Filosoofia kodutöö 1: HEGEL Kes mõtleb abstraktselt? KANT Kostmine küsimusele: mis on valgustus? (0)

HEGEL  Kes mõtleb abstraktselt ? 1807
Hegel analüüsib oma artiklis abstraktse mõtlemise olemust ning eri inimeste suhtumist sellise
mõtlemisviisi kasutamisse. Kogu teemakäsitluse jooksul rõhutab ta, et  abstraktsus  kuulub
paratamatult   inimolemuse   juurde,   ent   sageli   üritame   seda   eitada   ning   ületähtsustada
konkreetse mõtlemise vajadust. 
1)  Abstraktne  mõtlemine väljendub artiklis kahel eri viisil. On toodud näide mõrtsukast, keda
paljud daamid (või siis lihtsalt  mõtlejad) leiavad olevat ilusa või huvitava, kuna neil on
võime eristada üksikuid detaile ning näha inimese helgemat poolt tema vigu mitte arvestades.
Teine ilmekas näide on ostja ja turueide vaheline sõnelus. Ostja väidab midagi konkreetset
(munad on mädad), ent  turueit , kes ei ole suu peale kukkunud, võtab seda kui  isiklikku
kriitikat ja leiab teises hulgaliselt pahupooli, ühendades kõik oma teadmised ning  maalides
ostjast häbiväärse pildi.
2) Esimene neist on mingi tervikliku nähtuse  osadeks  jaotamine, iseloomulike joonte välja
toomine ning nende  uurimine  (ehk  abstraheerimine ), teine on võime üksikute omaduste ja
infokildude alusel teha loogilisi järeldusi ja sünteesida uut  tervikut . 
3) Analoogselt mõrtsuka heade omaduste näitega, kui on juhtunud midagi halba või on mõni
ebameeldiv kokkusattumus, siis peale esimest šokki hakkan pingeliselt analüüsima tekkinud
olukorda, üritades leida jooni, mis kokkuvõttes siiski kasuks tulevad. Kui olen bussist maha
jäänud, jään küll osadesse tundidesse  hiljaks , kuid hiljem järele mõeldes andis see rohkem
aega välja puhkamiseks või kodutööde lihvimiseks. Teine näide, kus erinevatest infokildudest
teeme omad järeldused, on palju rohkem levinud. Siin varitseb oht, et kokku pandud tervik
koosneb   liiga   abstraktsetest   nähtustest   ja   on   väär.   Näiteks   kui   mõni   sõber   jätab
külla/ peole /kuhu iganes tulemata, võin hakata  otsima  vigu enda käitumises ja tegudes (Kas
ma solvasin teda kuidagi? Kas ma ei abistanud teda millegagi?) ning unustan lakoonilised
põhjused, näiteks bussist maha jäämise või telefoni aku tühjenemise.
4) Kui me kellelegi midagi seletame, peame pidevalt  valima , kas kasutada abstraktset või
konkreetset kõnelemisviisi. Et me ei oska alati täiuslikult vahet teha, mis on abstraktne, mis
konkreetne, ei julgegi me tunnistada, et neist esimest pidevalt kasutame. Seega, isegi kui me
ei mõtle abstraktselt, saame väita, et me seda siiski teeme, sest tõlgendusvõimalusi on alati
rohkem   kui   üks   ning   see,   mida   meie   mõtleme   (ja   ütleme),   ei   pruugi   kellegi   teise
mõttemaailmas sama tõlgendust leida. Seetõttu väldimegi instinktiivselt selliseid olukordi,
kus on võimalik valestimõistmine.
5)   Temale   näib   abstraktse   mõtlemise   õpetamine   mõttetu,   kuna   see   tuleb   inimesel   juba
loomupäraselt välja, kellel paremini, kellel halvemini. Kõik muu on liigne. Vastavalt oma
mõtlemisvõime  tasemele  tuntakse kas häbi, et ei osata seltskonnas oma mõttekäikudega välja
paista, või võltsi  uhkust , kuna abstraktsus on „liiga lihtne“.
6)   Kultuurne   inimene   ei   lase   ennast   kammitseda   ühiskonnas/seltskonnas   olemise
traditsioonidest, ta paneb välja kõik, mis tal pakkuda on ning ei hooli vastakatest arvamustest.
Ta  tunnistab , et ülistab abstraktset mõtlemist ja ei häbene, et see on temale ja ka  paljudele
teistele   midagi   kõrget   ja   mõistmatut.  Ajalehtedes   oleva    satiiri    näeb   ta   läbi,   kuna   see   on
enamasti klišeelik püüdlus kõrge abstraktse väljendusviisi poole.
7) Lihtrahva meelest on mõrvari olemus jagamatu, temast ei saa lahutada konkreetset fakti, et
ta on  tapnud . Peamine põhjus, miks suurtes gruppides peljatakse abstraktset mõtlemisviisi, on
selle lihtsus ja keerulisus. Mõelda on lihtne, ent viise, kuidas seda teha, on lõpmatu hulk. Et
vältida häbi ja arusaamatusi, on palju turvalisem laskuda konkreetse mõtlemise tasemele,
sinna, kus ühismeel on kõige tõenäolisem olema. Seega, mida rohkem inimesi koos on, seda
tõenäolisemalt mõtlevad nad konkreetselt. Siia alla kuulubki  lihtrahvas , kes on kogunenud
mõrtsuka hukkamisele. Abstraktselt mõtlevad daamid, kes olid sunnitud jälgima hukkamisel
olevat " ilusat " ja "huvitavat" meest (kes kindlasti ei olnud sündinud ja elanud selleks, et ühel
päeval tappa ja saada tapetud), võisid arvata, et üks halb omadus ei riku paljusid häid ning
mees väärib elu, ent ometi pidid nad vaatemänguga leppima, et mitte sattuda konkreetselt
mõtleva massiga vastuollu.
8) Uurides ostja väidet sügavuti, on tegelikult raske öelda, mida ta oma sõnadega mõtles.
Kuigi ostetavad munad võisid tõepoolest olla mädad, võis algselt konkreetsena näiv fakt olla
vihje müüja ebaausatele kauplemisvõtetele üldiselt. Ning kuidas võiski ostja pelgalt mõne
ostetud muna alusel teha üldistusi kogu kauba kohta? Seega on võimalik väita, et tegemist oli
peene solvanguga müüja aadressil ning  temal  oli õigus vastata samaga. Turueit ründab ostjat
abstraktselt konstrueeritud sõimuga, mis võib põhineda konkreetsetel asjaoludel (varastatud
riided, küsitavad sugulaste  elukombed),  kuid on arvatavasti  alusetu.  See seab neid  kahte
vastuolusse ohvitseridega, kes juba oma ameti tõttu on kohustatud kõiki oma väiteid tõestama
kindlate faktidega ning ei tohi jätta ruumi abstraktseks  interpreteerimiseks .
9)   Abstraktne   mõtlemine   on   peamine,   mis   eristab   inimest   teistest   primaatidest,   kelle
mõttemaailm  piirdub  suuresti konkreetsusega (söök, jook ja teised põhivajadused). Seega on
võimatu   väita,   et   kõrgem   mõttetegevus   on   abstraheerimisvõimeta   võimalik,   kuna   selleta
puuduks meil oskus teha tulevikuplaane, näha olukorda teise inimese vaatepunktist või isegi
tegeleda selliste "madalate" ajaveetmisvõimalustega nagu eelarvamuste  kultiveerimine  või
keelepeks. Üritades ennast täielikult lahti rebida abstraktsest mõtlemisest, peaksime samas
välja lülitama suure osa oma iseloomust ning hakkama tegutsema hetkevajaduste ajel.
KANT  Kostmine küsimusele: mis on valgustus ?  1784
Immanuel   Kanti  artikli põhiprobleem on keskmise inimese võimetus tegutseda ja mõelda
iseseisvalt   ning   nimetab   taolist   nähtust   alaealisuseks.   Sellele    vastandab    ta   valgustatuse,
olukorra,   kus   rahvas   on   teadlik   oma   otsustest   ning   tegudest   ja   on   valmis   „kasutama
omanenese aru“. Otsustusvõime puudumine jätab meid täielikult teiste meelevalda, suutmata
kasutada enda mõistust välise  abita . 
1) Kant toob valgustamatuse põhjuseks kaks põhitegurit: laiskuse ja arguse. Laiskuse puhul
on inimene  harjunud , et tema eest tehakse kõik otsused. Arg inimene võib küll olla suuteline
mõtlema autonoomselt, kuid eeldab, et tema mõistus ja jõud jäävad eestkostja  omadele alla.
2)  Olles    laisk   ning  jättes   mõtlemise  teiste   hooleks,  ei  pea   inimene  ümber  õppima,   kuna
lapseeas     oldi    harjunud,   et   otsused   tulevad   alati   kõrgemalt   (vanematelt).   Võib   tekkida
illusioon, et ei pea kandma ühtegi kohustust ning teistel ei ole midagi võimalik valesti teha.
See jätab mugandunud inimesele väära mulje, et ta on täielikult vaba. Aral inimesel on hirm
ebaõnnestumise ees. Tema mõtted võivad olla õiged, ent enamasti  toetub  ta siiski eestkostjale
või üldisele arvamusele, kuna  kardab  võimalikke tagajärgi (sealhulgas karistusi  autoriteedi
poolt), mida otsustamine kaasa toob, eriti alguses, kui vea tegemise risk on suur.
3) Alaealisusest on raske välja rabeleda, kuna olles kord sellega mugandunud, saab ainult
tohutute jõupingutustega kätte võidelda harjumuse teha ise otsuseid ja neid ka reaalselt ellu
viia. Samuti on inimese elu üha enam piiratud käskude ja seadustega, mistõttu passiivseks
jäämine   on   üks   parimaid   võimu   stabiilsuse   säilitajaid   ja   (vähemalt   mittevalgustatud)
valitsejatele üsna meelepärane.
4)   Valgustus   eeldab,   et   rahvas   on   suhteliselt   vaba   –   puudub   piiramatu   võim   (türannia,
absolutism ) ja ideoloogiline surve. Kuigi  revolutsioon  muudab valitsemise vormi järsult, saab
võimule sageli uus isevalitseja ja selle tulemuseks ühe survestamise viisi asendamine  teisega .
Seega,   valgustuseni   saab   jõuda   ainult   järk-järguliste   muudatustega,   olgu   selleks   siis
usuvabaduse kehtestamine, kodanikuõiguste laiendamine ja/või hariduse kättesaadavamaks
muutmine.
5) Mõistuse avalik  tarvitus  on Kanti definitsiooni järgi valgustuse levitamine, st oma vaadete
avalik   väljaütlemine   mingisuguste   piiranguteta.   Eratarvitus   tähendab   aga   oma   vaadete
jagamist mingi piiritletud grupiga ning see võib olla  suuremal  või vähemal määral seotud
„õpetlase“ positsiooniga ühiskonnas. Seega võib tekkida konflikt, kus alluval on õigustatud
tähelepanek   mingi   puuduse   suhtes,   ent    hierarhia    tõttu   on   sunnitud   järgima   kõrgemalt
saabuvaid korraldusi.
6) Piiranguid on lubamatu kehtestada juhul, kui see takistab  valgustust  kui inimühiskonna
arenemist . Sageli üritavad  valitsejad  või kõrged vaimulikud määrata järeltulevate põlvede
kohustused ja õigused, kuid selline tegutsemisviis on juba loomult õigustühine. Kanti arvates
on   inimkonna   põhiülesanne   saavutada   valgustatus   ning   alati   püüelda   paremuse   poole.
Siinkohal tunnustab ta  Friedrich  Suurt, kes oli valgustusmeelne valitseja ning oli avatud uute
ideede rakendamisele ühiskonnas.
7) Eriti tähtis on valgustusideid rakendada autoriteetsete organisatsioonide juures, kellel on
tavainimese üle suurim võim, ehk siis  kirik  ja riik. Riik peab igati  toetama  mõtlemisvõime
arendamist ,   sest   kodanikud   on   selle   tugevuse   aluseks   ning   arendajaks.   Kuna   sel   ajal   oli
religiooni osa inimese elus väga suur, ei oleks valgustusmeelne  kirik  tohtinud panna inimesi
pimesi uskuma ja patte  kartma , vaid õpetama leidma  seoseid  ja julgustama leidma enda viisi
maailma ja Jumala olemusest aru saamiseks.