Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge.
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna
Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud. Haub emalind, poegi toidavad mõlemad vanemad. (T.Randala 1976) Elupaik: Enamik elupaiku, alates lagetundrast ja rabadest kuni metsalaamadeni. Toit: Kõik on kiskjad, püüdes laias valikus loomi, eriti pisiimetajaid ja linde. Kõige enam näib nende toidu hulgas olevat uruhiiri. Seedimatud osad, nagu luud, karvad ja putukate kitiinosised, öögastatakse 1-2 korda päevas räppetompudena välja.
Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate 16 lehtede alla
Audentese Spordigümnaasium Kerli Neljas MINU KODUÜMBRUSE LINNUD Uurimistöö Juhendaja: Heli Illipe-Sootak bioloogiaõpetaja Tallinn 2016 SISUKORD SISSEJUHATUS..............................................................................................................................5 1. LINNUVAATLUS. KIRJANDUSE ÜLEVAADE.......................................................................6 1.1. Kes on linnuvaatleja?............................................
[1] Elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi veeloomi. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette. [1] Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Poegadega epsaurud on väga räpased, kihavad kärbestest ja lõhnavad ebameeldivalt. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda. Olles küllalt
üsna kerge. Temast valmistatakse painutatud detaile ja looduslikku kõverust eeldavaid tarbeesemeid. Noortest sirgetest toomingatüvedest painutati vanasti hoburakendi jaoks lookasid, harvemini mööbliosi, näiteks korjupuid toolidele. Peenikestest toomingaokstest punuti sarjapõhjasid ja korve. 17 Toomingakoorega on värvitud lõnga ja riiet. Olenevalt menetlusest ja taimsetest lisanditest saadi rohekas, kollakas või punakaspruun toon. Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Kuid kõhulahtisuse korral on parkainete mõõdukas tarvitamine näidustatud, sest need valke sadestavad ühendid moodustavad seedekulglasse õhukese valgulise katte ja pidurdavad niimoodi põletiku arengut. Sellepärast tuleb kõhulahtisuse ja paljude seedehäirete korral kasuks toomingamarjatee joomine. Toominga lehed sisaldavad palju askorbiinhapet ja
Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud. Ilvestel on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik. Toitumine - Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi. Inimest ründab ilves üksnes haavatuna. Ilvesed nagu ka teised kiskjad ei püüa terveid tugevaid loomi. Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed 5 kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Inimese mõju loodusele algas juba tema arenemisega, kuid alguses oli see mõju väike, praktiliselt märkamatu ning piirdus söödavate taimede ja nende juurte ning viljade söömisega. Seejärel hakkas inimene kasutama toiduks kala ja imetajaid. Eriti intensiivseks muutus jaht tulirelva leiutamisega. 8000 aastat tagasi hakkas inimene loomi kodustama, pannes aluse loomapidamisele. Kuid veistele oli vaja karjamaad ning nii algas ulatuslik metsade maharaie ja põllumaa rajamine. Metsade maharaie sai põhjuseks muldade erosioonile, veereziimi muutustele, paljude kasulike taimede ja loomade hukule. Veelgi suurem kahju sai alguse tööstuse arenguga ning paljudel maadel tuleb tänapäeval juba metsa sisse vedada (Holland). Nafta, gaasi, vedelkütuse jt. kasutamise tulemusena hakkasid biosfääri kogunema nende ainete
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
