Hänilase üldiseloomustus (0)

1. Hänilase üldiseloomustus

Eestis võib kohata hänilase kolme alamliiki: lambahänilane, põhjahänilane ja mustpea -hänilane (Peksar, 2014). Hänilasel on palju rahvapäraseid nimesid : karjalind, karjatsirk, veistevästrik, lambalinavästrik, lambahällulind, kesvatalleke jt. Tema elupaigad on niidud, karjamaad, jõeluhad, harvem kohtame lambahänilast ka madalsoodel ning erandjuhtudel ka päris rabades. Üldiselt võib öelda, et talle meeldivad niiskemad kohad kui linavästrikule. Tihti märkame teda mõnel madalal põõsal või tugevamal rohukõrrel istumas või ka hoopis karilooma turjal ratsutamas. Ta on leidnud ka oma koha vanarahva heades ennustustes: kui lambatalleke kevadel lammaste seas kõnnib, siis on teisel aastal head lambasigimist oodata. ( http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.ht m)
Aastal 2006 valis Eesti Ornitoloogia Ühing hänilase aasta linnuks. ( Laurits , 2014)
Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Tema peamiseks talvitusalaks on Aafrika. Rändel lendab ta salkadena. Väga kasuliku kahjurputukate hävitajana on ta võetud looduskaitse alla.Meie koduloomadest on hänilane enam seotud lammaste ja veistega, kelle karju ta pidevalt saadab, sest nende läheduses leidub alati piisaval hulgal maitsvat toidupoolist. Tema toidulauale kuuluvad mitmesugused väheliikuvad selgrootud , eelkõige kärbsed, väikesed ämblikud ja mardikad . Neid leiab ta sagedamini kas rohurindest või siis päris maapinnalt. ( http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.ht m)
Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Välimuselt on ta väga sarnane linavästrikule: sihvakas väike lind. Erinevuseks on aga kollane üldvärv: alapool kollane või kollakas , selg kollakas- või pruunikashall, pikk saba on aga valge, nagu ka selgesti eristatav kulmutriip. Öeldakse ka, et hänilane on lihtsalt linavästriku kollane sugulane. ( http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.ht m)

1.1. Välisehitus

Hänilase rind ja kõht on säravalt kollased, selg kollakas- või pruunikashall. Emaslindudel kõht kahvatum, poegadel helepruun . Noorlindudel rinnal tume vari ja nokaalune valge. Hoosuled tumepruunid, küünra-hoosulgedel laiad valkjad äärised. Lühima sabaga västriklane, mustal sabal külgedel valged triibud. Alamliikidel saab vahet teha suures osas ainult pea järgi. (Peksar, 2014)
Lambahänilasel on pea sinakashall, üle silma valge kulmutriip. Põhjahänilase pealagi kiltkivihall, põsk mustjas ja puudub hele kulmutriip. Mustpea-hänilase pealagi on hänilase alamliikidest kõige tumedam . (Peksar, 2014)
Hänilase keskmine suurus on 17 cm, kaal 18 grammi ning tiibade siruulatus 25 cm. Nagu kõigile västrikele, on talle omane sage saba üles ja alla vibutamine. Vibutab saba siiski teistest vähem ja mitte kogu aeg. Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Lainleval laululennul tundub lind olevat kui nööri otsas. (Peksar, 2014)
Joonis 1. Hänilane ( http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=22 )

1.2 Toitumine

Hänilane on putuktoiduline lind, kelle toidulauale kuuluvad eelkõige kahetiivalised, väikesed ämblikud ja mardikad, aga ka puugid , rohutirtsud ja molluskid . Sageli liiguvad toitudes kariloomade seas või istuvad koguni nende seljas , et sealt siis verdimevaid putukaid püüda. Peamiselt ainult putukatest toitudes, on hänilane kasulik lind kõikvõimalike kahjurite hävitamisel. (Laurits, 2014)

1. 3 Sigimine ja areng

Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Hänilane on levinud kõigi oma alamliikidena kogu Euraasia tundra -, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel. Pesitseb vähemal määral ka Põhja-Aafrikas ning Lääne- Alaskas . Talvituvad Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Meil pesitsev hänilane talvitub lõunapool Sahaara kõrbe, mille ületavad ilma vahepeatuseta. Ränne toimub salkadena, ööbimiskohana eelistatakse roostikke. (Peksar, 2014)
Paar nädalat enne emaseid saabuvad isaslinnud , kes vaatavad välja elupaiga. Kui mõni konkurent väljavalitud valdust tahab üle lüüa, siis kaitstakse seda vapralt. Kui emaslinnud on kohale saabunud, hakkavad eredas rüüs isased neid põõsaoksal või vaial lauldes võluma. Kui eemalt laulmine ei ole piisavalt mõjukas, siis tullakse maapinnal tiirutades esinema konkreetsele emaslinnule. Sealjuures ajab isane suled puhevile ja tõstes saba ning sirutades pead välja. (Peksar, 2014)
Kõige tüüpilisem häälitsus hänilasel on siutsuv „vitsi“ või „pslie“. Laul on kutsehüüdude jada, mida esitatakse mängupoosis, rind puhevil (Jonsson, 1992) .
Kui isane on emasele ennast küllalt tõestanud, hakkab emaslind munema, enamasti mai keskel (Laurits, 2014) . Pesa rajab hänilane maapinnale väikesse pinnalohku tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju. Pesa tehakse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Kurnas on 4-6 hallikasrohelist muna, mida emaslind haub üksi. Isaslind valvab sel ajal hoolega territooriumi. 13-14 päeva pärast kooruvad pojad, keda toidetakse pesas veel sama pika perioodi vältel. Poegi toidavad mõlemad vanema, kuid emaslind näeb rohkem vaeva. Pesast lahkuvad pojad veel lennuvõimetutena ja selletõttu jätkavad vanemad nende toitmist ja õpetamist . Hänilaste eluiga on kuni 9 aastat, tavaliselt 3 aastat. (Peksar, 2014)

1. 4 Segadused alamliikidega

Peale kauni väljanägemise on mitmepalgeline ja huvitav ka liigi süstemaatika , milles pole täit selgust veel tänapäevalgi. Hänilasel on väga lai levila, mis ulatub Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ning Põhja Jäämerest Vahemereni. Eri autorite andmetel võib kogu areaali ulatuses eristada kuni 18 alamliiki. (Laurits, 2014)
Kollase peaga hänilase alamliike on kolm: flavissima, lutea ja taivana. Need on liigi kõige primitiivsemad vormid, kellest on arenenud kõik teised hänilase alamliigid. Isolatsioon on nende kolme alamliigi vahel väga vana, sest neist arenenud tumeda peaga vormid olid levinud juba jääajal ja pärast jääaega. Arvatakse, et Lääne-Aasia vormist lutea on arenenud tumeda peaga feldegg. Ida-Aasia vormist taivana on alguse saanud Ida-Siberi tumeda peaga vormid ja Põhja-Euroopas levinud thunbergi. Euroopa primitiivseim alamliik flavissima on aga alguse pannud Lääne-Euroopa rühmadele cinereocapilla, pygmea, iberia ning Ida-Euroopa rühmale flava ja beema, viimasest omakorda on alleelide vähenemise tagajärjel tekkinud alamliik leucocephala. (Laurits, 2014)
Keeruliseks ja huvitavaks teeb asja seegi, et paljudes regioonides pesitseb mitu alamliiki koos, nad kasutavad samalaadseid elupaiku ning ristuvad omavahel. Euroopas on teada vähemalt kuue alamliigi ristumisel saadud hübriidvorme. Põhja-Euroopas (peamiselt Soomes ja Rootsis) on registreeritud lambahänilase M. flava flava ja põhjahänilase M. flava thunbergi hübriide. M. f. dombrowskii on aga näiteks alamliikide feldegg ja flava hübriidvorm. (Laurits, 2014)
Peale selle on registreeritud hübriidvormide ja alamliikide omavahelisi ristumisi, seetõttu on sageli väga keeruline kindlaks teha, millise taksoniga on tegu. Ka Eesti lambahänilast ei saa pidada oma alamliigi musternäidiseks. Peale hänilase alamliikide omavahelise ristumise on siin tähele pandud ka ristumist kuldhänilase alamliikidega. Eestist on teada ka lambahänilase M. flava flava ja kuldhänilase M. citreola citreola segapaari pesitsus , esimest korda aastast 1990. (Laurits, 2014)

1. 5 Elupaik

Hänilase alamliikidest kohatakse Eestis kolme. Neist levinuim on meil lambahänilane (flava), kelle leviala hõlmab Kesk- ja Põhja Euroopat. Ka põhjahänilast (thunberg) on leitud siin väiksearvuliselt pesitsemas. Põhjahänilase põhiline leviala on Skandinaavia . Meist lõunapoolse levialaga mustpea-hänilast (feldegg) kohatakse Eestis harva. Hänilase peamiseks talvitusalaks on Aafrika ( http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.ht m). (Peksar, 2014)
Hänilane eelistab pesitseda niiskemapoolsetel karja- ja heinamaadel (nt luha - ja rannaniidud), harvem kohtame teda madalsoodes ning erandjuhtudel ka päris rabades. Pesitsusterritoorium valitakse küllaltki heterogeenne . Alal peab olema madalaid ja märgi hõredama rohustuga kohti, mida kasutatakse toitumisaladena ja kõrgemaid kõrgrohustuga piirkondi, kuhu rajatakse pesa. Tihti saadavad loomakarju, istudes ka veiste ning lammaste turjal. Kariloomade ümber on nende jaoks rikkalikum toidulaud. Kuigi toitu eelistab hänilane otsida hõredama rohuga kaetud kohtadest , teeb ta pesa paika, kus rohi on kõrge ja tihe. Pesakohta kaitseb isaslind väga kiivalt, kuigi toitumisel ei ole rivaalitsemisemist. (Peksar, 2014)

2. Hänilase kaitse

Hänilane on III kategooria kaitsealune liik, kelle esinemine Eestis on praegu veel suhteliselt tavaline, kuid ohutegurite toime jätkumisel ( loomapidamise vähenemine, heina- ja karjamaad võsastumine, sobilike elupaikade hääbumine ) võib nende arvukus kriitiliselt langeda (Laurits, 2014). III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd , et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka (Peksar, 2014).
Eestis hinnatakse hänilase arvukust 7 000-15 000 haudepaarini, peamiselt pesitseb siin alamliik lambahänilane (M. f. flava). Liigi esinemissagedus on üldiselt hästi teada, kuigi kvantitatiivne andmestik on vähene. Seetõttu arvatakse, et viimasel aastakümnel on liigi arvukus langenud, kuigi tõendusmaterjalid puuduvad . Mujal Euroopas ( Holland , Poola, eriti aga Suurbritannia ja Iirimaa) on viimastel aastakümnetel liigi arvukus drastiliselt vähenenud. Peamiste põhjustena tuuakse muutused põllumajandusviisides – niitmise/karjatamise intensiivsus ja ajastatus, väetiste kasutamine, drenaaž jne, mis mõjutavad eelkõige selgrootute mitmekesisust või põhjustavad otsest pesade hävimist. Eestis on probleemiks eelkõige loomapidamise vähenemine ja niitude majandamisest väljalangemine, mistõttu heina- ja karjamaad võsastuvad ning liigile sobilikud elupaigad hävivad. (Laurits, 2014)
Loomulikult mõjutavad hänilaste arvukust ka nende vaenlased, kelleks on väikesed kiskjad ja kullilised. (Peksar, 2014)