potentsiaali korrumpeerunud ühiskonna vastu. 1980. aastatel asendub hoogne modernism teatava dekadentslikkusega, mille märksõnadeks võiksid olla "diskreetsus" stilistikas, rõhutatud juhuslikkus ja visuaalsete vastete otsimine alateadvuslikele kaemustele. Oluliseks nihkeks, mis hakkas kujundama uusi autorihoiakuid 1990. aastate eesti fotos, oli kindlasti võimaluste avanemine enesetäiendamiseks välisriikides (Kaido Teesalu Göteborgis, Peeter Linnap San Franciscos, Peeter-Maria Laurits New Yorgis; Toomas Volkmann Londonis jne). [3] Kunst 1940.aastate lõpupoole hakkasid võimud lisaks nö. präänikule ka piitsa kasutama. Alguses süvenes ja muutus üha ähvardavamaks ja konkreetsemaks ideoloogiline surve, millele järgnesid juba otsesed repressioonid. 1949. ja 1950.a. toimus mitu KL "puhastust" kodanlikest natsionalistidest ja formalistidest. Need viidi läbi EKP-sse kuulunud KL liikmete juhtimisel,
Kadri Kütt, Eve Laasi, Alvar Laigna, Anu Lajal, Rivo Laks, Margus Lamp, Johann Langemets, Taavi Larionov, Rene Lasseron, Leho Laul, Henri Laupmaa, Teele Lem- ber, Lennart Lennuk, Anna Leontjeva, Hillar Leoste, Delia Lepik, Kersti Leping, 13 Tiit Lepp, Erik Liim, Aliis Liin, Oliver Liiv, Indrek Lillemägi, Martin Lillepuu, Peeter Lind, Gerd Lindmaa, Mattias Linnap, Taivo Lints, Piret Liv, Edvard Ljulko, Madis Lobjakas, Erkki Lukk, Riina Lulla, Taavi Lulla, Tanel Lumiste, Margit Luts, Eva-Mari Luts, Erki Lõhmus, Helli Lõoke, Priit Lätt, Mariann Maasi, Ethel Maasing, Tanel Mae, innustuseks Martti Maimets, Ilja Maljutenko, Eva Maria, Kristi Markna, Mari Matjus, Külli Meier, Helo Meigas, Nele Meikar, Tauno Metsalu, Madis Metsis, Roman Migunov, Egert