Vana-Rooma kirjandus (1)

Rooma kirjanduse arengujärgud Rooma kirjandus algusest peale kirjanduslik , kuna lähtus kreeka eeskujudest. Kirjandus jaotatakse etappidesse vastavalt kirjandusliku ladina keele arenguga. Vanim ajajärk: kuni kreeka eeskujusid järgiva kirjanduse tekkimiseni Roomas. Esimene nimepidi tuntud kirjanik Caecus. Rahvaloomingu ajajärk. Arhailine ajajärk: Andronicusest kuni Cicero kirjandusliku tegevuse alguseni . Kreeka eeskujude ülevõtmine. Kuldne ajajärk: Cicero aeg – proosa kõrgaeg; Augustuse aeg – luule kõrgaeg. Rooma kirjanduse õitseng, „kuldne ajajärk” rooma polise lagunemise ja impeeriumi tekkimise ajastul. Hõbedane ajajärk: epigoonlus kirjanduses. Hiline impeeriumi ajajärk: areneb kristlik kirjandus.
6) Publius Vergilius Maro (70 eKr – 19 eKr) Oli rooma kirjanik. Peateoseks eepos „ Aeneis ”. Rooma kuulsaim luuletaja. Esimene tähtsaim teos „Bucolica”(„Karjaselaulud”). Põgenemine looduse ja armastuse keskele kodusõja ajal. Presenteerib end kui tüüpilist õpetatud poeeti . Teostes põhjalik looduse ja selle ilu kirjaldamine; looduse tundeline tajumine. Järgmine teos „Georgica”, ülistab selles põlluharija rasket tööd ja Itaalia loodust. „Aeneis” valmis mustandina ning autor seejärel suri. Autori palvele vastupidiselt teos avaldati. Koosneb 12 laulust. Võrreldes Homerosega on tema stiil lüürilis-dramaatiline. Üsna pea tema surma hakati teda klassikuks pidama; tema teostest õpiti keelt ja stiili; samuti hilisematele rooma autoritele eeskujuks. Vergiliuse noorepõlve luuletused avaldati peale tema surma kogus „Catalepton“ („Pisiasjad“), väga võimalik, et osad luuletused sealt ei kuulugi temale. Sügavalt mõju avaldama tollal kuulus epikuurlaste koolkond (epikuursul – filosoofia suund, mis väidab, et elu eesmärgiks on naudingu saavutamine ning piina minimiseerimise, seda läbi enesekontrolli ning liialduste vältimise. (vrd: hedonism )
7) Quintus Horatius Flaccus (65 eKr – 8 eKr) Vana-Rooma tähtsaim lüüriline luuletaja. Põlvnes rooma ühiskonna alamkihist. Suure osa värssidest pühendas tolle aja kommete ja eluviiside kirjaldamisele. Vergiliuse sõber. Põhilised looduslaulud, kuid ka armastulaule ja satiire. Tuntumad teosed oodid , nn mõtteluule. Kirjutas ka epistleid, nn poeetilisi vestlusi , adresseeritud kindlale isikule ja arutlevad rahulikus toonis filosoofia ja moraali probleeme. Suur kirjanduspärand – luuletused e epoodid, satiirid, värsskirjad. Olulisimad oodid, kasutas 13 erinevat stroofivormi.
8) Publius Ovidius Naso (43 eKr – 18 pKr) Vana-Rooma esimene suurem luuletaja. Noorena saadeti Rooma retoorikat õppima, et temast saaks riigiametnik . Ta töötas lühikest aega riigiametis, ent siis pühendas ent täielikult kirjutamisele. Kasvas üles Rooma impeeriumi ajal. Suurem osa elust vabakutseline kirjanik. Eluajal juba populaarne luuletaja ja jõukas mees. Pani end proovile katsetades erinevaid žanreid. 50-aastaselt saadetakse pagendusse. Ta ei saanud enam kunagi Rooma naasta. Tema luuletused populaarsed renessanssi ja keskajal, seda eriti kunstnike, luuletajate jne hulgas. Kuulsaim teos „Metamorfoosid” – üle 250 rooma ja kreeka müüdi. Need kajastavad ajastute või inimeste muundumist ühest teiseks. Seda on peetud paganlikuks piibliks. Poeem „Armastuskunst”. Tema värsid voolavad ja loomulikud . Pagenduses kirjutatud luule melanhoolne , kajastades luuletaja kannatusi.
9) Valikuliselt üks (ülal nimetamata) rooma autor Gnaeus Naevius (u 265 eKr – pärast 200 eKr) Vanarooma luuletaja ja näitekirjanik. Pärit Kampaaniast ja osales sõdurina Esimeses Puunia sõjas. Teostest säilinud vaid fragmendid, teada üle 30 komöödia ja mõned tragöödiad. Kirjutas ajaloolistel teemadel eepose „ Bellum Punicum” („Puunia sõda”). Tema kõige õnnestunumu teos. Püüdis aktualiseerida kirjandust, rikastada teda rooma temaatikaga. Komöödiates valitses karnevalivabadus ja ta viskas nalja ja mõnitas rooma riigimehi. Rooma tingimustes osutus tema vabadus liiga suureks ja ta ei löönud läbi. Ta pandi häbipost ja aeti Roomast välja. Kontaminatsioon .
10) Piibel ja antiikkirjandus Piibel antiikkirjanduse tähtsaim teos; selle tähtsaim mõte. Ristiusu kanoniseeritud Pühakiri. Sõna „Piibel” kreekakeelsest sõnast biblia (tähend raamatud). Koosneb 66 „raamatust” e iseseisvast osast, mis koostatud erinevate autorite poolt ajavahemikus 1200 eKr kuni 2. saj pKr. Algselt VT kirja pandud heebrea ja aramea keeles. Iisraeli rahva ajalugu; ei ole puhtalt ajalooline. 4 suurt gruppi: seadus, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetiraamatud. Esmalt juutide pühakiri, hiljem ka kristlaste . UT kirjutatud kreeka keeles, sest sündis hellenistlikus maailmas. 3 suurt gruppi: evangeeliumid, kirjad e epistlid, ilmutusraamat. Piibel ajalooallikas kultuuri- ja keeleteadlastele; kirjutamise aeg, määratud selle aja valitseja või mõni muu sündmus. Piibel tähtis ajalooteaduse osa. UT tähtsaim. Kogu piibli sõnum – surma ei ole. Kõigil võimalik pärida igavene elu.