Etioopia (1)

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM

ETIOOPIA

Referaat
Anni Veskimäe
XIc klass
Tallinn 2010
Riik
Etioopia on riik Aafrika idaosas – üks vanimaid riike Aafrikas. Varasem Etioopia nimi oli Abessiinia , Itaalia Ida-Aafrika, praegu on ametlikuks nimeks Etioopia Demokraatlik Liitvabariik .
Etioopia on iseseisev föderaalne vabariik, mille pealinn on Addis Abeba . Etioopia pindala on 1127127 km2. Rahva arv 2008. aasta seisuga on 82544840, rahvastiku tihedus 64,8 in/km2 . Rahaühik on birr (ETB). 1 ETB = 1,10614 EEK (27.01.2009), kuid Eestis Etioopia raha saadaval ei ole. Ajavöönd – maailmaaeg +2 (GMT +0300). Etioopia on jaotatud üheteistkümneks 1. järgu haldusüksuseks, mille seas on 9 osariiki ja 2 keskalluvusega linna. Suurimad linnad on Addis Abeba - 1 913 000, Diredaua - 117 000 ja Dese - 88 000 elanikku.
Rahvastik
Etioopia rahvastik on väga kirev . Suurem osa elanikke on amharad või tigraid, kes on semiidi päritolu ning segunenud aafrika rahvastega. Hamiidi rahvaste hulka kuuluvaid oromisid on 40% elanikest. Ligikaudu pooled etiooplased on kristlased ning alluvad oma kohalikule kirikuvõimule. Ülejäänud on muhameedlased või animistid (omistavad igale asjale, olgu see elus või mitte, hinge olemasolu). Riigis on ka omapärane 30 000 liikmega juudi kogukond , falašid, kellest enamik on hiljuti emigreerunud Iisraelist. Enim räägitakse semiidi keelte hulka kuuluvat amhari keelt. Kuid tegelikult on Etioopias tegu tõelise rahvaste ja keelte paabeliga, sest lisaks ametlikule amhaara keelele on kasutusel veel 84 keelt ja umbes 200 dialekti. Kuid enam kui pooled etiooplased on kirjaoskuseta

Majandus

Etioopia on maailma suurim tsiibeti tootja ja eksportija; ligi 90 % kõnealusest toorainest kogutakse sellest riigist. Etioopia on kodumaaks ka kohvipuule, mis praegu kasvab metsikult , kuigi esimesed kohviistandused rajati Jeemenis. Etioopia impordib naftat ja naftasaadusi, kangast , autosid, metallic, toiduaineid, keemiatooteid ja kautšukit. Ekspordib kohvi, köögivilja, toor- ja park nahka ning õliseemneid.

Ajalugu

Enam kui kahe tuhande aasta eest rajasid Araabiast tulnud semiidi hõimud praegusesse Etioopiasse Aksumi kuningriigi. Kaubanduslike suhete kaudu Vahemeremaadega võttis Aksum vastu ristiusu. Riigil tuli vastu seista hulgale sissetungikatsetele, sealhulgas muhameedlaste korduvatele rünnakutele. 10. sajandist peale on see riik tuntud ka Abessiinia nime all. Pärast Portugali tagasitõrjumist 16. sajandil vältis riik Euroopa mõjusid, üksnes aastail 1935-1941 tuli tal alluda Itaalia kolonisatsioonile.
Meie ajaarvamise algul kujunes Põhja-Etioopia territooriumil suur orjanduslik Aksumi riik. 13. - 14. saj. kujunenud Etioopia feodaalriik osutus hiljem killustatuks iseseisvateks vürstkondadeks. Pärast 1468. a. nõrgenes keisrivõim, kohalikud valitsejad hakkasid võimu uuesti suurendama. Keisri tiitel muutus formaalsuseks. Oht tulenes moslemite sultanaatidest (Adal, keskus Hararis, lisaks türklased ja gallad). Seega vajati liitlasi. Abi tuli Portugalilt, kes ei tahtnud niivõrd sõltumatut Etioopiat, vaid laiendada katoliku usu piirkondi ja oma koloniaalimpeeriumi. Algas 30-aastane sõda Adali emiiri Ahmed ibn Ibrahim al-Ghazi eestvedamisel. Etioopial olid suured inimkaotused , hävisid kloostrid , linnad, paleed. Calawdewos (1540-1559) saavutas aga Etioopia keisrina edu moslemite vastu. Appi jõudsid vahepeal kadunud portugallased. Moslemeid lõplikult ei purustatud , kuid Adalis oli pärast Calawdewosi tapmist tekkinud näljahäda, seega Etioopia jäi sarnasena püsima. Türklaste katsed ebaõnnestusid samuti. Hakati mõtlema tugevamast keisrivõimu vajalikkusest paljude väikeste üksuste asemele, kus igal oli oma sõjavägi ja valitsejad. Keisriga olid kohalikel valitsejatel vasallikohustused ja mõnevõrra keskvõim kasvas. Kirikutegelased soovisid aga ennast ilmaliku võimu üle kehtestada. 1628. aastal toimus Rooma kiriku alla minek, kuid hiljem keelustati katoliiklus ning jesuiidid pagendati. Keiser Fasilides lasi ehitada pealinnaks Gondari (Etioopia renessanss ), mis oli sel ajal Kairo järel suuruselt teine linn Aafrikas. 17. - 18. saj. oli Etioopias vaimse elu edenemine , oluliseks keiser Iyasu, kelle ajal toimus võitlus gallade vastu ning sisepoliitilised reformid . Iyasu II ajal edenes aga hariduse, teaduse ja kirjanduse areng. Kuid järeltulijate ajal nõrgenes keskvõim uuesti ning tegelik võim läks tagasi kohalikele valitsejatele ehk vürstidele. 19. sajandi keskel algas Etioopia maade taasühinemine, mis aitas kaasa vastupanu osutamisele Euroopa riikidele ekspansioonile jaotada Aafrikat. Vürst Ras Kassa (1818-1868) võimutses lõpuks kogu Kesk-Etioopiat. Ta krooniti keisriks Tewodros II nime all. Etioopia sai taasühendatud. Nüüd keelati orjakaubandus, moderniseeriti armee relvastus, keelusti polügaamia ning vähendati kiriku mõju riigiasjadele. Kuid vasallvürstid polnud ümberkorraldustega rahul, mis tähendas lähenemist Inglismaale ning Türgi-vastast koostööd. Algsed head suhted lõppesid uue vaenuliku konsuli saabumisega Etioopiasse. Inglaste võitlus keisriga kogus toetajaid ka vürstide hulgas, mistõttu keiser sai lüüa. Pärast seda algas äge võimuvõitlus, mille teatud määral suutis lõpuks saavutada. Yohanis IV (1872-1889). Kuid kokkupõrked toimusid egiptlaste ja Sudaaniga. 1885 maabusid itaallased ja hõivasid ümberkaudseid maid. Etioopia piirkonna valitseja Shoa kuulutas end Yohanise järel keisriks (Menelik II). Tema ajal oli Etioopias märkimisväärne stabiilsus. Uueks pealinnaks sai Addis Abeba. Toimusid maksusüsteemi-, armee-, ja rahareformid. Kasvas Itaalia mõju ja seetõttu sõlmis keiser Itaaliaga lepingu (Wechale-Ucciali leping 1889), mis viis Etioopia Itaalia protektoraadi alla (Itaallaste meelest). Itaallased hakkasid mõjuvõimu laiendama (Eritrea sai nende asumaaks). Etioopia protestis ja tühistas lepingu. Sellest sai alguse Itaalia-Etioopia sõda. 1896. aastal toimunud Adua lahingu võitmine kindlustas Etioopia iseseisvuse.
Loodus
Etioopia territoorium pakub hulga kontraste, mille põhjal võime jagada maa kolmeks piirkonnaks. Põhjas ja läänes kõrgub Etioopia ehk Abessiinia mägismaa, mis võtab enda alla üle poole riigi pindalast. Lõunas laiub veidi madalam Galla platoo ning neid kahte eraldab keskalang. Etioopia mägismaa on mägismaa Aafrika kirdeosas Etioopias, Eritreas ja Somaalia põhjaosas. See ulatub põhjas Punase mereni, teistest külgedest piirab seda kõrb. Etioopia mägismaad, mille keskmine kõrgus on 1675 meetrit, läbistavad arvukad jõed ja sügavad mägedest ümbritsetud orud. Kõrgeim mägi on 4620 meetri kõrgune Ras Dašan. Riigi keskosa lõhestab Ida-Aafrika alang, mis jaotab platoo diagonaalselt kaheks ning peidab endas arvutult orge . Riigi põhjaosas, Etioopia mägismaal, asub Tana järv, kust saab alguse Sinine Niilus. Teised tähtsamad jõed on Omo, Atbara, Šebel ja Awash.
Ka taimkate varieerub : kõrgemal mägedes kasvavad alpitaimed, parassoojas vööndis võib kohata savannimaastikke ja rohumaid, orgudes haljendavad aga lopsakad Aafrika vihmametsad . Madalamates piirkondades on taimestikku väga vähe ning idas, Ogadeni kõrbes, valitseb suur kuivus .
Etioopia lõunaosa on ülimalt põnev looduslikus ja etnograafilises mõttes: siin asub ka enamik Etioopia rahvusparkidest ning on esindatud väga paljud haruldased ja meie jaoks tõeliselt eksootilised Aafrika taime-, linnu- ja loomaliigid. Savannides loivavad ringi lõvid, leopardid , gepardid, elevandid , ninasarvikud, kaelkirjakud , sebrad, antiloobid, gasellid, järvedes mulistavad jõehobud ja laiutavad lõugu hiigelmõõtu krokodillid. Kokku üle 70 etnilise rühma.
Kliima
Kliima on troopiline , kuid sõltub väga palju maapinna kõrgusest; nii on 1500-2500 meetri kõrgusel ehk madalikel ilmastik tavaliselt kuum ja niiske, mäestikes jahedam. Sellest piirist allpool sajab vähem ning keskmine temperatuur tõuseb üle 25 kraadi. Seevastu kõrgemal kui 2500 meetrit ei ületa temperatuur 17 kraadi ning sademeid esineb rohkem. Põhiline vihmahooaeg on juunist septembrini.
Hõimurahvad
Etioopia tähendab rohkemat kui vaid elutut kõrbe, vaesust ja lõputut näljahäda - seal on iseäralikud iidsed hõimurahvad ning omalaadne pealinnakultuur. Aafrika idaosas asuva pea 70 miljoni elanikuga riigi hõimupilt on kirev. Hõimud eristuvad silmnähtavalt: nende päritolule viitavad soeng , kehamaalingud , ehted , käitumismaneer, geograafiline asukoht, keelekasutus jms. Asjatundlik kõrv eristab hõimlaste kõnemaneeris tänapäeval ligikaudu 200 dialekti. Etioopia hõimud kannavad tänini huuleplaate, seavad soenguid savi ja sulgedega ning armistavad end ilu nimel.
Etioopia on kontrastide maa - inimesed on kas rikkad või väga vaesed ja keskklass justkui puudub, elamud on kas meie mõistes majad või siis omalaadsed hurtsikud. Tänapäeval saavad seal eurooplase jaoks kokku otsekui mitmed ajastud . Pealinna Addis Abeba ehk n-ö uue linna modernne lennujaam ja selle ümbruses olev rikaste rajoon viitab tänapäevale. Sama linna argipäeva tänavapilt sobiks justkui nõukogude aja Eestisse, mil sõideti ringi valdavalt Žiguli-laadsete sõidukitega. Etioopias konkureerivad nende valdavalt helesiniste Žigulidega teedel küll ka kitsed ja sageli uhkelt punase tule alt läbi minevad eeslid.
Pealinn on igas mõttes Etioopia keskus, mis jagab riigi kaheks: põhjaks ja lõunaks. Kui Põhja-Etioopia on tuntud eelkõige ajalooliste vaatamisväärsuste pärast, siis lõuna pool on Etioopia n-ö puutumata osa, kus pääsevad järgemööda mõjule maalilised maastikud , Mustale Mandrile iseloomulik loomariik ning mõistagi iidsed hõimurahvad.
Maapiirkondade väiksemad linnad ja rahvad on ehedad. Auto ja mustanahalise saatjata on hõimurahvasteni raske jõuda. Vahemaad on pikad, teed konarlikud, järsud ja mustad ning lõputult looklevad. Valge inimene on siiani suurema osa maapiirkondade etiooplaste jaoks tõeline haruldus . Mõned hõimud elavad tänini muust maailmast justkui ära lõigatuna ning mõningates Etioopia kõrvalisemates piirkondades võib praegugi kohata inimesi, kelle ainsaks kehakatteks on niudevöö. Nii oli ka konso hõim veel mõnikümmend aastat tagasi välisest mõjust täiesti puutumata. Neile on iseloomulik uhke paganlus , samas ka ainulaadne vanemaid austav kultuur. Kui konso sõdalane sureb , avaldatakse talle austust puidust välja tahutud skulptuuridega. Paraku hakkab see traditsioon tasapisi hääbuma, sest kultuuriväärtuste vargused on teinud kohalikud väga ettevaatlikuks.
Aegade jooksul on konso hõim arendanud välja omalaadse põllupidamissüsteemi - mäepealsete põllumaade n-ö treppi töötlemise, mis võimaldab neil edukalt toime tulla ka vihmaperioodil. Konsode töödeldud mägi näeb eemalt välja nagu kaunis rohelise vaibaga kaetud trepp , tegelikult on see laotud kividest, mis suunavad vihma ülevalt alla, et säästa põlde üleujutusest. Selle töö taga on konso naised.
Põllukultuuridest kasvatab konso hõim pisikest banaanipuulaadset taime enseetet, kuue aastaga sirgub puu nelja-viie meetri kõrguseks. Seejärel tõmmatakse taim eesli või hobuse abiga maast välja ning juureosa konserveeritakse. Lömastatud banaani sarnast ainet saab säilitada maapõues kuni 15 aastat ning kuna seda kasutatakse pudru ja leiva tegemiseks, loodetakse taimest selle pika säilitusaja tõttu päästjat näljahädadest. Konsode põlde ümbritsevad kivimüürid, need kaitsevad hõimlasi metsloomade, ootamatute üleujutuste ja ka soovimatute külaliste eest. Ka turistid, kes soovivad konso hõimu külastada, peavad sellest teatama turismiinfokeskusele ja maksma tasu.
Vähem tähelepanuväärne pole ka läheduses elav dorze hõim, kes on tuntud eelkõige omalaadsete mesilastarulike elamute poolest. Ühe 12meetrise puidust, bambusest ja taimelehtedest välimuselt suhteliselt ebastabiilse hoone eluaeg on umbes 60 aastat. Mida väiksem on maja, seda vanem see on. Nimelt peavad dorzed oma hütte iga natukese aja tagant alt lühemaks lõikama, kuna sagedane vihmast vesine maapind mädandab maju. Omapärase asjaoluna dorzede elulaadis tuleb mainida, et hõimul on küla peale üks naisteta maja, kus mehed käivad neli päeva kuus magamas, et hoida oma himu naiste vastu aeg-ajalt vaka all. Ise peavad nad seda iivet kontrollivaks tegevuseks. Esmaspäeviti ja neljapäeviti võib dorze hõimurahva juurest leida värvika turuplatsi, kust saab osta mett ning traditsioonilist käsitööd: värvikirevaid rätikuid, tekke ja pükse.
Ehk tuntuim Etioopia hõim on mursid . Nad on üks paljudest Omo oru hõimurahvastest, kuid samas üks vähestest säilinud hõimudest, kus naised kannavad tänini huule- ja kõrvaplaate. Liikvel on mitmeid teooriaid, miks neid algselt kandma hakati. Näiteks arvatakse, et mursid tahtsid oma kaasad teha võimalikult mitteatraktiivseks orjakaubitsejatele, et need naised rahule jätaks. Samuti on laialt levinud arvamus, et plaadid pidavat peletama kurjad vaimud eemale ja hoidma naise hinge puhtana. Tänapäeval on need siiski pigem kasutusel ühelt poolt esteetilise ja teisalt praktilise väärtusena: mida suurem on tütarlapse huuleplaat, seda rohkem võib tema isa tulevaselt peiult kingituseks loomi küsida. Huuleplaadid paigaldatakse tütarlastele 15-16aastaselt. Alustatakse väiksemast plaadist , mille tüdrukud maalivad ise. Söömise ajaks võetakse see enamasti suust ära.
Mursi mehed aga kehakatteid eriti ei tunnista, küll aga on nende uhkuseks kehamaalingud ja erilised soengud . Mehed raseerivad oma päid nii, et jätavad juustesse mitmesuguseid geomeetrilisi kujundeid. Mursid on tuntud ka oma metsikute kepivõitluste pärast. Neid sõjakaid ja suuri maavaldusi taga ajavaid hõimlasi on järel umbes 5000 inimest. Murside pildistamisel tuleb olla ettevaatlik, sest nad muutuvad sageli agressiivseks, kui teha seda ilma loata.
Kehamaalingute poolest on eriti tuntud karo hõim. Valmistudes tantsuks, suuremaks söömaajaks või pidustusteks, maalivad nad end enamasti kriiti kasutades meisterlikesse kehakostüümidesse.
Karo naiste puhul on huvitav ka see, et nad armastavad tahtlikult oma rinnaesist, kuna seda peetakse ilusaks. Nii lõikavad nad haava ja hõõruvad siis sellesse tuhka , et tekiks liignahk. Lisaks ehivad nii karo mehed kui ka naised end lõputute kõrva-, kaela- ja käerõngastega. Erilist tähelepanu osutatakse küüntele. Palju kasutatakse enese kaunistamisel kollast mineraalkivi ning pulbriks tehtud punast rauda.
Karosid peetakse Omo oru ohustatuimaks hõimuks, selle liikmeid on järel veel vaid tuhande ringis . Varem olid nad tuntud karjakasvatajaid, kuid kuna nende karja kimbutavad pidevad haigused, on paljud neist üle läinud põllupidamisele.
Välimuselt ja kommetelt sarnanevad karod suuresti sugulushõimu hameritega, kes on samuti osavad kehakaunistajad. Seejuures on igal elemendil oma kindel tähendus, näiteks mehe kõrvarõngaste arv näitab tema naiste arvu. 30 000 pealine hõimkond tegeleb põllupidamise ja karjakasvatatusega.
Eelkõige tõusevad hamerid esile eksklusiivse soengustiili abil. Naised segavad loomarasva ookerkollasega ja hõõruvad juustesse, et saada omalaadseid värvitoone. Eriti uhked on meeste soengud, kui nad on äsja tapnud vaenlase või ohtliku looma. Siis on neil luba seada juuksed soengusse savi abil ning kaunistada uhkete jaanalinnusulgedega. Selline juuksemehhanism püsib kolm kuni kuus kuud, vahepeal kohendades kuni aasta.
Esmaspäeviti käivad hamerid Dimeka turuplatsil, kus kohtutakse ka teiste lähihõimude esindajatega ning vahetatakse uudiseid ja läinud nädalal valminud kaupu.
Kokkuvõte
Etioopia on maa, mis võlub oma mitmekesisusega: seal on esindatud nii erinevad looduslikud vööndid kui religioonid , seal on tõeline rahvaste paabel . Niigi kirevat pilti muudavad veelgi kontrastsemaks erinevad religioonid. Vähe on maailmas paiku, kus ühel turuplatsil võib näha kõrvuti täielikult musta riidega kaetud islamiusulist naist ja loodususundit järgivat palja ülakehaga kaunitari .
Ajaloolis-kultuurilises mõttes on huvitavam Etioopia põhjaosa. On ju paljud eestlasedki kuulnud Seeba kuningannast, kuid vähesed teavad, et tema kuningriik paiknes just tänapäeva Etioopia põhjaosas. Seeba riigi pealinn asus praeguse Aksumi linna aladel. Eriti tuntud on Aksum aga oma sadade obeliskide poolest: need on mitme tuhande aasta vanused graniidist monoliidid ning suurimad neist on rohkem kui 30 meetri kõrgused ja kaaluvad üle 500 tonni.
Etioopia üks vanemaid kristlikke riike maailmas. Kuid vaadates sealseid ringikujulise põhiplaaniga kirikuid ja kuulates kirikutrummide tümpsu, on igal sammul märgata erinevusi võrreldes Euroopa kirikutega. Omapärased pühakojad asuvad ka Lalibelas. Siin on kaljude seest välja uuristatud suur hulk kirikuid ning mitmed neist kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kuigi inimkonna hälli küsimuses puudub üksmeel, on paljud teadlased siiski seisukohal, et see paik on just nimelt Etioopia.