Aukartus elu ees (1)

15
Albert Schweitzer „ Aukartus elu ees“
Referaat
Tallinn 2008
Sisukord
Albert Schweitzer ............................................................................................................ 3
Eetika probleem inimmõtte arengus ................................................................................ 4
Inimene ja inimene .......................................................................................................... 8
Rahu ja aatomisõda ........................................................................................................ 11
Kokkuvõte ..................................................................................................................... 13
Kasutatud kirjandus ....................................................................................................... 14
Albert Schweitzer (14.01.1875 – 4.09.1965)
Albert Schweitser oli saksa teoloog, muusik , filosoof ja arst. Ta sündis Kaiserbergis, Alcase-Lorraine'is, mis tollal kuulus Saksa Keisririigile. Pärast Saksamaa kaotust Esimeses Maailmasõjas 1918, võttis ta enesele prantsuse kodakondsuse. Oli saksa filosoof, filantroop , teoloog ja misjonär. Ta pidas oma haridust liiga teoreetiliseks ja nii alustas ta veel kolmekümneaastaselt meditsiiniõpinguid ning kaitses 1912. aastal doktoriväitekirja. Seejärel hülgas Schweitzer Euroopa akadeemilised ringkonnad ja sõitis väiksesse Lambarene külla Kesk-Aafrika dzhunglis. Seal asutas ta koos abi- kaasaga põliselanike ravimiseks haigla , mis oli üks esimesi sellelaadseid.
Aastal 1953 omistati talle Nobeli rahupreemia oma uue maailmavaatelise filosoofia eest.
Eetika probleem inimmõtte arengus
See, mida me kreeka keelest laenatud sõnaga eetikaks ja ladina keelest sõnaga moraal nimetame , seisneb õiges inimlikus käitumises. Me ei pea hoolitsema mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste ja inimühiskonna eest. Esimene samm eetika arengus on tehtud, kui avardub inimeste solidaarsuse sfäär.
Primitiivinimese solidaarsuse valdkond on kitsas . See piirdub veresugulastega sõna laiemas tähenduses, niisiis oma suguharu liikmetega, kes kujutavad endast tema jaoks suurt perekonda. Niipea kui inimene hakkab järele mõtlema iseenda üle ja oma vahekorra üle teiste inimestega, mõistab ta, et inimene kui niisugune on oma igataolise ja ka tema ligimene. Järkjärgulise arengu käigus näeb ta oma vastutuse sfääri avarduvat, kuni see hõlmab kõiki inimolendeid, kellega ta kokku puutub. Jeesuse kuulutuses, nagu apostel Pauluse omaski, on eetika tähtsaimaks põhiprintsiibiks mõte, et inimesel on kohustusi iga teise inimolendi vastu.
Platon kui ka Aristoteles ja koos nendega teised klassikalise ajastu kreeka filosoofid tunnevad osadust üksnes vabade kreeklastega, kellele ealtismure on võõras. Kes sellesse aristokraatiasse ei kuulu, on nende meelest alama astme olend ega vääri sügavamat tähelepanu. Alles kreeka filosoofia teisel perioodil, kui tekkisidstoikute ja epikuurlaste koolkonnad , tunnustasid mõlema voolu esindajad kõigi inimeste võrdsust ning tähelepanu pööramist inimesele kui niisugusele.
Mõte kõigi inimeste vendlusest ei saanud antiigis populaarseks. Aga tõigal, et filosoofia kuulutas humanismimeelsuse mõistusest tulenevaks vaateks, oli edaspidi suur tähtsus.
Igatahes pole teadmine, et igal inimolendil kui niisugusel on õigus meie tähelepanule, iial saavutatud nii täielikku autoriteeti, kui ta vääriks. Veel meiegi päevil kahjustab teda vahetegemine rasside , usundite ja rahvuste vahel. Võõrastusest, mis seeläbi inimeste vahel tekib, pole veel üle saanud.
Eetika arengut jälgides peab arvestama mõju, mida vastav maailmavaade eetikale avaldab.
Eetika on oma olemuselt maailmajaatav. Ta tahab headuse nimel tegutseda ja toimida. Sellest järeldub, et maailmajaatus avaldab eetika arengule soodsat mõju, kuna maailmaeitus muudab eetika olemasolu vaevaliseks. Esimesel juhul võib eetika esineda sellisena, nagu ta tegelikult on, teisel juhul ta kaotab loomulikkuse.
Mõte kõigi inimeste vendlusest ei saanud antiigis populaarseks. Aga tõigal, et filosoofia kuulutas humanismimeelsuse mõistusest tulenevaks vaateks, oli edaspidi suur tähtsus.
Igatahes pole teadmine , et igal inimolendil kui niisugusel on õigus meie tähelepanule, iial saavutanud täielikku autoriteeti,kui ta väärik. Veel meie päevilgi kahjustab teda vahetegemine rasside , usundite ja rahvuste vahel.Võõrastusest, mis seeläbi inimeste vahel tekib, pole me veel üle saanud.
Eetika arengus peab arvestama mõju, mida vastav maailmavaade eetikale avaldab. Ajaliku maailma käsitused erinevad ju üksteisest põhimõtteliselt. Mõned maailmavaated suhtuvad siinmaailma jaatavalt. Maistel asjadel ja siinmaailmas eksisteerimisel on nende jaoks tähendus. aga on ka maailmavaateid, mis maailma alavääristavad. Nad soovitavad osavõtmatuks jääda kõige suhtes, mis on maailmaga seotud. maailmajaatus on kooskõlas meie loomupärase tunnetusega. Ta ergutab meid selles maailmas koduselt tundma ja tegutsema. Maailmaeitus on loomuvastane. Ta sunnib meid elama siin maailmas, kuhu me ometi kuulume, võõrana, ja siin tegutsemist mõttetuks pidama .
Eetika on oma olemuselt maailmajaatav. Ta tahab headuse nimel tegutseda ja toimida. Sellest järeldub, et maailmajaatus avaldab eetika arengule soodsat mõju, kuna maailmaeitus muudab eetika olemasolu vaevaliseks. Esimesel juhul võib eetika esineda sellisena, nagu ta tegelikult on,teisel juhul ta kaotab oma loomulikkuse.
Üksnes maailmajaatusega seotud eetika saab olla loomulik ja täielik. eetika püüdlus on parandada elu.
Kristlus ei pea maailma, milles me elame, pettepildiks. Ta näeb temas ebatäiuslikku maailma, milles me elame, pettepildiks. Ta näeb temas ebatäiuslikku maailma, mis on määratud täiuslikkuseni jõudma, kui jumalariik kätte tuleb. Jeesuse eetika lubab aktiivselt teotleda kõike, mida ta heaks ja õigeks peab. Jeesuse eetika nõuab piiritut tegutsemist headuse nimel.
Esimesed kristlased , nende seas Paulus , ootasid, et jumalariik astub peagi loomuliku maailma asemele. Nende lootus ei täitunud. Nii antiik- kui keskajal pidid kristlased elama loomuliku maailma peatse tuleku lootuses.
Kristlus ei võtnud maailmajaatust täielikult omaks, ehkki ta aktiivneeetika oleks seda võimaldanud. Ei antiik- ega keskajal ei olnud olemas vaimustatud maailmajaatust, mis oleks sele võimalikuks teinud. Niijäid kristluse mõtted täielikult sealtmaailma pööratuks.
Alles renessansis tekkis jõuline maailmajaatus. Selle võttis kristlus uusaja keskel omaks. Kristluse ja sihiteadliku maailmajaatuse ühendusest sündis kultuur, milles me elame. Meie ülesanne on seda säilitada ja täiustada.
Teataval arenguastmel taotleb iga eetika suuremat sügavust. See tendents avaldub tungis uurida headuse põhiolemust. Eetikat ei rahulda enam mitmesuguste vooruste ja kohustuste määratlemine, loetlemine ja soovitamine, vaid ta tahab tabada seda, mis meis kõigis on ühist ja mida nad ühiselt taotlevad.
Eetika, mis ei käsitle meie suhtumist teistesse elusolenditesse, on puudulik.
Me peame kõikjal ja järjekindlalt ebainimlikkusega võitlea. Me peame jõudma nii kaugele, et mängu päast tapmist peetakse meie kultuuri häbiks. Suureks muutuseks eetikas on veel see, et eetika peab tänapäeval tunnistama niisuguse maailmavaate puudumist, millele ta võiks tugineda . Tegelikult on selline maailmavaade, millele eetika tugineda tahaks, eetika enda omaks võetud optimistliku maailmakäsitluse vili. Eetika omistab universaalsele elutahtele omadusi ja kavatsusi, mis vastavad eetika enda tunnetus- ja otsustustaslaadile.
19. ja 20.sajandil peab üksnes tõeotsinguist juhinduv filosoofilinemõte tunnistama, et eetikal poletõele vastavalt maailmatunnetuselt midagi oodata.
Kuivõrd on võimalik enesesalgamise vajadust maailmavaateliselt põhjendada? Ikka ja jälle on eetika püüdnud seda teha. Õnnestunud pole see kunagi. Kui tunduski, et põhendus on käes, siis üksnes sellepärast, et ta oli vastava naiivsuse ja optimistliku maailmavaate endale ise välja mõelnud. Tõde taotlev mõtlemine peab tunnistma, et maailmakorralduses headusevaimu egutsemas ei ole. Üksnes eksistents püsib teistega võitlemise ja teiste hävitamise varal . Maailm on õudus keset toredust, mõttetus keset sügavamõttelisust, kannatus keset rõõmuküllust.
Eetika ei seisne mitte harmoonias niisuguse maailmakorraldusega, vaid mässus selle vastu. Eetiak on niisuguse vaimu avaldus, mis tahab erineda maailmas avalduvast. Kui me püüame maailmakorraldust mõista, nagu ta on, ja sellest oma käitumislaadi järeldada, siis satume skeptitsismi ja pessimismi võimusesse. Eetika on meie vaimse isetegevuse ilmum.
Tekke aegu oli eetika sunnitud lomamaailmavaate, mis tealle sobis. Ta sundis end omaks võtma kujutlust , et maailmakorralduses, olgu ta siis milline tahes, valitseb vaim, mis lõpuks kehtestab ebatäiuslikkuse asemel täiuslikkuse, ja et lootus tollele lõppeesmärgile jõuda annab mõtte meie eetilisele pürgimusele siinmaailmas. Aga kui eetika jõuab äratundmisele, et ta on enesesalgamise kohustus teiste elutahte nimel, kohustus, mida arengu mõtlemisega inimene tajub ja millest tal päsu pole, siis on eeika saanud täiesti iseseisvaks. Me teame, et selline käitumine maailmas vastab meie olemusele.
Elementaarne, igal olemasolu silmapilgul meie teadvusse jõudev tõik on: mina olen elu, mis tahab elada, keset elu, mis tahab elada. Minu elutahte saladus seisneb selles, et ma tunnen vajadust suhtuda osavõtlikult kõigisse teistesse elutahtesse, mis peale minu oma olemas on. Headuse olemus on: elu säilitada, elu soodustada, elutäiuslikkuse poole viia. Kurjuse olemus on: elu hävitada, elu kajhustada, elu arengut takistada.
Niisiis on eetika põhiprintsiip aukartus elu ees. Kõik, mis ma mõnele elusolendile head teen, pole lõppude lõpuks muud kui tema aitamine olemasolu säilitamisel ja edendamisel .
 
Aukartuselu ees nõuab peamiselt sedasama, mis armastuseetikagi.Ainult, et aukartus elu ees annab armastuskäsu õhjenduse ja nõuab kaastunnet kõikide elusolendite vastu.
Veel peab märkima, et armastuseetika õpetab meile õiget suhtumist ainult teistesse, aga mitte iseendasse Armastuseetikas ei saa tuletada õiglusnõuet, üht eetilise isiksuse põhielementi. Tegelikult aga nõuab aukartus, millega me iseenda eksistentsi peamesuhtuma, meid alati iseendale truuks jääma - loobuma tesklusest, millest meil ühes või teises olukorras kasu võiks olla, mitte alla vanduma võitluses täiesti õiglaseks jäämise eest.
Ainult aukartusel elu ees põhinev eetika on täielik. Ta on seda igas suhtes. Eetika, mis käsitleb ainult inimese suhtumist kaasinimestesse, võib olla väga sügav ja elujõuline.
Juba hakatakse tunnistama, et aukartusel elu ees põhinev eetika, mis nõuab headust kõikide elusolendite vastu, vastab mõtleva inimes loomulikule tunnetusele.
Eetiline suhtumine läbi kõigesse elavasse saavutame vaimse sideme universumiga. Maailmas on elutahe iseendaga konfliktis . Meis teeb ta rahu iseendaga. Maailmas elutahe avaldub, meis ta ilmutab end. Vaim nõuab, et me oleksime teistsugused kui maailm.
Aukartusega elu ees saame lihtsalt, sügavamalt ja elujõuliselt vagaks.
Inimene ja inimene
Ükski inimene pole kunagi teisele täiesti ja jäädavalt võõras. Inimsed kuuluvad ühte. Inimestel on õigus teistele inimestele. Suured ja väikesed asjaolud võivad kaotada võõrastuse, mille me endale igapäevases elus peale sunnime ja panna meid üksteistega suhtlema nagu inimene inimesega. Sündsa tagasihoidlikkuse seaduse peab kummutama südamlikkuse õigus.
Palju kalkust inimeste vahel on tingitud sellest, et me ei julge esineda nii südamlikult kui me oleme.
Aukartusel elu ees põhinev eetika nõuab, et igaüks meist oleks inimesena kuidagigi ja millestki teiste inimeste päralt. Neilt , kelle töö ei paku inimesena teiste päralt olla ja kellel pole muud ohverdada, nõuab ta, et nad ohverdaksid osa oma jõudeajast, isegi kui seda on napilt. Tehke silmad lahti ja vaadake, kus mõni inimene natukene aega, natukene sõbralikkust, natukene osavõtlikkust, natuke seltskonda, natuke teiste inimeste abi vajab. Võibolla on see mõni üksildane inimene või kibestunud, või haige, või saamatu , kellele sa võid kuidagi kasulik olla. Inimestest on kõikjal puudus, sellepärast vaata, kus saaksid sina oma inimlikkust rakendada. Ole valmis pettumustekski.
Igaüks meist peab positsioonist ja elukutsest hoolimata, pidevalt hoolitsema selle eest, et tema tegude läbi leiaks kinnitust tõeline inimlikkus.
Need, kellele on osaks saanud õnnelik võimalus teisi inimesi vahetult teenida, pead selle õnne alandlikkuses vastu võtma.
Kui sul on tugevam tervis, enam annet, rohkem teovõimet või õnne, ilusam lapsepõlv või harmoonilisem perekonnaelu kui teistel, siis ei tohi sa seda kõike nii vastu võtta, nagu see oleks endastmõistetav. Sa pead selle eest tasuma . Sa pead tavalisest suurema osa oma elust elu jaoks ohverdama.
Kõik need inimesed kogu maailmas, kes on tunda saanud, mis tähendab hirm või kehaline valu kuuluvad ühte. Salapärane side seob valupoolt äramärgitute vennaskonda. Üheteviisi tunnevad nad koledusi, mis võivad inimese oma meelevalda haarata ja igatsust valust vabaneda . See, kes on valust pääsenud, ei tohi arvata, et ta on nüüd vaba ja võib taas elus elada, nii nagu ta ennegi elas. Nüüd, kus ta teab, mis tähendab valu ja hirm, peab ta aitama valu ja hirmu vastu võidelda, niipalju kui see inimese võimsuses on, ja teistele lunastust otsima , nagu temale lunastus tuli.
See kellele elus midagi head osaks saab, peab tundma end kutsutud olevat, oma elust midgai ohverdama, et leevendada teiste kannatusi.
Teadmiste ja oskuste progress viib inimkonna üksnes ebaolulises sfääris edasi. Oluline on, et me saaksime paremateks ja sügavamateks inimesteks.
Tegudes ja kannatustes peame toetama neid jõude inimestes, mis püüdlevad rahu, ülemat kui igasugune mõistus.
Me oleme õigel tee, kui usaldame oma enda mõtlemisvõimet ning ootame temalt eluks vajalikku tunnetust ja tõdesid.
Nii nagu valguskiir koosneb värvilistest kiirtest, nii sisaldab aukartus elu ees kõike, mis armastuse, headuse, kaasakannatamise, kaasarõõmustamise, rahuarmastuse, ja andestust valmiduse näol moodustab eetika.
Me kõik peame täitma loomulikkuse nõuet ja seisma selle eest, et väljendamata tänu leiaks väljenduse. Siis on maailmas enam päikest ja enam jõudu headeks tegudeks. Omaette aga peab igaüks meist end selle eest kaitsma, et ta maailmakäsitluses ei võtaks maad kibestunud sententsid maailma tänamatusest. Maapõues on palju vett voolamas, mis allkatena päevavalgele ei jõua. Sellega võime end lohutada. Ise aga peame olema see vesi, mis leiab tee saada allikaks, kus inimesed võiksid vaigitada oma tänulikkusejanu.
See on mõtlematuse süü, et tänulikkus meie elus nii visalt võrseid ajab. Astu välja selle mõtlematuse vastu. Võta oma kohustuseks loomulikul kombel tänulik olla ja seda väljendada. Nii leiad ise õndsuse ja kingid seda teistele.
Headuses jõuab edasi see, kellel on julgust ise otsustada ja oma sammu seda. Me kõik peame võitlema selle eest, et meis tärkaks tahe jõuda tõelise rahuarmastuseni. Õige mõtlemine laseb südamel kaasa rääkida. Järjekindel headus suudab palju. Nii nagu päike sulatab lume, nii kaotab headus arusaamatused, umbusu ja vaenu . Headus, mille üks inimene maailmale loovutab, mõjutab teiste südameid ja mõtteid. Seal, kus on jõudu, on jõud ka mõjul.
Ükski päikesekiir ei lähe kaotsi aga rohelus , mida ta sünnitab, vajab puhkemiseks aega, ja mitte alati ei saa külvajale osaks näha lõikust. Kõik väärtteod tehakse hea usu peale.
Ainuke oluline asi on võidelda selle eest, et meis oleks valgust. Kui keegi seda teeb, siis märkavad seda teisedki, ja valgus, mis inimeses on, kiirgab temast välja. On suur saladus raiskamata inimesena läbi elu käia. Seda suudavad üksnes need, kes ei protsessi teiste inimestega ega faktidega, vaid kes ennast igast elamusest iseenda juurde tagasi juhtida lasevad ja iseendast neid puudutavate sündmuste algpõhjusi otsivad.
Keegi meist ei tea mõju ega seda, mida ta inimesele annab. See on meie eest varjatud ja peab selleks jäämagi. Vahetevahel tohime mõnda väikest kildu näha, et mitte julgust kaotada. Jõumõju on alati salapärane.
Väljend „küps“, kui seda kasutatakse inimese kohta, oli ja on ikka veel minu jaoks midagi õudsat. Kuulen dissonantsidena kaasa kõlama sõnu „vaesustuma“, „kängu jääma“, „tuimaks muutuma“. Tavaliselt on see, mida inimese küpsuse pähe pakutakse, resigneerunud mõistlikkus. Inimene võtab selle omaks teiste eeskujul, hüljates ükshaaval need mõtted ja veendumused, mis talle nooruses kallid olid. Kunagi ta uskus, et tõde võidab, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus inimestesse, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus headust, nüüd enam ei usu. Kunagi ta taotles õigust, nüüd enam ei taotle. Kunagi ta oskas vaimustust tunda, nüüd enam ei oska. Ta kergendas oma paadi lasti, et hõlpsamini läbi elu ohtude ja tormide purjetada. Viskas välja asjad, mida ta pidas üleliigseks. Aga tegelikult jättis ta end ilma vee ja toidu tagavarast.
Nüüd purjetab ta kergemini edasi, aga janusse surijana. Täiskasvanud tunnevad sageli head meelt kurvast teenest valmistada noori selleks ette, et nad hakkavad kunagi enamiku asjust, mis praegu nende südant ja meeli ülendavad pettekujutluseks pidama. Sügavam elukogemus räägib kogenematusele teist juttu . Ta vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, mis neid praegu vaimustavad. Nooruseidealismis tunnetab inimene tõde. See idealism on rikkus, mida ei tohi millegi vastu vahetada.
See, kes asub head tegema, ei tohi oodata, et inimesed sel puhul kivid tema teelt ära korjavad, vaid peab valimis olema saatuse katsumusteks, et bad hakkavad neid talle just teele ette veeretama. Neist aitab üle saada üksnes jõud, mis selle vastupanu puhul inimese sisimas aina tugevneb ja häälekamalt kõlab. Need, kes selle vastu lihtsalt võitlema hakkavad, raiskavad end ses võitluses ära.
Rahu või aatomisõda
Kuna on ilmne, kui hirmus pahe oleks sõda meie ajal, siis ei tohi proovimata jääda ükski võimalus sõda ära hoida. Me oleme kahe viimase sõjaga võtnud enda peale koleda ebainimlikkusesüü ja tuleva aõjaga suurendaksime seda veelgi. Too piinav ühine kogemus peab meid ajendama tahteks ja tegudeks, mis lähendaksid aega, kus pole enam sõdu.
Maailmas on veel palju inimesi, kes ei taipa, et meie käsituses olevad hirmsad aatomrelvad keelavad arvessegi võtta nende abil peetavat sõda. Need inimesed elavad ühest päevast teise, andmata endale aru ohust, mis rahu ähvardab.
On veel sõja üldistajaidki. Nemad kujutlevad ikka veel sõda, mida aitab mõnevõrra idealiseerida vaimustus või enesekaitse . Miljoneid inimelusid, mida neile sõnadele ohverdatakse, neis ei arvestata. Läbi tuhandete ristidega sõjasurnuaedade peaksid nad rändama, kannul painav küsimus, miksneed, kes siin koos maetud on, õieti pidid koos kannatama ja surema. Peab tekkima inimlik ja senisest avarapilgulisem isamaa-armastus.
Nüüdsest peale ja ükskõik kui kauges tulevikuski peab see meie sihiks olema, et rahvaid lahutavad küsimusi ei otsustataks enam sõjaga, vaid lahendataks rahulike läbirääkimiste korras. Sõda on saanud asjaks, mis ei saa enam, arvesse tulla. Varem, kui relvade toime oli veel piiratud, võis patsifismi utoopiaks pidada. Aga tänapäeval, mil on olemas relvi , mis võivad hävitada ühesainsas lahingus miljoneid inimesi ja luua surmavalt mürgise atmostääri, on rahu saanud vältimatuks vajaduseks.
On veel sõja ülistajaidki. Nemad kujutlevad ikka veel sõda, mida aitab mõnevõrra idealiseerida vaimustus või enesekaitse. Miljoneid inimelusid, mida neile sõdadele ohverdatakse, nad ei arvesta. Läbi tuhandete ristidega sõjasurnuaedade peaksid nad rändama, kannul painav küsimus, miks need, kes siin koos maetud on, õieti pidid koos kannatama ja surema. Peab tekkima inimlik ja senisest avarapilgulisem isamaa-armastus.
Nüüdsest peale ja ükskõik kui kauges tulevikuski peab see meie sihiks olema, et rahvaid lahutavaid küsimusi ei otsustataks enam sõjaga, vaid lahendataks rahulike läbirääkimiste korras. Sõda on saanud asjaks, mis ei saa enam arvesse tulla. Varem, kui relvade toime oli veel piiratud, võis patsifismi utoopiaks pilada. Aga tänapäeval, mil on olemas relvi, mis võivad hävitada ühesainsas lahingus miljoneid inimesi ja luua surmavalt mürgise atmosfääri, on rahu saanud vältimatuks vajaduseks.
Meie ajal on heategu kuulata nende häält, kes tõeliselt rahu huvides tegutsevad. Humanismi -ideaal tuleb maailmas ausse tõsta. Niisugune on vaimne poliitika, mis peab saatma kõiki poliitilisi plaane ja tegusid . Niisugune poliitika loob vaimse sideme rahvaste vahel.
Meil on praegu valida kahe riski vahel. Üks seisneb aatomirelvastuse võidujooksu mõttetus jätkamises ja sellega kaasnevas vältimatu ning peatse aatomisõja ohus, teine aatomirelvadest loobumises ning taotluses ja lootuses, et Ida ja Lääne rahvad on suutelised rahus kõrvuti elama. Esimene risk ei kätke õnneliku tuleviku võimalust. Teine küll. Me peame valima teise riski.
Teooria, mille järgi rahu püsib aatomirelvastuse pidevast kasvust tingitud vastastikuse hirmu varal, ei tule praeguses sõjaohus enam arvesse. Ta on muutunud kõlbmatuks.
Peab tekkima tõelise inimlikkuse vaim, kui me ei taha hukkuda ebainimlikkuse vaimu tõttu, mille käes on praegu maailmas jäme ots.
Rahu säilitamiseks vajalikud abinõud tuleb kiiresti käsile võtta ja ellu rakendada.
Kokkuvõte
„Aukartus elu eest“ lugedes pani mind mõtlema oma elu peale. Et kuidas ma seda elanud olen ja see, mida Sweitzer väidab, kas see läheb ka minu mõtetega kokku. Enamasti tundsin nii, kuid mõned kohad häirisid mind päris palju. Näiteks, kus ta väidab: „Kui sul on tugevam tervis, enam annet, rohkem teovõimet või õnne, ilusam lapsepõlv või harmoonilisem perekonnaelu kui teistel, siis ei tohi sa seda kõike nii vastu võtta, nagu see oleks endastmõistetav. Sa pead selle eest tasuma.“ Miks mulle see mõte ei meeldi on sellepärast, et kui ma ise olen vaeva näinud enda elu parandamiseks, et olla ilusam, õnnelikum, rikkam jne, siis miks ma pean selle eest tasuma? Iga inimene on oma õnne sepp . Ma saan aru, et aitan teisi ja suhtun elusse aupaklikult, aga miks peab selle tegema kohustuseks?
Häiris ka järgmine mõte: „See kellele elus midagi head osaks saab, peab tundma end kutsutud olevat, oma elust midagi ohverdama, et leevendada teiste kannatusi.“ Milleks „peab“? Elan oma elu nii, et minu tegudest tuleks midagi head, aga pean selle eest kellelegi midagi vastu tegema? Ma ei nõustu sellega.
Muidu mulle meeldis see raamat, kuid kohati mulle tundus, et see raamat on kirjutatud natuke agressiivselt. Nagu surutaks midagi peale.
Kasutatud kirjandus
Albert Schweitzer „Aukartus elu ees“
Eesti Naine http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=7708
Wikipedia et.wikipedia.org/wiki/Albert_Schweitzer