3 esimest kodutööd (4)

Kodutöö 1.
Kes mõtleb abstraktselt ?
Hegel
Hegel oma artiklis võrdleb abstraktse mõtlemise metafüüsikaga, ta näitab, et kõik saavad aru, mida need sõnad tähendavad, aga keegi ei taha sellega tegeleda. See ei ole lihtne küsimus ja et seda lahednada, peab kõik tasakaaluda ja meeles pidada, et vastama selle kõsimusele peab mõelda abstraktselt.
Autor tekstis näitab viisi, kuidas abstraktne mõtlemine välja näeb ja kuidas seda seltskonda sisse tuua. Ta märkab, et soliidne seltskond ei mõtle abstrakseelt, sest see on jube ja nende jaoks liiga. Ka haritud inimesed ei mõtle abstrakselt, sest nende jaoks see on lihtne, aga harinatutega on vastupidi.
Hea näide tekstis on mõrvariga. Need, kes mõtlevad abstrakselt, näevad tappijat, ainult tappijana, nad ei vaata sellele, milline inimene ta on: ilus, tark jne. Kuid inimesetundja leiab, miks inimene on saanud mõrtsukana. Seega abstraaktsellt mõtlejad ei saa aru, miks ta tahab mõrtsukat õigustada. Minu meelest abstraktselt mõelda see ongi näha mõrvaris seda, et ta on mõrvar.
Samasugune lugu on munadega, müüja mõtles abstraaktselt ja sellepärast võttas märkust mädade munade kohta isiklikult ning ta ühendas kõik – munad ja kliendi välimust, perekonna ja tema keha osad.
Mis on valgustus ?
Kant
Valgustus see on periood inemese elus, kui ta väljub alaealisest seisundist. Siis ta teeb kõik oma otsused ise ja ei vaja teise juhendust.Alaeakus ei sõltu vanusest , see sõltub inimesest ja tema tahest kasutama oma aru.
Miks inimene ei leia valgustust? On kaks põhjust: laiskus ja argus. Laiskus segab inimest väljuda alaealisust selle poolest, et on teised võimalused kasutama oma aru – raamatud, arstid jne. On lihtsalt mugav ja sellepärast inimene muutub laisaks . Teine põhjus on argus, kui inimene kardab iseseisvalt oma aru kasutada. Ta arvab , et teeb midagi valesti.
Ja ainult vabadus viib enamikku inimesi alaealisust välja, siis inimene võib oma aru avalikult kasutada. Valgustus on siis, kui tiingimus, et kasutamine oma aruga on vaba ja iseenda kasutamine ei ole piiratud, on täidetud. Inimene on ise süüdi, kui ei kasuta oma aru, aga ta ei ole süüdi, kui tal aru poole.
Kanti arvates valgustuse soodustamine on eriti tähtis religiooniajastuses. Minu meelest see on nii, sest religiooni mõistmiseks inimene peab kasutama oma aru ja ka süda.
Kodutöö 2.
Võimetus kõneluseks
GADAMER

• Inimene peab oskama rääkida ja kuulema, probleem on selles kas ta tahab ja kas ta oskab mõlemad asjad tegema. Keel on olemas ainult kõneluses, sest keel on suur osa meie elus ja see uueneb ainult siis, kui inimesed kõnelevad teine teisega , vaatamata sellele, et keel on ka kirja pannud sümbolitega. Seltskondlik suhtlemine ei ole kõnelus, sest kõneluses peavad osaleda kõik inimesed.
  
• Telefoonikõneluses teine ei ole valmis süganeda ja läheneda inimesele. Tal on barjer, ta ei näe emotsioone ja ta ei tea täpselt, kas teisel inimesel on tõsiselt rõõm teda kuulama . Rääkimine telefooni teel vaestab kõnelust. Ka kõik tehnika sided vaestavad kõnelust, inimestel kadub vajakus kõneleda reaalajas ja dialoog ei ole täis.
  
• Suhtlemine kirjateel on vähenenud, inimesed vähem kirjutavad, sest on uus ja lihtsam meetod kõneleda ­– tehnika, aga on nüüd rohkem asju millest kirjutama ja elu on keerulisem.
  
• Kui kaks inimest kohtuvad, siis kohtuvad kaks erinevat maailma. Nad vahetevad kogemusega ja teadmistega, nad saavad aru millest räägivad. Dialoogi roll tõe tunnetamises on see, et teine nõustab sõnade ideet ja mõtet. Tõe tee on dialoog. Sõprad alati saavad aru teine teist ja ainult kõneluses nad võivad leida teise ja teises isenda . Ja sõprad võivad vaikida ja nendel ei ole vajadust rääkida, et teine teist aru saada.
  
• See inemene , kes õpetab, tal peab olema võimekas kõneleda. Veel on hea, kui ta oskab diskusiooni viia ja rääkida kuulajaskonnaga. Ja see kõik ei katkesta kõneluse.
  
• Läbirääkimise eesmärgiks on leida ühine arvamus, aga inimesel, kes osaleb läbirääkimises, on oma roll, ta kaitseb enda arvamust ja kuulab teisi. On ka momendit, kui läbirääkimise ajal tuleb oma arvamusest loobuda ja anda teistele võimalus.
  
• Inimene ise arvab, et ta on haige ja selle pärast ta arvab, et ta ei oska kõneleda ja ta leiab üks väljapääs – arsti poole pöörduda.
  
• Ühine keel on siis, kui inimesed saavad kokku leppida oma vahel. Isegi, kui inimesed räägivad erinevas keeltes, nad leiavad ühist keelt ja praktikast on näha, et mõnikord inimesed leiavad ka mõstmist. Sallivus on väga tahtis sellel juhul.
  

Kodutöö 3.
Idee üleüldisest ajaloost
Kant

• Seltskondlik seltsivus on see, kui inimesed suhtlevad enda vahel, kuna inimene suhtleb ainelt nendega, kes on sarnased temaga. Antagonism ongi seltskondlik seltsivus, kus inimene tahab jääda inimeseks . See on elu osa, kus iga tahab tunda mõnu, aga loodus tahab, et ta töötas ja näeks vaeva.
  
• Kodanliku saavutamine on inimese jaoks suurim probleem, sest ainult ühiskonnas, kus on suur vabadus ja seega eksisteerib antagonism ja selle vabaduse määratlemine ja kindlustamine, ja see kõik peaks kehtida koos teistega vabadustega – see on kõrgeim eesmärk.
  
• Inimene vajab valitsejat, sest ta on loom. Ta kuritarvitab oma vabadusega . Valitseja aitab murda teda isiklikke tahte ja sunnida kuuletuma tahtedele. Raskem ülesanne on inimene olema.
  

Kriton
Platon

• Kriton tahab, et Sokrat põgenes ja on kolm põhjust: pojad, raha, sugulased ja Kriton ise. Kõik arvavad , et Kriton ja Sokrati sõbrad ei saanud päästa teda. Teine on see, et sõprad lubasid selle asja kohtusse viia. Ja kõik, mis juhtus Sokradiga on sõprrade ja Kritoni süü.
  
• Alguses Kriton arvab, et Sokratse põgenemisest keeldumine on „ebaõiglane tegu“, sest ta arvab, et Sokrat ei pea surema ja tema pojad peavad olema harjunud isaga. Ja kui on võimalus põgeneda, siis on vaja kasutada seda võimalust.
  
• Sokradil on aga teine arvamus. Ta arvab, et linna Seadused on tähtsad ja ta, nagu tõene afiinlane, peab olema õiglane. Ta armastab linna ja sellel põhjusel ta ei taha põgeneda. Tõene kodanik peab pidada oma linna seadusi. Sokrat on elanud linnas kogu elu ja isegi ei olnud teistel linnadel, vaid ainult sõjal. Tema meelest kodanik peab meeles pipada, et linn teda kasvatas.
  
• Muidugi linn ja tema seadused annavad kodanikule valikud , kas ta tahab siin elada või ei. Selle poolest kodanik peab olema tänulik. Sokrat arvab, et kui ta põgeneb see on ebaõiglane, tal oli võimalus elada teises linnas ja sõita sinna kuhu ta tahab. Aga kui on juba hilja ja seadus karistab teda, siis ta peab oma karistust kandma.
  
• Oma lapsete kohta ta ei muretse , sest nende eest hoolitsevad tema sugulased. Nad igal juhul kasvavad ilma iseta, kui ta põgeneb nad jäävad linnas ja kui ta suureb. Teine on see, kui ta põgeneb ja võttab neid kaasa, aga selles juhul ta on süüdi, et lapsed kasvavad teises linnas.
  
• Maailmas on nii vähe õiglust, et seda on vaja pipada ja Sokrat on selles mõttes õige.