Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Essee raamatu põhjal "Autori Surm"". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
autorit, mõistan, loos, isiklikku, looga, balzac, antu, barthes, karakter, iseennast, aegadel, pannes, ritta, vahendaja, positivism, autorite, asendada, suvalist, proust, iseendaga, luues, enamat, teosega, ajurünnak, nüüdisaegse, tundmine, seostamine, teostel, autoreid, väljendusoskuse, väljendusviis, sellegipoolest, hunnik, põimitud, thomasRoland Barthes. AUTORI SURM Oma novellis ,,Sarrasine" on Balzac ühest naiseks maskeeritud kastraadist rääkides kirja pannud järgmise lause: ,,See oli tõeline naine oma äkiliste hirmude, alusetute kapriiside, instinktiivsete ärevushoogude, juhuslike julgusesööstude, väljakutsuva oleku ning peene tundeeluga." Kes nii ütleb? On see novelli kangelane, kes ei soovi ära tunda naise maski taha peitunud kastraati? On see inimene Balzac, kellel isikliku kogemuse põhjal on kujunenud oma käsitus naisest? On see autor Balzac, kes väljendab ,,kirjanduslikke" ideid naise olemuse kohta? On see universaalne tarkus? Romantiline psühholoogia? Seda on võimatu teada saada -- sel lihtsal põhjusel, et kirjutus tähendab igasuguse hääle, igasuguse päritolu hävitamist. Kirjutus on see määramatus, ebaühtlus, kaudsus, kus läheb kaotsi meie subjektiivsus, on see mustja-valge, kus kaob
keeles. Tegeleb äsja ilmunud teostega. Ajalehtedes, ajakirjades ilmuv kriitika. Hõlmab kirjandusnähtuste tutvustamise, analüüsi ja hinnangu; kuulub käsitlusviisist olenevalt- kirjandusteadusesse(angloameerika kirjanduskultuuris samastub sellega) või kirjanduspublitsistikasse; jälgib kaasaja ilukirjandust, selle arengut, tõlgendab kaasaja arusaamadest lähtudes kirjanduspärandit. Kitsamas tähenduses hõlmab reageeringud uudisteostele, vahendab autorit ja lugejaskonda, väljendab ja kujundab kirjandusmaitset ning on vastastikuses toimes kirjandusega, kirjandusteooriaga, kirjandusajalooga, muude humanitaarteadustega ja kogu oma aja ühiskondliku mõttestikuga.Suuremat tähtsust hakkas omandama pärast korrapärase ajakirjanduse sündi, 17. sajandil. !9. saj. keskpaigast peale on olnud laialdane ühiskondlik kõlapind. Kirjanduslik kommunikatsiooni mudel ehk ahel: AUTORTEOSLUGEJA. Kogu
1. Mida tähendab autori surm essee katkendi kontekstis? 2. Mida tähendab lugeja sünd? 3. Millal autor sureb? 4. Mis on teos? 5. Mis on Barthes'i järgi olulisem: tekst või taju? Viimase kirjandustunni strukturalismi all veidi puudutasime seda teemat. 1. Esialgne mõte: kui tekst on rohkem kui niisama tekst, siis see tähendabki autori surma. Kui lugeja ei mõtle teksti lugedes enam inimese peale, kes selle kirjutas, kui tekst enam ei sõltu autorist, kui tekst hakkab elama nii, et autorit seal taga enam näha pole, siis on autor surnud. Minu hilisem arusaam: oli lihtsalt üks ajajärk, kus tõusis esile üksikisiku tähtsus ja nii sündiski mõiste autor ehk looja. Aga - tegelikult pole autorit kunagi olemas olnudki. Seda just seetõttu, et keel (ehk kultuur, keskkond, inimesed ise jne) on alati olemas olnud tsitaatide, sõnade kogum ja seetõttu ei saagi olla looja (vähemalt mitte keele kaudu (mis on meile ainuke teadaolev mõtete, tunnete selgitamise
lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted jne) · Tähtsamad esindajad: T. S. Eliot, Ezra Pound ,,Lugemise aabits" Strukturalism · Alusteos: Ferdinand de Saussure ,,Üldine lingvistikakursus" (1916). Eristab keelt (langue) ja kõnet (parole) · Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson, Claude Levy- Strauss, Roland Barthes, Juri Lotman · Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. · Milline on teksti aluseks olev struktuuriskeem, mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada (arhetüüp, narratoloogiline aspekt jne)? Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi ,,matemaatiline valem", mis omakorda representeerib nt tegelaste või
üldistuste ja järelduste tegemist, analüüsi ja sünteesi. 3. Fantaasiaküsimused – lugejalt eeldatakse kujutluslikku süsseelamist teosesse, sh sündmuste edasise käigu ja tegelaste tuleviku ennustamist, ent ka üldisemat loomingulist teemaarendust. 4. Rakenduslikud küsimused – küsimused, mis asetavad teose laiemasse konteksti ning aitavad meil näha kirjanduse ja elu seoseid; eeldavad isiklikku vaatepunkti. 5. Väärtus- ja hindamisküsimused – küsimused, mis eeldavad lugejalt isiklikku kriitilist suhet ja kujutatud ainesega, kriistilist maitset ja hinnangut. (Bloom) Kirjandusteose analüüs Kirjandusteose analüüsikese: autorist, teises või lugejas? 1. Autorikeskne lähenemine seob teise tähenduse autori tahtega, näeb kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust, otsib teosest autori sõnumit (positivistlik lähenemine)
Kas teos on terviklik sõnakunstiteos? Kas selles teoses on nii teose erinevate tasandite vaheline ühtsus kui ka universaalse tähendusega teema? b) Strukturalism üks mõjukamaid meetodeid 20. Saj humanitaarteadustes · Alusteos: Ferdinand de Saussure "Üldine lingvistikakursus" (1916). Eristab keelt (langue) ja kõnet (parole) · Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson, Claude Levy- Strauss, Roland Barthes, Juri Lotman · Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. · Milline on teksti aluseks olev struktuuriskeem, mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada (arhetüüp, narratoloogiline aspekt jne)? Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi
Lugeja teadlik eksitamine pidevalt muutuva vaatepunktiga. [Todorov viitab ka B.Uspenski “Kompositsiooni poeetikale”. Töö pühendet vaatepunkti probleemile – vaatepunkt ideoloogiline, lingvistiliste vaatepunktide kombineerimine tekstis, vaatepunktid erinevatel tekstitasanditel. Uspenskit on kritiseeritud, kuna ta piirdub kompositsioonist kõneldes vaatepunkti problemaatikaga. Todorovi töödes kerkivad esile teemad, mis saavad keskseks uues uurimissuunas – narratoloogias.] 2. Barthes "Sissejuhatus jutustavate tekstide struktuursesse analüüsi" Nimetatud teos ilmus 1966 a. Barthes üldistab varasemaid süsteeme. B. alustab sellest, et jutustuse kirjeldusel tuleb kasutada strukturaallingvistika kogemusi (aga lingvistika ei tegele lausest suuremate objektidega, lingvistika jaoks on väljaspool lauset teised laused). Kuid lause ja diskursus on homoloogilises suhtes – mõlemal juhul on tegu semiootilise süsteemiga ning viimaste suhtes kehtivad sarnased reeglid.
· Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte:
(Nt Fitzgerald, “Suur Gatsby”, Nick Carraway) Ebausaldusväärne jutustaja. Autodiegeetiline jutustaja Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sisevaade jutustaja sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Lugeja võtab sageli omaks autod. jutustaja positsiooni. Võib jääda mulje, et autor ise on tegelane. NB! Autorit, jutustajat ja tegelast ei tohi samastada, AGA AD jutustaja võib edastada autori maailmavaadet. Fokusseerimine. Kes kõneleb? Vs. Kes ‘näeb’? Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia: Nullfokuseerimine (kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokuseerimine (jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti).
või elukogemuse poolest. Sellest tekivad konfliktid, mis näidendit edasi viivad ning annab tegelastele võimaluse oma vaateid selgitada. Tegelaskonna analüüs aitab mõista üksiku tegelase olemust kui ka lavastuses kujutavat maailma. Levinumad tegelaskonna analüüsi võimalused: Sugupuu tulemuslik siis, kui näidendis on palju tegelasi, kelle suhted on keerukad. Aktantanalüüs rollid või funktsioonid, mis ühes loos on tavaliselt täidetud (peres tavaliselt kolm aktanti isa, ema, laps). Aktandi täitjaks on tavaliselt tegelane, samas ühte rolli võivad täita mitu tegelast või abstraktne jõud (saatus). Tuleb eristada subjekti (tavaliselt tegelane) ja objekti ( võib olla ese, tegelane või abstraktne nähtus, mida subjekt ihaldab), liitlaseid (aitavad subjekti objekti omandamises/võitmises), vastased (takistavad subjekti)
Sageli lugeja võtab omaks autodiegeetilise jutustaja positsiooni. Annab hea sissevaate peategelase maailma. Tuleb ette ka realistlikes romaanides. Tema teadmised võivad olla samasugused nagu heterodiegeetilisel jutustajal. Kerge on samastada jutustajat autoriga (samas see ei tohiks päris nii olla). Nii homodiegeetilise kui ka autodiegeetilise jutustaja puhul on eesmärk subjektiivse kogemuse ja emotsioonide võimalikult täpne esitamine. NB! Autorit, jutustajat ja tegelast ei tohi samastada. 22.1.Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev Heterodiegeetiline jutustaja võib olla ka kõiketeadev jutustaja aga ei pruugi. Kõigeteadev jutustajal on kui jumalik pilk, millega ta jälgib kõiki sündmusi ja ta vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi jagada erineval määral: ta võib loos toimunut
Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? - Vorm ja sisu käivad käsikäes, nende eraldamine on kunstlik Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). - Anakrooniad prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib kasvada välja tekstist (ilma loosisese põhjenduseta); selle võib luua (kõiketeadev) jutustaja; selle võib luua mõni tegelane ja siis on see looga seotud. Tähtsat eristab tühisest anakrooniate loomise võime. Sündmuste kestus (kiirus, rütm) stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja.
soodsal positsioonil sündmuste esitamiseks, ta võib olla erapoolik ja ka ebausaldusväärne. 4 autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sisevaade tema sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Lugeja võtab sageli omaks autodiegeetilise jutustaja positsiooni. Võib jääda mulje, et autor ise on tegelane. NB! Autorit, jutustajat ja tegelast ei tohi samastada, aga autodiegeetiline jutustaja võib edastada autori maailmavaadet. Fokusseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Nullfokusseerimine – kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokusseerimine – jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus,
Lingvistika kaasamine ristab neid uuskriitikutest. Nad ei välista ajaloolist perspektiivi, kirjanduse enda ajaugu; kirjanduslike tehnikate ja võtete evolutsioon. 7. Strukturalism ja poststrukuralism (21. sajandi mõttevoolude põhjal) 1950.–70. aastatel tekivad objektiivsust taotlevad keelekesksed strukturalistlikud suunad, mis kasvavad välja saussure’ilikust lingvistikast: strukturalism, semiootika, narratoloogia, lingvostilistika, hiljem diskursuse analüüs (Roland Barthes, Tzvetan Todorov, Gerard Genette, Seymor Chatman jt). Osa neist viib edasi tekstikeskset formaalset lähenemist, lisades sinna omapoolseid täiendusi (nagu lingvostilistika või diskursuse analüüs), unustades tihti tekstiterviku ja süvenedes taas detailsesse keele ja stiili mikroanalüüsi. Teine osa, nagu strukturalism ja semiootika, liiguvad aga tekstist eemale, üldisemate, abstraktsemate koosluste (žanride, märgisüsteemide jms) poole. Ja ei tegele
saj lõpust, eriti 19. saj. Tundeelu kajastamise tõus; esteetiliste kategooriate ja zanrite segunemine, fragmentaarsus, grotesksus ja iroonia. Romantikud tunnetavad lõpliku ja lõpmatu vahelist vastuolu; taotlevad lõpmatust, igatsevad selle järele; huvi tekkimine muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning rahvaluule vastu. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. - Realism, realis 'tõeline, asine' (Honoré de Balzac, Stendhal, Lev Tolstoi; Charles Dickens) Realism tekkis 1830. aastatel. Kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja asusid kujutama reaalset kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. - Naturalism (Émile Zola; Eduard Vilde) 19. saj lõpul taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju
variatsioonid. Lugu teiseneb igas uues esituses. Narratiivi tähendus tekib loo esitamisel tekstina jutustamise kaudu. Vaatepunkt kelle seisukohalt lugu esitatakse. Fokuseerimine jutustaja ja tegelas(t)e vaheline suhe nullfokuseerimine kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokuseerimine jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti. Väline fokuseerimine jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil) Fokuseerimine võib loo jooksul ka korduvalt muutuda (nt Kangro ,,Jäälätted"); see loob ebakindluse efekti. Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline väljaspool lugu (hierarhia tipus) seisev Homodiegeetiline jutustaja kui üks loo osalistest
variatsioonid. Lugu teiseneb igas uues esituses. Narratiivi tähendus tekib loo esitamisel tekstina jutustamise kaudu. Vaatepunkt – kelle seisukohalt lugu esitatakse. Fokuseerimine – jutustaja ja tegelas(t)e vaheline suhe nullfokuseerimine – kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokuseerimine – jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti. Väline fokuseerimine – jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil) Fokuseerimine võib loo jooksul ka korduvalt muutuda (nt Kangro „Jäälätted“); see loob ebakindluse efekti. Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline – väljaspool lugu (hierarhia tipus) seisev
saadavat naudingut. (vrd. korduse funktsioon luules) Narratiivi analüüs: Kes kõneleb? kellele? millal? mis keeles? millise autoriteediga? Fokaliseering - aeg, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus. Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Anakrooniad - prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib loo sisse tuua kõiketeadev jutustaja või mõni tegelane, siis on see looga seotud. Tähtsat tühisest eristab anakrooniate loomise võimalus. Sündmuste kestus - stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus - ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Tekstuaalne autor.
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Vorm ja sisu käivad käsikäes, nende eraldamine on kunstlik, sest lugu, mida romaan vahendab, pole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib kasvada välja tekstist (ilma loosisese põhjenduseta); selle võib luua (kõiketeadev) jutustaja; selle võib luua mõni tegelane ja siis on see looga seotud. Tähtsat eristab tühisest anakrooniate loomise võime. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. *heterodiegeetiline – väljaspool lugu (hierarhia tipus) seisev *homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest *autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja
peategelane kui jutustaja. Fokusseerimine. Kes kõneleb? Vs. Kes ‘näeb’? Loo esitamine läbi teatud prisma, mingist vaatepunktist + kognitiivsed, emotsionaalsed aspektid. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia: Nullfokuseerimine (kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt); sisemine fokuseerimine (jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti). Väline fokuseerimine (jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil). Autori mõiste. Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Teksti poolt loodud autorikuju: tekstuaalne autor, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist (hinnagulised kommentaarid,
loo osaline), autodiegeetiline (jutustaja on kui peategelane). Jutustamise tasandid: ekstradiegeetiline (jutustaja tasand), diegeetiline (loo toimumise tasand), metadiegeetiline (jutustuse sees asub jutustus). Jutustamistüüpide ajasuhted: samaaegne (jutustamine toimub sündmuste hetkel), järgnev (jutustatakse möödunust), ennetav (jutustab eelolevast), vahelepõimitud (jutustamine liigub ajas looga kaasa). Loo korrastatus: anakroonia (ettevaade ja tagasivaade (e prolepsis ja analepsis), sündmuste kestus (kiirus ja rütm stseenide, pauside, hüpete jm näol; loo-teksti ajaline suhe), jutustamissagedus (loo kordumine tekstis ühekordssuse ja koondava jutustamise näol). Vt Proosa poeetika - Teos Proosažanrid. Romaan. Realistlik ja modernistlik romaan. Novell. Milliste ühiskondlik-kultuuriliste muutustega on seotud romaanižanri esiletõus
*autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja *ebausaldusväärne jutustaja - Jutustamise tasandid: *ekstradiegeetiline - sellel asub jutustaja *diegeetiline - siin toimub lugu ise *metadiegeetiline - jutustuse sees asuv jutustus Jutustamistüübid ajalisel alusel: *samaaegne - jutustatakse sündmuste toimumise hetkel *järgnev- jutustatakse möödunust *ennetav - jutustatakse millestki, mis pole veel juhtunud *vahelepõimitud - sündmuste jutustamine liigub ajas looga kaasa Loo korrastatus. Anakrooniad - prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib loo sisse tuua kõiketeadev jutustaja või mõni tegelane, siis on see looga seotud. Tähtsat tühisest eristab anakrooniate loomise võimalus. Sündmuste kestus - stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus - ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Intertekstuaalsus. Lugude tüpoloogiad.
üleskirjutused. ! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse saab ümber kirjutada tema- jutustuseks, ilma et vaateunkt muutuks. Sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelasega. ! Võib juhtuda, et tegemist on KÕIKETEADVA JUTUSTAJAGA- sündmusi jälgiks justkui jumalik pilk, kelle vaatepunkg on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejale jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. SIIRDKÕNE- kaudne sisemonoloog - jutustaja vahendab tegelase sisemonoloogi temavormis. Piiratud teadmistega jutustaja- jutustaja, kes ei tea kõike ja vahendab vaid tegelasi ja nende vaatepunkte. Kõiketeadev jutustaja on tegelikult seesama, mis tekstuaalne autor - tema kommentaaride kaudu loomegi ettekujutuse teksti autorist. Samas piiratud teadmistega jutustaja ei pruugi
asi piirdubki - mina-vaatepunkt on ikkagi väga subjektiivne. o kõiketeadva jutustaja vaatepunkt - autor tegeleb võrdselt kõigi tegelastega, vaateid on palju. Siin esindavad erinevad minad erinevaid maailmavaateid, lähtuvad erinevatest ideedest oma käitumises jne. Seda vaatepunkti iseloomustab ka see, et erinevatele tegelastele antakse võimalus otseseks kõneks, mis on loos olulise tähtsusega, sest selle kaudu saab tegelane ise oma häälega oma mõtteid esile tuua. 14. Kirjandusteose tegelased Tegelaste puhul tuleb arvesse võtta kahte osa: 1) tema väline plaan ning 2) tema sisemine plaan. Väline viitab tegelase mõttemaailmale, sisemine tema psühholoogiale. Välimine ja sisemine plaan on tavaliselt omavahel loogiliselt seotud, kuid võimalik on ka kontrastne tegelane, kelle sise- ja välikülg on absoluutselt vastuolus.
seisukord, klassikuuluvus)? Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega? iv. Kujundlik aspekt Mida ütleb nimi tegelase kohta? Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta? b. Määratlused i. Peategelane - kõrvaltegelane - episoodiline tegelane ii. Muutuv - muutumatu tegelane iii. Tüüp - karakter iv. Sügav - lame tegelane 22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. a. Tunnused i. Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi ii. Dialoogiline - suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne iii. Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja poole iv. Kõne on tegevuslik - sooritatakse kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi
Milline on tegelase siseelu: millised mõtted, soovid ja lootused suunavad tema käitumist? Sotsiaalne aspekt Milline on ühiskondlik positsioon (amet, elukoht, varanduslik seisukord, klassikuuluvus)? Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega? Kujundlik aspekt Mida ütleb nimi tegelase kohta? Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta? Määratlused Peategelane - kõrvaltegelane - episoodiline tegelane Muutuv - muutumatu tegelane Tüüp - karakter Sügav - lame tegelane 22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. 1. Tunnused Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi Dialoogiline - suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja poole Kõne on tegevuslik - sooritatakse kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi
Tallinna Ülikool Kriitiline lugemine ja kirjutamine referaat Katri Kraus EEP 2 Sisukord: Lugemine. Lugemisoskuse mõiste ........................................................................................... 3 Lugemine kui protsess .............................................................................................................. 6 Stiil ......................................................................................................................................... 10 Ki
Claude Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja). Nikolai Trubetzkoy fonoloogia rajaja (foneem eristab tähendust);Jan Mukaovsk (18911975) esteetiline funktsioon; Northrop Frye arhetüübid; Claude Lévi-Strauss (19082009) - antropoloogia; ei ole nii selgelt suuri kirjandusteaduslikke töid, ent üldprintsiipide arendus mõjutab ka kirjandust, II suur nimi klassikalsies strukturalistmis. 1960-l murdumishetk strukturalismis, Roland Barthes (19151980) - varasemad tööd strukturalismist, mõju on 20 saj tärkaval semiootikal), ent muutuvad poststrukturalistlikuks (hilisemad tööd); muutumist ja eri võimalusi on palju. Varasemad tööd nõustvad Jakobsoniga, ent hilisemad tööd pigem ilukirjandusliku, mitte teoreetilisuse poole. (1970 "S / Z" - Balzaci teose analüüs, poststrukturalismi definitsioonina kasutusel). Eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses
lahendab probleeme. Tükike teadust ja sümboleid ja sõnumeid. J. Frazier ,,Kuldne oks" Käsitles põlisrahvaste kultuure ja lugusid. Kirjanikud tundsid huvi pärismaallaste lugude vastu. 19. saj valitses romantism õhkas kaunite tunnete järele aga mitte käigus muutus tähtsaks üksikinimese hingeelu, selle vastukaaluks tekkis realism, mis on lai mõiste reaalsusega arvestamist. Kirjandusvooluga seoses on Balzac ühiskonna sotsiaalsed rollid. Tegelased on jalgpallurid ja Balzac on kohtunik. Pärast seda tekkis naturalism see oli äärmusesse viidud realism, vaid huvi tekitas ka loomne osa meie elust. Samal ajal ka sümbolism, mis üritas elu olemuse viia sümbolitesse. Lõpuks tekkis segadus ja sulam, mida nimetatakse ka modernismiks. Naturalism jm Zola. Põhjamaade kirjandus umbes sel ajal sai maailmas kuulsaks. Selles oli suur osa Henrich Ibsenil (norra). Tema järel sai norra kirjanduse lipulaevaks Knut Hamsun psühholoogiline realism.
KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seo
sotsialiseerimise käigus. Sageli määratletakse kirjandust seoses fiktsionaalne (kirjandus) -mittefiktsionaalne (muu). Kirjandus on süsteem, ühelt poolt on olemas keeleline struktuur, teisalt on see midagi rohkemat kui lihtsalt keel. On kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Kirjandusel on oma struktuur ja muud tunnused (nt me teame autorit), aga me ei teadvusta neid alati. Igaüks meist teeb vahet kirjandusel ja mittekirjandusel - luuletust ei aeta segamini kasutusjuhendiga juba seepärast, kuidas see välja näeb; romaani ei võrrelda telekavaga. Millegi kirjanduseks pidamine sõltub ka harjumusest/ajast (nt mõni meie praegustest populaarsetest noorteromaanidest oleks mõned
Elumõte." ,,Talvad, sügav lumi, mahalangenud puud, saag, tulease, vana kasukapintsak, heeringapütt, kõlbmata kirvevars, jäljed, kolm töömeest ehk... inimesed." ,,Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehis. (...) Kolletanud lehed vaaruvad ja vanguvad." ,,Ütelge: mis tarvis on seda seest- ja väljastpoolt seenetanud, tiisikusehaiget hoonet [koolimaja] veel parandada." ,,Kus kollakas-tõbine rohi heinamaadel soojaga iseennast ära sööb ja ökitavad kõrred viljapõldudeks nimetatud paikades vantsuvad." ...saksa ekspressionismi kontekstis August Stramm: Warten (Ootamine),,der Duft! toll! ein Mädchen auf mein Zimmer! das hätt ich nicht von ihr gedacht." / "lõhn! äge! tüdruk minu toas! poleks osanudki temast midagi sellist oodata." Alfred Lichtenstein: Dämmerung (Hämarus),,An einem Fenster klebt ein fetter Mann. | Ein
Adorno, Theodor - saksa sotsioloog, marksistlik filosoof, muusikateoreetik ja helilooja. Peab massimeediat ja popkultuuri negatiivseks. Valgustatus muudab mõistuse instrumentaalseks, standardiseerituks, keskendutakse eesmärgi saavutamisele, mitte selle väärtusele, institutsioonid kontrollivad isiksuse moodustustumist ja hoiavad teda oma piires. Massikultuur lämmatab kõrgkultuuri: popkultuuris standardiseerimine ja võlts-isikupära Althusser, Louis - prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigiideoloogilised aparaadid" institutsioonid hoolitsevad selle eest, et inimestel valesid mõtteid ei tekiks, teenib juhtivat klassi taastootes hegemoonia aluseks olevat ideoloogiat läbi praktikate (koolipäev, matused), milles inimene osaleb mittevabatahtlikult, määratledes end subjektina Anderson, Benedict konstruktivistliku koolkonna teadlane, kes peab rahvust uue eliidi loodud kujuteldavaks kogukonnaks, mille abil ühiskonda koos hoitakse ja võimu teostataks
annaabi.ee 
