Geoloogia konspekt (1)

Geoloogia a> on õpetus Maa koostisest, ehitusest, tema muutustes ja arengust, sealhulgas elu arengust maakeral. Geoloogia peamiseks ülesandeks on selgitada Maa ülakihtide, nn maakoore e litosfääri ehitust ja arengulugu , õppida tundma kivimeid, mineraalie ja maavarasid ning välja selgitada maakoort moodustavate kivimikehafe vastasikuseid suhteid.
Geoloogia uurib protsesse, mis põhjustavad kivimite, mineraalide ja maavarade teket ning nende muutusi nind seeda ühtlasi muutusu maapinna reljeefist, s.h. veekogude põhjas ning rannavööndis.
D ünaamiline geoloogia uurib maapinnal ja maakoores toimuvaid protsesse ja nende d ünaamikat. Eristatakse endogeenseid ehk maasisejõude(näiteks tektoonilised liikumised ja maavärinad ) ja eksogeensed(näiteks tuule ja voolava vee tegevus).
Leonardo da Vinci näitas, et mereliste organismide kivistunud jäänused maismaal näitavad merede ja mandrite piirjoonte muutusi.
Saksa mäeteadlane Agricola selgitas maagisoonte kujumise ja paiknemise seaduspärasused.
Geoloogilised dstsipliinid jaotatakse viite ts üklisse:

Teadusharu , mis uurivad maakoore ainelist koostis, näiteks mineraloogia

Teadusharu, mis uurivad maapinnal või maakoores ilmnevaid protsesse ja nende d ünaamikat, näiteks vulkanoloogia

Teadusharu, mis uurivad maakoore ja elu arengut, näiteks paleontoloogia

Rakendusgeoloogilised distsipliinid, näiteks maavarade õpetus ja ehitusgeoloogia

Metoodilised või tootmistehnoloogilised geoloogia harud nagu laevandusgeoloogia ja puurimistööde metoodika
Protsesside kiiruse ja ulatuse hidnamiseks on vaja korrektset ajaarvestust.
Mina vanemad on kihid , seda s ügavamal nad asuvad nind mida paksemad nad on, seda kauem kulus aega nende kuhjumiseks.
Suhteline ajaarvestus piirdub kivmkehade tekkimise järjekorra selgitamisega, jättes lahtiseks geoloogiliste s ündmuste absoluutse kestuse. Suhtelise ajaarvamise meetodeid kasutatakse eeskätt maakoore kõige pealmiste kihtide – settekivimite vanuse hindamisel.
Suurimateks ajalis-stratigraafiliseks üksusteks on ladekonnad, mille ajaliseks vastaks on aegkonnad. Ladekonnad jagunevad väiksemateks üksusteks – ladestusteks, ladestiteks, ladejärkudeks ja vöödeks.
4 pinnavormide tekkeloolist r ühma: kosmogeensed, geoloogilised, biogeensed ja antropogeensed , mis erinevad üksteisest põhimõtteliselt nii tekkemehhanismilt kui ka vastavate vormide tähenduselt geoloogiliste aja lõikes.
Välis ja sisejõudude toimel kujunevad erinevad pinnavormid , mis moodustavad ümbritseva pinnamoe e reljeefi.
Pinnavormide jaotumine:
Endogeensed : vulkanogeensed ja taktogeensed
Eksogeensed: gravitatsioonilised; glatsiaalsed; jõetekkilised; järvetekkilised; meretekkelised ; põhjaveetekkelised; tuuletekkelised ; igijäätekkelised; elutekkelised; inimtekkelised
Geofüüsika – maa füüsika, teadus mis uurib Maa koore ja teda ümbritseva õhkkonna füüsikalisi omadusi ja nähtusi.
Mineraloogia on teadus mineraalidest - nende koostisest, kujust , füüsikalistest omadustest, tekkest ja muutustest.
Petrograafia uurib maakoores erinevate kivimite koostist, ehitust, iseloomu, levikut, lasumusvorme ja tekke-ning muutumistingimusi.
Geokeemia uurib Maa keemilist koostist, keemilistelementide jaotumist levikut ja rännet maakoores.
Hendrik Bekker – esimene eestlastest geoloogiaprofessor, esimene eestikeelse ajaloolise geoloogia õpiku autor
Maa siseehitus : SISETUUM; VÄLISTUUM;VAHEVÖÖ; MAAKOOR
Maakoor koosneb kivimigruppidest, mis erinevad üksteisest moodustustingimustelt nind koostiselt sette, magma ja moondekivimid .
Geoloogilised ja geofüüsikalised uurimismeetodid

Paljandite kirjeldamine:
Kivimi värvus
Kihiehitus
Terasuurus
Rikked
Fauna ja floora

Kaevete rajamine( uurimisauk, uurimiskraav, šurf, katsekarjäär)

Puurimine
Keerdpuurimine
Löökpuurimine
Vibropuurimine
Termopuurimine

Geofüüsikalised meetodid
Radiomeetria
Gravimeetria
Elektromeetria
Magnetomeetria
Geoakustika

Kosmose ja aerogeoloogia

Geopaatilised uuringud

Geoloogiline kaardistamine
Termoluminestsentsmeetodi võttis esmakordselt kasutusele G.K.Kennedy
Mineraalide klassifitseerimine

Ehedad elemendid ja metallide ühendid metallidega

Karbiidid , nitriidid , fosfiidid

Sulfiidid

Halogeniidid ( fluoriidid , kloriidid , bromiidid , jodiidid)

Oksiidid ja hüdroksiidid

Oksohapete soolad
Mineraalide põhilised füüsikalised tunnused

Värvus

Maitse

Lõhn

Magnetilisus

Kriipsuvärvus

Läige

Läbipaistvus

Kõvadus

Lõhevus

Murd

Tihedus

Luminestsents

Fosforestsents
Kristallilise aine koostis ja ehituse püsivuse tagab nende korrpärane siseehitus.
Mineraalitekke põhitüübid:
Magmaline – kvarts ,päevakivid, magnetiit, vilgud, oliviin; hüdrotermaalne – püriit , galeniit, sfaleriit, kaltsedon; setteline – kivisool , kips, kaltsiit , dolomiit ; biogeenne – väävel opaal , merevaik, vivianiit; hüpergeenne – iliit , kloriit, kaoliniit ; metamorfne – talk , topaas
Olulisemad mineraalid : kvarts; teemant ; topaas
Eestis oli enne jääaega tihe vooluvõrk ja need jõed olid nüüdisaegsetest palju suuremad. Mööda Soome lahte voolas ürg -neeva, millesse suubusid kogu Põhja-Eesti.
Kvaternaari ajastu jaotatakse Pleistotseeniks ehk jääajaks ja holotseeniks ehk pärastjääajaks. Esimene kestuseks on 2 miljonit aastat ja selle aja jooksul oli Põhja-Euroopa, sealhulgas ka Eesti, kaetud korduvalt mandrijääga. Eri jääaegadel tungisid liustikud erinevale kaugusele. Maksimaalne jäätumise ajal ulatusid liustikud Ukrainasse Dnepri ja Doni jõgikonda.
Jääajad olid eraldatud jäävaheaegadega, mille vahel kliima oli praegusest soojem.
Sooja aega on meil olnud aruharva, praegu me elame jäävaheaja lõpus ja oodata on uut jääaega. Tüüpilisteks kuhjevormideks on oosid ja fluvioglatsiaalsed deltad. Jääpaisjärvedes kuhjusid viirsavid.
Jää liikumine kohandus aluspõhja reljeefile ja nii kujunusid näiteks liustikutekkelised saarkõrgustikud.
Holotseenis on olnud kliima varem palju soojem kui praegu, praegu me elame jahedal ja niiskel subatlantilisel ajal. Kliima on kogu aeg rütmiliselt muutunud ja see kajastub jõgede ja järvede vereziimis ning on mõjutanud ka põllumajanduse arengut.
Kui soo pind on kumer , siis on ainsaks toiteallikaks sademed ja tolm. Kujunevad ombotroofsed ehk sademetoitelisd kõrgsood ehk rabad . Madalsoode ja rabade vaheaste on siirdesoo .
Soode tekkemine: Järveine e limniline soostumine. Järv hakkab kinni kasvama kas põhjast või pealt õõtsikuga kaanetumise teel; Maismaaline soostumine- vajalikuks eelduseks on kestev liigniiskud, mis eeldab halvasti vettjuhtivat pinnast, kas savi, liivsavi või aleuriiti;
Eesti suurimad sood on Lääne ja Kirde eestis. Suurim paksus on 16,7 m on leitud Haanja kõrgustikult.
Turvas tekib kõige pindmises aereeritavas osa, mis madalsoodes 3-10 ja rabades 40-60 cm paksune.
Kivisöe kujunemine – enamik kivisöest kujunes urbast. Turba ja kivisöe vahelist üleminekuvormi nimetatakse ligniidiks. Ta on turbast tihedam ja temas on rohkem süsinikku, kuid onveel näha taimejäänuseid.