Eduard Vilde teosed (6)

Eduard Vilde
AJALOOLINE TRILOOGIA ( 1902 -1908)
Ajaloolise triloogias kirjeldab Vilde ühiskondlikke olusid, sotsiaalsest viletsusest tingitud talurahvarahutusi, usulist liikumist ja ümberasumist, talupoegade suhteid mõisnike , linnakodanike, kiriku ja riigivõimuga. „ mahtra sõjas“ käsitleb ta talupoegade olukorda ja nende vahekorda mõisnikega. Romaanis „kui anija mehed tallinnas käisid“ talupoja ja linnakodanluse suhteid ja „ prohvet maltsvetis“ talurahva ümberasumist ning usulist liikumist.
Ajaloolises triloogias pole küll ühiseid tegelasi, kuid kõigil teostel üks kandev teema: mõne aasta piires toimunud talurahvaliikumise kujutamine, mis siin-seal kasvas võitluseks rahva põlisvaenlase – mõisniku vastu.
Triloogiat koostades oli vilde ühes isikus nii ajaloouurija kui ka kirjanik. Ajaloouurijana tutvus ta käsikirjaliste ja trükitud allikatega, mis sisaldasid andmeid eesti talurahvarahutuste ja ümberasumise kohta 1850 – 1860ndail aastail. Samuti käis ta kohapeal ajaloolisi tegevuspaiku vaatamas ja rahvapärimusi kogumas. Kirjanikuna aga ei piirdunud vilde olemasoleva materjaliga , vaid kasutas seda nii ajaloo.iste kui ka väljamõeldud tegelaste suhete ja võitluse kirjeldamiseks ning arendamiseks .
Triloogia esimene osa mahtra sõda käsitleb üht hutu talupoegade massilisest vastuhakkudest põhja eesti mõisates. Romaanis on kirjanik üksikasjalikult valgustanud kohtuprotsessi ja süüdimõistetute karistamise eelluguning andnud sügava käsitluse talurahva meeleheitele. Sotsiaalselt travdatud piltide taustal areneb teoses kaks paralleelset armastusromaani üks külas teine mõisas.
Romaani „kui anija mehed külas käisid“ keskne episood anija ja kurisoo talupoegade ebainimlik peksmine tallinna turuplatsil 21 juulil 1858 oli samuti abiteost keeldumisest põhjustatud. Romaani ülesandeks on näidata eestlaste põrgimist linna neil aastail ning nende alamuslikku asendit võrreldes saksa linnakodanlusega. Romaan pakub ulatuslikke iseloomustavaid pilte tallinna tolleaegsest elulaadist eriti käsitööliste kekskonnast. Süšeelise koestiku moodustab maalt linna pääsenud normehe mait lutsu elukäik mille traagikat põhjustab tema ema ja mõrjsa teotamine aadlike poolt.
„prohvet maltsvetis“ on käsitlemist leidnud talurahva liikumise teisend vormid – ümberasumine ja usuvahetus. Viimane omandas 19 sajandi teisel poolel otse hullustuslikud mõõtmed. Romaan pakub traagilisi pilte maltsvetlaste väljarändamisest ja selle eellugudest nagu tõotatud maale viiva valge laeva ootamine lasnamäel mais-juunis 1861 ja maltsvetlaste julm peksukaristus nn albu veresaun sama aasta oktoobris . Romaani sešeeline osa kujutab usuhullustusse sattunud küla elu-olu ilma erilise keskse peasündmuseta. Teose lõpposa on asjalikku laadi kirjeldus väljarännanute elust krimmis.
Triloogia kõigis kolmes teoses kujutatakse agraarrahutusi mille on esile kutsunud talurahva sotsiaalne seisund peamiseks probleemiks on seetõttu kõigis romaanides viletsuse tekitaja ja selle all kannataja suhted. Aadli ja talupoja vahekordi oli vilde varem korduvalt puudutanud kuid oli jätnud vastuolud kas hoopis lahendamata või teinud seda küsitavalt. Mahtra sõjas annab kirjanik esmakordselt sotsiaalselt kaaluka vastuse: talupoeg peab ennast võitluse läbi ise aitama . Oluline on triloogias ka eri klasside sotsiaalsete suhete kähem vaatlus sest neist tulenevad järeldused annavad pildi talurahva olukorrast.
Omaette probleemiks on triloogias talupoegade vahekord kirikuga ja religiooniga üldse. Teemat arendava tegelasena on vilde kujutanud mahtra sõjas ainult pastorit ajaloolist isikut juuru kirikuõpetajat bergi, kelle kaudu kirjanik näitab kiriku osa toimuvates sündmustes
Ajalooline triloogia tähistab eesti kirjanduses kriitilise realismi suurt võitu. Esmakordselt küündis eesti romaan epopöalise avariseni, vilde romaanide sotsiaalne ja kunstiline kandepind ületas kõik senise mida oli pakkunud eesti proosa. Populaarseimaks romaaniks triloogias kujunes mahtra sõda tänu kõrgemale kunstilisele tasemele aga ka võitlusse virguvate paotustele