Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Esimene etapp on sõnumi kodeerimine, kõnelejal on mõte midagi öelda, mõtestamine ja keelendamine see on lingvistiline tasand. Teises etapis toimub sõnumi tootmine, füsioloogiline tegevus, aktiveerub umbes 100 lihast artikulatoorne foneetika. Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna
1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhiettapidest, milleks on: 1) sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) 2) sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 3) sõnum signaalina (häälelaine) 4) sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 5) sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine). 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Harud: 1) artikulatoorne foneetika (häälduelundite tegevus) 2) akustiline foneetika (häälelaine ja häälikuüksuste omadused) 3) auditiivne ehk tajufoneetika (häälikuüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine) Valdkonnad: 1) üldfoneetika 2) deskriptiivne eh kirjeldav foneetika
1. Millistest faasidest koosneb kõneakt? 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine, keelendamine) 2) Sõnumi tootmine (ütleja füsioloogiline, neuraalne tegevus) artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (hääleline) akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (kuulaja füsioloogiline ja neuraalne tegevus) - tajufoneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (keeleline tõlgendamine, mõtte analüüsimine) tajufoneetika 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes. 3
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneleja ehk kõnemoodustuse faasid (mõte, keeleline vorm, närvisignaalid, häälduselundite tegevus) ja kuulaja ehk kõnetuvastusfaasid (kõrva tegevus, närvisignaalid, keeleline vorm, mõte) Nende vahele jääb helilaine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Uurib, millised protsessid toimuvad, kui me kõneleme või kuulame. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne foneetika kuidas kõnet moodustatakse Akustiline foneetika helilaine Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika,
Häälikud on vokaalid (täishäälikud) ja konsonandid (kaashäälikud). Pole olemas keelt, kus oleks vaid vokaalid või konsonandid, sest nad esinevad alati koos. Tajume kuulmiselunditega, hääldame kõneelunditega. Häälikutel pole tähendusi. Häälikud ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid on lõpmatu hulk, sest see võib varieeruda (nt olenevalt tujust, keelest või inimesest endast). Võõrkeelt õppides tuleb omandada uued hääldusharjumused. 1. Artikulatoorne foneetika – kõne moodustamine. Erineb häälduskoht, häälduselundi aktiivsus. Häälikupaare eristab helilisus (nt s ja f on helitu, z ja v on heliline), mis näiteks võib ahtusest sõltuda. Häälekurdude võnkumine toimub kõris: helilise puhul toimub kerge surin. 2. Akustiline foneetika – häälikute moodustamisel tekkivad helilained. Pärast hääldust tekib häälelaine, tekib erinev aperioodiline laine. Inimene tajub ahtusest sõltuvalt müra. - Spektrogramm
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhietappidest, milleks on: 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) lingvistiline 2) Sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (häälelaine) akustiline akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline auditiivne foneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine) lingvistiline 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline. Lisamaterjal üldkeeleteadus lk 67 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Üldfoneetika
FONEETIKA KONSPEKT Kõneaktil on 9 faasi, need jagunevad Rääkija faasid e. kõnemoodustus: - mõte - keeleline vorm - närvisignaalid - häälduselundite tegevus e. artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse, missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule) õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e. õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika) Kuulaja faasid e. kõnetuvastus: - kõrva tegevus e. auditiivne foneetika - närvisignaalid - keeleline vorm - mõte.
5. Õhuosakeste võnkumine 6. Kõrva tegevus 7. Närvisignaalid 8. Keeleline vorm 9. Mõte Kõneakt · Rääkimise ajal aktiveerub ~ 100 lihast · Kopsudest tulev õhuvool tekitab häälekurdudest allpool ülerõhu; häälekurrud eemalduvad teineteisest ja õhuvool pääseb neelu-, suu- ja ninaõõnde; häälekurdudest allpool tekkinud alarõhk suleb häälekurrud - nii toimub üks häälekurdude võnge · Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4
FONEETIKA Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ülesandeks on sellise süsteemi loomine, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maailma keelte häälikulisi ressursse. Foneetilise analüüsiga selgitatakse välja keele häälikuüksused ehk segmendid. Häälikuanalüüsi seisukohalt on tähtis etapp keelesüsteemis oluliste häälikuliste erinevuste ehk häälikueristuste väljaselgitamine. Selle kaudu on võimalik määrata keele foneemid ehk häälikustruktuuri kategooriad. Foneetiline transkriptsioon
Keel kui süsteem
HÄÄLDUS JA HÄÄLDUSTEADUSED
3. Häälikute moodustumise foneetilised alused. Konsonandid ja vokaalid
3.1. Konsonantide klassifikatsioon (skeem 5)
3.1.1. Liigitus moodustuskoha järgi (vt tabeli veerud):
labiaalid ehk huulhäälikud (k.a dentilabiaalid ehk labiodentaalid: f, v)
dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambavallihäälikud
palataalid ehk kõvasuulaehäälikud
velaarid ehk pehmesuulaehäälikud
uvulaarid ehk nibuhäälikud
farüngaalid ehk neeluhäälikud
larüngaalid ehk kõrihäälikud (ka: glotaalid
a. eesvokaalideks (/i, e, ä, ö, ü/) ning tagavokaalideks (/u, o, a/); /õ/ on tagavokaalidest tublisti eespoolsem; b. kõrgeteks (/i, ü, u/), keskkõrgeteks (/e, ö, õ, o/) ning madalateks (/ä, a/) vokaalideks. eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid iü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal, nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au. Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse. Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus.
"Keel ja ühiskond" X klassile Mare Hallop KiNG 30.10.2012 Häälikuline koosseis Kõigis keeltes vokaalid ja konsonandid Enim häälikuid 141 (x keel LAafrika khoisani keelkond) Kõige vähem 11 (6 k, 5 v) rotokase keeles UusGuineas Keskmiselt konsonante 23, vähim 6, enim 96 Keskmine vokaalide arv 9, vähim 3, enim 46 Rääkimist võimaldab vokaalide ja konsonantide vaheldumine Eesti keeles 20 konsonanti, 9 vokaali Inglise k 25 konsonanti, 6 vokaali, vene k 32 kons, 6 vok Konsonandid Hääldamisel 3 häälduselementi: Moodustusviis (mil määral õhu liikumine takistatud) Moodustuskoht (koht, kus sulg või ahtus tekitatakse) Helilisus (kas häälepaelad vibreerivad või ei) + häälduse peenendamine palatalisatsioon (l,n,s,t) Eesti keele konsonandid
Keele vahendusel edastatud info jaguneb kaheks: konkreetse sõnumi tähendus on semantiline informatsioon; märkide arv ning nende esinemissagedus ja -tõenäosus on statistiline informatsioon. Viipekeele puhul on esmatähtis mitteverbaalne suhtlus. Viipekeeles suhtlemine toimub zestide (viibete) kaudu, mida adressaat peab nägema, seega erinevalt tavalistest ehk audiaalsetest keeltest on viipekeel zestilis-visuaalne. Keeletasandid on: foneetika, morfoloogia, sõnavara ja süntaks. Sarnasused keeles on seletatavad: mõtlemisprotsesside universaalsuse, ühise põlvnemise ehk sugulusega, juhusliku kokkulangevuse ja laenamisega. Kõikidest või peaaegu kõikidest keeltest leiduvad omadused on absoluutsed universaalid. Keelestruktuuri kirjeldatakse grammatika kaudu. Grammatikad erinevad nii teadusliku lähenemise kui otstarbe poolest. Teaduslikud grammatikad on deskriptiivsed, laiale üldsusele
erandit - analoogiat mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate alusel. (laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
Deskriptivism strukturalismi edasiarendus. Bloomfield, USA strukturalismi esindaja: sõnastada reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist. Generativism strukturalismi edasiarendus. Chomsky süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika.
Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahalised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri. Põhilisi allsüsteeme on viis. Tähendussüsteem ja häälikusüsteem on kaks selget allsüsteemi. Tähenduste uurimine semantika, häälikute struktuuri uurimine fonoloogia, hääliku substantsi ning selle tootmise ja vastuvõtu uurimine foneetika. Lisaks häälikutele ja tähendustele on keeltes sõnad ja laused. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse hierarhilise tasandite süsteemina (abstraktsus suureneb alt üles): SEMANTIKA SÜNTAKS
loengukonspektidest kokku raamatu. Deskriptivism strukturalismi edasiarendus. Bloomfield, USA strukturalismi esindaja: sõnastada reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist. Generativism strukturalismi edasiarendus. Chomsky süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika.
7. Keeleteaduse ajaloo põhijooni. Keeleteadus iseseisva teadusena tekkis 19.saj. Panini (maailma esimene linvist) - fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused, mis on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. Modistid - grammatikate autorid Diakrooniline keeleuurimine - laiem ajalooline keeleuurimine Eesti keeleteadlased: Andrus Saareste(1892-1964), Paul Ariste (1905-1990) - uurimisobjektideks eesti keele foneetika ja hiljem laiemalt fennougristika. Strukturalism e strukturaalne keeleteadus - tähtsamaid teooriaid humanitaarteaduses 20.saj. Struktuur on kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtusest, mis üksteisest erinevad ning on osalt määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad. FONEETIKA 8. Foneetika uurimisvaldkond. Kõneakti mõiste foneetikas. Foneetika tegeleb kõneloome- ja tuvastusega ja akustilise ehituse analüüsiga
analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid artikkel abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil üks auto; bilen konkreetne auto. aspiratsioon h-häälik, mis tekib vahel helitute sulghäälikute järel assimilatsioon (progressiivne ja regressiivne) assimilatsioon on nähtus, kus kõrvuti olevad häälikud sarnastuvad täielikult või osaliselt; võib esineda sõna sees või nt sõnu kokku hääldades (handbag, hot potato); progressiivne assimilatsioon on kui häälik sarnastub eelneva häälikuga, regressiivne assimilatsioon tähendab, et häälik sarnastub järgneva häälikuga aste astmevaheldusliku morfeemi teisend bislama keel inglise keelel põhinev kreoolkeel, mis ühendab melaneesia grammatika inglise
nad on väiksemad tähendusega keeleüksused. Millised on strukturalismi põhitõed? Keel on autonoomne märgisüsteem, see tähendab, et ta on ainus süsteem, mis suudab kirjeldada iseennast. Tuleb eristada keelt ehk langue ja kõnet ehk parole. Keeles peab toimuma sünkrooniline uurimine. Keele struktuur on tasandiline (foneetika, fonoloogia, semantika, pragmaatika, morfoloogia, süntaks). Mis tegeleb keele struktuuriga? Keele struktuuri erinevad tasandid on foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika ja pragmaatika. Foneetika tegeleb häälikutega. Fonoloogia tegeleb erinevate häälikuühenditega, sh rõhkude ja muude silbile rakenduvate nähtustega. Morfoloogia tegeleb morfeemidega, nende moodustumise ja sõnadeks liitumisega. Süntaks tegeleb sõnade liitumisega suuremateks osadeks (osalaused, liitlaused, lihtlaused). Semantika tegeleb keeles väljenduvate tähendustega. Pragmaatika arvestab lisaks keelelisele ka mittekeelelist konteksti
provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega) Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav. Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hääldab t vokaalide vahel heliliselt, mõni mitte, aga see ei muuda sõna tähendust. St eesti keeles ei ole d ja t erinevad foneemid, vaid on allofoonid. Võib küll leida sõnapaare, nagu "lagi" ja "laki", kus kirjapildi järgi tundub, et g ja k (või d ja t) on erinevad
Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk. Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-. 4 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus. Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud. k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > *laula’ > laula. (k ja t kadumisel ongi ilmselt vaheastmeks olnud larüngaalklusiil: *lounat >> *lõuna’, *olut >> *õlu’, *neitsüt >> *neitsi’) n on kadunud suhteliselt hilja (15.–17
nt Eesti keele (sünteetiline) siilidelegi on inglise keele (analüütiline) even to the hedgehogs, kus ainuke sünteetiline element on mitmust tähistav ’s’. artikkel – artikkel on nimisõnaga kaasnev abisõna. Inglise keeles on a/an, soolist eristamist ei toimu, kuid mitmes germaani keeles võib artikkel näidata nimisõna sugu ja arvu. aspiratsioon – Aspiratsioon ehk hõngus tekib helitute sulghäälikute järel assimilatsioon (progressiivne ja regressiivne) – Assimilatsioon on protsess, mille käigus lähestikku hääldatavad häälikud täielikult või osaliselt sarnastuvad. Progressiivne assimilatsioon on see, kui eelnevad häälikud mõjutavad järgnevat ning regressiivne assimilatsioon on see, kui järgnevad häälikud mõjutavad eelnevaid. aste – bislama keel – inglise keele põhine kreoolkeel. Üks Vanuatu Vabariigi riigikeeltest. Emakeelena kõnelejaid ~10 000 (2011).
HÄÄLIKUD TÄISHÄÄLIKUD KAASHÄÄLIKUD a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü Ahtushäälikud Sulghäälikud j, l, m, n, r, v s, s, z, z, h, f g, b, d, k, p, t FONEETIKA JA FONOLOOGIA Häälikusüsteemi uurimisega tegeleb 2 haru: foneetika ja fonoloogia. Seega häälikutel on kaks erinevat tahku (ehk külge, ühest küljest on häälikud füüsikalised nähtused, aga teisalt ka keeleelemendid). Foneetika uurib häälikuid kui füüsikalist nähtust. Fonoloogia uurib häälikuid kui keelesüsteemi elemente. Foeem on häälikukujund, kirjutatakse kaldkriipsude vahele, et neid eristada häälikutekst ja tähtedest. Näide: /a/ Kõikidel häälikutel ei ole oma tähemärki ja see on täiesti loomulik, sest kiri
metakeele olemasolu (?), oskad oma keeles seletada, mida miski tähendab 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi)
kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae
spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid. Sõnajärg lauses range Boy ate soup- vaid 1 võimalus! artikkel – abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil – üks auto; bilen – konkreetne auto. aspiratsioon – h-häälik, mis tekib vahel helitute sulghäälikute järel assimilatsioon (progressiivne ja regressiivne) – assimilatsioon on nähtus, kus kõrvuti olevad häälikud sarnastuvad täielikult või osaliselt; võib esineda sõna sees või nt sõnu kokku hääldades (handbag, hot potato); progressiivne assimilatsioon on kui häälik sarnastub eelneva häälikuga, regressiivne assimilatsioon tähendab, et häälik sarnastub järgneva häälikuga aste – astmevaheldusliku morfeemi teisend bislama keel – inglise keelel põhinev kreoolkeel, mis ühendab melaneesia grammatika inglise sõnavaraga,
reaalajas juhitavad. Kõneanalüüs keeletehnoloogia valdkond; tunnuslike parameetrite väljaeraldamine kõnesignaalist (AS). Arvutitehnoloogia otstarbeks. Kõne analüüs e. kõnetuvastus suulisest kõnest elektroonilise teksti genereerimine ehk arvuti "kuuleb" Spektogramm -heli kolmedimensiooniline kujutus ehk funktsioon, mille y-teljel on sagedus, x-teljel on aeg ning z-teljel amplituud. S. Liigid: 1) kitsaribaline spektrogramm: pikk analüüsiaken, väike täpsus aja teljel, suur täpsus sageduse teljel. 2) lairibaspektogramm lühike analüüsiaken, suur täpsus aja teljel, väike täpsus sageduse teljel 20. Kõnetuvastus- Kõnetuvastus on tehnoloogia, mille abil leitakse automaatselt sõnad ja laused, mis kõige paremini vastavad sisendiks olevale inimkõnele. Selline tehnoloogia võimaldab luua
konstruktsioone oma emakeelest. Kui pidzinkeel muutub iseseisvaks, saab temast kreoolkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Sellel on oma sõnavara ja grammatika. Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks): *bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad.
d) Noam Chomsky 1. 1957 ,,Süntaktilised struktuurid" (,,Syntactic Structures") 2. Generativismi põhiteesid: 1. keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõiki antud keele grammatilised (õiged) laused. 2. keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni. 3. süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4. keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine
kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle juured on 19. sajandi lõpul alanud indiaani keelte uurimises, mis sundis keeleteadlasi ümber hindama ning uuesti formuleerima oma uurimispõhimõtteid ja meetodeid. areaallingvistika- võib uurida keelte jaotust e
• keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika
· Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes väga palju sarnast, sest need asjad, millest inimesed räägivad, on sarnased ja inimesed