Referaat: Suitsiidid (0)

Suitsiidid
Referaat
Tallinn
2015

Sisu

SISSEJUHATUS 3
1.Mis on suitsiid 4
1.1. Suitsiidi definitsioon 4
1.2.Suitsiidi liigid 4
2.Suitsiidi ajalugu 5
2.1. Esimesed suitsiidid 5
2.2. Suitsiidid antiikajal 5
2.3 Suitsiidid 5.- 12. Sajand 5
2.4 Suitsiidid renessansiajal 6
2.5 Suitsiid 17.- 19. Sajand 6
3. Suitsiidi põhjused, viisid, mõjutavad tegurid tänapäeval 7
3.1 Suitsiidi põhjused tänapäeval 7
3.2 Tuntuimad suitsiidi viisid tänapäeval 7
3.3 Suitsiidi tegemist mõjutavad tegurid 7
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD MATERJALID 9

SISSEJUHATUS

Sõna suitsiid tuleneb ladinakeelsest sõnast suicidum, mis omakorda tuleneb sõnadest sui (enda) ja caedes (mõrv). Suitsiid kui termin tekkis 17. sajandil Inglismaal. Selle mõiste arengut mõjutasid fakt ise ja väitlused sel teemal. Termini ilmumise tingis soov eristada enese tapmist teise inimese tapmisest.
Enesetapp e. suitsiid on kompleksne fenomen , mis on sajandeid köitnud filosoofide, teoloogide, arstide, sotsioloogide ja loomeinimeste tähelepanu.
Et vastata filosoofia põhiküsimusele tuleks otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei. Sellele küsimusele on üritanud vastata teiste seas ka üldtuntud filosoofid . Näiteks: Camus
arvab , et inimese elu on absurdne ning seda ei saa miski õigustada: „See maailm iseenesest ei ole mõistuspärane . Aga absurdne on selle irratsionaalse konfrontatsioon meeletule selguseihale, mille kutse heliseb vastu inimese sisimas ." ning Camuse arvates on enesetapp absurdi lõpetamine .
Nagu ka filosoofid tunnen ka mina huvi suitsiidi põhimõtete ja eriti ajaloo vastu. Selle töö kirjutamise käigus soovin saada ülevaadet suitsiidi viisidest ja ühiskonnategurite mõjust suitsiidi staatusele .

Mis on suitsiid

Suitsiidi definitsioon

Suitsiidi on läbi aegade defineeritud mitmeti. Juriidilises käsitluses on suitsiid tahtlik iseenda surma põhjustamine. Teaduslikus keeles tähendab suitsiid tahtlikku ja teadvustatud enesehävitamise akti, mida sellesooritaja peab hetkel parimaks lahenduseks ja mis lõppeb tema surmaga. Suitsiid on kõige äärmuslikum enesehävituslik käitumine ning on osaliselt ka seetõttu eriti paradoksaalne. Suitsiid on fenomen, mis nõuab sotsiaaltöötajate, terapeutide, psühholoogide, psühhiaatrite jt. erialadeesindajate kõrgendatud tähelepanu. Erwin Stengeli klassikalise definitsiooni kohaselt on enesetapp indiviidi enese poolt teadlikult ja tahtlikult tekitatud fataalne (surmav) enesevigastus .

Suitsiidi liigid

Émile Durkheim defineerides suitsiidi kui otsest või kaudset teadlikku enesevigastamist läbi positiivse või negatiivse teo, millega kaasneb surm. Selle definitsiooniga eristas ta tõelised suitsiidid muudest surmaga lõppenud õnnetustest. Durkheim’i arvates on igal ühiskonnal teatud tasemega kollektiivne tung suitsiidiks, enesehävituseks, mis on püsiva suurusega senikaua , kuni põhitingimused antud ühiskonnas jäävad samaks. Durkheim jaotas lähtuvalt sotsiaalse integratsiooni ja regulatsiooni tasemest suitsiidid nelja liiki:

egoistlik suitsiid – inimese sotsiaalse integratsiooni tase on nõrk.

altruistlik suitsiid – inimese sotsiaalse integratsiooni tase on tugev.

anoomiline suitsiid – sotsiaalse regulatsiooni tase on madal.

fatalistlik suitsiid – sotsiaalse regulatsiooni tase on kõrge.
Sotsiaalne integratsioon iseloomustab inimese suhet ühiskonda ehk kuivõrd on inimene integreerunud ühiskonda.

Suitsiidi ajalugu

2.1. Esimesed suitsiidid

Ajaloouurijate andmete põhjal sooritati esimesed suitsiidid idamaades , kus valitses panteism ja Buddha usuõpetus. Viimane tunnistas vabasurma ja pidas seda mõnikord koguni tarvilikuks. Budausulistele tähendas vabasurm ainult eluvormi muutumist, sest hing sünnib uuesti koos uue ilme ja vormiga. Jaapanis , Indias ja Hiinas oli vabasurm suures lugupidamises ja peeti isegi kiiduväärt teoks, seda enam, et suur Buddha näljaajal ise oma elu lõpetas. Selleks, et teised inimesed tema enda lihast toituda võiksid.

2.2. Suitsiidid antiikajal

Epikuurlaste ( epikuurlane - epikureismi pooldaja , elunautleja, inimene kes hindab üle kõige isiklikku mõnu ja meelelisi naudinguid; epikureism – õnn seisneb ärevusest hoidumises ja rahumeelses naudingus.) ja stoikude ( stoiku- stoitsismi pooldaja, inimene kes kindlalt ja mehiselt talub õnnetusi; stoitsism – mõistuspärast eluviisi ja enesevalitsemist rõhutav valgustuslik suund antiikfilosoofias.) arvates tasus elust kinni hoida ainult sellisel juhul, kui see on hea ja meeldiv, vastasel juhul oleks sõgedus jätkata.
Pütaagorlased (pütagoreistlik koolkond, Pythagorase rajatud usulis-eetilise ja filosoofilise usulahutaolise ühingu liikmed; Pythagoras u. 580-500 eKr, kreeka filosoof) ei pooldanud suitsiidi. Nad tõid välja kaks põhjust, esiteks, et hing on sattunud kehasse ürgrüvetuse tagajärjel ja lunastuseks peab oma elutee lõpuni käima ja teiseks, et keha ja hinge valitseb harmoonia, mida enesetapp rikkuda võib.
Egiptuses oli enesetapp eriti moes. Markus Antoniuse ( 82-30 eKr, Rooma riigimees ja väejuht ) ajal loodi lausa akadeemia kuhu võisid koonduda inimesed kes mõtlesid sooritada enesetappu . Akadeemias tunnistati Antoniuse ja Kleopatra (Kleopatra VII Suur 69-30 eKr) enesetappu kui eeskujulikku tegu. Koondunud inimestel oli tähtsamaks mureks, et kuidas leida kõige kergemat ja meeldivamat eluvõtmise abinõu .

2.3 Suitsiidid 5.- 12. Sajand

5. – 10. sajandini kestis suur vastuolu enesetapu suhtes, ühelt poolt verejanulise vägivalla ning inimelu ja inimväärikust põlgava õhkkonna ja teiselt poolt tolleaegsete võimude vahel. Sellise vastuolu tingis ajastu ise, kus jumala ja isandate suhted muutuvad samuti nagu nende isandate
ja sõltlaste suhted.
11. ja 12. sajandil sai mõjusaks rohuks enesetapmiste ja meeleheite vastu pihtimine. See tähendas, et saadakse oma patud andeks ja saavutatakse lepitus jumalaga . Pärast pihtimist
tundus enesetapp terve mõistusega inimese poolt võimatu. Kui siiski peale pihtimist sooritati enesetapp, eeldas kirik , et toimepanija oli hullumeelne.
Keskaja levinumad viisid enesetapmiseks olid poomine, uputamine , noaga tapmine ja surnuks kukutamine. Meessoost enesetapjaid oli kolm korda rohkem kui naisi. Kaks kolmandikku enesetappudest leidis aset öösiti. Enesetappe toimus kõigi ühiskonnakihtide seas.

2.4 Suitsiidid renessansiajal

Renessansi algusaja religioossed segadused ei pehmendanud suitsiidi hukkamõistu sugugi , vaid võis täheldada suhtumise teatavad karmistumist. Renessansi algusaegade sotsiaalsed ja kultuurilised vapustused lõid tausta , mis lubas mõtiskleda suitsiidi üle. Enamik selle aja enesetappudest on pandud meeleheite arvele. Renessansi ajal olid esindatud kõik tavalise enesetapu liigid, mille põhjusteks olid kannatus, kirg , armukadedus, hullumeelsus ja piinamishirm.

2.5 Suitsiid 17.- 19. Sajand

Hilisrenessansi ajal esitatud küsimuse üle, olla või mitte olla, peeti 17. Sajandil intellektuaalide ringkondades suuri heietusi. Piiratud arv suitsiide sooritati vastavalt moes olevale konventsioonile ja rituaalile. 18. sajandil hakkavad haritud eliidi seas levima uued suitsiidi motiivid, mida soodustas filosoofiline liikumine. Ehk siis, kui elu valmistab meile rohkem vaeva kui rahuldust, tuleks elust loobuda. Selline suhtumine oli eriti iseloomulik Inglise aristokraatiale. Karistused tavalise enesetapu eest olid metsikud. Nt laipa lohistati vitstel, poodi jalgupidi üles, põletati või heideti prügimäele.

3. Suitsiidi põhjused, viisid, mõjutavad tegurid tänapäeval

3.1 Suitsiidi põhjused tänapäeval

Tänapäeval on enamike suitsiidide põhjuseks üks või mitu neist teguritest: vaimsed häired, kannatused, stress , lein , õnnetus (näiteks autoavarii), põgenemine karistuse eest või ebameeldivast keskkonnast, süü- või autunde riive, vigastused, haigused (näiteks: vähk), finantsprobleemid, eneseohverdus, religioossed põhjused, depressioon , üksindus, hirm, armastus.

3.2 Tuntuimad suitsiidi viisid tänapäeval

Veenide läbi lõikamine , surnuks hüppamine (kõrgelt või sõiduki alla), poomine, tulirelvaga elutähtsasse organisse tulistamine, uputamine, terariista elutähtsasse organisse löömine, surnuks nälgimine , mürgi võtmine.

3.3 Suitsiidi tegemist mõjutavad tegurid

alkoholi mõju
sessioonid (enamasti varakevadel!!! Ja hilissügisel ka kõrge suitsiidide arv)
kehaline tervis
vaimne tervis

KOKKUVÕTE

Olin selle töö kirjutamiseni arvanud, et suitsiid on alati olnud halb ja põlastusväärne ning ma olin küll palju lugenud antiigiaegse Egiptuse kohta kuid miskipärast arvasin alati, et Kleopatrat ei austatud tema viisi pärast oma elu lõpetada. Ma julgen arvata, et oskan nüüd pisut paremini mõista neid isikuid, kes on kunagi enesetapu teinud.

KASUTATUD MATERJALID

http://raulpage.org/koolitus/sissejuhatus_suitsidoloogiasse.pdf
https://studysofsome.wordpress.com/2011/03/27/kliiniline-psuhholoogia-suitsiidid/
https://et.wikipedia.org/wiki/Enesetapp#Enesetapu_p.C3.B5hjuseid