ENSV kultuur (0)

KOOL
ENSV kultuur
referaat
Autor
Juhendaja:
Aasta
Sisukord
Sisukord...............................................................................................Lk 1
Haridus .................................................................................................Lk 2-3
Fotograafia ...........................................................................................Lk 3-4
Kunst ....................................................................................................Lk 4-5
Arhitektuur ............................................................................................Lk 5
Filmindus..............................................................................................Lk 6
Muusika ................................................................................................Lk 7-8
Kasutatud kirjandus..............................................................................Lk 9
Haridus
Eesti NSV “suveräänsus” osutus ka hariduse vallas juba 1940.-1941.aastal fiktsiooniks. Koolisüsteemi vaadeldi NLKP eesmärkidest lähtuvalt kui nõukoguliku mõtteviisi kujundajat ja kuuleka, vähenõudliku tööjõu koolitajat. Hariduselu juhtnöörid esitas NLKP oma kongressidel ja pleenumitel, millele järgnesid üleliidulised ja nende alusel vabariiklikud haridusseadused ja määrused. EKP, mille ülesanne oli organiseerida NLKP otsuste täitmist Eesti NSV-s, juhtis kogu kultuuri, s.h. haridust ja teadust oma vastavate osakondade, samuti riiklike haridusorganite ja õppeasutuste parteiorganisatsioonide kaudu. Osa koole ja kõrgkoole viidi otse üleliidulisse alluvusse. Seega ei saa rääkida kogu Eesti NSV haridussüsteemi kohalikust juhtimisest. Kuid selleski osas, kus kohalikku juhtimist lubati, oli see alati subordineeritud üleliidulistele partei- ja valitsusorganitele. NSV Liidu haridusorganid juhtisid kogu Eesti NSV haridust nende süsteemi kuulunud Eesti NSV ministeeriumide ja keskasutuste kaudu või vahetult, samuti kontrollisid nad kogu haridussüsteemi. Õpetaja tööd hinnati õppeedukuse protsendi ja ühiskondliku aktiivsuse alusel, mis viis õpetuse taseme ja õpilaste õpimotivatsiooni langemisele. Nõukogude kooli iseloomustas mõõdutundetu reglementeerimine, jõumeetodite domineerimine , valikuvõimaluste suhteline vähesus, õpilaste vabastamine vastutusest ja nende võõrutamine kodust ja vanematest .
Tänu eesti kooli ja õpetajaskonna traditsioonidele õnnestus siiski eestikeelses koolis säilitada kohalikku ja rahvuslikku omapära. See väljendus üldhariduskooli pikemas õppeajas (v.a. 1958-1964/65, mil kogu NSV Liidus oli 11 aastane keskkool), koorilaulutraditsiooni edasikandmises ja õpilaste massilises osavõtus rahvuskultuuri üritustest, mida võib vaadelda õpilaste ja õpetajate passiivse vastupanuna. Pidevalt oli päevakorras kommunistlik ja Nõukogude-patriootiline kasvatustöö, mida alati peeti ebapiisavaks, sest selle tulemuslikkust vähendas oluliselt ideoloogia ja tegelikkuse ilmne mittevastavus.
Nii stalinismi ajal kui 1970.aastate lõpu uusstalinistliku surve tingimustes jäi eesti keel ja kirjandus üheks kõige kesksemaks õppeaineks, emakeelset haridust pidasid nii õpilased kui lapsevanemad eestlaste loomulikuks õiguseks. Haridussüsteemi lausvenestamine 19.saj. lõpu vaimus ei saanud korduda, kuid venestust püüti teostada järk-järgult. Aktiivne vastupanu venestamisele väljendus õpilaste salaorganisatsioonide tegevuses ja noorsoorahutustes .
Haridussüsteemil oli oluline osa elanikkonna haridustaseme tõusus. 1939.a. tuli Eestis 1000 inimese kohta (10 eluaastast alates) neid, kellel oli kõrg-, kesk- või mittetäielik keskharidus 161 (NSV Liidus 108), 1979.a. aga 630 (NSV Liidus 638). 1970.a. oli keskeri , lõpetamata kõrg- ja kõrgharidusega 20,3%, 1979.a. 29,4% töötavast rahvastikust. Haridustaset Eesti NSV-s mõjutas ka suur rahvastikuränne. Formaalhariduse kvantitatiivsed näitajad olid 1991.a. Eestis mõneski aspektis võrreldavad arenenud riikide omadega. Haridus aitas kaasa rahvusliku identsuse säilimisele, kujundas Eestis elanikkonna professionaalse struktuuri (sh. intelligentsi uued põlvkonnad), mis võimaldas rahumeelselt taastada riikliku iseseisvuse. Samas oli ilmne, et mahajäämuse ületamiseks ja konkurentsivõime tõstmiseks on iseseisva riigi haridussüsteemi tarvis põhjalikult uuendada ja ümber kujundada. [1] ; [2]
Fotograafia
Fotograafide rühmitus STODOM (Peeter Tooming , Rein Maran, Andrei Dobrovolski, Kalju Suur, Tatjana Dobrovolskaja, Boris Mäemets), aga ka teised grupeeringud (FF, A-4, BEG jt.) tõid näitustele ja publikatsioonidesse fotokultuuri, millele oli tunnuslik subjektiivsus, fotograafiale spetsiifiliste väljendusvahendite domineerimine ja rõhuasetus piltide vormilise külje kasuks. STODOM’i ideoloog Peeter Tooming (1939–1997) rõhus oma töödes ja manifesteerivates kirjutistes optika ja fotokeemia poolt pakutavatele pildikeele subjektiveerimise võimalustele — tulemuseks billbrandt’likult kummastatud maailm, mis ennekõike esitas modernistlikke arusaamu pildiruumi "iseseisvusest" argikogemuse suhtes. Infrapunase filmi, filtrite ja keemiliste eritehnikate kasutamine ðokeeris vaataja arusaamu ka tonaalsete vahekordade osas.
Lõhkudes sihikindlalt publiku seisukohti foto tõlgendamisel, kujunes Tooming modernistliku perioodi kõige uuenduslikumaks ja provokatiivsemaks autoriks Eesti fotograafias. Teine STODOM’i autor, Kalju Suur (1928), saavutas kõrgendatud tähenduse omas ajas sootuks teistsugusel viisil. Tegutsedes peamiselt “seltskonnafotograafina”, kujundas ta oma lustakates portreegaleriides ennekõike ENSV-aegse kultuuri-eliidi korporatiivset identiteeti. Tervikuna võib öelda, et 1960.–1970. aastatel vabanes foto mõnevõrra propaganda teenistusest — ideoloogilise maailmaesituse kõrvale ilmus ridamisi erinevaid subjektiivseid nägemisviise. Samas ei saa me aga väita, et fotograafia ja kino oleksid täielikult pööranud oma retoorilise potentsiaali korrumpeerunud ühiskonna vastu.
1980. aastatel asendub hoogne modernism teatava dekadentslikkusega, mille märksõnadeks võiksid olla “diskreetsus” stilistikas, rõhutatud juhuslikkus ja visuaalsete vastete otsimine alateadvuslikele kaemustele. Oluliseks nihkeks, mis hakkas kujundama uusi autorihoiakuid 1990. aastate eesti fotos, oli kindlasti võimaluste avanemine enesetäiendamiseks välisriikides ( Kaido Teesalu Göteborgis, Peeter Linnap San Franciscos, Peeter-Maria Laurits New Yorgis ; Toomas Volkmann Londonis jne). [3]
Kunst
1940.aastate lõpupoole hakkasid võimud lisaks nö. präänikule ka piitsa kasutama. Alguses süvenes ja muutus üha ähvardavamaks ja konkreetsemaks ideoloogiline surve, millele järgnesid juba otsesed repressioonid. 1949. ja 1950.a. toimus mitu KL "puhastust" kodanlikest natsionalistidest ja formalistidest. Need viidi läbi EKP-sse kuulunud KL liikmete juhtimisel, kusjuures tüüpiliselt sellele ajale võisid represseerijad ise varsti represseerituteks saada. Paljudele tehti võimatuks kunstnikena töötada, mitmed ei tahtnud ise osaleda stalinlikus kunstielus. Karmimalt kui KL liikmeid kohtlesid võimud kunstiüliõpilasi - mitmeid vangistati või küüditati.
Kuni ühiskonnas valitses terroriõhkkond, oli KL põhikirjas fikseeritud omavalitsus muidugi fiktsioon , kuid juba 1957.a. KL kongressil hakkas see omandama ka reaalset sisu. Kongressi üks ülesandeid oli valida salajasel hääletamisel uus juhatus ning see andis võimudele ootamatu tulemuse - kõik EKP liikmeskonda kuulunud juhatuse kandidaadid said üle poolte häälte vastu ning uues juhatuses polnud ühtki EKP liiget. Juhatuse valimine toimus ja järgmistel kongressidel suhteliselt demokraatlikult. Vana juhatus esitas oma ettepanekuna uue juhatuse nimekirja, millele aga saalist sai teisi lisada. Kui oli karta , et mõni saali kandidaat võib mõne algnimikirjas olnu välja tõrjuda, võis vana juhatus püüda olukorda päästa sellega, et tegi ettepaneku juhatuse liikmete arvu tõsta ja lugeda valituiks kõik, kes saavad üle poolte häältest. Sellega enamasti nõustuti, kuid KL liikmete enamusele vastuvõetamatu kandidaadi läbiminek oli välistatud. Juhatuse liikmete hulgast sai valida KL esimehe, sekretärid ja presiidiumi. Nende valimine oli juba vähem demokraatlik - hääletamine oli lahtine ja mis peaasi - asjasse sekkus EKP KK oma sekretäri isikus. Just tema esitas kandidaadi esimehe kohale, kelle poolt alati hääletas suur enamik juhatuse liikmeid. Vähesed söandasid jääda erapooletuks ja vastuhääled olid haruldased. (Ilmselt polnud tegu alati või ainult julgusepuudusega, sest, nagu öeldud, kõigil juhatuse liikmetel oli KL liikmeskonna enamuse toetus.)
KL juhtorganite roll oli kahepalgeline. Kahtlemata just nende kaudu püüdis ja mingil määral ka suutis EKP oma tahet kunstnike hulgas ellu viia. Teisalt pidid KL juhid püüdma kaitsta kunstnike ja kunsti huve, sest muidu poleks neid enam valitud. KL juhid pidid suhtlema ka Moskvaga, eriti NSVL KL juhtkonnaga, mis nõudis laveerimist. Ka seal oli konservatiivsemaid ja liberaalsemaid jõude. Üldiselt õnnestus vältida NSVL KL otsene sekkumine Eesti kunstiellu, kuid Moskva kinnitas kõigi uute liikmete vastuvõtmise ENSV KL-u ning seetõttu tuli sinna saata hoolikalt prepareeritud valik uue liikme teoste reproduktsioonidest. Nagu teistelgi elualadel, üritati ka KL süsteemis " keskusest " kõikvõimalikku "defitsiiti" hankida. Näib, et Moskva KL oli nõus vaatama "läbi sõrmede" eesti kunstielu autonoomiat ja suhtelist pluralismi juhul, kui oli täidetud kolm tingimust: ENSV KL ei tohtinud tuua Moskva näitustele oma kõige julgemaid teoseid, ei tohtinud Moskvast mööda minnes suhelda välismaaga ega sõlmida sidemeid Moskva põrandaaluste kunstnikega. ENSV KL püüdiski seda vältida, kuid mitmed eesti kunstnikud harrastasid keelatut eraviisiliselt. [1]
Arhitektuur
XIX sajandis toimus üleminek kapitalismile. Arhitektuuri- ja ehitamisepraktikasse juurdusid uued ehitusmaterjalid ja konstruktsioonid, mis lõid laiad võimalused ehituste püstitamises. Arhitektuurivormide vahel tekkis terav vastuolu, mistõttu hoonete kujundamisel piirduti mineviku stiilide ning kompositsiooni võtete kasutamisega. Just tol ajal ilmusid esimesed eeste arhitektorite nimesid.
Sotsialismi ajal algas taas uus periood arhitektuuris. Tekkis kaks uut põhisuunda- funktsionalism ja konstruktivism . Ehitati haridus- ja tervihoiuhooned ning administratiivhooned ja elamurajoone (Mustamäe elamurajoon , Tallinna kultuurikeskus, "Estonia" teatri hoone jt).
Kokkuvõtteks võib öelda, et koos ajalooliste muudatustega parralleelselt transformeeris ka meie kodumaa arhitektuur. [4]
Filmindus
1947 a. hakkab tegutsema Tallinna Kinostuudio, mis aastast 1963 saab nimeks "Tallinnfilm" ning samuti valmib esimene sõjajärgne eesti mängufilm "Elu tsitadellis".
1951a. valmib "Lenfilmi" baasil esimene eesti värviline mängufilm "Valgus Koordis" Hans Leberechti romaani põhjal, peaosas Georg Ots.
Eesti filmil oli oma publik 1960.-1980. aastail. Tollase mängufilmi 300.000 vaatajat kinos on tänavuseks kahanenud 5000-15.000-ni.1997. aastal käis Eesti filmivaataja kinos 0,7 korda.
90-tel linastunud Eesti filmid on enamasti olnud väga haledad võrreldes Nõukogudeajal vändatud filmidega. Mängufilmidest vilksatavad korra kinodest läbi põhiliselt täispikad. Animafilmid jõuavad enamasti teleekraanile pärast seda, kui nende vastu on välisfestivalid huvi minetanud. Üheksakümnendatel ei ole eesti tõsielufilme üldiselt suurel ekraanil näidatud, kui jätta kõrvale esilinastused ja festivalid. [5]
Muusika
1944. aastal põgenevad paljud nimekad muusikud Läände. Sõjajärgse perioodi muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega “kodanlik natsionalist”) sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal - kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks.
1970. aastad toovad areenile heliloojate uue põlvkonna, kellest täna on muusikapildis kesksel kohal Lepo Sumera (1950-2000, loonud 6 sümfooniat) ja Raimo Kangro (1949-2001, 8 ooperi autor), nendega liitusid veidi hiljem René Eespere (*1953), Erkki-Sven Tüür (* 1959 , peamiselt instrumentaalmuusika) ja Urmas Sisask (*1960, koori- ja klaveriteosed). 
1990ndad tõid eesti muusikasse taas uue põlvkonna:  Mari Vihmand (*1967), Toivo Tulev (*1958), Helena Tulve   (*1972), Galina Grigorjeva (*1962),  Mart Siimer (*1967), Rauno Remme (*1969), Tõnu Kõrvits (*1969), Tõnis Kaumann (*1971), Jüri Reinvere (*1971). Mõnigi helilooja on olnud väga edukas. Näiteks valis 1995 Londoni Academy of St. Martin in the Fields Tõnis Kaumanni Euroopa nooreks heliloojaks. Edukad on olnud eesti heliloojad ka ROSTRUMi heliloomingukonkursil. Soovitatud heliteoste hulka on seal jõudnud Erkki-Sven Tüüri Reekviem (1994), Lepo Sumera 5. sümfoonia (1996), Helena Tulve  «à travers» (1998), Jüri Reinvere "Loodekaar" (2000).1990. aastate lõpul jõudsid kontserdisaalidesse noorte heliloojate Kairi Kose (*1976), Mirjam Tally (*1976), Timo Steiner  (*1976) ja Ülo Kriguli (*1978) looming. [6]
Kasutatud kirjandus:
[1] http://wiki.zzz.ee/index.php/Eesti_hariduse_ajalugu_20sj
[2] http://www.okupatsioon.ee/1940/koikfreimid.html
[3] http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=849&kateg=5&nimi=&alam=21&tekst_id=850
[4] http://narva.ut.ee/estica/est/arhitekt/arhitektuur2.html
[5] http://narva.ut.ee/estica/est/film/filminduse_ajalugu.html
[6] http://www.emic.kul.ee/emik/EMajalugu.ht m