Leibniz, Looduse ja jumala-armu alused mõistuse põhjal (4)

3. seminar , Leibniz , Looduse ja Jumala- armu alused mõistuse põhjal. Akadeemia 6/1990. Abistavad küsimused
Selle seminari põhieesmärgiks on meil tutvuda metafüüsilisele filosoofiale omase stiiliga, mis on küllaltki omapärane. Üritage lugedes kriitiliselt vaadelda, kuidas on põhjenduskäigud üles ehitatud, millised on argumendid, kas autor põhjendab oma eeldusi või ei. Proovige autorile vastu vaieldes konstrueerida filosoofilisi argumente, mitte tõrjuda teda argimõistuse või teaduse kilbi abil.
1. Substantsi ja monaadi mõisted (1-2)
2.Keha, mass, tajumus, liikumine, hing ja mõistus (3-4)
3.Inimese ja looma toimimise aluste erinevused (5-6) – selle käsituse veenvus ?
4.Küllaldase aluse seadus ja metafüüsika põhiküsimus ning 2 küsimuse seos (7)
5.Leibnizi Jumalatõestus, selle veenvus (8-9)
6.Miks arvab Leibniz, et elame parimas võimalikus maailmas, kuidas on maailm korraldatud? (10-11)
7.Jumalast tulenevad järeldused monaadile, kooskõlalisuse põhimõte (12-13)
8.Mis teeb vaimu eriliseks võrreldes teiste asjadega (14-15)
9.Mis pakub suurimat naudingut ning miks (16-18)?
1. Substants -see on iseolev asi, mis oma eksistentsiks ei vaja midagi muud. See on miski, mille olemine on temas endas. On kas lihtne või liitne substants.
2. Monaad - Monaadi ei ole võimalik näha, teda on võimalik ainult tajuda. Monaad ei teki, ega sure looduslikult, monaadid erinevad üksteisest oma sisemuse poolest. On tuum.
3.Keha- on kui mass, mille keskmeks on monaad. Monaad on kehaga ideaalses ühenduses ja kontrollib keha. Monaad organiseerib kõike, tajub kõike ja anna seljuhul kehale vastava tegevuse. Ilma kehata ei oleks monaadi, ilma monaadita oleks kui käntsakas liha.
4.Hing, mõistus- Ongi monaad, algselt on ainult hing ja hiljem tuleb ka mõistus ning muud erinevad isikuomadused .
5.6.Inimese ja looma toimimise aluste erinevused - Inimene suudab mõelda ette, analüüsida jne, loom aga seevastu põhineb mälestustel ja kogemustel, ta ei suuda mõelda, ta vaid teab, et kord saanud just nimelt selle kaikaga ja selle inimese käest hobaduse, ning paneb jooksu. Loomal puudub eetika , kui ta ajab kord vaasi ümber ja saab peksa sellepärast, siis ta suudab mõelda, mälestuste põhjal, et seal kohas, seda vaasi ei tohi ümber ajada, aga ta ei tule selle peale, et teises kohas ja seda klaasi ei tohi ümber ajada. Inimene suudab analüüsida ja mõelda. Loomadele ei ole nii palju mõistust antud.
7. Küllaldase aluse seadus väidab kindlalt, et mitte miskit ei sünni siia ilma küllaldase põhjuseta, ehk siis meil kõik on oma eesmärk siin. Olen korduvalt kuulnud seda ütlust, eriti usklikega seoses. See on positiivne, see aitab nii mõndagi elussubstantsi, kes on nö ära eksinud . Miks on miski, aga ei ole eimiskit? Kui oleks eimiskit, siis ei olekski miskit, mis tähendab, et väga vabalt võib olla ka eimiskit, aga keegi ei tea seda, kuna ei ole midagi teada.
Me lihtsalt teama, miskit, kuna seda on võimalik tajuda. Asjades on kõik lõplikult seatud suurimasse võimalikku kooskõlla, ülim tarkus ja headus saavad toimida üksnes täies kooskõlas: olevik on tulevikust pakatamas; tulevikku olnuks võimalik lugeda minevikust; kauge on väljendatav lähedase kaudu. Hinge täiuslikkuse mõõduks on tema selgepiirilised tajumused. Iga hing tunnetab lõpmatust ja kõiksusi kuigi hägusalt. Ainult Jumalale on omane kõiksuse selgepiiriline tunnetamine, sest tema on selle allikas.
8.9. Leibniz iseloomustas jumala olemust kui võitmatut ja targemat meist kõigist. Kui Jumal on meid loonud, sest meie looja, peab olema aluseks meile kõigile, ehk siis peab ta olema sama võimas ja tark, kui meie kõik kokku.
10. Leibniz arvad , et kuna jumal on ÜLIM , siis on ka maailm võimalikest variantidest parim, kuna jumal ei teeks vigu, ja sooviks meile ainult head. Jumal on valinud parima võimaliku planeedi ja juhtinud meid nii nagu Jumal ise heaks peab, mis on meile kõigile parim parimatest võimalustest.
11. Maailm on korraldatud nii, et kõik on omavahel tasakaalus. Igal pool on Võrdselt jõudu rakendatud, võrdselt põhjuseid, võrdsed tingimused jne. Igal tegevusel on tagajärg, mis on juba ennist juhtumist paika pandud.
12. Jumal ei ole täielikult paika pannud iga Monaadi käitumismaneeri. Iga monaad peab ise ennast täiendama ja end korrastatuna hoidma, et sobida siia ilma, et mitte surra.
13. Kõik on omavahel seotud, et KÕIK oleks kooskõlas siis peab toimima täiuslik kooskõla.
14.15. Vaim on kui pisike Jumal. Vaim tegutseb vaid tuhandeid kordi väiksemas maailma. Vaim on inimestes. Me kõigil on võime luua midagi, täpselt nagu tegi seda Jumal.
16.17.18. Suurimat naudingut pakub meile Jumal. Kuna Jumal lõi maailma, on kõik tegevused siin paika pannud Jumal. Kõik harmooniad , kõik tegevused, mis meile maksimaalselt naudingut pakuvad, pakuvad meile naudingut vaid tänu jumala täiuslikkusele, et ta suutis taolise naudingut tekitava kooskõla luua.
Õnn seevastu ei pea koosnema vaid naudingutes. Õnn peaks koosnema enda harimises, tuleviku ootusest ja aimdusest ja täiuslikkuse poole pürgimisest.
Autor tõestab, et kõik asjad sünnivad põhjusega ja põhjused on Jumala loodud. Kõik sünnib nii nagu Jumal on tahtnud. Kui inimene Jumalat ei usu, siis temale jääb ikkagi arusaamatuks, miks miski juhtub.
Leibnizi tekstist loeb ka välja, et me kõik oleme pisikesed versioonid suurest Jumalast, tähendab see seda, et meie lastele oleme meie jumalad ja suure Jumal ise on vaid maailma Looja, kes pani algselt palli veerema ja edasine jäi saatuse hooleks. Järsku Jumal pani mitu palli veerema ja meie oleme miskit, teistesse lõi ta ainult eimiskit, mida meie ei näe?
Autori argumendid parima võimaliku maailma kohta on usaldavad, kui on usku Jumalasse ja tema võimetesse. Mind see ei veennud, kuna maailma joonistab iga elussubstants endale ise, kõigi maailm erineb teiste omadest. Maailm kui planeet on maailm kehadele , maailm monaadidele on kui keha ja monaadi iseenda kooskõla.