Eesti muusika (1)

Sissejuhatus
Veidi üle 100 aasta on möödas sellest, mil eesti heliloojad kirjutasid esimesed suurteosed, millest tõstaks eriti esile 1896 valminud Rudolf Tobiase avamängu " Julius Caesar", esimest eesti muusika sümfoonilist teost.
Muidugi ulatub muusikategemine Eestimaal tunduvalt varasemasse aega. Olgu selleks siis balti-sakslastest aadlike kohalik muusika - ja teatriharrastus (näiteks kanti Tallinna Saksa Teatris juba 1789. aastal ette Mozarti ooper "Don Giovanni "). Või 1680. aastal Tallinnas etendunud Mederi ooper “Kindlameelne Argenia”, esimene barokkooper saksa keeles. Või 1740 . aastatel Eestisse Saksamaalt jõudnud vennastekoguduse liikumine - vennaskonda nimetati "laulev kogudus". Oma roll oli ka 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool, kus oli muusika õppetool. Muidugi puudutas see kõik ennekõike kohalikke kõrgkihte, jäädes “maarahvast” - s. o. eestlastest - suhteliselt kaugele.
        
            Alguses oli laulupidu
XIX saj keskpaik tõi eestlaste kultuuriellu olulise murrangu. Kuna kooliharidus , sh muusikaõpetus oli jõudnud päris heale tasemele , hakkas kõigis Eestimaa nurkades tekkima laulukoore ja puhkpilliorkestreid. Selle arengu kõrgpunkt oli 1869 Tartus toimunud I üldlaulupidu, millel osales üle 800 laulja (ainult meeskoorid) ja pillimehe. Selle peo kavas oli ka kaks eesti helilooja Aleksander Kunileid-Saebelmanni (1845-1875) laulu.
Laulupidu ongi üks märksõna, mille järgi Eestit maailmas tuntakse. 1999. aasta suvel toimus Tallinnas juba 23. üldlaulupidu. Traditsioon on vastu pidanud. Mida tugevam on olnud poliitiline surve, seda poliitilisem tähendus on olnud ka laulupeol . See kulmineerus 1980. aastate lõpul, mil Eestimaal tekkis lootus taas iseseisvaks saada. “Laulev revolutsioon ” oli ilmselt ainulaadne nähtus maailmas, kus rahvas avaldas oma meelsust lauluväljakul, lauldes, mitte relvi täristades. Olgu siinkohal lisatud, et läbi raskete aegade, 1940.-ndatest kuni 1980. aastate lõpuni oli omamoodi rahvajuhiks just koorijuht (ja helilooja) Gustav Ernesaks (1908-1993).
 
            Muusikaseltsidest said teatrid ja kontsertorganisatsioonid
Tähtsad eesti muusikakultuuri arengus on XIX sajandi teisel poolel loodud muusikaseltsid. Neist kaks, Estonia Tallinnas ja Vanemuine Tartus (mõlemad asutatud 1865), saavad olulisteks nii kutseliste teatritena kui ka kontsertorganisatsioonidena. Mõlemas seltsis hakkas üsna kiiresti arenema ka muusikateater . Vanemuise teatri- ja kontserdimaja valmis 1906, hävis 1944 Tartu pommitamisel. 1967 avati samal kohal uus teatrihoone , mõni aasta hiljem ka kontserdisaal, mis renoveeriti 1998. Estonia avati teatri- ja kontserdimajana 1913, hävis 1944 Tallinna pommitamisel ning taastati 1947. Spetsiaalset ooperimaja pole Eestimaal siiani. 
            Heliloojad ja nende looming
XIX ja XX saj vahetus teeb selge vahe sisse elukutseliste ja asjaarmastajate muusikute vahel. Professionaalid tulevad enamasti Peterburi konservatooriumist ja nende eesmärgid ulatuvad märksa kaugemale lihtsatest koorilauludest. Ennekõike tuleks nimetada monumentaalse loomelaadiga Rudolf Tobiast (1878-1918) ja Artur Kappi (1878-1952). Kuid näiteks Tobiase oratoorium “ Joonase lähetamine” (1909, esimene selles ñanris) peab korralikku esiettekannet ootama kolmveerand sajandit. 1908 kirjutab esimese eesti sümfoonia pianistina kuulsust võitnud Artur Lemba, samal aastal jõuab ta ka ooperini.
Sümfoonilise muusika sünd on seotud Tartu ja Vanemuisega, kus 1900 hakkas tegutsema eestlaste sümfooniaorkester, mis 1908 muutus suvemuusikaorkestriks ja tõi esmakordselt eesti kuulaja ette maailma muusikaliteratuuri tuntumad teosed. 1909 tähistati Tartus eesti muusika päeva, kavas juba eesti heliloojate sümfooniline muusika.
XX sajandi alguskümnenditel tuli avalikkuse ette terve põlvkond heliloojaid, kellest olulisemad kooriteoste loojad Mart Saar (1882-1963) ja Cyrillus Kreek (1889-1962) ning sümfonist Heino Eller (1887-1970). Nende puhul on tegemist juba tõeliselt rahvusliku muusikaga. XX sajandi kahe esimese kümnendiga mängitakse eestimaises heliloomingus läbi kogu õhtumaine muusikaajalugu, klassikalistest vormidest kuni toonase euroopa moodsate vooludeni (polütonaalsus!). Eesti heliloomingule jääbki omaseks justkui kõigi ajastute eksisteerimine ühes ajahetkes : rahvusromantilist muusikat kirjutatakse veel 1960. aastatel, kõrvuti dodekafoonia , aleatoorika ja teiste tollaste vooludega.
1919 asutatakse kõrgemad muusikakoolid Tallinnas ja Tartus ning siit alates saab rääkida ka heliloojate koolkondadest: Tartus Heino Elleri omast, mis on orienteeritud sümfoonilisele muusikale ja selle seosele rahvuslikkusega ning Tallinna koolkonnast , mille eesotsas on prof Artur Kapp, see tugineb klassikalisele mõttemaailmale, koolkonnas annavad tooni kooriheliloojad.
1930. aastatel sai oluliseks helilooja oma nägu, omapärane muusikaline mõtlemine. Eriti selgelt kajastub see 1930. aastatel eesti heliloomingusse tulnutel, eesti suurimal sümfonistil (10 sümfooniat ja 2 ooperit!) Eduard Tubinal (1905-1982) ja isepäiselt valuliku maailmatunnetusega Eduard Ojal (1905-1950).
1944. aastal põgenevad paljud nimekad muusikud Läände. Sõjajärgse perioodi muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega “ kodanlik natsionalist”) sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 
1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal - kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks.
1970. aastad toovad areenile heliloojate uue põlvkonna, kellest täna on muusikapildis kesksel kohal Lepo Sumera (1950-2000, loonud 6 sümfooniat) ja Raimo Kangro (1949-2001, 8 ooperi autor), nendega liitusid veidi hiljem René Eespere (*1953), Erkki-Sven Tüür (* 1959 , peamiselt instrumentaalmuusika) ja Urmas Sisask (*1960, koori- ja klaveriteosed). 
1990ndad tõid eesti muusikasse taas uue põlvkonna:  Mari Vihmand (*1967), Toivo Tulev (*1958), Helena Tulve   (*1972), Galina Grigorjeva (*1962),  Mart Siimer (*1967), Rauno Remme (*1969), Tõnu Kõrvits (*1969), Tõnis Kaumann (* 1971 ), Jüri Reinvere (*1971). Mõnigi helilooja on olnud väga edukas. Näiteks valis 1995 Londoni Academy of St. Martin in the Fields Tõnis Kaumanni Euroopa nooreks heliloojaks. Edukad on olnud eesti heliloojad ka ROSTRUMi heliloomingukonkursil. Soovitatud heliteoste hulka on seal jõudnud Erkki-Sven Tüüri Reekviem (1994), Lepo Sumera 5. sümfoonia (1996), Helena Tulve  «à travers» (1998), Jüri Reinvere "Loodekaar" (2000).  1990. aastate lõpul jõudsid kontserdisaalidesse noorte heliloojate Kairi Kose (*1976), Mirjam Tally (*1976), Timo Steiner  (*1976) ja Ülo Kriguli (*1978) looming.