Gustav Vasa Uurimus (0)

Viimsi Keskkool
Trevor Himma; Andri Väljaots
Gustav Vasa
Lühiuurimus
Viimsi
2008

SISUKORD:

SISUKORD: 2
SISSEJUHATUS 4
GUSTAV VASA SUGUVÕSA JA PROLOOG 5
Upplandi alamaadlist Põhjamaade kõrgaadliks 5
GUSTAVI VANEMAD JA NOORUSAEG 5
Gustavi naasemine Rootsi 6
GUSTAV VALITAKSE KUNINGAKS 7
GUSTAVI ESIMENE AASTA KUNINGANA 8
Malmö retsess 8
LUTERLUS JA VÄSTERÅSI RIIGIKOOSOLEK 9
Riigikoosolek 9
Ordinantia 10
GUSTAV KROONITAKSE 10
ABIELUD 11
Kuninganna Katarina 11
Kuninganna Margareta 11
Kuninganna Katarina Stenbock 11
CHRISTIANI TAGASITULEK 12
TALUPOEGADE ÜLESTÕUS 12
Relvarahu 13
Kuningas rikub relvarahu 13
KUNINGAS GUSTAVI VIIMASED AASTAD 13
KOKKUVÕTE 14

SISSEJUHATUS

Kuningas Gustav Vasa (1496 – 1560 ) on üks esimestest rootslastest, kes ajalooallikates jõuliselt esile kerkib. Kas on tegemist „rahvusmonumendi“, ehtsa rootsluse ja rahvusliku vabaduse kehastajaga, kellena on harjunud teda nägema arvukad põlvkonnad rootslasi? Või on ta pigem Machiavelli ideaalvürst - loomult umbusaldav, ettevaatlik, ahne ja ratsionaalne ? Oli ta ju oma laste silmis rumal isa ning avalikkuse silmis madalat päritolu usupaator, vägivallatseja ja hoolimatu demagoog. Ent see tahumatu valitseja suutis kõige kiuste palju korda saata. Tal läks korda vastased põrmu paisata, vabastada riik Taani ülemvõimust, Vatikani eestkostest ning Lübecki ja Hansa Liidu survest . Rootsi võis tänu temale fööniksina tuhast tõusta ja alustada võidukäiku, mis valmistas ette ka „hea Rootsi aja“ saabumise Eestisse.

GUSTAV VASA SUGUVÕSA JA PROLOOG

Gustav Erikssoni suguvõsa ja esivanemad hakkasid Rootsi ühiskonnas esile kerkima 14. sajandil ning nii sellel kui ka Gustavi aegsel perioodil oli valitsevaks ühiskonnakorraks feodaalkord . 14. sajandil oli sugulaste kaitsmine, aitamine ning juhtide puhul sugulaste kõrgetele ametikohtadele määramine „iseenesestmõistetav“. Esinesid ka niiöelda kliendi-patrooni suhted. Tänu sellisele „onupojapoliitikale“ tõusis alates 14. sajandist esile ka Vasade suguvõsa.

Upplandi alamaadlist Põhjamaade kõrgaadliks

Kuigi sellel ajal ei kasutatud veel nime Vasa ja üldse suguvõsanimesid veel ei kasutatud, siis alates 16. sajandist hakkas Vasa nimi üldsuse seas laialt levima. Sugukonnanimed tuletati Rootsis aadlite vappide järgi, Gustav tõlgendas oma vapipilti kui haokoorele sarnanevat fašiini ehk haost (rootsi keeles vase), mida kasutati kaitsevahendina lossidele tormi joostes. Sellest tuli ka Vasade nimi.
Aga tagasi minnes Gustavi eelkäiate juurde, siis nad olid Kagu-Upplandi alamaadlid. Nad tõusid Rootsi hierarhias üles poole just tänu sellele, et sõlmisid abielusid tähtsate riigitegelastega. Gustav pääses esmakordselt tollase riigieestseisja õukonda ka ainult tänu sellele, et härra Sten (riigieestseisja) oli abiellunud Gustavi ema poolõega.

GUSTAVI VANEMAD JA NOORUSAEG

Gustav Vasa isa oli Erik Johansson. Ta löödi 1497 . aastal rüütliks kuninga abistamise eest. Pilt tema kohta, mis on säilinud läbi ajalooallikate, on üsna ühemõtteline: ta oli ägeda loomuga, ülbe, konfliktialdis ja vägivaldne kuju, sealjuures küllaltki piiratud mõistusega, see tähendab et tal puudus kooliharidus. Aastal 1492 abiellus ta Cecilia Mansdotteriga. Cecilia oli sel ajal alles 17 aastane ja hiljem on välja tulnud sõrmus, mis näitab, et nad olid kihlatud juba aastast 1488. Gustavi ema kohta on säilinud vähe infot, ainuke kindel fakt on see, et sarnaselt oma mehele ei olnud tal kirikuga eriti head suhted.
Gustav Vasa arvatav sünniaeg on 1496 ja sünni- ja lapsepõlvekoht oli talle Rydboholm, mille ta isa oma emapoolselt suguvõsalt päris. Alguses ei arvatud, et juhmardi Eriku pojast midagi suurt saada võiks ja tänu sellele ei ole ta lapsepõlvest kindlaid fakte üles kirjutatud, esimesed allikad on kirjas sellest, kui ta 18 aastaselt riigieestseisja õukonda läks. Seal sai ta õpetajaks Hemming Gadh, kes sisestas Gustavisse sellised mõtted, et Rootsi naabrid on neile palju halba minevikus ja nüüd tuleks need jõuga tagasi võtta.
Kui 1512 aastal Taani kuningas Christian Stockholmi ründas ja mõlemad pooled suurte kaotuste järel hakkasid vaherahu sõlmima, siis saadeti ühena viiest saadikust Christiani laevale ka Gustav, kuid reetlik Christian võttis saadikud vangi ja viis endaga koos tagasi Taani. Seal elas Gustav ühe mõisahärra juures Kalos, kust ta mõne aasta pärast Lübeckisse ära põgenes.

Gustavi naasemine Rootsi

Lübeck oli sellel ajal tähtsaim Hansa Liidu linn ja kõige suurema haardega kaubanduskeskus. Seal sai Gustavi peamiseks kaitsjaks Markus Helmstede, kes oli Sten Sture (Rootsi kuningas) esindaja hansalinnas. Gustav üritas Lübeckis inimesi taanlaste vastu sõtta astuma panna, kuid lübecklased ei olnud sellest huvitatud ja Gustav tundis ennast Lübeckis kasutult ja ohustatuna, ning ta naases Der Rabe nimelise kiire purjekaga Rootsi.
Gustav Erikssoni mõndade järgnevate aastate käikude kohta ei ole palju informatsioon, ainsaks allikaks on Peder Svarti kroonika, mis osade ajaloolaste arvates on koostatud kooskõlas Gustaviga, nii et seal pole kõike kirjas, mis toimus. Kindel on see, et Gustav üritas kuidagi taanlaste vastu astuda, kuid ta ei leidnud toetust. Taanlased eesotsas kuningas Christian I-ga olid juba suure osa Rootsist vallutanud, ainult mõned suuremad kindlused ja maakonnad olid veel vabad.
Gustav Vasa läks abi saamiseks ühte siiamaani vabasse Dalnara maakonda, kuid ka seal „keerati talle selg“. Siis otsustas ta minna Norrasse abi paluma. Peale Gustavi teele asumist said Dalnara elanikud teada Christiani veresaunadest ja terrorist, nii et nad saatsid oma mehed Gustavit tagasi kutsuma, et see nende liidriks hakkaks . Seda teekonda Gustavini ja tagasi on Rootsi ajaloos peetud väga tähtsaks ja selle järgi on tulnud Vasaloppeti suusamaraton, kus see distants läbi sõidetakse.

GUSTAV VALITAKSE KUNINGAKS

Gustav hakkas koos oma väikese sõjaväega järk-järgult liitlasi saama ja valdusi rootslastele tagasi vallutama. Christiani käsk talupoegadelt relvad konfiskeerida tekitas Gustavi kasuks palju meelerahutusi, nii et Christiani võim nõrgenes. Kuid sellel ajal ei suutnud Gustav üle võtta suuremaid kindlusi ja linnasid, sest põhiliselt talupoegadest koosnev vägi oli selleks liiga nõrk ja Stockholmi ja teisi merelinnu kaitses Taani laevastik . Rootslased pöördusid abi saamiseks Lübecki poole, kes neile kokkuleppe alusel laevad saatis. Selle laevastiku abi võtsid rootslased tagasi nii enda valdused oma kodumaal, kui ka Helmstede juhtimisel mõned Taani maakonnad.
Siis kui taanlased olid välja aetud , alustati Rootsi ülesehitamisega. Selleks loodi riiginõukogu. Teiseks probleemiks oli see, et Lübecki saadikud nõudsid oma privileege ja laenugarantiisid, mida nad tahtsid vastutasuks laevastiku kasutamise eest. Kolmandaks oli nõrk Taani kuningas Christian II troonilt löödud ja tema asemel tuli troonile Frederik I, kes omakorda pretendeeris Rootsi kuningakohale, et taastada Kalmari Unioon .
Sellisel segadusterohkel perioodil otsustas Rootsi riiginõukogu valida riigieestseisja kuningaks ja Gustavil ei olnud kuningaks saamise vastu midagi. Neli päeva pärast tema valimist kuningaks saadeti välja privileegidekiri Lübeckile, mis tagas neile täieliku tollivabaduse kogu kaubanse jaoks Rootsiga. Peale seda hakkas Gustav moodustama oma tuttavatest „riigijuhtimise mootorit“, et seada kõik oma soovi kohaselt ja see polnud sugugi nii talupoegadesõbralik riigijuhtimine, kui seda olid teinud eelmised kuningad.

GUSTAVI ESIMENE AASTA KUNINGANA

Peale Christiani alistamist andsid alla kõik temale ustavad aadlid ja Gustav määras kiiremas korras suurematesse lossidesse ja kindlustesse ametitesse talle ustavad foogtid . Foogtide ülesanne polnud mitte ainult maksude kogumine vaid ka rahval silma peal hoidmine ja sellest Gustavile ette kandmine. Nad pidid jälgima, et kui keegi hakkas midagi kuninga vastu sepitsema ja rahvast tema vastu üles kutsuma, siis oli foogti ülesanne olukord rahustada, kaitstes ja tugevdades nii Gustavi positsiooni.
Ainuke foogt, kes alla ei andnud oli Sören Norby, kartmatu admiral , kelle valitsuse all oli Gotland koos Visbyga, tugev Visborgi loss ja aukartustäratavalt suur laevastik. Nagu eelnevalt olid lübecklased aidanud Gustavit laevadega, tegid nad seda ka nüüd, kui Gustav saatis pea 2000 meest Gotlandit üle võtma. Kuid Lübeckil olid omad plaanid, neile ei olnud kasulik see, kui Gustav oleks saare enda valdusesse saanud, vaid nad hakkasid Frederik I-ga läbirääkimisi pidama , kes oli vahepeal kroonitud Taani kuningaks, et saar talle müüa. Sellega suutis Lübeck täielikult diplomaatilisel teel oma vajadusi saavutada, nad said taanlastelt privileegikirja ja samas suurendasid ka rootslaste võlga. Gustav Erikssoni meestel õnnestus kogu saar enda valdusesse saada, kuid Visborgi loss, oma suurtükkidega, jäi neile kättesaamatuks.

Malmö retsess

Lõpuks õnnestus Lübeckit juhtival linnapeal Thomas von Wickedel Gustavi raev maha suruda ja mõjutada teda kohtuma Malmös Taani kuningaga läbirääkimisteks. 24. augustil 1523 leidiski kokkusaamine aset ja seal sõlmiti Malmö retsess, millega Gustav loovutas Blekinge ja Gotlandi, saades vastu Norras asuva Viki maakonna. See oli Gustavi jaoks löök, et ta niimoodi alasid ära andma oli sunnitud ja tema sinisilmne usaldus, mida ta Lübecki suhtes oli üles näidanud, sai tõsise hoobi.

LUTERLUS JA VÄSTERÅSI RIIGIKOOSOLEK

Kuningal ei meeldinud katoliku kiriku ja Rootsi peapiiskopi Braski suur võim ja sellest tulenevalt hakkas ta otsima moodusi, kuidas neid nõrgestada. Kõige kasulikum tundus talle ta nõunikku Laurentius Andreae luteri usu levitamine. Gustav lõi kirjastuse, kus andis välja luteri usule omaselt riigikeelse piibli ja lisaks sellele muid teoseid näiteks Stockholmi kirikutegelaselt Olaus Petrilt. Samas konfiskeeris Gustav piiskoppidelt trükimasinad, et riigis leviksid ainult temale kasulikud kirjateosed.
Selline katoliiklikuse maha tegemine ja üritamine seda luterlusega asendada tõi rahva seas välja suure pahameele. Nad ei tahtnud esivanemate usku valeks kuulutada ja ennast uude usku muutma hakata. Samas oli Gustavil vaja juurde saada raha, et maksta tagasi Lübecki võlga ja et palgasõdureid palgata ja üleval pidada. Aga tema välja kuulutatud uued maksud ajasid rahvast veel rohkem närvilisemaks ja vihasemaks. Selleks et ära hoida rahvarahutusi saatis Gustav igasse linna kutsed riigikoosolekule, et inimestega kokku leppida uutes muudatustes.

Riigikoosolek

Alguses taheti koosolek pidada Söderköpingis, Dalarna lähedal, aga kuna Dalarnas olid inimesed väga vihaselt meelestatud ja oli oht ülestõusuks, muudeti riigikoosoleku asukoht ära. Koosolek leidis aset aastal 1527 Västeråsis. Gustav saabus sinna 260 liikmelise ratsaväe ja õllega, et muuta tulemusi endale sobivamateks. Riigikoosolekul võtsid sõna kõikide eluvaldkondade esindajad.
Kodanluse nõuded puudutasid põhiliselt seda, et maakohtades oli kauplemine keelatud ja oldi vastu kõikidele lisamaksukoormistele. Talupojad ei olnud rahul katoliiklike jumalateenistuste ära jäämisega, kuid nad olid ühisel meelel selles, et jätavad usuküsimuste üle otsustamise siiski „neile headele meestele, kes on kõrgesti õpetatud ja hästi vilunud raamatutes“. Aadlid ei olnud usuküsimuses nii järeleandlikudja nõudsid „vanade heade kristlike kommete“ ehk katoliiklikuse jäämist.
Riigikoosoleku otsus formuleeriti nn. retsessina Ristija Johannese päeval 24. juunil 1527. Selle retsessi võib lühidalt kokku võtta viies punktis: 1. riigikoosolek lubab kaasa aidata nende karistamisele, kes algatasid rahutused . 2. Puudujäägid riigi finantsides kõrvaldatakse kiriku vahenditest. 3. Piiskopid ei või enam nii võimsad olla ja peavad oma lossid üle andma kroonule ning tuleb nende relvastatud kaaskondasid piirata. 4. Toomkapiitel ja piiskopid peavad oma üleliigsed tulud loovutama kroonile. 5. Katoliiklik kirik jäi riigis püsima.

Ordinantia

Retsessi sisu on oma tähenduse poolest äärmiselt dramaatiline, sellega oli ära otsustatud keskaegse kiriku tähtsuse langemine . See olukord teravnes veelgi kuninga poolt lisatud määruse, ordinantia läbi. Sellega kriipsutati läbi kirikurahva privileeg anda vastust ainult vaimulike kohtute ees, piiratakse märgatavalt kerjusmunkade tegevust ja määratakse veelgi suurem osa kirikutuludest kuningale . Tänu sellele retsessile ja lisamäärusele suurenesid kuninga varandused väga suurel määral – kogu kirikule kuulunud rikkus riigis kuulus nüüd kuningale.

GUSTAV KROONITAKSE

1528. aastal sai Gustav lõpuks kroonitud. See oli 4 aastat peale seda kui ta Strängnäsis kuningaks valiti. Kroonimine kindlustas tema võimu, sest see andis talle kiriku õnnistuse ja seega jumala kindla toetuse. Gustavi kroonimine oli viibinud mitmel põhjusel. Enne Västeråsis tehtud otsuseid ei olnud kuninga finantsbaas piisavalt heas seisus et suurejoonelist kroonimist korraldada. Peale seal tehtud otsuseid murdus ka kiriku ilmalik positsioon ja Gustav sai end rahus kuningaks kroonida lasta.
Kroonimisega kaasnesid suured pidustused kõrgemast seisusest rahvale, mille kõrgpunktiks oli kindlasti rüütlikslöömine. Muud rahvamassid said eemalt jälgida kõrgete härrade pidustusi, kuid samas said ka kõige väetimad kuninga lahkuse osaks. Näiteks kostitati kogu rahvast mehiste kõhutäite ja õluga vähemalt kolmel päeval. Kõik see tõstis Gustavi rahva silmis kõrgemale.

ABIELUD

Kuninganna Katarina

Kuningas oli juba rohkem kui kolmkümmend aastat vana ja ikka veel vallaline . Abielu mõne vana valitsejasuguvõsaga oleks avanud võimalusi poliitiliseks koostööks, kaitseks ähvardavate naabrite vastu või kasu saamiseks ühistest ellistest. Gustavi ambitsiooniks oli abielluda mõne Taani, Mecklenburgi, Pommeri või Poola sobiva lepingupartneri tütrega. Kahjuks ei olnud need isad eriti innukad andma oma tütard Rootsi tõusikule, kes oli keisri õe ja tema mehe minema kihutanud. Lõpuks õnnestus Gustavil abielluda Saksi-Lauenburgi noore hertsogitütre Katarinaga. Laulatus ja Katarina kroonimine kuningannaks toimusid Suurkirikus 1531. aastal, 24. detsembril. Katarina sai siis 18 aastaseks. 1533. aastal sündis neil esimene ja ainuke laps Erik. Kuninganna Katarina suri 22 aastaselt põrutuse tõttu mille ta sai kukkudes.

Kuninganna Margareta

Kui Katarina 1535. aastal suri, sattus kuningas taas seisu, milles ta oli enne oma abielu. Parasjagu möllav Krahvisõda ja teised konfliktid muutsid võimaluse abielluda mõne välismaise vürtsitütrega peaaegu olematuks. Seetõttu abielluski ta kõrgaadlisoost rootslannaga, Margareta Eriksdotteriga. Kokku sündis neil 10 last, kunin Margareta suri 1551. aastal

Kuninganna Katarina Stenbock

Gustav oli üle viiekümne aasta vana, kuni surmani leskmeheks jäämine oleks olnud sobimatu. Samuti olid ka tema veel väikesed lapsed jäänud peale Margareta surma emata. Oli vaja kiiresti abielluda ja seetõttu langeski valik kadunud kuninganna tütrele Katarina Stenbockile. Katarinaga oli ta abielus kuni surmani.

CHRISTIANI TAGASITULEK

1531. aastal sai Gustav kaela uue Dalarna ülestõusu. Mässajad olid ebaõiglaste maksunõudmiste vastu. Seekord oli asi ühes kirikukellas, mis nõutsi sisse iga kihelkonna käest. Ettekäändeks oli Lübecki võlg, kuigi võlga oli saadud hästi tagasi maksta. Seetõttu kutsutakse seda ülestõusu ka Kellasõjaks. Keeruline riigisisene seis andis indu maapaos olevale Christianile naasmiseks. Christian lahkus Madalmaadest suure löögijõulise väega 26. oktoobril, kuid sattus sügistormi ja mitu laeva läksid põhja. Umbes poole väega maabus ta Lõuna-Norrasse. Peagi kuulus suurem osa Norrast Christianile.
Rootsis oli Gustav otsekohe nõudnud sõjaliste jõudude kogumist Västergötlandi. Tükk aega ta ülehindas Christiani sõjalist jõudu. Ta keelas oma väejuhtidel suuremate lahingute alustamise. Kui Gustav mõistis oma sõjalise jõu üleolekut hakkas ta Christianit sisse piirama. Mais võetigi Christian vangi.

TALUPOEGADE ÜLESTÕUS

1542 . aasta suvel jõudsid kuningas Gustavani kirjatoojad Smålandist, Östergötlandist ja Lõuna- Mörest. Kuninga ustavad mehed ja foogtid olid neis ringkondades tapetud . Mujalgi oli löönud leegitsema viha ühe uue kuningliku korralduse pärast. Inimestele ei meeldinud, et praostid hakkavad tegema aruandeid kümniste kohta, mis saab igal aastal kirikumajadesse viidud . Gustav otsustas kohe tugevate ja kiirete sõjaliste löökide kasuks, erinevalt enda eelnevate mässude jagu saamise taktikast. See vallandas peagi suure ülestõusuliikumise. Mässuliste juhiks sai Nils Dacke.
Kuningas nõudis teiste piirkondade foogtidelt, et nad puhkenud ülestõusu tähelepanuta jätaksid või maha vaikiksid. Ta ei tahtnud, et mässuliste arv suureneks. Kuid Dacke oli enda kiirete aktsioonidega sellest taktikast üle. Paari nädalaga kogus ta palju liitlasi. Gustavile tuli appi taani kuningas Christian III, kellega ta oli varem lepingu teinud. Kuid siiski oli Nils Dacke edukas ja juba varsti oli ka kogu Ölandi saar Dacke käes.

Relvarahu

Halvas olukorras Gustav alustas Nils Dackega läbirääkimisi, et saavutada üldine relvarahu. Läbirääkimised viisid lepinguni, mille järgi esiteks Nils Dacke lubab teenida kuningat ja loobuda mässumeelsusest ning olla oma isamaale vaenlaste vastu abiks. Edasi kinnitab Dacke, et nad aitavad võidelda varaste ja reeturitega. Vastutasuks lubab kuningas olla neile hea, armuline isand ja anda neile täieliku amnestia nende sooritatud tegude eest. Dacke pidas oma lubadustest kinni.

Kuningas rikub relvarahu

Juba 1543 . aastal kui rahulepe loodi, hakkas Gustav Vasa pidama plaani rikkuda. Kuningas arvas, et leping ülestõusnutega paikas põrmu kõik, mis ta oli kahekümne aastaga võitnud. Pidevalt voolas Gustavile kokku sõjamehi Taanist, Liivimaalt, Saksamaalt kui ka Soomest. Kõik intsidendid, ka väljamõeldud, kirjutati Dacke mitteusaldusväärsuse arvele. Ta võttis rahulepingu rikkumiseks klassikalise põhjenduse: hoopis vastased olid need, kes rahu katkestasid. Nils Dacke kogus taas oma rahva kokku ja riigi sees algasid sõjalised aktsioonid . Peeti palju lahinguid, millest suurim oli Huljeskogenis. Seal sai Dacke ise vigastada ja taandus. Lõpuks siiski saadi Dacke kätte ja tapeti . Tema pea pandi Kalmaris Võllamäel teiba otsa. Veel kaua käis jaht ülestõusnutele, kuid lõpuks sai Gustav enda endise võimu ikkagi tagasi.

KUNINGAS GUSTAVI VIIMASED AASTAD

Peale suure talupoegade ülestõusu mahasurumist oli riik kindlustatud. Aeg möödus rahulikult , kui välja arvata muutlikud suhted Taaniga ja Saksamaaga. Gustav oli alati olnud väga Taani-vastase suhtumisega. 1550ndatel aastatel hakkas Gustavi tervis halvenema. Viimased eluaastad veetis ta enamasti lamades ja teda põetas tema naine Katarina. Gustav suri 28.septembril, 1560. Tema surnukeha on maetud Uppsala katedraali. Peale teda asus troonile tema poeg Erik, kes oli ka Eestimaa valitseja peale selle vallutamist 1561.

KOKKUVÕTE

Gustav Vasa saavutas enda valitsemisajal rohkem, kui enamus Rootsi valitsejaid. Ta kaitses enda võimu kindlameelselt ja hästi. Machiavelli, kes pani paika erinevate valitsejate tunnesed, mõõdupuu järgi võttes oli Gustav äärmiselt edukas. Ta saavutas enda eesmärgid: Rootsi vabastamise, riigi kindlustamise ja püsiva võimu „riigiisana”. Kuid teiste moraalsemate mõõdupuude järgi oli tal türanlik valitseja- samast klassist teiste rea välismaiste valitsejatega, keda just Rootsi ajalookirjutised on märgistanud negatiivsete terminitega. Sõltumata väärtushinnangutest, jääb esimene Vasa paeluvaks nii inimesena kui ka valitsejana.
15