Hegel. Kes mõtleb abstraktselt? (0)

Hegel . Kes mõtleb abstraktselt ?
Seda, mis on mõtlemine või mis on abstraktne ei ole vaja kellelegi seletada, seda enam veel soliidsele seltskonnale. Kõik saavad sellest isegi vajadusel aru. Kuna seda eeldame, siis jääb üle leida vastus küsimusele, kes mõtleb abstraktselt? Tektsi peamine eesmärk on lepitada inimesi seoses abstratkse mõtlemisega. Seda mitte selle pärast, et see liiga madal tunduks vaid pigem, et see liiga kõrge näib, mitte et abstraktne mõtlemine liiga labane vaid liiga suursugne on või siis hoopiski, et see liiga ebatavaline on millegi seltskonnas ennast tavaliselt eraldatakse ja justkui eemalejäetu olukorda pannakse nagu näiteks liiga uhkete rõivaste kandmine, seltskonnas kus see midagi ei loe ja seeläbi ennast üsnagi naeruväärseks tehakse. Abstraktselt mõeldakse vähe haritud seltskonnas, mitte haritud seltskonnas. Abstraktselt ei mõelda haritud seltskonnas sellepärast, et see liiga madal on ja madal nimelt abstraktse mõtlemisviisi sisemise tühjuse tõttu. Eelarvamus ja austus abstraktse vastu on nii suured, et inimesed, kes saavad aru abstratkse mõtlemise labasusest saavad kohe aru olukorra irooniast ja satiirist. Suures osas on kahte liiki abstraktset mõtlemist.
Esimest liiki määratlus abstraktse mõtlemise kohta on see, kus nähakse midagi lihtlabast ja ei üritatagi uurida tagamaid, et saada aru, mis viis selle teoni või sündmuseni. Selgitavaks näiteks toob Hegel mõrtsuka loo. Inimesed näevad peagi üles poodavas inimeses ainult kurjategijat, kes saab talle määratud õiglase karistuse. Enamike jaoks jääbki see ainsaks mõtteks ja nad on sellega ülimalt rahul ega näe põhjust midagi muud arvatagi selle sündmuse kohta. Mõned aga märkavad ka seda, et tol mehel on näiteks tugev kehaehitus ja võiks vabalt rasket füüsilist tööd teha vms. Mõni aga koguni uurib/teab tagamaid ja saab teada, et tema perekonnas olid pidevalt kaklused ja joomine ning lapsena oli mees jäetud hoopis unarusse. Kõik need sündmused suunasid teda tema äsja sooritatud kuritööle, milles, tuleb välja, oli tal endal väga väike süü. Abstraktselt mõeldes aga inimesed näevadki ainult seda labast mõrtsukaks olemise fakti, mitte aga inimloomust ja teo tagamaid, mis on enamasti olulisemad, kui see tegu ise. Minu arust on see ka abstraktne mõtlemine ja alati tuleks vaadata ka tagamaades peituvasse infosse, kuna enamasti on põhjus seal, miks see esialgne tegu üldse aset leidis. See ongi minu arust abstraktne kui inimesed näevad lihtlabast tegu, kuid ei vaata seda põhjustanud perekondlikke ja ühiskondlikke mõjutusi.
Teist liiki määratlus abstraktse mõtlemise kohta on see kui abstraheeritakse nn „üle“. See toimub siis kui pannakse toime mingi üsnagi tühine tegu ja siis nähakse ja seotakse teise inimese välimuses, perekonnas, minevikus ja kõiges temaga vähegi seonduvas mingitmoodi seos selle esialgse teoga. See ei ole enamasti loogiline ja ei puutu ka enamasti asjasse, kuid selle pärast ongi see abstraktne mõtlemine, kuna lihtsa viltu vaatamise pärast võidakse näiteks hakata inimest sõimama tema vanemate pärast, kes näiteks olid alkohoolikud ja selle inimese veidikene ebatavalisema soengu pärast. See kõik viibki enamasti mingi sellise üldistuseni, et kuidas sina julged midagi öelda või teha, kui sinu see ja teine, mis ei puutu üldse tol hetkel asjasse, on teinud kunagi nii või on hetkel todamoodi. Lühidalt leitakse asjasse mitte-puutuvaid asju, mida üritatakse hetke lihtsa probleemiga ära siduda. Seda iseloomustab hästi Hegeli turunaise näide, kus turunaise mune mädaks pidanud neiut hakkas turunaine igatpidi sõimama kasutades selleks neiu vanemate minevikku ja neiu enda minevikku ja välimust, selle asemel, et lihtsalt öelda, et ei need munad ei ole mädad. Tema aga mõtles abstraktselt ja sidus kõik kokku selle neiu lihtsa arvamusega. Minu arust on see abstraktse mõtlemise teine poolus, kus inimesed seovad asjasse mitte-puutuvad asjad selle esialgse teoga ja enamasti teevad selle teo maha kasutades seda infot, kuigi see esialgne tegu ja mineviku/ oleviku faktid, mis seal kokku seotakse ei puutu hetkel üldse kokku, ehk on tühised. Minu arusaam otsustusest on see, et kuna mõtlemine tähendab meile tunduvate kujutluste ühendamist teadmises, siis see sama ühendamine, mida me teeme, ongi otsustus. Seda selle tõttu, et me teeme nende kujutluste abil mingi järelduse, mis ongi otsustus millegi kohta. Siit jõuan ka mina järeldusele, et mõtlemine ongi põhimõtteliselt otsuste tegemine ehk millegi määratlemine.