Eros ja Psyhe (0)

Susanna Oja
Tartu Ülikool
Skandinavistika osakond
Eros ja Psyche
Erose ja Psyche lugu on räägitud mitut versiooni. Isegi armastus- ja erootikajumala nimi ja päritolu varieeruvad erinevates tekstides. Enamasti jumaldati Erost/Amorit/Cupidot (edaspidi: Eros) koos Aphroditega, keda mõne loo järgi tema emaks peetakse. Kuid oli ka pühapaiku, kus austati ainult Erost, näiteks Thespeias ja Hellespontias. Teda kujutati kuldsete tiibadega alasti poisslapsena, kes hoiab käes vibu ja nooletuppe. Tema nooled ei läinud kunagi ühestki sihtmärgist mööda.
Psyche oli seevastu kaunis surelik, kelle kauniduse imetlemiseks inimesed kaugetest paikadest kokku sõitsid. Tema välimust võrreldi jumalanna Aphrodite kõike silmatorkavama ning tuntuma omaduse – iluga . Mõnes müüdiversioonis on isegi öeldud, et kauged külalised tõid Psychele ohvreid, kummardasid teda ja pöördusid palves tema poole. Sellised teod ainult kinnitavad neiu jumalikustamist ning muudavad loogilisemaks müüdi lõpplahenduse, mil Psychest saab surematu.
Psyche oli sarnane jumalanna Aphroditega, kuid samuti võib Psyche perekonna ning Aphrodite vahel mõningaid seoseid näha. Aphroditega olid väga lähedalt seotud kolm graatsiat, kes olid tema saatjaks ning neid võib võrrelda Psyche ja tema õdedega. Nii graatsiad kui ka õed olid silmipimestavalt ilusad. Lisaks olid Psyche õed jumalanna sarnase omakasupüüdliku ja veidi egoistliku loomuga ning ootasid, et neid ehete ning kullasäraga üle puistatakse.
Erose ja Psyche loo tegevuse ajendiks on jumalanna Aphrodite kadedus ja alandatus. Siinkohal võib tuua väga häid paralleele näiteks Hippolytose ja Artemise looga . Selles müüdis räägitakse, kuidas Aphrodite tunneb ennast solvatuna, sest Hippolytosel on nõnda sügav austus Artemise vastu, kuid ilujumalannast kõnnib peatumata mööda. Neid kahte müüti võrreldes võib öelda, et mitmetes lugudes kajastub Aphrodite ebakindlus ning kiirelt tekkiv kadedus. Nendele kahele loole lisaks on veel mütoloogiaversioon, et kuna Aphrodite kadestas kolme gorgo ilu, needis ta nad ära, nii et nad said juuste asemele maod ning pilgu, mis kivistab. Arvestades, et ta juba mitmes teises müüdis on sellist käitumismustrit kasutanud, siis ei ole ka selle loo puhul raske uskuda , et ta niimoodi tõepoolest tegi. „ Iliases “ kujutatakse jumalannat malbe ja jõuetu olendina, keda surelikel polnud tarvis karta . Hilisemates poeemides on ta aga reetlik ja õel ning kuritarvitab oma mõju inimeste üle. „Eros ja Psyche“ on hea näide Aphrodite õelast ja kuritarvitavast küljest.
Eduard Petiška on enda müüditõlgenduses kirjutanud, et „Jumalanna Aphrodite hüljatud templites kudusid ämblikud võrke, ohvrialtaritel oli tuhk ammugi ära jahtunud ja mitte keegi ei toonud uusi ohvreid.“ Sellest võib järeldada, et Aphrodite austajad tavatsesid talle ohverdada. Kuid me ei saa kindlad olla, millist liiki ohvreid jumalannale toodi. Arvestades, et „ohvrialtarite tuhk oli jahtunud“, võib järeldada, et Aphrodite pühapaigad asusid mägede otsas, sest arheoloogilistel väljakaevamistel pole mäetipupühamutest ohvriloomade konte leitud, kuid selle-eest on avastatud tuleasemed, mis on olnud osa seal korraldatavatest riitustest. Teistes pühades paikades (nt koobastes või saludes) on aga tuvastatud vereohvri jälgi ning leitud ohvriloomade luid.
Vihjeid sellele, et Aphroditet austati mäetipupühamus, võib samast müüdist leida veel. Näiteks kui kuningas läks püütialt ( viide Apollonile, kes oli ennustamise jumal) küsima, mida ta peaks Psychega tegema, ütles too Eduard Petiška versioonis, et „Vii ta lossi taga asuva kalju tipule. Seal tuleb peigmees talle järele.“ ning Edith Hamiltoni versioonis „Psyche peab tõmbama selga leinarüü, tõusma kalju tippu ja jääma üksi sinna, seal ilmub temale määratud abikaasa.“ Kuna tema peigmeheks on ei keegi muu, kui armastusjumala enda poeg, siis sobib kaljutipp ideaalselt nende kohtumispaigaks, sest just seda võib pidada kohaks, kus austus nii Aphrodite kui ka Erose vastu on kõige paremini väljendatud.
Sama seisukoha kinnituseks on ka lause „Ta läks koos teenijatega mägedesse, kus jumalannal oli pilvede peal loss.“ Seega võib järeldada, et mägede tipus asetsevates pühamutes tundsid inimesed ennast jumalannale kõige lähemal asetsevat. Samuti on kindlaks tehtud, et tavaliselt oli pühapaigaks lossile kõige lähedal asuvam mäetipp.
Kuid müüdis ei piirdu kirjeldused vaid mäetipupühamutega. On teada, et Vana-Kreekas olid ka salud väga olulised pühapaigad. Eduard Petiška kirjeldab Psyche uue kodu juurde jõudmist: „Tema ees mühas vaikselt metsasalu ja puude varjus helkis kristalne allikas. Allika lähedal oli suurepärane loss, seinad vermitud hõbedast, kadus kullast ja elevandiluust .“ Neis kahes lauses kajastub veel mitmeid jumalikke sümboleid, sest näiteks on teada, et lossid olid vanemal ajal jumalate austamise kohad ning metallide kasutamise oskused olid enne Prometheust vaid jumalate eelised.
Mäetipupühamutest on leitud ka õlilampide säilmeid ning sellest on järeldatud, et seal on toimunud rituaale, mida eelistatavalt teostatakse pimedal ajal. Psyche valmistab ennast päeval ette selleks, et õhtul oma abikaasa nägu näha ning seejärel ta tappa. Selleks varub ta endale lambi ja noa. Seesama lamp võib sümboliseerida pimeduses teostatavat rituaali, mis püüdleb mingisuguse selguse ja teadmise poole. Samamoodi võib Erose õlale kukkunud põletav õlitilk sümboliseerida tulega seotud ohverdust, mida tavaliselt arvatavasti Aphroditele, ja ilmselt ka Erosele, pühamutes toodi.
Nagu Carl Kerenyi oma raamatus „The Gods of the Greeks“ mainib, siis pimedus on ühtlasi seotud ka maailma loomisega. Kõigepealt oli Kaos ning seejärel Nyx ehk Öö. Müüdis ilmub Eros Psyche juurde ainult pimedas , millest võib järeldada, et ta tunneb ennast ürgsete algete juures mugavamalt ja turvalisemalt.
Kui nüüd pöörata veidi rohkem tähelepanu sellele, et Psyche üldse niimoodi tegutses, siis tuleks meenutada sõnu, mille vennad Stephanidesed „ Iidsete aegade lugudesse“ on kirjutanud: „Juba hirmsa Kronose aegadest peale kehtis seadus, et iga inimene, kes jumalat vaatas , ilma et jumal seda ise oleks soovinud, pidi kindlasti surema.“ Psychet nii kuri saatus ei tabanud, kuid sama reegli järgi käitudes tappis Artemis Aktaioni ning Erosel oleks olnud sama suur õigus Psychega niisamuti ümber käia. Nende lugu leidis üleüldsegi väga õnneliku lõpu, arvestades, et nad siiski kokku jäid. Kõikidel mütoloogilistel tegelastel nii palju õnne polnud.
Psyche ärasaatmistki võib võrrelda mõne jumaliku rituaalina. Kui isa talle matusepeo korraldas, mängisid seal pillimehed ning rahvas saatis neiu rongkäiguga kaljule. Jumalatelegi korraldatud pidustustelt ei puudunud kunagi muusika , suursugusus ja rongkäigud. Ilmselt tuleks arvestada ka fakti, et sellele viidatakse kui matusepeole, aga ometi ei arva keegi, et Psyche suremas on. Müütilistes kontekstides võivad surm ja matused sageli sümboliseerida mingit üleminekut, suuremat muutust või oma praeguse mina lõppu. Keegi ei tea, mida tema edasiselt elult oodata, ka Psyche ise mitte. Seega on nad valmis kõige hullemaks.
Vennad Stephanidesed kirjutavad „Iidsete aegade lugudes“, et miski ei vihastanud Aphroditet rohkem kui murtud lubadus . Seega võib tema karmist käitumisest Psychega järeldada, et teda ärritab Erose murtud lubadus panna Psyche armuma maailma kõige vastikumasse olevusse. Aphrodite jagab printsessile järjest ülesandeid, millest üks on raskem kui teine. Psychele tulevad nende täitmisel appi erinevad loomad, taimed ja esemed, mis arvatavasti sümboliseerivad mingeid kõrgemaid jõudusid. Eriti kotkas, kes aitas neiut tema kolmanda ülesandega, sest linnud on kas jumaluse kehastus või sümboliseerivad nad jumalikku kohalolu. Eriti seda Aphrodite puhul, kelle üheks sümboliks on linnud. Enamasti küll tuvid, kuid laiemalt mütoloogiasse süvenedes, erinevad linnud. Printsess saab kõikide ülesannetega hakkama, kuid kui hoolikamalt jälgida, siis on igas proovilepanekus midagi, mis seob selle ilujumalanna või mõne rituaaliga.
Ühes versioonis võtab Psyche esimese ülesande, terade eraldamise endale ise ning see võtab aset Demeteri templis . Kui ta enda ülesandega toime tuleb, ütleb Demeter talle, kust oleks kõige mõistlikum Erost otsida. Selline versioon loost kõlab ehk seetõttu loogilisena, et ta terasid just Demeteri juures sorteerib. Küllap on põllumaade kaitsjal sellest tegevusest rohkem kasu kui ilu- ja armastuse jumalannal.
Walter Burkert kirjutab enda teoses „Homo necans: the anthropology of ancient Greek sacrificial ritual and myth “, et Aphroditele on ohverdatud lambaid veidi tavalisemate kitsede ja veiste asemel. „Erose ja Psyche“ müüdis näitab jumalanna samuti välja huvi lammaste vastu. Kuigi see võib olla rohkem mõeldud Psyche karistamiseks ning murdmiseks, käsib ta siiski Psychel minna metsatukas mäletsevate lammaste kullasäralise villas järgi. Kuna jumalad ise nii kui nii kunagi ohvrilooma liha ei söönud, siis sobis villasalk ideaalselt ohvriks.
Aphroditet on otsesemalt või kaudsemalt seostatud ka mere ja allikatega . Üks tema jagatud ülesannetest nõuab, et Psyche tooks talle vett ligipääsetamatust mustast allikast. Järgmine ülesanne, mille Aphrodite Psychele andis, omab küllaltki suurt mütoloogilist tähtsust. Selleks on käik allilma. Müüdis on väga detailselt kirjeldatud, mida peab surelik tegema, et pääseda allilma ning see on suur osa nende hauataguse elu arusaamast. Saades allilmast karbi, mille sisse tal ei soovitatud vaadata, võib leida paralleele Hephaistose valmistatud naise Pandoraga, sest temalgi oli raskusi uudishimule vastu astumisega, kui olukord puudutas laeka mitteavamist. Mõlemal juhul olid tagajärjed negatiivsed, kuid alati mitte pöördumatud. Psyche karbist saadud tagajärjed kõrvaldas Eros ning Pandora laeka õuduste leevendamiseks jäi alles veel lootus.
Esmalugemisel võib tunduda, et „Eros ja Psyche“ on kõige tavalisem tänapäeva muinasjutt , kuid kui veidike teksti süveneda, siis võib sealt leida väga palju vihjeid Vana-Kreeka kultuurile ja religioonile ning käitumiskommetele. Põhiliselt siiski kreeklaste nägemusele jumalatest, eesotsas Aphrodite ja Erosega, ning nende suhetest surelikega. Teades nii mõningategi tegelaste ning sümbolite tagamaid, võib taolisest lühikesest jutust väga palju välja lugeda.
Kreeka religioon ja mütoloogia
10.05.2011