Gottfried Wilhelm Leibniz`i monaadi teooria (0)

Gottfried Wilhelm Leibniz `i monaadi teooria
Kujutlusest, et iga asja täiuslik kirjeldus on ühtlasi kogu maailma kirjeldus tekib Leibnizi kuulus monaadideõpetus. Maailm koosneb monaadidest (iseseisvad substantsid, mille omadusteks on “taju“ ja “püüdlemine“, mida igas monaadis sisaldub erineval määral ja vahekorras). Nii nagu iga objekti täiuslik kirjeldus sisaldab kogu universumi, nii sisaldab iga monaad kogu universumi. Igas monaadis toimuv peegeldub kõigis teistes monaadides -- lihtsalt enamiku monaadide tajuvõime on liialt nõrk selleks, et näiteks minu monaad tunnetaks mingilgi kombel mõne sääse monaadi tapmist kuskil Ameerikas. Seega on enamik monaade ebatäiuslikud -- nad tajuvad universumit vaid osaliselt ja ebaselgelt.
Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku esitatuna täiesti meelevaldsed. L. monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L. monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga substants on kas lihtne või liitunud; 2) liitsubstants koosneb lihtsaist substantsidest. Hiljem lisas nendele veel kaks postulaati: 3) igal materiaalsel substantsil on jagatav ulatuvus(laenatud Descartes ’ilt) ja 4) see, mil on jagatav ulatuvus, ei saa olla lihtne substants. Nendest järeldab ta, et: 1) iga substants on kas lihtne või koosneb lihtsaist substantsidest;2) lihtne substants ei ole materiaalne substants. Kasutades veel ühte postulaati 5) iga substants on kas materiaalne või vaimne (laenatud Descartes’ilt) - järeldub:3) iga lihtne substants on vaimne. Veel järeldub, et : 4)iga substants on kas lihtne vaimne substants või koosneb lihtsaist vaimseist substansidest. Kui nüüd “monaadi “ defineerida kui lihtsatvaimset substantsi, siis võib eelmist otsust väljendada ka järgmiselt: 5) iga substants on kas monaad või koosneb nendest. Viimast lauset oligi vaja tõestada. Kuid, mis on monaad? L. defineerib selle “substantsiks “, millel pole osi,mida on ainult üks. Ta on jagamatu , kuid see ei tähenda seda,et tal puudub oma sisemine struktuur. Niisiis , olen ma inimene, arutab L. Olen ühik, olen substants ega koosne teistest substantsidest. Kuid samasuguseid monaade , kui mina, on teisigi -teised inimesed. Inimesed moodustavad monaadide kogumikus ebatavalise erandi. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad,olgugi, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Võimekamalt monaadilt teisele liikumine on järkjärguline- monaade on lõputult. Siit järeldub, et monaad saab olla aktiivne, loov, tegutsev jõud.Monaad on mõtlev, tundmaõppiv, kujutlev, tajuv olend . Igamonaad eksisteerib igal hetkel ajas. Kui monaad teatudhetkel lakkaks tegutsemast, siis ta ei saaks eksisteerida, nagumateriaalne asi ei saaks eksisteerida ilma ulatuvuseta. Hetkel , kui monaadil ei olnud “teadvuslikke tajusid”, olid tal“teadvusetud tajud”. Seda seletab L. järgmiselt. Kui veskitöötab korralikult, uinub mölder magama. Kuid niipea kuiveski seisma jääb, ärkab mölder. Ta peab unesmitteteadvuslikult tajuma veski rataste mürinat. “Iga monaadon universumi elav peegel, kes esemete pildid omategutsemisega tekitab või oma sisemuses kujundab, ilma etmingi mõjutus tuleks väljaspoolt”-ütleb ta. L. jätkab:”Monaadil pole aknaid, mille kaudu midagi võiks sisse tullavõi temast välja minna. Monaad on oma aktiivsuses sõltuvainult Jumalast ja iseendast.”Igal monaadil on just talletüüpiline vaatenurk. See võib ajaga muutuda. See, mis on praegu ühel, võib hiljem olla teisel. Kunagi ei saa aga kahel monaadil olla ühesugust vaatenurka. Nagu kaks inimest: sinul ja minul ei saa olla ühesugunekogemus maailmast. Et sa oled siiski sina, siis tunned samidagi, mida mina ei tunne. Monaadi vaatenurk ei ole siiski ainult perspektiiv , seda määrab ka igale monaadile vastavsagedusaste. Kõik monaadid kujutavad üht ja sama universumit. Igaüks peegeldab aga üht ja sama erinevalt, üks teeb seda selgemini, teine segasemalt - just nagu inimenegi, kes näeb unes tegelikkust ähmasemalt kui ärkvel olles. Igal monaadil on tegelikkuse suhtes oma vaatenurk. Igal monaadil, kõige väiksemast kõige suuremani, on temale omane tunnetuslik kapatsiteet . Kõik monaadid tunnetavad maailma igaüks oma võimete piires. Hierarhia kõige kõrgemal astmel on monaad, mis esindab Jumalat. Erinevalt teistest monaadideston Jumal lõputu. Jumalas väljendub see, mille poole piiratud monaadid igaüks oma võimete kohaselt ebatäiuslikult püüdlevad. Jumal tajub kõige täpsemal viisil- tegelikkus on tervikuna vahetult tema juures. Aga meeleline maailm? Millised on argielust tuttavad materiaalsed asjad selles erinevate võimetega hingede lõpmatus tervikus? Kuidas saab L. väita, et tegelikkus on põhiliselt vaimne? L.põhijoon on seletada materiaalseid kehi kui muljeid , mida tekitavad teatud monaadide kombinatsioonid. Teatud monaadide kogumid paistavad teiste monaadide vaatenurgast materiaalsete kehadena. Tegelikult aga materiaalseid kehi pole.
On ainult oma olemuselt vaimsed põhi substantsid, mis inimese vaatenurgast ilmnevad.L. loogikale ei saa midagi ette heita. Ta on eriti rõhutanud, kui“ähmased “ on piiratud monaadide kujutlused. Ainult Jumalal on ettekujutus , mis paljastab tegelikkuse ehtsa olemuse ja korra. See on uskumatu, hämmastav, et kõigeselle taga on Jumal. Lõpmatu, absoluutselt täiuslik Jumal onasetanud monaadid luues nendevahelise kooskõla. See onL.”ettemääratud harmoonia ” põhimõte, mis annab viimase lihvi tema süsteemi ratsionaalsele tervikpildile.