Failisüsteemid (0)

Failisüsteemid

FAT

Failipaigutustabel (FAT – File Allocation Table) on failisüsteemi ehitus, mille puhul operatsioonisüsteem paigutab failid klastritesse. Iga fail kasutab minimaalselt üht klastrit. Klastrid ( loogilised üksused) koosnevad fikseeritud suurusega sektoritest (füüsilised üksused) ja on adresseeritud n-bitiste kannetega aadressiruumi (tabelisse), kus n on sõltuvalt FAT versioonist 12 (FAT12), 16 (FAT16) või 32 bitti (FAT32).
Failipaigutustabel sisaldab iga kettal oleva faili algusklastri kannet, mis omakorda sisaldab viita järgmisele failiga seotud klastrile ja nii edasi, kuni faililõpu klastrini.
FAT failisüsteem koosneb neljast erinevast sektsioonist:

• Reserveeritud sektorid. Esimene reserveeritud sektor (sektor 0) on alglaadur, milles sisaldub failisüsteemi info ja tavaliselt ka alglaade kood. Lisaks on seal väli, mis määrab reserveeritud sektorite arvu.
  
• FAT #1 ja #2. Identsed failipaigutustabelid, mis kaardistavad Andmete sektoris olevad klastrid. Klastrite kanded sisaldavad üht viiest väärtusest: järgmise klastriahelas oleva klastri number, klastriahelat lõpetav klaster, riknenud klaster, reserveeritud klaster, kasutamata klaster. Kahe identse tabeli mõte on selles, et kui esimene rikneb, on võimalik kasutada teist. Üldiselt tuleb FAT #2 kasutada harva.
  
• Juurkataloog. Sisaldab infot juurkataloogis paiknevate failide ja kataloogide kohta. FAT12 ja FAT16 puhul omab fikseeritud suurust, mis piirab failide ja kataloogide hulka. FAT32 puhul nimetatud piirang puudub ja Juurkataloogi algus on sisuliselt Andmesektori algus.
  
• Andmed. Selles piirkonnas asuvad failid ja kataloogid. Piirkond on jagatud eelmääratletud suurusega klastriteks, millele viitab FAT #1 ja FAT #2 tabel.
  

Failipaigutustabel

Partitsioon on jagatud identseteks klastriteks, mille suurus varieerub kasutatava FAT failisüsteemi piires. Iga fail hõlmab üht või enamat sellist klastrit, seega võib mitut klastrit hõlmavat faili tähistada kui klastriahelat, kuigi failiga seotud klastrid paiknevad ketta andme sektoris killustatult.
Failipaigutustabeli kanne võib sisaldada üht viiest:

• järgmise klastriahelas oleva klastri number
  
• klastriahelat lõpetav klaster
  
• riknenud klaster
  
• reserveeritud klaster
  
• kasutamata klaster
  

FAT16

FAT16 on lihtne failisüsteem, mille lõplik versioon loodi 1987.[7] aastal Compaq poolt. Selle eelis on väga hea tugi kõigilt tähtsamatelt operatsioonisüsteemidelt. Suurimad miinused on piirang partitsiooni suurusele (kuni 2GB) ja failinimede pikkustele (kuni 11 tähemärki, millest 3 on faililaienduseks). Failinime pikkuse piirangu ületamiseks on kasutusel VFAT nimeline failisüsteemilaiendus, mis võimaldab kuni 255 tähemärgilisi failinimesi.
FAT16 ilmus 1984. aastal koos MS-DOS 3.0-ga.
FAT16 on väga sarnane FAT12-le, selle erinevusega, et klastrite aadressiruumi suurendati 16 bitini, võimaldades adresseerida 65 536 klastrit. Sealjuures jäi maksimaalne sektorite arv samaks. Nii saavutati väiksemad klastrid (512 baiti ), mis muutis kettakasutuse oluliselt efektiivsemaks[3].
Näiteks: varem võttis paarisajabaidine fail (eeldusel, et klaster on 4 kB) kettal 4 kB, raisates seega kordi rohkem ruumi kui faili kettal hoidmiseks tegelikult vajalik[4]. Arvestades, et toona olidki failid enamasti paarisajabaidised, oli tegemist väga olulise edasiminekuga FAT failisüsteemi arengus.
MS-DOS 3.0 toetas FAT16 puhul kuni 32 MB kettaid, kuid MS-DOS 4.0 ja varem Compaq DOS 3.31 lisas toe ketastele, mille klastris paikneb 64 512-baidist sektorit ehk teisisõnu : 32 kB klastrid, mis võimaldas kasutada maksimaalselt 2 GB FAT16 kettaid[5]. Windows NT ja Windows XP toetavad FAT16-ga ka suuremat, 64 kB klastrit ja seega kuni 4 GB kettaid.
FAT12 ja FAT16 failisüsteemid piiravad vormindamisel juurkataloogi kannete arvu[7]. Ajaloolistel põhjustel on see 512. Kanneteks loetakse faili- ja katalooginimesid traditsioonilises 8.3 failinime vormingus.
FAT16 suurim eelis teiste failisüsteemide ees on ühilduvus üsna erinevate operatsioonisüsteemidega, näiteks Windows 95/98/Me, OS/2, Linux ja mõned UNIX -i versioonid.
Mida suuremaks lähevad kõvakettad, seda suuremaks muutuvad ka klastrid. Näiteks 2 GB ketta puhul on iga klaster juba 32 kB suurune ja kõik sellest väiksemad failid kasutavad ikkagi ära 32 kB, mistõttu suuremate ketaste puhul muutub FAT16 kasutamine ebaökonoomseks.

FAT32

FAT32 on FAT failisüsteemi täiendatud versioon, mida esimesena toetas Windows 95B (tuntud ka kui Windows 95 OEM Service Release 2). FAT32-e toetab ka Windows 98/Me ja Windows 2000/XP. Windows 95 originaal väljalaskel, ning kõigil NT-del puudub FAT32 tugi.
Peamine põhjus FAT32 loomise taga oli püüd kasutada kettaruumi efektiivsemalt. Nimelt, ketta mahutavuse kasvades pidi FAT16 failisüsteem kasutama üha suuremaid klastreid[9] (kuna klastrite koguarv oli piiratud), mis muutis kettakasutuse äärmiselt ebaefektiivseks. FAT32 kasutab väiksemaid klastreid (4 kB klastrid kuni 8 GB ketastel), sest võimalik klastrite arv on oluliselt suurem.
Kuigi võiks eeldada, et FAT32 kasutab 32-bitist adresseerimist, pole see tegelikkuses päris nii. Kasutusel on vaid esimesed 28 bitti igast 32-bitisest kandest ning 4 bitti on reserveeritud. Seega on kokku 268 435 456 adresseeritud klastrit, millest osad on reserveeritud. Klastrid on suurustega 1 sektor (512 baiti) kuni 64 sektorit (32 kB), lubades kuni 2 TB ketast.
Faili võimalik maht FAT32 kettal on 4 GB miinus 1 bait , mis tähendab, et suuremate failide kasutamiseks peab kasutama mõnd muud failisüsteemi, näiteks NTFS -i.
FAT32 on edasiarendus[8] FAT16-st. Peamine edasiminek on maksimaalse klastrite arvu suurendamine, mistõttu on võimalik kasutada partitsioone suurusega kuni 2TB. Sarnaselt FAT16-ga on FAT32 erinevate operatsioonisüsteemide poolt hästi toetatud. Hea toe ja suure lubatud partitsiooni suuruse tõttu eelistavad seda failisüsteemi ka mälupulkade ja mälukaartide tootjad – enamus müüdavatest mälupulkadest ja -kaartidest on vormindatud FAT32 failisüsteemiga. FAT32 suurim probleem on faili maksimaalse suuruse piirang – 4GiB.
32- bitine failipaigutustabel Failisüsteem FAT32 võeti esmakordselt kasutusele Windows 95 Service Pack 2 juures ning see kujutab endast FAT16 edasiarendust ning võimaldab kõvakettale paigutada palju rohkem klastreid. Suuremate ketaste puhul tõstab see oluliselt kettaruumi kasutamise efektiivsust, kuid näiteks Windows NT ning Linux ja UNIX seda failisüsteemi ei tunnista.

NTFS

NTFS (New Technology File System) on Microsofti poolt välja töötatud failisüsteem, mille eesmärk oli vabastada Microsofti operatsioonisüsteemid FAT failisüsteemi piirangutest. See on kasutuses alates Windows NTst[9] ning on toetatud kõigi sellest uuemate Windowsi versioonide poolt (sh XP, Vista, Windows 7, Windows Server ). Kuna Microsoft ei ole NTFSi täielikku tehnilist spetsifikatsiooni välja andnud, ei ole teiste tootjate operatsioonisüsteemides kaugeltki nii head NTFSi tuge, kui on tema eelkäiale FATle. Siiski on nii Linuxil (alates 2.2) ja Mac OS'l (alates 10.3) sisseehitatud NTFS lugemise tugi. Lisaks on nii Mac OSle kui ka Linuxile on olemas tasuta tarkvara ntfs-3g[10], mis suudab NTFS failisüsteeme lugeda ja kirjutada.
NTFS uuendused[11] võrreldes FATga on maksimaalne failinimi kuni 255 tähemärki (salvestatakse UTF-16 kodeeringus), journaling ( muudatuste logi, mille abil saab andmekao ohtu oluliselt vähendada), laiendatud failiattribuudid, sisseehitatud failide pakkimise võimalus, kvoodid (kettaruumi jaotamine kasutajate vahel) ning faili-, ja partitsioonisuuruse piirangute kaotamine (piir on 16EB).
Kuna NTFS-i kataloogi struktuuri aluseks on efektiivne andmestruktuur – binomiaalpuu, siis failide otsimisaeg ei sôltu lineaarselt nende arvust.
Kataloogi struktuuri keerukus ja failide arv kataloogis ei piira samuti töö kiirust.
Normaalseks tööks nôuab NTFS vähemalt 64MB operatiivmälu.
Samas pidurdavad töökiirust aeglased kettad ja ilma Bus Mastering’ta kontrollerid.
Nii nagu Microsoft alguses plaanis FAT-i DOS-i jaoks (mis väljus aga selle operatsioonisüsteemi piirest), nii valmistati ka NTFS tegelikult Windows NT-le. Kuid ka NTFS väljus ühe operatsioonisüsteemi raamidest. Siinkohal võib väita, et tänapäeva infotehnoloogia arendustegevuse kaks printsiipi : turvalisus ja standariseeritus, on täiel määral esindatud ka NTFS puhul.
MFT failile ligipääsemise kiirus mängib suurt rolli NTFS draivi jõudluses, sest kuna MFT on fail, võib ta saada fragmenteeritud. Kuigi ta paikneb erinevalt teistest failidest kettal järjestikulistel klastritel, on tal siiski muutuv suurus, võib mõni fail paikneda kettal vahetult peale MFT-le määratud mäluosa.Järelikult peab MFT otsima vaba kettaruumi kuskilt mujalt ja see põhjustabki fragmenteeritust. Probleemi lahendamiseks eraldab NTFS MFT jaoks teatud varuruumi (MFT-Zone), kuhu tavalisi faile salvestada ei saa.

EXT3

Linuxi puhul on tähelepanuväärne see, et ta suudab lugeda ja kirjutada peale enda Second Extended (ext2, ext3 , ext4) failisüsteemi ka paljusid teisi levinud failisüsteeme (mh. FAT pikkade ja lühikeste nimedega, OS2 HPFS, minix). Et see tõesti nii oleks on vaja vastav tugi kernelisse sisse või mooduliteks kompileerida. Soovitavalt mooduliteks. Muuseas, moodulid asuvad kataloogis /lib/modules/... ja kui seal on nt. fail vfat.o, siis on tõenäoliselt võimalik lugeda kirjutada W95 partitsiooni. Seda kas moodul on kasutusel saab näha käsuga lsmod; ja kui ei ole kasutusel, siis aitab käsk modprobe vfat. Jne.
Failisüsteem on vahend andmete organiseerimiseks andmekandjal. Failisüsteem asub tavaliselt infokandjale (kõvaketas, USB pulk ) partitsioonil ja tema poole pöördutakse seadmenimega. Näiteks esimese IDE kanali teise kõvaketta kolmas partitsioon kannab nime
Linux’i failisüsteem aastast 1999, mis võeti esmakordselt kasutusele kernelis 2.4.15. ext3 erineb oma eelkäijast ext2 peamiselt selle poolest, et siin kasutatakse failisüsteemi muudatuste tegemisel päevikut. Lisaks sellele on siin üle mitme ploki ulatuvate kataloogide tarvis kasutusel puukujulised kataloogiindeksid ja failisüsteem on võimeline kasvama töö käigus.
ext3 on ühilduv failisüsteemiga ext2 ning kui andmed on kõvakettal failistüsteemis ext2, siis üleminekul failisüsteemile ext3 puudub vajadus teha andmetest varukoopiat
● Kuigi ext3 jääb oma jõudluse poolest alla konkurentidele nagu ReiserFS ja XFS, omab ta eelist, mis lubab ext2-e failisüsteemid vormindada ext3-e ilma varukoopiat tegemata. ext3 tõi peamiste muudatustena sisse selle, et failisüsteemi suurust on võimalik töö käigus muuta ning samuti ka ka journal süsteemi, mis logib üles kõik vajalikud muudatused, enne kui asutakse nende rakendamise kallale reaalse failisüsteemi puhul. See oli ext2-e üheks suureks probleemiks, et voolukatkestus võis failisüsteemi suuri probleeme tekitada. Kui süsteem peakski kokku jooksma, siis süsteemi taastudes vaadatakse üle loodud protsessid ning viiakse need lõpuni. Näiteks faili kustutamiseks tuleb teha kaks toimingut, muuta kausta faili ning teha ka muudatusi inode'i puhul. Kui aga vool peaks vahepeal katkema, siis ilma journal süsteemita võib kumbki toiming tegemata jääda ning see põhjustab süsteemi töös vigu. Peamisteks puudusteks võib nimetada seda, et kuna süsteem on peamiselt loodud ühilduma eelkäija ext2-ega, siis on paljud uued arendused süsteemi sisse viimata. Puudub ka kindel defragmentimise tööriist, kuid sellele ei ole ka erilist nõudlust, sest ext2/ext3 süsteemid
paigutavad faile süsteemi tunduvalt paremini kui vanad FAT failisüsteemid. Eeliseks tuleb aga see, et ext2 ja ext3 failisüsteemides kasutatav vanem süsteem lubab neid võrreldes uuemate süsteemidega tunduvalt edukamalt failisüsteemi hävinedes taastada.

EXT4

Failisüsteem ext4 on Linuxi failisüsteemi ext3 edasiarendus, mis parandab oluliselt failisüsteemi töökindlust ning suurendab selle võimalikku mahtu.
Peamine ext3 erinevus ext2-st oli teatud tüüpi registreerimise – päevikupidamise (journaling) lisamine. Stabiilsuse tagamiseks ei võtnud Linuxi tuuma arendajad esialgu vastu ext3 täiendusi, millest paljud lõi Cluster File Systems Lustre failisüsteemi jaoks aastatel 2003–2006.[1] Nende ettepanekul loodi ext3 arendusharu, mis nimetati ext4-ks. See võimaldas kogu arendustegevust teha ext3 kasutajaid häirimata. Täiendused suurendasid jõudlust ja failide salvestusmahtu.[2] 28. juunil 2006 andis Theodore Ts'O teada plaanist hakata arendama ext4.[3]
ext4 eelarendus-versioon tuli Linuxi tuuma 2.6.19.[4] 11. oktoobril 2008 lisati paigad, mis märkisid ext4 kui stabiilse ja kood lisati Linuxi tuuma 2.6.28 koodi repositooriumitesse.[5] Sellega lõppes arendusfaas ja soovitati ext4 kasutusele võtta. 25. detsembril 2008 tuli välja tuum 2.6.28, mis sisaldas ext4-failiüsteemi.[6] 15. jaanuaril 2010 teatas Google, et nad uuendavad oma andmete infrastruktuuri ext2-lt ext4-le.[7] 14. detsembril teatas Google, et ext4 asendab YAFFS-i Android 2.3-l.
Eelmine failisüsteem ext3 toetab kuni 16 TB mahuga failisüsteemi, kuhu saab paigutada kuni 2-terabaidiseid faile. ext4 puhul lisati 48-bitine plokkide adresseerimine. Selle tulemusel muutus ext4 failisüsteemi tugi suuruseni 1 EB (1 EB = 1 048 576 TB) ning kasutatava faili maht kuni 16 TB. Toimub arendustegevus 64-bitise süsteemi kasutuselevõtuks.
Suurim võimalik arv alamkatalooge on ext4-s 64 000, mis on rohkem kui ext3 puhul. Seda arvu on võimalik suurendada kasutades dir_nlink võimalust. Lubamaks suuremaid kaustu ja jõudluse hoidmiseks kasutab ext4 Htree indekseerimist. See võimalus on kasutusel alates Linux 2.6.23.
Jõudluse parandamiseks ja fragmenteerumise vältimiseks kasutatakse ext4 puhul meetodit, kus andmeplokkide asukoha ülesmärkimine toimub alles pärast andmete täielikku kettale kirjutamist (delayed allocation).
Vajadusel on võimalik ext4 päevikupidamine välja lülitada. Sel juhul jõudlus veidi paraneb . Reeglina seda aga ei kasutata, sest päevikupidamine tagab failisüsteemi tervikluse ja salvestab toimuvad muutused logisse. Päevik võimaldab pärast planeerimatut töökatkestust taastada failisüsteemi tervikliku seisu võimalikult väikeste kadudega.
Päevik on kasutatavaim osa kettast, seega tõenäoliselt ka kõige enam mõjutatud mehaanilistest riketest. Vigase žurnaali järgi andmete taastamine lõpeb suure tõenäosusega vigaste või kadunud andmetega . Räsisumma kontroll tõstab failisüsteemi usaldusväärsust, võimaldades välistada päeviku vigaste kirjete kasutamise. Räsisumma kontrolli lisaväärtus on see, et kaheetapilisest ext3 päeviku pidamisest saab üheetapiline, mille tulemusena tõuseb kiirus kuni 20%.

HFS+

HFS Plus on Apple poolt arendatud failisüsteem, mis on peamiselt kasutuses Mac OS operatsioonisüsteemiga. Alates Mac OS X versioonist 10.2.2 on toetatud ka failisüsteemi journaling[16]. HFS+ lubab failinimesi pikkusega kuni 255 tähemärki ning salvestab nimesi UTF-16 kodeeringus. Toetatud on ka UNIX-stiilis failide ligipääsuõigused ning ACL ligipääsuõigused. HFS+ oskavad lugeda nii Mac OS, Linux kui ka Windows (MacDrive või Bootcamp driveritega).
● HFS(+) on Apple'i poolt välja arendatud failisüsteem nende oma Macintosh'i arvutite jaoks. HFS+ on kasutusel ka iPod pleierites, mis on samuti toodetud Apple'i poolt. HFS+ on arendus varasemale versioonile, mis kandis nime lihtsalt HFS. Kasutusele võeti 32-bitised blokkide aadressid ning Unicode (mis asendas Mac OS Roman'i). Uus süsteem oli ka suur edasiminek kettaruumi säästmisel. Kui varasem süsteem ei lasknud rohkem kui ühe faili sektorisse salvestada ning see tähendas, et 1k fail võttis kettal ruumi vähemalt 16k, siis uue süsteemi puhul oli see mure murtud. Novembris 2002 lisas Apple journal süsteemi oma failisüsteemi kui lisa. Alates 2003-ndast aastast sai see aga vaikimisi süsteemi osaks.
Võrgu failisüsteemidest on tuntumad NFS ( Network File System) ja SMB (Server Message Block). Esimene neist lihtsalt failide üle võrgu kasutamiseks, teine peamiselt failide ning printerite jagamiseks võrgus. SMB üheks kliendiks on SAMBA, see on levinud enamustes tuntud UNIXi süsteemides. Alates versioonist 3.0 on SAMBAs toetatud ka domeenide haldus.

NFS

NFS (Network File System) on võrguprotokoll, mille abil on võimalik NFS serveriga ühenduda ja sealsetele failidele ligi pääseda samamoodi kui need asuksid kohalikus arvutis. NFS toimimiseks peab serveris jooksma NFS tarkvara, mis on konfigureeritud faile välja jagama ja kliendi arvutil peab olema ühendus serverisse ning juurdepääsuõigused failidele. Kasutatakse enamasti Unix-laadsete operatsioonisüsteemidega, kuid on toimib ka Windowsi[18] ja Mac OS keskkonnas.
õrgufailisüsteem NFS (Network File System) on tõenäoliselt kõige silmapaistvam RPC-protokolli kasutav võrguteenus. NFS võimaldab juurdepääsu välishostide failidele täpselt samamoodi, nagu kasutaja omab juurdepääsu kohalikele failidele. See toimub kliendipoolse tuuma (mis kasutab välissüsteemi) ja serveripoolse NFS-serveri (mis pakub failide andmeid) funktsioonide ühendamise teel. Taoline juurdepääs failidele on kliendile täiesti nähtamatu ning töötab paljude serverite ja hostide liitstruktuuril.
NFS pakub mitmeid eeliseid :

• Kõigile kasutajaile vajaminevaid andmeid võib hoida keskses hostis, mille kataloogiga kliendid ühendatakse arvuti buutimisel. Näiteks võite säilitada kõigi kasutajate kodukatalooge ühes hostis ja lasta teistel hostidel võtta ühendust selle hosti kataloogiga /home. Kõrvuti NIS-põhise ühiskasutusega saavad kasutajad end sisse logida ka igasse hosti ja ikkagi töötada ühe failikomplektiga.
  
• Suurt kettaruumi vajavaid andmeid saab hoida ühes hostis. Näiteks kõiki LaTeX -i ja METAFONT-iga seotud faile ja programme võite säilitada ja hooldada samas kohas.
  
• Haldusandmed võivad paikneda ühes hostis. Pole enam vaja kasutada rcp'd installeerimaks nürimeelselt sama faili kahekümnesse eri masinasse.
  

Vaatame nüüd, kuidas NFS töötab. Klient võib ühendada välishosti kataloogi kohalikku kataloogi samamoodi nagu füüsilise seadme. Süntaks väliskataloogi täpsustamiseks on siiski erinev. Näiteks ühendamaks kataloogi /home hostis vkompu kataloogiga / users hostis marm peaks ülem käivitama hostis marm järgmise käsu:
# mount -t nfs vkompu:/home /users
Käsk mount üritab siis RPC kaudu ühendust võtta deemoniga mountd hostis vkompu. Server kontrollib, kas marm lubab kataloogi ühendada ja positiivse vastuse korral tagastab asjakohase failisanga, mida kasutatakse kõigis järgnevates kataloogi /users failide päringutes.
Kui keegi pöördub faili poole NFS-i kaudu, siis tuum paigutab serverina töötavas arvutis RPC-kutse NFS-deemonile nfsd. Kutse parameetriteks on failisang, failinimi ning kasutaja- ja grupikood faili pääsuõiguste kontrolliks. Et volitamata kasutajad ei saaks faile lugeda ega muuta, peavad kasutaja- ja grupikoodid mõlemas hostis kokku langema.
Enamikus Unixi teostustes täidavad NFS-funktsioone nii kliendi kui serveri poolel tuumataseme deemonid , mis aktiveeritakse süsteemi käivitamisel: NFS- deemon (nfsd) serverhostis ja BIO-deemon (biod) klienthostis. Andmeedastuse parandamiseks teostab biod asünkroonset S/V-reþiimi, st eellugemist ja järelkirjutamist; kusjuures mitmed nfsd-deemonid töötavad reeglina samaaegselt.

SMB

SMB (Server Message Block) on võrguprotokoll, mille peamine kasutusala on pakkuda üle võrgu ligipääsu failidele, printeritele ja teistele seadmetele. Sarnaselt NFSle võimaldab see kasutada võrgus asuvaid faile samamoodi kui need asuksid kohalikus arvutis. SMB on kõige paremini tuntud kui “Microsoft Windows Network”, kuna sellel põhineb Windowsi arvutite üle võrgu failivahetus. Sellele on ka avatud lähtekoodiga implementatsioon nimega Samba.

ISO9660

ISO9660 on ISO poolt standardiseeritud optiliste andmekandjate jaoks mõeldud failisüsteem. Selle eesmärk on muuhulgas tagada tugi võimalikult laial valikul operatsioonisüsteemidel. ISO9660 kasutab väga lihtsaid failiattribuute ning ei toeta ligipääsuõiguste määramist. Standardi järgi on failinimedele väga ranged piirangud – ametlikult on lubatud ainult suured tähed, numbrid , alakriipsud ja punkt, kusjuures tühikud ei ole lubatud ja punkt ei tohi paikneda failinime alguses ega lõpus. Piiratud on ka failisuurused – suurim fail saab olla 4GB suur, mõned vanemad operatsioonisüsteemid suudavad lugeda vaid 2GB suuruseid faile. Nendest piirangutest möödahiilimiseks on kasutusel mitmed ISO9660 laiendused , levinumad on Joliet (lubab pikkasi failinimesi UTF-16 kodeeringus) ja Rock Ridge (säilitab POSIX faili ligipääsuõigused).
ISO 9660 failisüsteem on tavaline CD-ROM failisüsteem, mis lubab sul lugeda sama CD-ROM’i ükskõik millisel suuremal arvutiplatvormil. Peaaegu kõik arvutid , mis omavad CD-ROM’i saavad lugeda faile, mis on ISO 9660 failisüsteemist. See tehniline norm, mis tuli probleemiks aastal 1988, on kirjutatud High Sierra nimelise grupi poolt. (Gerring 2010) High Sierra valmistatud ECMA - 119 esitati lõpuks kiireks ülevaatamiseks ISO’le, kus see aktsepteeriti nimega ISO 9660:1988 (ISO 9660 2010).
Kõige hilisem uuendus on ISO 9660:1999. See täiendas varasemat standarti kitsenduste rakendamisel. Uuel versioonil laiendati pikkust 207 sümbolini, eemaldati kaheksa tasemeline maksimaalne juhendamise limiit ning eemaldati ka koma spetsiaalne tähendus failinimedes. (ISO 9660 2010)
On toimunud ka üldised laienemised limiitide tõttu. Rock Ridge toetab POSIX loa säilitamist ja pikemat ASCII -koodidega nimesid , Joliet toetab nimesid, mis on varutud Unicode’is, mis lubab kasutada peaaegu kõiki olemasolevaid sümboleid. Laienemiste tõttu on loodud ka ISO 13490, kus on palju rohkem võimalusi, kui ISO 9660 failisüsteemis. (ISO 9660 2010)
ISO fail on loodud CD ja DVD plaatidelt info salvestamiseks. Selle faili eeliseks on see, et ta loob identse koopia plaadil olevast failist. ISO faili teiseks eeliseks on, et seda saab kasutada kõigil suurematel arvutiplatvormidel. Veel on lihtne ISO tüüpi faile interneti ning lan ühenduse kaudu jagada. Eeliseid teiste failide ees on veelgi ning failil on ka omad funktsioonid milleks see loodi. Sellepärast ongi ISO tüüpi failid nii laialtkasutatavad.

UDF

UDF ( Universal Disk Format ) on avatud spetsifikatsiooniga failisüsteemi standard, mille eesmärk[23] on asendada ISO9660 ja/või FAT failisüsteem. See toetab suuri partitsioone (kuni 8TB), suuri faile (kuni 16EB), pikki failinimesi (254 tähemärki, unicode kodeering), defektihaldust ja metaandmete kontrollsummasi. See on ühilduv ka optiliste ketastega ning enamus uusi DVD ja Blu-ray plaate kasutavadki UDFi.
Orig operatsioonisüsteem
Failinime max suurus
Max faili suurus
Max mahu suurus
Lubatud tähemärgid
FAT
8.3
FAT16
MS-DOS 3.31
8.3
2GB
16Mib to 2gib
Kõik märgid
FAT32
Windows 95b
8.3
4GB
512mib kuni 8tib
Kõik märgid
NTFS
Windows NT
255
16 EiB
16eib
Kõik märgid
EXT3
Linux
255 byte
16GiB to 2TiB
2tib to 32tib
Kõik märgid
EXT4
Linux
255 byte
16GiB to 16TiB
1eib
Kõik märgid
HFS+
Mac OS 8.1
31 byte
2GB
2tib
NFS
SMB
ISO9660
Windows, Linux, Max OS X
Level 1: 8.3,
Level 2 & 3: ~ 180
4 GiB (Level 1 & 2) to 8 TiB (Level 3)[33]
8tib
UDF
255 byte
16EiB
2EiB
Kõik märgid