aktsidentside suhtes. Aktsidentsid on aktid, mis määratlevad substantsi.
põhitunnuseid.! 2. Mis on kunstiteos? 1. Platoni mimesis kunstiteos on millegi objektiivse koopia/imitatsioon/jäljendamine On olemas looduslikud objektid. Kui kunstnik kujutab oma teosel sama, mis on looduses juba olemas, siis ongi see kopeerimine. 2. Romantikud (enamasti) kunst on millegi subjektiivse, näiteks autori enda mõtte või idee, väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. 3. Aristoteles, Hegel, romantikud kunst on millegi objektiivse, kuid kehatu, konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. Kunstiteos on liitsubstants. Vaadakem vaasi kui kunstiteost - kunstnik küll lõi vaasi, aga ta ei mõelnud vaasi välja, ta andis vaasile ühe konkreetse materiaalse vormi. Kunstiteose olemust puudutavad vaidlused: *kunstiteise piiride küsimus: kas kunstitoes on piiratud zanrilise või väljendusvormiliste reeglitega
nägemine) ümberlülitamine; temperatuuri regulatsioon ja valu tajumine; koos ajusillaga une- ja ärkveloleku tsükli reguleerimine; info liikumine erinevate aju osade vahel Suuraju sagarate funktsioonid: · laubasagar: tahtelised liigutused, meeleolu seisund, motivatsioon, agressioon, lõhnade tajumine · kiirusagar: sensoorse informatsiooni vastuvõtt ja töötlemine, v.a lõhn, kuulmine ja nägemine · oimusagar: lõhnade ja kuulmise keskus, abstraktne mõtlemine, mälu, otsustamine · kuklasagar: visuaalse informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine 8. Närviraku ehitus ning info liikumine närvirakus. Igal närvirakul on tuuma sisaldav rakukeha e perikaarüon, dendriitideks kutsutavad lühikesed jätked, mis kannavad elektrilisi signaale rakukeha suunas, ja akson pikk jätke, mis juhib signaale läbi sünapsi närvirakust välja. Närvisüsteemi toimimise aluseks on signaalid, mida vahendavad närvirakud
SUUNAVAID KÜSIMUSI KIRJALIKUKS TÖÖKS Hegel (1770-1831) ja Kant: (1724-1804) 1) abstraktse mõtlemise määratlused (Hegel) • Kahte objekti või nähtust samastatakse. Sel juhul pannakse 2 otseselt mitteseotud objekti võrduma. • Ühe objekti teatud omadused kantakse teisele üle. Sel juhul kantakse mingi nt. Inimesele kuuluva asja omadus inimesele endale üle. 2) mis on otsustus, ; mis on loogiline Subjekt ja mis on loogiline Predikaaat Otsustus on mõtlemise vorm, millel on teatud kindel tõeväärtus ning milles on subjekt jaatavalt või eitavalt seotud predikaadiga. Loogiline Subjekt on mõtte põhielement, mida iseloomustab(ei iseloomusta) teatud predikaat. Loogiline Predikaat on mõtte põhielement, mis väljendab Subjekti teatud omadust. 3) mis on analüütiline ja sünteetiline otsustus (vt abimaterjal Hegel ja Kant)
· Surma pole tarvis karta: me ei kao jäljetult, sest hing on surematu · Inimene püüdleb oomu poolest naudingute poole ning katsub hoiduda kannatustest · Surma pole tarvis karta, sest meie eksistents pärast surma pole millegi poolest halvem elust siinilmas · Mõned inimesed on liiga rumalad selleks, et osata arukaid (st rohkem naudinguid kui kannatusi toovaid) valikuid teha · Surma pole tarvis karta, sest me ei puutu surmaga kunagi kokku Epikurose seisukoht oli, et inimene püüdleb loomupäraselt · ainult kehaliste naudingute poole. · nii hinge kui keha naudingute poole. · pikemas perspektiivis suurima võimaliku naudingu poole. Epikuros arvas, et surma pole tarvis karta, sest · me ei kao jäljetult, sest hing on surematu · me ei puutu surmaga kunagi kokku. · meie eksistents pärast surma pole millegi poolest halvem elust siinilmas.
annaabi.ee 
