Gottfried Wilhelm Leibniz (0)

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
ELU JA LOOMING 3
LEIBNIZI VAATED 4
Monadologoomia 4
Küllaldase aluse printsiip 6
Õpetus täiuslikust individuaalsest mõistmisest 7
Leibnizi metafüüsika 8
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada lähemalt ühte 18.sajandi suurimat Saksa filosoofi ja matemaatikut Gottfried Wilhelm Leibnitzit ( 1646 -1716). Ta oli Isaac Newtoni kaasaegne, kuid temast sõltumatult, mõtles välja diferentsiaal - ja integraalarvutuse. Samuti oli osaline energia jäävuse seaduse formuleerimisel. Leibnitz tegi palju teisigi olulisi teaduslikke ja matemaatilisi kaastöid. Leibnitzi võib nimetada matemaatilise loogika rajajaks. 1671- 1674 konstrueeris nelja põhitehet sooritava arvuti. Kuigi Leibnitzi doktriin oli heterodoksne, uskus ta siiralt Jumalasse ja kirjutas kaitsekõne Kolmainsuse õpetusele. Ta astus ägedalt vastu Descartes ´i ja Spinoza vaadetele. Ta püüdis edutult leida ühist alust katoliiklikule ja protestantlikule ning hiljem luterlikule ja reformeeritud kirikule nende liitmiseks. Leibnitz uskus jumalikku ettemääratusse.
Referaadis tutvustan täpsemalt Gottfried Wilhelm Leibnitzi elulugu, loomingut ja vaateid.

ELU JA LOOMING

Gottfried Wilhelm Leibniz sündis 1. Juulil 1646 Leipzigis advokaadi ja moraalifilosoofia professori pojana. Juba lapsena paistis ta silma andekuse poolest.Kaheksa-aastaselt valdas ta ladina keelt ning luges kreeka ja rooma filosoofide teoseid. Järgnevalt haris ta end mitmes valdkondades. Viieteistkümneaastaselt alustas ta Leipzigi õlikoolis filosoofia-ja juuraõpinguid. 1663.aastal jätkas neid Jenas ja 1666 .aastal kaitses õigusteaduse doktori kraadi. Mõnda aega tegutses ta juriidilise ja diplomaatilise nõustajana kurvürst Johann Philipp von Schönborni juures Mainzis ning 1672 nimetati ta kuurvürstliku revisjonikohtu nõunikuks. Samal aastal sõitis ta diplomaadina Pariisi. Nelja-aasane viibimine Prantsusmaa pealinnas sai tema matemaatika - ja loodusteaduste alaste õpingute kulminatsiooniks. Ta tutvus Christiaan Huygensiga, kes õpetas talle kõrgema matemaatika aluseid ning kellega tal säilisid sõbralikud suhted Huygensi surmani. Londoni-reisil 1673 kohtus Leibniz Inglismaa juhtivate loodusteadlastega ja temast sai Kuningliku Seltsi liige. Pariisis viibimise ajal konstrueeris ta arvutusmasina, mida ta esitles 1675 .aastal Teaduste Akadeemias, ning avastas oma diferentsiaal- ja integraalarvutuse alused. Aastla 1676 kutsuti ta õuenõunikuks ja raamatukoguhoidjaks Hannoverisse. Nendesse ametitesse jäi ta elu lõpuni. Tagasiteel Pariisist käis ta veel kord Londonis ning uuris Isaac Newtoni matemaatikaalaseid käsikirju. Hannoveris oli Leibniz muuhulgas Harzi kaevanduste tehniline nõustaja ning sai tellimuse kirjutada Welfide dünastia ajalugu. Arvukad reisid viisid teda Berliini, Dresdenisse, Viini ja Itaaliasse. Aastal 1961 määrati ta Wolfenbüttelis asuva hertsogliku raamatukogu juhatajaks. Aastal 1700 sai Leibniz iseenda poolt kavandatud Preisi Teaduste Akadeemia esimeseks presidendiks Berliinis. Alles kahel viimasel aastakümnel avaldas ta filosoofilised teosed, mis panid aluse tema kuulsusele: Substantside loomuse ja nendevahelise ühenduse uus süsteem, Teodiike, Monadoloogia ning Loodus ja Jumala- armu alused mõistuse põhjal. Leibniz suri 14. novembril 1716 Hannoveris. Ta pidas kirjavahetust Euroopa juhtivate valitsejatega ja see ulatub 15 000 kirjani . Tema populaarnefilosoofia sisaldub tema teostes “Metafüüsika arutlused ”, ”Looduse uus süsteem”, “Teodiike”, “Monadoloogia”. Neile lisandus arvukalt kirjutisi ajakirjades, eeskätt prantsuse- ja saksakeelsetes. Paremik tema teostest ilmus alles pärast tema surma. Suur osa L. parimast filosoofiast sisaldub tema kirjavahetuses. [3.]

LEIBNIZI VAATED

Leibniz lähtub eeldusest, et maailmas on kõik asjad omavahel põhjuslikult seotud. Sellest ta järeldab, et ühtegi asja ei saa täiuslikult kirjeldada, kui see kirjeldus ei sisalda kõiki selle objekti tekkepõhjusi ja selle objekti olemasolust tingitud sündmusi. Praktiliselt tähendab see seda, et iga objekti täiuslik kirjeldus peaks olema ühtlasi terve maailma kirjeldus, sest mingitpidi on kõik asjad omavahel põhjuslikult seotud.
Kujutlusest, et iga asja täiuslik kirjeldus on ühtlasi kogu maailma kirjeldus tekib Leibnizi kuulus monaadideõpetus. Maailm koosneb monaadidest (iseseisvad substantsid, mille omadusteks on “taju“ ja “püüdlemine“, mida igas monaadis sisaldub erineval määral ja vahekorras). Nii nagu iga objekti täiuslik kirjeldus sisaldab kogu universumi, nii sisaldab iga monaad kogu universumi. Igas monaadis toimuv peegeldub kõigis teistes monaadides -- lihtsalt enamiku monaadide tajuvõime on liialt nõrk selleks, et näiteks minu monaad tunnetaks mingilgi kombel mõne sääse monaadi tapmist kuskil Ameerikas. Seega on enamik monaade ebatäiuslikud -- nad tajuvad universumit vaid osaliselt ja ebaselgelt.
Kui eksisteerib üks täiuslik monaad -- Jumal, kelle taju on täiuslik ja läbinisti selge. Jumal on andnud kõigile monaadidele neile eriomase püüdluse (“ettemääratud harmoonia “), mis edasi toimib deterministlikult (kõik monaadid käituvad vastavalt Jumala poolt neile etteantud eesmärgile -- lind lendab, inimene mõtleb ja kogub teadmisi jne). Jumal näeb kõigi monaadide saatust ette juba nende definitsioonist, inimene paraku peab seda vaatama ajaloost, kuna ta taju pole piisavalt selge. See tähendab, et inimene vajab lisaks asjade mõistuslikule defineerimisel ka ilmutust. [1, 2.]

Monadologoomia

Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku esitatuna täiesti meelevaldsed. L. monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L. monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga substants on kas lihtne või liitunud; 2) liitsubstants koosneb lihtsaist substantsidest. Hiljem lisas nendele veel kaks postulaati: 3) igal materiaalsel substantsil on jagatav ulatuvus(laenatud Descartes’ilt) ja 4) see, mil on jagatav ulatuvus, ei saa olla lihtne substants. Nendest järeldab ta, et: 1) iga substants on kas lihtne või koosneb lihtsaist substantsidest;2) lihtne substants ei ole materiaalne substants. Kasutades veel ühte postulaati 5) iga substants on kas materiaalne või vaimne (laenatud Descartes’ilt) - järeldub:3) iga lihtne substants on vaimne. Veel järeldub, et : 4)iga substants on kas lihtne vaimne substants või koosneb lihtsaist vaimseist substansidest. Kui nüüd “monaadi “ defineerida kui lihtsatvaimset substantsi , siis võib eelmist otsust väljendada ka järgmiselt: 5) iga substants on kas monaad või koosneb nendest. Viimast lauset oligi vaja tõestada. Kuid, mis on monaad? L. defineerib selle “substantsiks “, millel pole osi,mida on ainult üks. Ta on jagamatu , kuid see ei tähenda seda,et tal puudub oma sisemine struktuur. Niisiis , olen ma inimene, arutab L. Olen ühik, olen substants ega koosne teistest substantsidest. Kuid samasuguseid monaade , kui mina, on teisigi -teised inimesed. Inimesed moodustavad monaadide kogumikus ebatavalise erandi. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad,olgugi, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Võimekamalt monaadilt teisele liikumine on järkjärguline- monaade on lõputult. Siit järeldub, et monaad saab olla aktiivne, loov, tegutsev jõud.Monaad on mõtlev, tundmaõppiv, kujutlev, tajuv olend . Igamonaad eksisteerib igal hetkel ajas. Kui monaad teatudhetkel lakkaks tegutsemast, siis ta ei saaks eksisteerida, nagumateriaalne asi ei saaks eksisteerida ilma ulatuvuseta. Hetkel , kui monaadil ei olnud “teadvuslikke tajusid”, olid tal“teadvusetud tajud ”. Seda seletab L. järgmiselt. Kui veskitöötab korralikult, uinub mölder magama. Kuid niipea kuiveski seisma jääb, ärkab mölder. Ta peab unesmitteteadvuslikult tajuma veski rataste mürinat. “Iga monaadon universumi elav peegel, kes esemete pildid omategutsemisega tekitab või oma sisemuses kujundab, ilma etmingi mõjutus tuleks väljaspoolt”-ütleb ta. L. jätkab:”Monaadil pole aknaid, mille kaudu midagi võiks sisse tullavõi temast välja minna. Monaad on oma aktiivsuses sõltuvainult Jumalast ja iseendast.”Igal monaadil on just talletüüpiline vaatenurk. See võib ajaga muutuda. See, mis on praegu ühel, võib hiljem olla teisel. Kunagi ei saa aga kahel monaadil olla ühesugust vaatenurka. Nagu kaks inimest: sinul ja minul ei saa olla ühesugunekogemus maailmast. Et sa oled siiski sina, siis tunned samidagi, mida mina ei tunne. Monaadi vaatenurk ei ole siiski ainult perspektiiv , seda määrab ka igale monaadile vastavsagedusaste. Kõik monaadid kujutavad üht ja sama universumit. Igaüks peegeldab aga üht ja sama erinevalt, üks teeb seda selgemini, teine segasemalt - just nagu inimenegi, kes näeb unes tegelikkust ähmasemalt kui ärkvel olles. Igal monaadil on tegelikkuse suhtes oma vaatenurk. Igal monaadil, kõige väiksemast kõige suuremani, on temale omane tunnetuslik kapatsiteet . Kõik monaadid tunnetavad maailma igaüks oma võimete piires. Hierarhia kõige kõrgemal astmel on monaad, mis esindab Jumalat. Erinevalt teistest monaadideston Jumal lõputu. Jumalas väljendub see, mille poole piiratud monaadid igaüks oma võimete kohaselt ebatäiuslikult püüdlevad. Jumal tajub kõige täpsemal viisil- tegelikkus on tervikuna vahetult tema juures. Aga meeleline maailm? Millised on argielust tuttavad materiaalsed asjad selles erinevate võimetega hingede lõpmatus tervikus? Kuidas saab L. väita, et tegelikkus on põhiliselt vaimne? L.põhijoon on seletada materiaalseid kehi kui muljeid , mida tekitavad teatud monaadide kombinatsioonid. Teatud monaadide kogumid paistavad teiste monaadide vaatenurgast materiaalsete kehadena. Tegelikult aga materiaalseid kehi pole.
On ainult oma olemuselt vaimsed põhi substantsid, mis inimese vaatenurgast ilmnevad.L. loogikale ei saa midagi ette heita. Ta on eriti rõhutanud, kui“ähmased “ on piiratud monaadide kujutlused. Ainult Jumalal on ettekujutus , mis paljastab tegelikkuse ehtsa olemuse ja korra. See on uskumatu, hämmastav, et kõigeselle taga on Jumal. Lõpmatu, absoluutselt täiuslik Jumal onasetanud monaadid luues nendevahelise kooskõla. See onL.”ettemääratud harmoonia” põhimõte, mis annab viimase lihvi tema süsteemi ratsionaalsele tervikpildile.
[4.]

Küllaldase aluse printsiip

Jumal on loonud monaadid ja tema tahtel on need saavutanud reaalsuse. Ta on loonud nende ajaloo ja Jumal on valinud maailma. Kuid miks on Jumal valinud just selle ja mitte mõne teise maailma? Võimalikke maailmu on lõputult. Miks on just see kõige parem? Olemasolev maailm on kõige parem sellepärast, et Jumal on kõige targem , kõige parem ja kõige võimsam. Kõige targemana pidi ta tundma kõige paremat maailma, kõige paremana pidi taselle valima , kõige võimsamana pidi ta olema suuteline seda reaalseks muutma ehk looma. Olemasolev maailm on ka metafüüsiliselt hinnates parim võimalik; tema ehitus on metafüüsiliselt kõige täiuslikum. L. toetub printsiibile, mis on kõikjal tema filosoofias nähtaval kohal: mitte miski ei juhtu ilma,et oleks võimalik põhjendada,miks see juhtus nii, nagu juhtus,ega mingil muul viisil. Kõigel on olemas oma mõistuslik põhjus.Ta nimetas seda“küllaldase aluse printsiibiks”. Jumala eksistentsi tõestusi on L.4 :1) ontoloogiline tõestus; 2) kosmoloogiline tõestus; 3)tõestus, mis lähtub igavestest tõdedest; 4) tõestus, mille aluseks on prestabileeritud harmoonia. Ontoloogiline tõestus põhineb olemuse ja eksistentsi eristamisel. Kosmoloogilise tõestuse alusel peab kõigel lõplikul olema põhjus, sellel omakorda põhjus jne. Põhjuste ahel ei saa olla lõpmatu ja seeria esimene liige peab olema põhjuseta, kuna muidu ei saaks ta olla esimene. See põhjuseta põhjus kogu maailmale on Jumal. L. teeb vahet igaveste ja juhuslike tõdede vahel. Esimene:näiteks on “2 x 2 = 4”, mis on alati tõde, ja teise näitena näiteks“ täna sajab vihma”, mis võib olla tõde ja mitte. Ta väitis, et maailmas peab olema mingi põhjus kogu juhuslikule maailmale ja see alus ei või ise olla juhuslik, vaid seda tuleb otsida igaveste tõdede valdkonnast. Tõed, mille aluseks on prestabileeritud harmoonia, on kehtiv vaid sellele, kes tunnustab seda õpetust. [4.]

Õpetus täiuslikust individuaalsest mõistmisest

Ta usub, et kõigel on oma põhjus. Uskus, et asjadel on oma olemuslik iseloom, mille võib paljastada mõistus. Toetudes nendele lähtekohtadele, on L. valmis esitama oma okeeriva teooria, mille järgi”iga isiksuse individuaalne mõiste sisaldab alatiseks kõik selle, mis temaga kunagi juhtub”. Täiuslik individuaalne mõiste loetleb absoluutselt kõik omadused, mis on asjaomasel indiviidil kõikidel ajahetkedel - minevikus, olevikus ja tulevikus. Täiuslikust Aadama mõistest saab järeldada, et ta langes pattu, saab järeldada selle hetke, mil ta sirutas käe ja võttis keelatud õuna. Saab järeldada oma millal heitis ta Eevaga ühte, kus kohas, mis tunne tal oli jne. Ei ole ühtegi Aadama tegelikku omadust, mida ei saaks järeldada tema täiuslikkuse individuaalsest mõistest. Aga sellest ei piisa. Tal oli ka lapsi, kes jätkasid tema elu, kui isa surnud oli. Kõik poja omadused võib muuta Aadama omadusteks. Kuid ainult mitte tema poja, vaid ka hilisema inimsoo saatused peegelduvad isa Aadamas. Kogu universum praegusel hetkel ja minevikus, isegi tulevikus, sisaldub täiuslikus Aadama mõistes. Kõik loodus on elav. Pole olemas hingestamata kehasid , pole olemas surnud mateeriat. Nagu pole olemas hingestamata kehasid ,samuti pole olemas kehadeta hingi. Keha monaadid on madalamad ja tumedama kujutlusvõimega valitsev ja kehaomad on alistuvad. Kuid hing on seotud kehaga . Kehalised monaadid võivad vahelduda: mõned lahkuvad , teised tulevad juurde. Selline vaheldumine toimub kiiresti. Inimesed räägivad sünnist ja surmast. Tõeliselt mitte ainult hing, vaid ka iga elav organism koosneb suunatuist monaadidest. Kõigi monaadide edastamisest erineb inimese surematus sellega, et temal jääb pärast surma püsima teadvus tema moraalsest isiksusest. Kui mõni vaim oleks võimeline meid läbi nägema, võiks ta meie teod ette öelda. Kuid see pole väline sundus , mis määrab meie tahte suuna, vaid meie oma sisemine loomus, nii et tegutseja alati määrab iseennast , vastavalt oma olemusele. Igas inimeses sisaldub kõik see, mis temaga kunagi juhtub või on juhtunud. See on tõesti omapärane seisukoht. Võibolla leevendab seda fakt, et L. eesmärgiks oli selgitada põhi substantside loomust. Samas paljastab ta, et igas täiuslikus individuaalses mõistes sisaldub tegelikult kogu inimsoo ajalugu ja maailma ajalugu kõigi oma tulevikega, siis esindab individuaalne mõiste samalajal kogu maailma. Nad on nagu monaadid, mis sisaldavad endas kogu maailma. [4.]

Leibnizi metafüüsika

Kuigi L. metafüüsika on üks kuulsamaid terviksüsteeme filosoofias, ei arenda ta oma süsteemi kusagil üheks selgeks sünteesiks. Eluajal avaldas L.oma metafüüsikast vaid ühe visandi, mis tekitas ka üsna suurt poleemikat. Metafüüsika rajaneb tema loogikal . Metafüüsika on filosoofia osa, mis uurib reaalsust kui sellist. Õpetus reaalsuse kõige üldisematest printsiipidest, struktuurist ja koostisest. Tema metafüüsika mõistmiseks on kõige olulisem meeles pidada tema veendumust, et tegelikkus koosneb ühikutest, üksikutest eksisteerivatest osakestest . Metafüüsika kõneleb monaadidest, millest reaalsus lõppkokkuvõttes koosneb. [3.]

KOKKUVÕTE

Gottfried Wilhelm Leibniz oli tõenäoliselt kõige mõjukam valgustusaja filosoof . Leibniz oli tüüpiline ratsionalist, kes püüab traditsioonilist jumala- ja loomisõpetust matemaatilis-loodusteaduslikult põhjendada. Leibnizi panusena hinnatakse just seda, et ta säilitas valgustuslikus mõtlemises kristliku pärandi rolli, kaitstes teesi, et ilmutustõed on kooskõlas mõistusetõdedega (on arvatud, et ilma Leibnizita oleks teoloogia jäänud oma aja vaimuelus täiesti marginaalseks kõrvalnähtuseks). Lisaks kõigele võib teda nimetada veel matemaatilise loogika rajajaks.

KASUTATUD KIRJANDUS

Künnapas T. Suured mõtlejad. trükk, Tallinn Kirjastus Olion, 1992, 131-141 lk.

Durant W. Lood filosoofia ajaloost. trükk, Tallinn Kirjastus Olion, 1998, 132, 186 lk.

Jacoby E. Filosoofid . trükk, Tallinn Kirjastus TEA, 2003, 134-141 lk.

http://www.scribd.com/doc/2554881/elulood-gottfried-von-leibniz
10