Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053 11. teema: hellenismiaja filosoofia; epikuurlaste koolkond. Hellenismiaja filosoofia probleemsituatsioon. Vt. 10. teema. Koolkond sai oma nime koolirajaja Epikurose (u. 341 – 271 e. Kr.) järgi, kes aastal 306 e. Kr. tõi oma filosoofiakooli Ateenasse. Epikurose järgijate ja õpilaste kooskäimise kohaks sai tema maavaldus Ateena lähedal, mille järgi kooli kutsuti hiljem ka “Epikurose aiaks”. Epikurose enda terviklikke teoseid ei ole säilinud. Küll leidub Diogenes Laertiose (III sajand p. Kr.) raamatus Kuulsate filosoofide
Ateenasse, kus seda hakati nimetama aiaks ning Epikurose õpetust "aiafilosoofiaks". Stoitsismi rajas Zenon Kitionist kolmanda sajandi eKr esimesel poolel. Alates umbes aastast 301. eKr õpetas Zenon oma filosoofiat Ateenas. Zenoni ideed olid edasi arendatud küünikute omadest. Hilisemad rooma stoikud keskendusid rohkem arvama, et elu tuleb elada harmoonias universumiga, ning et inimesel ei ole oma elu üle kontrolli. Kaldun isiklikult rohkem Epikuurlaste poole. Kui elus ei oleks rõõme, ning kõik oleks ettemääratud, siis poleks inimeste olemasolul mitte mingit mõtet. Ei tohiks unarusse jätta oma kohustusi, kuna kui keskenduda ainult rõõmudele ja kohustusi eirata, saavad ühel hetkel rõõmud lihtsalt otsa, ent elus on rõõmud tähtsad, kuna ilma nendeta on elu trööstitu ja kurb. Samas stoikude väide, et kõik on ettemääratud, ning inimene ei saa saatuse vastu, meeldib mulle samuti. Mulle meeldib mõelda, et palju
jumala poolt. Jumal inimest ei petaks, ta ei teeks nii, et maailma tegelikult olemas polekski, seega on maailm olemas. Ratsionalismi põhiväited: *Mõningad teadmised on sünnipärased, et mõistus võib neid avastada vaid iseendas. Neid nimetatakse printsiipideks. *Kõik ülejäänud teadmised, mis on väärt teadmiseks nimetamist, tulenevad nendest printsiipidest. *Ideaalteaduseks matemaatika Baruch Spinoza, Gottfried Leibniz Pilet 8 1. Epikuurlaste filosoofia Sama algusega nagu stoikud, 323 eKr sureb Aleksander Suur, tekib kaos. Kuidas saad rahu rahutul ajal? Epikuros 341-270 eKr Peaks püüdlema selle poole, et oleks võimalikult palju naudingut ja võimalikult vähe valu. Selleks peaks kõrvaldama need hirmud, mis inimest kõige rohkem hirmutavad ehk: *Hirm jumalate ees -> Kas Jumal tahab ära hoida kurja, kuid ei suuda? Siis on ta võimetu. Või suudab, kuid ei soovi? Siis on ta pahatahtlik? Või suudab ja soovib?
· Tema koostatud lüüriliste luuletuste hulgas võime leida lüürilisi tunneteavaldusi, mõtisklusi, pilklikke luuletusi ning ka teravaid kallaletunge üksikutele isikutele. · Vergiliuse noorepõlve luuletused avaldati alles peale tema surma kogus nimega Catalepton (,,Pisiasjad"), arvatavasti osad luuletused sellest kogust ei kuulu üldse temale. Ideeliste suunade jätk · Teisalt avaldas Vergiliusele tugevat mõju tollal populaarne olnud epikuurlaste koolkond. · Epikuurlaste koolkond andiski Vergiliusele tõuke loobuda retoorikast. Ideeliste suundade jätk · Mõjuavaldus oli tõepoolest suur, sest Vergilius oleks valmis olnud ka luulest loobuma, et ,,vabastada elu kõigist teda koormavaist muredest". · Epikuurliku õpetuse järgimine jättis Vergiliuse edaspidisele loominugle sügava jälje. Bucolica · Vergiliuse esimeseks tähtsamaks teoseks tuleks pidada
Meie meeled on väga mõjutatavad jne. Aristotelese mõtted meeldisid mulle küll rohkem, kui Platoni omad, kuid mõtteviis, et kõik kulmineerub siiski jumalal ning tema tähtsusel, pole ikkagi see, mida ma näeks end õppimas. Küünikute koolkond oli samuti koolkond, mis pakkus mulle huvi. Küünikute näol on tegemist väga haritud inimestega, kuid nende elukombed on liiga barbaarsed. Ma tõesti ei kujutaks end ette elamas tünnis või onaneerimas tänaval. Epikuurlaste koolkond meeldiks mulle samuti, kuna ma ise olen samuti väga rõõmsameelne ning viimasel ajal olen jõudnud järeldusele, et ka minu elu eesmärgiks on nauding. Epikurose loodud mõtteviis on mulle igati sobiv. Samuti meeldib mulle mõte, et inimene koosneb aatomitest ning hing ei saa niisama eksisteerida ehk surmajärgset elu pole olemas, mis tähendab, et ma võin teha täpselt nii palju pattu, kui ma tahan ilma, et peaks mõtlema kannatustele põrgus.
Filosoofiliste ettekannete ja arutluste kõrval harrastati sääl pigem lõbusat seltskondlikku ajaviidet. Filosoofiakooli aga hakati nimetama Epikurose aiaks, selle väravakirjaks oli lause ,,Rändaja, siin on sul hea: siin ülimaks hüveks on nauding", ning Epikurose järgijaid kutsuti epikuurlasteks, kusjuures koolis toimuvast õppetööst ja seltskondlikest lõbustustest võisid osa võtta ka naised. Säilinud on suur hulk sellest koolist pärinevaid anekdoote, mis pilavad väljaspool epikuurlaste ringkondi tegutsevaid Ateena filosoofe, õpetajaid ja teisi avaliku elu tegelasi see annab alust arvata, et vestluste temaatika ei piirdunud ainult filosoofiliste probleemidega, vaid see segunes tavalise keelepeksuga. Kokku seisis Epikuros oma kooli eesotsas 36 aastat kuni oma surmani, õpilaspere oli arvukas ning Epikurost austati ka väljaspool kooli. Epikuros arendas tegeliku õppetöö kõrval ka laialdast kirjanduslikku tegevust: mitte asjata ei
Ükski ini pole läbinisti halb. Samuti pole täiuslikku ini. Stoikud väidavad, et ini on ühiskondlik olend. Sõpruse kõrgeim vorm on filosoofide vaheline sõprus. Stoikud hindavad kõrgelt ka abielu. Abikaasad peavad olema üksteisele vaimseks toeks. Nad kasutasid ka Platoni 4 kardinaal voorust. (takus, vaprus, mõõdukus, õiglus). Epikuurlased sai oma nime Epikuurose järgi, kes oli Kreeka õpetlane. Epikuuros andis oma koolis õpetust ka naistele. Talle oli tähtis kokkuhoidlikkus. Epikuurlaste eetika õp ühiskohas on juhtkohal indiviid. Seetõttu tuleb tegeleda indiviidi probleemidega. Ini puhul on väga olulised tunded. Paljud teod, mis ini korda saadab on tunnete ajel. Kui ini on haaratud tunnetest nagu lõbu, nauding rõõm paneb ta toime häid tegusid. Kui in valdab viha, kurjus siis paneb ta toime halbu tegusid. Kogu eetika eesmärk on õpetada ini õnnelik olema. Ini peab saavutama meelerahu, mis tekib vaimsest tegevusest. Mida enam on teadmisi maailma kohta, seda
Verres oli Rooma asehaldur. Propreetorina Sitsiilias rõhus ta elanikke ja omandas nendele kuuluvaid kunstiväärtusi. Cicero kaebas Gaius Verrese kohtusse ja kirjutas seitse süüdistuskõnet, millistest ühe kandis ise kohtus ette. Verres mõistis, et tal ei ole lootust süüdimõistmisest pääseda, ning tasus 40 miljonit sestertsi kahjutasu ja läks pagendusse. Cicero kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Cicero filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta ühtegi. Tema filosoofilised tööd on üles ehitatud Aristotelese dialoogide näidetele toetuvalt. Selline lai käsitlus näitab Cicero ekletismi. Suur on mõju Kreeka filosoofidelt, keda Cicero palju on tõlkinud ja kelle kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad tänapäevalgi teavet hellenistlikest suundumustest.
säilinud 58 kõnet, traktaate retoorika ja filosoofia alalt ning hulgaliselt kirju. Cicero kui kõnemehe tegevus põhines printsiipidel, mida ta käsitleb oma traktaadis "De oratore" (Kõnemehest). Teosed "Brutus" ja "Oratore" (Kõnemees) käsitlevad kõnekunsti ajalugu, kõnemeisterlikkust ja stiili. Filosoofilistes teostes "De natura deorum" (jumalate olemusest), "De finibus boborum et malorum" (Hüvede ja pahede piiridest) jt on Cicero elektik. Tema filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta aga ühtegi. Peale eri stiilide rakendas Cicero oma kõnedes toonimuutusi, kasutas vaheldumisi paatost ja nalja, kirglikku ja eraooletut väljendusviisi. Võib öelda, et Cicero on saanud kõnekunsti sümbloiks. Kuldse ajajärgu lüürika Kuldsel ajajärgul lõi Roomas õitsele omapärane armastusluule liik - eleegia ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt
Tõelised hüved on voorused: vaprus, mõõdukus, tarkus ja õiglus. Kurjus on pahed: argus, arutus, rumalus ja ebaõiglus. Sellesse, mis inimese tahtest ei sõltu (elu ja surm, tervis ja haigus, nauding ja kannatus, ilu ja inetus, jõud ja jõuetus, rikkus ja vaesus, kuulsus ja kuulsusetus) tuleb suhtuda neutraalselt, ükskõikselt, stoilise rahuga (külmavereliselt). Epikuros (341270 eKr) liigendas filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste arvates oli inimene tekkinud õnneliku juhuse läbi ja seisab koos juhuslike aatomite kompleksist. Kõige tähtsamaks pidas Epikuuros tuld ja tuult meenutavaid aatomeid, mis pidid andma inimesele vabaduse valikute tegemiseks. Tema arvates laguneb inimene pärast surma jälle aatomiteks, mis hajuvad igale poole seosetult laiali. Selline teadmine pidi mõjuma kõigile õnnistavalt ja andma võimaluse segamatult nautida
hulgaliselt kirju. Cicero kui kõnemehe tegevus põhines printsiipidel, mida ta käsitleb oma traktaadis "De oratore" (Kõnemehest). Teosed "Brutus" ja "Oratore" (Kõnemees) käsitlevad kõnekunsti ajalugu, kõnemeisterlikkust ja stiili. Filosoofilistes teostes "De natura deorum" (jumalate olemusest), "De finibus boborum et malorum" (Hüvede ja pahede piiridest) jt on Cicero elektik. Tema filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta aga ühtegi. Peale eri stiilide rakendas Cicero oma kõnedes toonimuutusi, kasutas vaheldumisi paatost ja nalja, kirglikku ja eraooletut väljendusviisi. Võib öelda, et Cicero on saanud kõnekunsti sümbloiks. Kuldse ajajärg lüürika Kuldsel ajajärgul lõi Roomas õitsele omapärane armastusluule liik - eleegia ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt. Just armastuses näeb
KORDAMISKÜSIMUSED Vana-Kreeka kohta Vana-Kreeka geograafiline asend ja olud, sündmuste kronoloogia, Kreeta-Mükeene kultuur ja kangelaseepika (õ lk 85-95) 1.Kirjelda geograafilist asendit ja selle mõju Kreeka tsivilisatsioonile. Õ lk 85 2.Loetle ajalooetapid (märgi ka kestvus) koos oluliste tunnustega ja sündmustega. Õ lk 86-89 3.Millisteks perioodideks jagatakse Egeuse kultuur? Dateeri need. 4.Võrdle Minose (Kreeta saarel) ja Mükeene kultuuri (mandril).Õ lk 90-93 Millest nimetus? Päritolu? Kiri? Losside plaan ja funktsioon? Milline oli kunsti eripära? (maalid, skulptuur vms) 5.Mis ajast sai alguse kangelaseepika? Õ lk 94-95 Nimeta eeposed (kirjelda lühidalt sisu) ja nende arvatav autor. Kes on H. Schliemann ja millega ta läks ajalukku? Arhailise ja klassikalise Kreeka ühiskond ja eluolu (õ lk 96-101) 1.Millal, miks ja kus tekkisid kolooniad? 2.Mis kujundas kreeklaste ühtekuuluvustunnet? 3.Milline oli Kreeka ühiskonna str...
Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore" ("Kõnemehest", 55 eKr), milles autor loob haritud kõnemehe ideaalkuju; "Brutus" (46 eKr), mis käsitleb Rooma kõnekunsti ajalugu; "Orator" ("Kõnemees", 46 eKr), milles Cicero arutleb parima kõnestiili üle, õigustades seejuures iseenda valikuid. Filosoofilised teosed Cicero kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Cicero filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, s toikute ja Platoni Akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta ühtegi. Filosoofilised teosed Selline lai käsitlus näitab Cicero eklektitsismi. Suur oli mõju Kreeka filosoofidelt, kelle teoseid Cicero tõlkis ja kelle kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad tänapäevalgi teavet suundumustest hellenismiaja filosoofias. Filosoofilised teosed
suri. Autori palvele vastupidiselt teos avaldati. Koosneb 12 laulust. Võrreldes Homerosega on tema stiil lüürilis-dramaatiline. Üsna pea tema surma hakati teda klassikuks pidama; tema teostest õpiti keelt ja stiili; samuti hilisematele rooma autoritele eeskujuks. Vergiliuse noorepõlve luuletused avaldati peale tema surma kogus ,,Catalepton" (,,Pisiasjad"), väga võimalik, et osad luuletused sealt ei kuulugi temale. Sügavalt mõju avaldama tollal kuulus epikuurlaste koolkond (epikuursul filosoofia suund, mis väidab, et elu eesmärgiks on naudingu saavutamine ning piina minimiseerimise, seda läbi enesekontrolli ning liialduste vältimise. (vrd: hedonism) 7) Quintus Horatius Flaccus (65 eKr 8 eKr) Vana-Rooma tähtsaim lüüriline luuletaja. Põlvnes rooma ühiskonna alamkihist. Suure osa värssidest pühendas tolle aja kommete ja eluviiside kirjaldamisele. Vergiliuse sõber. Põhilised looduslaulud, kuid ka armastulaule ja satiire
Tema kunstiväärtuslikud kõned olid lisaks otsesele kasutamisele kohtupraktikas ja poliitikas mõeldud avaldamiseks kirjandusteosena, siis töötas ta need enne avaldamist ümber. Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore", milles autor lõi haritud kõnemehe ideaalkuju, "Brutus", mis käsitleb kõnekunsti ajalugu ja "Orator", milles Cicero arutles parima kõnestiili üle. Ta kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Cicero filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta ühtegi. Tema filosoofilised tööd on üles ehitatud Aristotelese dialoogide näidetele toetuvalt. Selline lai käsitlus näitab Cicero ekletismi. Suur on mõju Kreeka filosoofidelt, keda Cicero palju on tõlkinud ja kelle kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad teavet hellenistlikest suundumustest tänapäeval.
ja Buddha usuõpetus. Viimane tunnistas vabasurma ja pidas seda mõnikord koguni tarvilikuks. Budausulistele tähendas vabasurm ainult eluvormi muutumist, sest hing sünnib uuesti koos uue ilme ja vormiga. Jaapanis, Indias ja Hiinas oli vabasurm suures lugupidamises ja peeti isegi kiiduväärt teoks, seda enam, et suur Buddha näljaajal ise oma elu lõpetas. Selleks, et teised inimesed tema enda lihast toituda võiksid. 2.2. Suitsiidid antiikajal Epikuurlaste (epikuurlane- epikureismi pooldaja, elunautleja, inimene kes hindab üle kõige isiklikku mõnu ja meelelisi naudinguid; epikureism – õnn seisneb ärevusest hoidumises ja rahumeelses naudingus.) ja stoikude ( stoiku- stoitsismi pooldaja, inimene kes kindlalt ja mehiselt talub õnnetusi; stoitsism – mõistuspärast eluviisi ja enesevalitsemist rõhutav valgustuslik suund antiikfilosoofias.) arvates tasus elust kinni hoida ainult sellisel juhul, kui
Autori palvele vastupidiselt teos avaldati. Koosneb 12 laulust. Võrreldes Homerosega on tema stiil lüürilis-dramaatiline. Üsna pea tema surma hakati teda klassikuks pidama; tema teostest õpiti keelt ja stiili; samuti hilisematele rooma autoritele eeskujuks. Vergiliuse noorepõlve luuletused avaldati peale tema surma kogus ,,Catalepton" (,,Pisiasjad"), väga võimalik, et osad luuletused sealt ei kuulugi temale. Sügavalt mõju avaldama tollal kuulus epikuurlaste koolkond (epikuursul filosoofia suund, mis väidab, et elu eesmärgiks on naudingu saavutamine ning piina minimiseerimise, seda läbi enesekontrolli ning liialduste vältimise. (vrd: hedonism) 7) Quintus Horatius Flaccus (65 eKr 8 eKr) Vana-Rooma tähtsaim lüüriline luuletaja. Põlvnes rooma ühiskonna alamkihist. Suure osa värssidest pühendas tolle aja kommete ja eluviiside kirjaldamisele. Vergiliuse sõber. Põhilised looduslaulud, kuid ka armastulaule ja satiire
Stoikute vastus: -voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus-õiged arusaamad sellest,mis on hüved -tõeline hüve on see, mis on seesmiselt,loomu poolest hea: #tervis,nauding,ilu,tugevus,rikus,kuulsus ja kõrge sünnipära-väärtus sõltub kasutamisest #voorused(õiglus,mõõdukus,julgus) on seesmiselt head -Õnn tähendab kindlust hõve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel -Järeldus:õnn ja voorus on kattuvad mõisted Epikuurlaste vastus (kreeka filosoof Epikuros järgi) *Probleem:kas rattale tõmmatud vooruslik inimene on õnnelik? *Epikuurlased:ainus tõeline hüve on nauding (vastand-valu) *Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne- ataraxia(hingerahu),mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises *Selline seisund saavutatakase vaid vooruse läbi: -häid sõpru -ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi *Kas poliitik saab olla õnnelik? Vahekokkuvõte:
Teine probleem: kui me ei saa väita asjade kohta, mis nad päriselt on, siis kuidas neisse suhtuda. Skeptikute arvates võib tõde, kui niisugune, olla osaliselt kõigis - aga ka mitte milleski ja skeptikute arvates ei ole vaja tõde ka otsida. Kolmas teema on otse eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või midagi kindlat teada, siis kuidas otsustada, mis on tõeliselt hea ja mis mitte. Skeptikute tee hingerahuni erineb nõndaks kardinaalselt epikuurlaste omast, kes pidasid arukaks ja tulemuslikuks teeks hingerahuni teadmiste omandamist maailma kohta. Skeptikud on eetilises plaanis järjekindlalt relativistlikud (Tartu Ülikooli Eesti Kirjandusmuuseum, 2013) Akadeemiline skepsise esimene kuulsam skeptik oli Aiooliast pärinev Arkesilaos, kes toetab Pyrrhoni ja järglaste skeptitsismi ja kahtleb radikaalsena ka kahtlemise õigsuses. Kuulsaim selle perioodi skeptik oli Karneades Küreenest. Tema kuulsaim järeldus on: igasugune tõene
küll juba varem erandiks) asendus individualistlikuga. Põhimõtteks sai, et inimene peab vabanema kõigest välisest, sest see on ebakindel ega sõltu temast, ja saavutama sisemise rahu. Samal ajal arenesid hoogsalt üksikteadused, eriti Aleksandrias, kus filosoofia edusammud olid tühised. Ateena jäi veel kauaks tähtsaks filosoofia keskusena, see oli viimane märk tema möödunud hiilgusest. Aristotelese järgseist koolkondadest on mainimisväärne eelkõige epikuurlaste koolkond. Epikuros, klassikajärgse filosoofia suurim materialist, jätkas Demokritose ja kürenaikute suunda. Tema tunnetusteooria on sensualistlik, natuurfilosoofia atomistlik. Atomistlikus õpetuses tegi ta olulise muudatuse: väitis, et vabal langemisel tühjas ruumis kalduvad aatomid sirgjoonest pisut kõrvale (deklinatsioon). See põhjuseta hälve sai inimese tahtevabaduse natuurfilosoofiliseks põhjenduseks. Inimese ülimaks hüveks pidas Epikuros
Kolmas küsimustering on juba otsesemalt eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või midagi kindlat teada, siis kuidas otsustada, mis on tõeliselt hea ja mis mitte. Arusaadavalt saab targa inimese hoiak selle probleemi suhtes olla tagasihoidlikult eemale hoidev: ükskõikne, häirimatu (,,ataraxia"). Tuleb hoiduda otsustamast asjade loomuse üle ("epoche", ,,peatus") ning saavutada sel teel hingerahu ("ataraxia"). Skeptikute tee hingerahuni erineb nõndaks kardinaalselt epikuurlaste omast, kes pidasid arukaks ja tulemuslikuks teeks hingerahuni teadmiste omandamist maailma kohta. Skeptikud on eetilises plaanis järjekindlalt relativistlikkud. 2.2 Akadeemiline skepsis Akadeemilise skepsise rajajaks loetakse Arkesilaos Pitanest (u. 318- 243 eKr), kes võttis kursi skeptitsismile, kui ta sai Platoni Akadeemia kuuendaks juhiks. Arkesilaos oli suur Pyrrhoni skeptitsismi toetaja ja ta arendas seda võrdlemisi radikaalselt edasi, kaheldes ka kahtlemise enda õigsuses.
Peamine küsimus filosoofias ei olnud enam ,,mis on füüsilise, käegakatsutava reaalsuse olemus?" või ,,mida ning kuidas võivad inimesed mõista ning teada?", vaid pigem ,,kuidas on kõige parem elada?" või ,,mis on hea elu olemus või tuum?" või ,,mis on seda väärt, et sellesse uskuda?". Vastused nendele viimastele küsimustele peitusid järgnevalt tekkinud filosoofiliste koolkondade - skeptikute, küünikute, epikuurlaste, stoitsistide ning viimaks kristlaste seisukohtades. Skeptitisism ja künism Mõlemad mainitud suunad nii skeptitsism kui ka künism olid kriitilised teiste filosoofiliste lähenemiste suhtes, väites, et nood olid kas täielikult valed või ebaolulised inimeste vajaduste selgitamise mõttes. Lahendusena pakkusid nood voolud välja mitte millessegi uskumise (skeptitsism) ning ühiskonnast eemaldumise (künism). Skeptitsism Pyrrho (ca 365-275 e. Kr
Jeesuse kuulutuses, nagu apostel Pauluse omaski, on eetika tähtsaimaks põhiprintsiibiks mõte, et inimesel on kohustusi iga teise inimolendi vastu. Platon kui ka Aristoteles ja koos nendega teised klassikalise ajastu kreeka filosoofid tunnevad osadust üksnes vabade kreeklastega, kellele ealtismure on võõras. Kes sellesse aristokraatiasse ei kuulu, on nende meelest alama astme olend ega vääri sügavamat tähelepanu. Alles kreeka filosoofia teisel perioodil, kui tekkisidstoikute ja epikuurlaste koolkonnad, tunnustasid mõlema voolu esindajad kõigi inimeste võrdsust ning tähelepanu pööramist inimesele kui niisugusele. Mõte kõigi inimeste vendlusest ei saanud antiigis populaarseks. Aga tõigal, et filosoofia kuulutas humanismimeelsuse mõistusest tulenevaks vaateks, oli edaspidi suur tähtsus. Igatahes pole teadmine, et igal inimolendil kui niisugusel on õigus meie tähelepanule, iial saavutatud nii täielikku autoriteeti, kui ta vääriks. Veel meiegi päevil kahjustab teda
Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Jumala-sarnane elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: * riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele * suure keskklassiga riik 4. Epikuurlased õnnest. Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vaid vooruse läbi. Õnnelik elu epikuurlaste jaoks on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest - surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla `õnnelikud lootuses'. Riik on patu tulemus ja ajend (inimese võimuiha, vägivaldsus). Samas
vastupidi. Stoikude vastus : Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Erinevad hüved : tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus- stoikud ütlesid , et need pole tõelised hüved, sest neid võib kasutada valedel eesmärkidel, järelikult pole loomu poolest hüved. Voorused on seesmiselt head. Õnn tähendab kindlust hüve omamisel. Epikuurlaste vastus Probleem : kas vooruslik rattale tõmmatud inimene on õnnelik? Nad ütlevad, et ilma naudinguta ei saa me õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve ongi nauding. Õnn on eriline naudingutunne ataraxia me oleme vabad igasugusest valust ja vaimsest rahutusest. Ataraxia on mõõdetamatu suurus . See kas on või seda pole. Selline seisund saavutatakse vooruse läbi, eeldab : häid sõpru ; ihade ja ootsute piiramist, et vältida pettumusi. Kas poliitik saab olla õnnelik
iseendaga. Probleem on inimese mõtete ja tegude vahekorraga iseendas. Paganlikus eetikas polnud kõigile määratud rangeid juhiseid vaid pigem võimalikud enesetehnikad. ENESEHOOLE mõiste tuleb kr k (hellenistlik) mõistest epimeleia heautou, see kirjeldab teatavat tööd, aktiviteeti; selle tähendus kätkeb tähelepanu, teadmisi ja tehnikat. Enesehool on kui eneseteostuse valitsemine. Näiteks epikuurlaste jaoks oli enesehoole jaoks väga oluline kogu üldine maailmatundmine, see, mis on maailmas paratamatu, ning suhe maailma, jumalate ja paratamatuse vahel. Sest see oli ennekõike mõtisklemisaineks, kui sa suutsid õieti mõista maailma paratamatust, siis suutsid kirgesid hoopis paremini valitseda jne. Seega olid epikuurlaste meelest kõik võimalikud teadmised ja enesehool omavahel vastavuses.
- suure keskklassiga riik 4) Epikuurlased õnnest Ainus tõeline hüve on nauding, ainus tõeline halb on valu. Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne, mis tuleneb sellest, et ollakse vabad valust ja vaimsest rahutusest (ataraxia). Ataraxia on mõõdetamatu suurus see kas on või seda pole. Selline seisund saavutatakse vaid vooruse läbi. Eeldab: voorusi ja sõprust; ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi. Õnnelik elu epikuurlaste jaoks on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Õnn on teatud passiivne seisund (rahulikkus). 5) Augustinus õnnest ja poliitikast Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla ,,õnnelikud lootuses".
· filosoofi elu (eelistatud): - Kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust; - Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses; - Jumala-sarnane elu Poliitika eesmärk on õnn see peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnnelikema elu (riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele, suure keskklassiga riik) 4. Epikuurlased õnnest Ainus tõeline hüve on epikuurlaste arvates nauding. Selle vastand on valu. Seega tekib probleem: kas rattale tõmmatud vooruslik inimene on õnnelik? Epikuurlased:"Ei." Õnn on eriline naudingutunne (ataraxia), mis seisneb valu ja rahutuse puudumises, mitte maksimaalne nauding. Ataraxia on mõõdetamatu seda kas on või pole. Selline seisund saavutatakse vaid vooruse kaudu ning see eeldab häid sõpru ning ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi. Õnnelik on elu seega sõprade ringis, poliitikast eemal
Stoikud arvasid, et kõik inimesed saavad osa samast maaimamõistusest ehk "logosest". Nad arvasid, et iga inimene on nagu maailm miniatuuris. Stoikud kaotasid erinevuse inimese ja universumi vahel. Nende meelest oli olemas ainult üks loodus. Nad rõhutasid, et kõik looduslikud protsessid järgivad looduse vankumatuid seadusi. Nad arvasid, et mitte midagi ei sünni juhuslikult, vaid kõik sünnib paratamatult, ja kui saatus uksele koputab, on juba hilja hädaldada. 3. Epikuurlased Epikuurlaste elu eesmärgiks oli võimalikult suurema meelelise naudingu saavutamine. Nende motoks on "Ela hetkele". Epikuros (vt Lisa 13) Epikurose arvates pidi igast tegevusest saadavat naudingut alati kaaluma võimalike kõrvalmõjude suhtes. Ta arvas ka, et väljavaade suuremale, kestvamale või intensiivsemale naudingule pikema aja jooksul peab osutuma põgusast lõbutundest kaalukamaks. 12 4. Uusplatonism
praktiseerib tarkuse voorust. Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Jumala-sarnane elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: * riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele * suure keskklassiga riik 4. Epikuurlased õnnest. Õnnelik elu epikuurlaste jaoks on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne, mis tuleneb sellest, et ollakse vabad valust ja vaimsest rahutusest. Õnn on teatud passiivne seisund(rahulikkus), mis saavutatakse vaid vooruse läbi ja see eeldab: 1) voorusi ja sõprust 2) ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk.Tõelised voorused on vaid
Nt Lorenco de Medici ballaad ,,Bacchose ja Ariadne triumf". Inimese muutumine ajas ja ruumis tähendas teotahtelisust humanistid rõhutasid inimese tahet, mitte teadmist. Taheti maailma muuta, linnas midagi ära teha. Seoses uue inimesekontseptsiooniga inimene on tehtud jumala näo järgi, ta on vaba valima, dünaamiline, asub keskmises sfääris ning võib teaduse abil maailma valitseda tekkis ka naudingu idee. Epikuurlaste jaoks oli nauding vaimses tegevuses, kuid nüüd tundus, et jumal loob maailma armastusväärsed asjad, ning loob maailma armastuse. Jumala armastus oli ülim, kuid võis nautida ka muude asjade armastamist. Mõte, et armastus on ülendav, kajastub nt Boccaccio ,,Dekameronis", kus armastus teeb mühaka inimese tsiviliseerituks ja arukaks. Relatiivsuse mõiste ilmus Montaigne'iga. Ta oli Bordeaux' raehärra, kes kirjutas esseid.
väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa õnnetusi (äpardused, tragöödiad) meid ei tee õnnetuks see sündmus, vaid meie tunded ja arvamused sündmuste kohta, mida suudame tegelikult kontrollida. Suudame rolle hästi mängida, nt kerjuse roll kui ei hädalda, keskendub ainult oma hoiakutele ja arvamustele, on ükskõikneümbritseva suhtes, siis suudab olla õnnelik. · Õnn ja voorus on ekvivalentsed ehk võrdväärsed Epikuurlaste vastus (kreeka filosoofi Epikurose järgi): · Kas rattale tõmmatud vooruslik inimene on õnnelik? · Õnn on seotud naudinguga on ainus tõeline hüve. Ainus halb on valu. Objektiivne sisu: millist naudingut peaksime otsima? · Eriline naudingutunne ataraxia valu ja vaimse rahutuse puudumine. Oleme õnnelikumad siis, kui vähem ihaldame, piirdume vähese, kui see-eest olulisega · Saavutatakse vooruse kaudu. Eeldab: · Häid sõpru
sajandi keskpaigast religioossed, majanduslikud, regionaalsed, dünastilised Cicero “loomupärasest sotsiaalsusest” võitlused Kohustustest räägib sellest, mida on õige teha – mida loodus on määranud Reaktsioon: individualism Loodus on määranud, et inimesed tegutseks üheskoos Inspiratsioon antiikaja skeptikute ja epikuurlaste filosoofiast Michel de Montaigne (1533-1592) Võim on “käesolev vahend saavutada mõnd tulevast arvatavat hüve”. Mis Esseed (1580) keskenduvad inimese psühholoogiale annab võimu juurde? Lahtiütlemine vabariiklusest füüsiline tugevus, rikkus, teenrid ja sõbrad, reputatsioon, au
loodusega kooskõlas. Õnn sõltus eelkõige endast, iseseisvusest ning enese maailmavaatest. Iseseisvus saavutatakse vooruslikult elades ning voorus omakorda saavutatakse, eemaldudes end pahelistest ihadest, nagu jõukus, kuulsus, mõjuvõim jms, kuna nendel ei ole looduses mingit tähtsust. Piinlemine tekib, kui väärtusi valesti hinnata ning sellest tulenevalt tekivad negatiivsed emotsioonid, nagu õelus. Pooldasid võrdsust ning anarhiat. Epikuurlaste rajajaks on Epikuros. Elufilosoofia eesmärgiks on vabaneda kannatustest. Filosoofia jaguneb eetikaks, füüsikaks ja tunnetusteooriaks. Eetika on õpetus õnnest, selle tingimustest ja saavutamise takistustest. Füüsika on teadus maailma loomulikest alustest ja nende seostest. Tunnetusteooria on õpetus tõe kriteeriumitest. Kõik teadmised tulevad meelte kaudu, aistingud ei eksi kunagi, ent neid tõlgendatakse valesti. Füüsikas pooldasid Demokritose atomistlikku õpetust.
Ilma naudinguteta ei saa õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve on nauding ja ainus tõeliselt halb on valu. Õnn ei ole lihtsalt maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne(ataraxia), mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises. Ataraxia on mõõdetamatu suurus see kas on või seda ei ole. See saavutatakse vooruse läbi ning eeldab ka näiteks heade sõprade olemasolu ning ihade ja soovide piiramist (et vältida pettumusi ja rahutuks muutumist). Epikuurlaste jaoks on õnn teatud passiivne seisund. 2 6. Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõeliselt vooruslikud saavad olla vagad inimesed, aga ka nemad ei saa jõuda täieliku õnneni, sest tõeline õnn ei olegi siinpoolsuses saavutatav. Surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (ehk õnnest). Kui siin elus käituda vooruslikult, võib jõuda õndsuseni teispoolsuses. Jääb
Hilise vabariigi ajal hakati üha enam huvituma filosoofiast. Filosoofia koolkondi oli palju aga populaarseimaks sai stoa. Stoa õpetusi peeti sarnaseks Vana-Rooma ideaalidega, arvati et stoa filosoofias on esile tõstetud paljud vanad ideaalid. Hiline stoa millega roomlased kokku puutuvad on suht eklektiline, seal on palju teiste koolkondade mõjusid. Teine suur filosoofia suund oli epikureism, selle propageeria oli Lucretius, ta on kirjutanud ühe poeemi asjade loomisest. Epikuurlaste ja stoikude filosoofia koolkonnad on esialgu väga erinevad, aga neil on palju kokkupuute punkte. Igapäevane eluolu muutub palju 3saj eKr, hakatakse hankima endale kaugelt toodud luksuskaupu. Populaarseks muutusid igasugused kallid riided, kalliskivid ja vürtsid. Hilise vabariigi ajal roomlaste söömiskombed oluliselt muutuvad, hakatakse rohkem sööma ja söögitegemisele pannakse suuremat rõhku, jõukamates perekondades sai tavaks 3 korda päevas söömine. Hommikusöök, kui
annaabi.ee 
