„Kes mõtleb abstraktselt?“ (5)

Olga Dalton , 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 1
„Kes mõtleb abstraktselt ?“
Igaüks meist mõtleb aeg-ajalt abstraktselt, kuigi keegi seda ei tunnista, kuna abstraktset mõtlemist peetakse pinnapealseks ning lihtsaks. Hegel püüab näidata, et tegelikult pole midagi kergemat kui mõelda abstraktselt ning mida vähem haritud on inimene, seda rohkem kasutab ta just abstraktset mõtlemist. Tegelik raskus seisneb selles, et mõelda abstraktsioonide abil konkreetselt: abstraktne ja konkreetne mõtlemine ei välista teineteist, vaid tegemist on üksteise eri vormidega.

• Selle asemel, et abstraktsuse mõistesse süveneda ja seda uurida, püüab inimene seda lihtsalt vältida või eirata. Seepärast polegi mõtet püüda inimesele abstraktse mõtlemise olemust seletada, kuna vajaduse korral saab inimene ise kõigest aru(s.t minu arust, et paljud inimesed ei püüagi abstraktsusest aru saada).
  
• Seltskonnas on kujunenud kindel arvamus abstraktsest mõtlemisest ning kedagi ei huvita, kas see arvamus vastab tõele või mitte. Autor arutleb sellegi üle, et tegelikult mõtleb igaüks üsna sageli abstraktselt, kuid selle tõe väljaütlemine ei annaks reaalseid tulemusi, kuna abstraktsust peetakse sisemise tühjuse märgiks.
  
• Sellise eiramise põhjuseks toob Hegel välja seltskonna arvamuse abstraktsusest kui millestki suursugusest ning kättesaamatust või hoopis põlgust äratavast. Abstraktse mõtlemise tunnistamine tähendanuks seega inimesele enda naeruvääristamist või seltskonnast eraldamist, mida keegi ei soovi, kuna arvatakse, et abstraktselt mõtlevad vaid harimatud.
  
• Autor toob näiteks erinevate inimeste arvamusi mõrtsuka hukkamisest. Lihtrahva jaoks on ta lihtsalt mõrtsukas ning siinpuhul on tegemist ühe abstraktse mõtlemise viisiga . Kuid nn inimesetundja näeb kurjategijas midagi rohkemat – näeb ühiskonna ohvrit. Võiks öelda, et ta mõtleb konkreetselt, kuna süveneb kuriteo põhjustesse ning tunneb mõrtsukale kaasa. Kuid ka tema mõtleb üksnes abstraktselt: mõrtsukas jääb ikka mõrtsukaks ning tema teo õigustamine on ühekülgne suhtumine ehk abstraktne mõtlemine! Ei üks ega teine lähenemine ei arvesta kõiki aspekte , vaid suhtub olukorda talle omasest vaatenurgast.
  
• Sarnaselt inimesetundjaga mõtleb ka turueit üksnes abstraktselt: ta näeb ostjas vaid oma munade solvajat, kujutab endale üksnes ette, millise inimesega on tegemist, kuid ei arvesta teiste aspektidega(nt naise välimusega) peale oma arvamuse. Ilmselt näevad ohvitserid seda naist hoopis teises valguses, sest nendel pole munadega mingit seost.
  
• Ma arvan, et ilmselt polegi inimesel võimalik abstraktsest mõtlemisest pääseda, sest igaühel meist on oma eelarvamused , kogemused ja seisukohad, mis takistavad konkreetselt mõtlemast. Abstraktsus ja konkreetsus on suhtelised.
  

„ Kostmine küsimusele: mis on valgustus ?“
Valgustatus on isemõtlemisoskus, mida paljud püüavad kas oma laiskuse või arguse tõttu vältida. Inimesel, kes pole harjunud ise mõtlema, on raske ning mõnikord võimatu seda teha, kuid Kant väidab, et iga inimene peaks ise mõtlema ning ükski institutsioon ei tohiks seda inimestel keelata. Vastasel juhul ei toimiks ühiskonnas edasiminekut.
Vastused küsimustele: 1) Kaks peamist tegurit, mille tõttu viibib inimene valgustamatuse seisundis, on laiskus ja argus. Minu arvates seisneb nende kahe teguri tähtsaim erinevus nende allikates. Laiskus johtub inimesest iseendast, see on inimloomuses: Kant ütleb, et „alaealine“ on lihtsam ja mugavam olla kui end mõtlemise pärast vaevata. Argus on sageli teiste inimeste pealesurutud: näiteks sisendatakse noortele naistele, et oma peaga mõtlemine olevat keeruline ning ohtlik tegevus.
2) Olla laisk on igati mugavam, kuna siis on lihtne vältida isemõtlemise ohte ehk vigu. Näiteks, kui sulle öeldakse ette, mida ja kuidas peaks tegema, siis isegi ettevõtmise nurjumise korral saab inimene süüdistada üksnes oma eestkostjat. Isemõtlemine eeldab vigu: tõsi küll, mida rohkem hakkab inimene ise mõtlema, seda väiksem on vea või kukkumise tõenäosus, kuid paljud loobuvad võitlemisest juba pärast esimest saatuselööki. See oht ähvardabki mõtlema hakanud inimest: allaandmise oht.
3) Enamikku inimesi takistavad nii ühiskonnas üldlevinud käitumisnormid kui ka harjumus olla laisk ning passiivne. Kant väidab, et meie isemõtlemist aheldavad määrused ja valemid. See tähendab, et inimesel, kes alles alustab isemõtlemist, on suur oht selles pettuda, kuna ta lihtsalt ei ole harjunud seda tegema. Siit järeldub, et inimene peab olema moraalselt valmis isemõtlemiseks.
4) Valgustuse tingimuseks on vabadus, kusjuures vabaduse all mõtleb Kant võimalust oma peaga mõelda, nn avalikku tarvitust, mis ei tohi samas ühiskonda kui tervikut ohustada. Revolutsioon ei too kaasa mõtteviisi tõelist muutust, kuna ühed eestkostjad asenduvad lihtsalt teistega ning inimestel ei tekki vajadust iseseisvalt mõelda. Küll on aga valgustatus saavutatav mõtlemisviiside reformimise teel, kuna valgustatus seisnebki iga indiviidi oskuses iseseisvalt mõelda ning seda tuleb ühiskonnas juurutada.
5) Inimese eratarvitus seisneb temale pandud kohustuste täitmises. Oma eratarvituses pole inimesel vabadust oma mõtteid avaldada, kuna vastasel juhul ei täidaks ta oma ühiskondlikke ülesandeid. Inimese avalik tarvitus avaldub mõtete ja oma subjektiivsete teadmiste ning arvamuste avaldamises teoste kaudu(ehk siis minu mõistes filosoofiliste artiklite või raamatute abil) laiale lugejaskonnale, aidates kaasa valgustatusele.
6) Autor toob näiteks vaimulikku seltskonda, rahvast ennast ning monarhi, kuid põhimõtteliselt pole kellelgi lubatud seada valgustamisele piiranguid, isegi kui selline otsus tundub kõigile õige olevat. Miks? Inimesele on iseloomulik progress ning edasiminek , seega oleks selline seadus inimloomuse vastane ning pealegi kuritegu tulevaste põlvede suhtes. Need piirangud tähendanuksid tagasiminekut inimkonna arengus.
7) Kanti arvates on valgustatuse soodustamine eriti tähtis religioonisfääris. Minu arvates toob autor religiooni selle tähtsuse tõttu inimese igapäevaelus. Religioonil oli tol ajal oluline roll inimese maailmavaate ning rangete ühiskondlike reeglite kujundamises. Samas on ju tegemist üsna suhtelise asjaga: s.t erinevad inimesed võivad seda erinevalt mõista ning religiooniküsimused annavad palju mõtlemisainet. Seega soodustab valgustatus religioonis inimese isemõtlemist.