Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Erinevat tõugu lammaste liha kvaliteet". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rasv, tõu, sööt, lambaliha, tõug, tall, lambad, vill, lammaste, lihakeha, loomakasvatus, rümp, rümba, toorkiud, tapasaagis, sööta, profiilid, tõud, faktorit, söödad, lambakasvataja, tallede, käsiraamat, rasvkoe, koduloomade, füsioloogia, lambakasvatus, talleliha, lambaid, valgepealine, jahimehe, arengufaas, neutraal, rinnaõõnes, lihalambadLambakasvatus Eestis Arvukus, saaduste tootmine Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1). Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu
LAMBAKASVATUS Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1
Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4
LOOMAKASVATUS Lambakasvatus Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast.
Lammas (tõud) Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm
mass Väga suur XL Suurem kui 73 7, 3kg Suur L 63-73 6,4kg Keskmine M 53-63 5,4 kg Väike S Alla 53 4,5 kg · Muna morfoloogiline koostis koor 10% · Keemiline koostis valk 12,5 % rasv 10, 5% Lähteandmed: munevus 85% munade massi kategooriad 50% M, 50% L Arvutuskäik: aastas mune: 365 * 0,85= 310 muna M: 310/2 = 155 L=155m M munade mass: 155* 58 L munade mass: 155 * 63 Kokku koorega munamasse: 19,53 kg kooreta munamassi: 19, 53 19, 53/10= 17, 58 kg valku: 17,58* 0,125= 2,2 kg rasva: 17,58 * 0,105= 1,8kg 5. Kanamunade massikategooriad ja erinevate linnuliikide munade mass. Munamass 100 muna minimum
1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind
probleemne võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus. Eesti tumedapealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel srapseriga. Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 ?m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvad ega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodangug a kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu
LOOMAKASVATUS Lambakasvatus 1) Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad). Aasta Lammaste arv (tuh) 1992 123,1 2000 29 2010 78,6 Viimastel aastatel on probleemiks tõusnud lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Aastal 2010 moodustasid sellised karjad 59% lammaste üldarvust. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres, kus OÜ Kopra Karjamõisa kuuluvas mahefarmis peetakse 2300-2400 põhikarja utte. 2010 Lammaste arv kokku 87140 Karjas 1-2 lammast 0,3% Karjas 3-9 lammast 3,2% Karjas 10-19 lammast 7,3%
Nina nokkimine; Pea või teiste kehaosade kratsimine; Toidu maitsmine selleks mittesobivate vahenditega; köhimine ja aevastamine otse tootele; Käte pesemata jätmine pärast köhimist või nuuskamist; Käte pesemine inventari pesemiseks ettenähtud valamut või vahendeid kasutades; Söömine tootmisruumides. 3. Tapaloomade vedu tapamajja. Hea transpordi- ja tapaeelse pidamise tingimused tagavad, et : · Väheneb verevalumite hulk ja lihakeha korrastamisel väljalõigatavate lohatükkide kogus, · Paraneb liha kvaliteet · Väheneb tööjõuvajadus loomade ajamisel · On tagatud tööliste ohutus · On tagatud loomade heaolu Loomade valuaisting on arenenud suhteliselt hästi. See aga kutsub esile stressi. Liha kvalit. Langust. Veo üldnõuded: · Loomad veetakse sihtkohta viivitamata, kõige lühemat teed pidi ning loomade heaolu tingimusi veo käigus kontrollitakse regulaarselt; · Veovah
kasutatakse töötlemata kujul loomasöödaks harva. Vähe on toorrasva: kartulis ja juurviljades, heinas, teraviljades, ainult kaeras ja maisiterades on rohkem 4,5...4,7%. Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades, kus ta on taimerakkude kesta põhiaineks. Mida suurem on sööda toorkiu sisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus. Toorkiude lõhustamiseks on vaja bakterite abi. Mäletsejaliste so. veiste, lammaste, kitsede vatsas on arvukalt mitmesuguseid mikroorganisme, selletõttu seedivad mäletsejalised toorkiurikkaid söötasid (hein, põhk) võrdlemisi hästi. Lihtmaoga loomad – sead, linnud, seevastu seedivad toorkiudu väga piiratult. Teatud kogus toorkiudu peab aga olema kõikide põllumajandusloomade ja ka lindude söödaratsioonis. See on vajalik normaalseks seedimiseks. Söötade toorkiusisaldus on tihedalt seotud taime eaga. Nooremates taimedes on toorkiudu
piimasaaduseid kasutatakse piiratud kogustes peamiselt sigadele ja lindudele. Söödad sisaldavad mitmesuguseid keeruka ehituse ja koostisega ühendeid, milliseid nimetatakse toitaineteks või toitefaktoriteks. Loomade normaalseks elutegevuseks on tingimata tarvis: * energiat, mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast, proteiinist, * proteiini ja selle koostises leiduvaid nn. asendamatuid aminohappeid (põllumajandusloomadel 9, lindudel 11), * rasv ja selle koostises leiduvad asendamatud rasvhapped, * neliteist vitamiini (A-, B1-, B2-, B6-, B12-vitamiin, pantoteenhape, niatsiin, koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin, D-, E-, K-vitamiin), * kakskümmend neli mineraalelementi (kaltsium, fosfor, magneesium, kaalium, naatrium, kloor, väävel, raud, tsink, mangaan, vask, koobalt, jood, seleen, molübdeen, vanaadium, nikkel, tina, alumiinium, kroom, fluor, räni, arseen, liitium), * vesi ja õhuhapnik.
piiratud kogustes peamiselt sigadele ja lindudele. Söödad sisaldavad mitmesuguseid keeruka ehituse ja koostisega ühendeid, milliseid nimetatakse toitaineteks või toitefaktoriteks. Loomade normaalseks elutegevuseks on tingimata tarvis: * energiat, mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast, proteiinist, * proteiini ja selle koostises leiduvaid nn. asendamatuid aminohappeid (põllumajandusloomadel 9, lindudel 11), * rasv ja selle koostises leiduvad asendamatud rasvhapped, * neliteist vitamiini (A, B1, B2, B6, B12vitamiin, pantoteenhape, niatsiin, koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin, D, E, Kvitamiin), * kakskümmend neli mineraalelementi (kaltsium, fosfor, magneesium, kaalium, naatrium, kloor, väävel, raud, tsink, mangaan, vask, koobalt, jood, seleen, molübdeen, vanaadium, nikkel, tina, alumiinium, kroom, fluor, räni, arseen, liitium),
ähvardava ohuga. Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu
Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme – transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu
Sellepärast on õige söötade energiat nimetada toitefaktoriks, mitte toitaineks. Loomorganismi toitumisel on energia materiaalseks kandjaks sööda orgaanilised toitained (rasv, süsivesikud, proteiin). Nende lõhustumisel organismis energia vabaneb. Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest (tärklis, kiudained, suhkrud), kuna neid leidub söötades koguselt kõige rohkem. Teatud koguse ka rasvast ja proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine, leidub teda taimsetes söötades vähe (mitte üle 5% kuivainest) ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust. Toitainete lõhustamisel ja oksüdatsioonil loomakehas vabanenud energia leiab organismi poolt kasutamist peamiselt peamiselt soojusenergiana, teatud kogus muutub mehhaaniliseks ja väga väike osa elektri- ja kiirgusenergiaks. Energia mõõtühikuid on mitmeid (dzaul, kalor, kilovatt-tund jt
Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika. 2. Aretusõpetuse areng XX sajandil W
protsessideks. Osaliselt lagundatud ained jäävad seedimata ja imendumata ning väljuvad organismist rooja, uriini või higiga. Metabolism on ainete lagundamise ja sünteesimise protsess. Toitumiseks nimetatakse toitainete ettevalmistamist ning saamist söötadest, kui neid süüakse. Süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium ja fosfor moodustavad taime- ja loomaorganismist põhiosa (98,5%). Keemilise koostise andmed näitavad, palju toitaineid sööt sisaldab. Nende andmete põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle. Kõige enam vajab organism hapniku kõrval vett. Vee roll on osaleda lahustaja ning transpordivahendina organismis. Lisas lihtsustab see veel loomal ka sööda mälumist. Kui organismis on rasv või pool valkude kogusest lammutatud, jääb organism ellu. Kui organism kaotab 1/10 oma veekogusest, tähendab see organismi surma. Loomorganismi veesisaldus veise kehas on
Antony van Leeuwenhoek (1632...1723)- Avastas aastatel 1671...1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed, sealhulgas spermid. Ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega algas eesti punase tõu aretus. Itaallasel Lazzarro Spallanzanil õnnestus esmakordselt 1780 KS teel tiinestada emane koer ja sündisid elusad kutsikad. 2. aretusõpetuse areng XX sajandil 1997 Roslini teadlased teatavad lammas Dolly sünnist, kes on esimene täiskasvanud keharakust kloonitud imetaja Sperma sügavkülmutuse tehnoloogilise lahenduse pakkusid 1964 Trento maailmakongressil jaapanlased Nakase ja Nishikava graanulimeetodi ja prantslased Robert Cassau juhtimisel kõrremeetodi
piima keemilist koostist ja toiteväärtust. Piimatoodangut mõjutavad tegurid: 1) väliskeskkonna tegurid; 2) laktatsioonijärk. Piimajõudluse andmed on vajalikud: 1) tõuaretustöö korraldamiseks; 2) loomade tervise (eriti udara ja jalgade tervise) ja söötmise hindamiseks; 3) piimatootmise tasuvusest ülevaate saamiseks; 4) tulemuslikuks teaduslikuks uurimistööks; 5) Lihajõudlus Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. 11. Milliste näitajate kaudu hinnatakse piima ja lihajõudlust? Lehma piimajõudlust hinnatakse piimatoodangu, piima rasva ja valgusisalduse ning rasva ja valgutoodangu alusel. Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehamass: kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehamassiga loomalt saadakse harilikult rohkem liha. Tapamass: lihakeha mass koos sisemise rasvaga.
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt
.................................51 4.1. LIHASTE KASVAMINE JA RASVKOE MOODUSTUMINE. ................................................................................... 51 4.2. VEISTE REALISEERIMINE LIHAKS .......................................................................................................................... 51 4.3. LIHAJÕUDLUSE HINDAMINE..................................................................................................................................... 51 4.4. LIHAKEHA KVALITEEDI HINDAMINE .................................................................................................................... 52 4.5.LIHA KVALITEEDI ORGANOLEPTILINE MÄÄRAMINE. ..................................................................................... 53 5. VEISEKASVATUSE TEHNOLOOGIAD................................................................................53 5.1. LÜPSITEHNOLOOGIA......................................................................................
kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes. Peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest erinevate isolatsioonivormide kaudu. Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane. I etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Selle etapi lõpus saadakse suur ja omavahel sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. II etapp toimub tõu ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. Lõppeb tõu tunnustamisega ja nime andmisega, alustatakse tõuraamatu pidamist. III etapp kultuurtõu perioodil on kehaehitus väljakujunenud kõige paremal tasemel. Vajadusel täiustatakse tõu genofondi sugulastõugudega. IV etapp tõu mandumine, ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist. Tõug on saavutanud maksimaalse taseme. 5) VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn.
Võetakse kepiga. Kere sügavus (ks) selja keskosast viimase roide ogajätke kohalt vertikaaljoont mööda kõhu alaservani. Võetakse kepiga. Ümbermõõdud . Rinna ümbermõõt (rü) abaluude tagant vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse lindiga. Kämbla ümbermõõt (kü) kämblaluu kõige peenemast osast. Võetakse lindiga. Eesti holsteini ja eesti punast tõugu 1.laktatsiooni lehmade kehamõõtmed ja kehamass Kehamõõtmed Eesti holsteini tõug Eesti punane tõug Ristluu kõrgus (rk), cm 141,8 135,0 Turja kõrgus (tk), cm 134,4 127,0 Kere põikpikkus kepiga (kppk), cm 155,0 149,0 Rinna ümbermõõt (rü), cm 194,5 182,0 Laudja laius 1 (ll1), cm 50,2 46,9 Laudja laius 2 (ll2), cm 47,6 43,7 Laudja laius 3 (ll3), cm 30,2 29,1 Laudja pikkus (lp), cm 49,1 46,0 Kehamass, kg 592,6 485,0 9. SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl
saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loomade arvu vähendada Eestis veiste arv pidevalt väheneb. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat. Piimaveiste jõudluskontrollis oli 2011 seisuga 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluv koduloomade rühm mingil territooriumil. Neil on sarnane välimik ja majanduslikult kasulikud omadused.
viimased tarvad surid välja 17. Sajandil, ta oli suure kehaga, raske pea ja tugev massiivne kael, sügav rinnak, pikk kere. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis Valdav osa veiseid arengumaades, kus toimib ekstensiivne veiseliha tootmine. Arenenud maades toimib intensiivne veiseliha tootmine. Eestis on veiste arv pidevalt vähenenud. 2010 seisuga 240 tuhat veist, lihatõugu veiste arv on samas kasvanud. Piimatootmine koondunud suurtootjate majapidamisse. 4. Tõu mõiste ja kujunemine Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik ja majanduslikult kasulikud omadused. Tal peab olema kindel leviala. Tõude kujunemine 1. Etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Toimub plaanipärane ristamine ja ristandite hulgast valitakse sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma. Etapi lõpuks saadakse suur ja sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. 2
Toiduenergia põhilised allikad on rasvad ja süsivesikud. Valke hakkab organism kasutama alles rasvade ja süsivesikute defitsiidi korral. 11.Soovitatav liha tarbimisnorm meie kliimapiirkonnas. Erinevate lihaliikide tarbimine Eestis Meie kliimapiirkonnas on soovitav liha tarbimismäär keskmise inimese kohta 64 kg aastas ehk 175 g päevas. 2011. aastal tarbiti Eestis keskmiselt 73,1 kg liha ühe elaniku kohta. Kõige väiksema osakaaluga kogu Eesti lihatarbimises on aastaid olnud lambaliha. Põhjusena võib välja tuua tootmise sesoonsuse, kvaliteetse liha vähesuse, vähesed tarbimisharjumused ning suhteliselt kõrged jaehinnad. 2011. aastal kasvas sealiha tarbimine. Veise-, lamba- ja kitseliha tarbimise dünaamika ei muutunud, kuid vähem tarbiti linnuliha. Toidule kulutatakse sissetulekust 30%, seejuures lihasaadustele 26%, teraviljasaadustele 20%, piimatoodetele 15%. 12. Liha morfoloogiline koostis 1
7. Toorkiud sigade ratsioonis. 8. Emiste reproduktsioonijõudlusnäitajad : viljakus, piimakus ja piimaand, põrsaste sünni- ja võõrutusmass. Emise reproduktsioonijõudlusnäitajate ja söötmise vahelised seosed (fläsing, embrüonaalne suremus). Kuldi reproduktsioonijõudlus. 9. Sigade nuumajõudlusnäitajad : varavalmivus, söödaväärindus ja keskmine ööpäevane massi- iive. 10. Sigade lihajõudlusnäitajad. Sigade lihakeha tailihasisalduse määramise metoodika. LIHAJÕUDLUSNÄITAJAD 1970 Taanis Kontrollnuum 1931 Eestis Kuremaa Seakasvatuse katsejaam (10a) 1957 Eestis Kehtna Seakasvatuse katsejaam Metoodika 1: mõõtmine toimub 2 punktis: (elusa sea pekipaksuse mõõtmine) Viimase roide joonel, 7 cm selja keskjoonest külje suunas: - X1 seljapeki paksus 1 - X2 seljalihase läbimõõt 11. 12
millegi taastootmiseks, keha uuendamiseks. Keha vajab päevas paarkümmend grammi valku, kuid iga päev vahetub kehas pool kilo valke. Katabolism-lammutamine(osa aineid kasutatakse ära anabolismiks) Anabolism- üles ehitamine Toitefaktorid Toitefaktoriteks nimetatakse organismi toitumiseks vajalikke keemilisi elemente ja orgaanilisi ühendeid ning nendes sisalduvat energiat. Toitefaktorid on: a) Energia b) Proteiin ja selles leiduvad asendamatud aminohapped (loomadel 9, lindudel 11) c) Rasv ja selles leiduvad asendamatud rasvhapped d) 24 mineraalelementi Ca, P, Mg, K, Na, Cl, Fe, Zn, Mn, Cu, Co, I, Se, Mb, Cr, vanaadium, Ni, Sn, Al, F, As, Li. e) 15 vitamiini A, B1, B2, B6, B12- vitamiin, pantoteenhape, niatsiin, koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin, lipoonhape, D-, E- ja K-vitamiin. f) Vesi ja õhuhapnik. September-detsember 2008. a. Energia Keemiline energia(ATP), mehhaaniline energia 30%(tööenergia, mida saadakse ainevahetuse
5. Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses. a. Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid (soja, nisu) ja lisandeid mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni, punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets)
.................26 3.4.1 Linnuliha............................................................................................................26 3.4.2 Sealiha...............................................................................................................27 3.5 Veiseliha...................................................................................................................29 2 3.5.1 Lambaliha..........................................................................................................29 3.6 Pakendid ja pakenditete märgistamine.....................................................................30 3.6.1 Näited pakendi võimalikest märgistustest.........................................................31 4 HAKKLIHA JA TÜKILIHAST TOOTED.....................................................................34 4.1 Hakkliha..........................................
kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias. 2. Veisekasvatuse areng maailmas (alljärgnevad on 2012 loengu andmed) Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias. · Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda. · Ainult lammaste arv on sarnane. · Loomade arv · Esmane toodang · Lõpptoodang · Piima kogutoodang maailmas aastal 2010 oli 83,2 %. · Euroopas 34,5% kogu maailma veisepiima toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima. · Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %. · Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha. (vanad andmed) Maailmas on üle miljardi veise
lihaveisetõud. Bos primigenius ürgveis ehk Tarvas Vietnami poiss vesipühvliga ratsutamas Tiibeti jakid ratsa-, töö-, villa-, liha- ja piimaloomad Bantengid Birmas riisipõldu harimas ja rohumaal India seebulaadsed veised Aafrikas Beefalo lihaveise pulli poolt paariataud piisonilehm risandvasikaga Täiskasvanud ameerika piisoni ja koduveise ristand beefalo VEISTE TÕUDJA TÕURÜHMAD Tähtsamad lihatõud: Herefordi tõug ... - aretatud Inglismaal, hea kohanemisvõimega ja maitsva lihaga tõug, levinud kogu maailmas. Herefordi tõug on punaka-pruunika värvusega. Pea, kael, rind, kõhualune, jalad ja saba on valged. Pruuni ja valge ülemineku piir on tugevasti liigendatud. Liha on marmorjase mustriga (rasvarakkude kogumid paiknevad hajutatult lihastes lihaskimpude vahel - kõrge kulinaarse väärtusega). Aberdiini-anguse tõug ... - aretatud Sotimaal
annaabi.ee 
