Emotsioonid referaat (0)

Sisukord
Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Emotsioonid 3
Emotsioonide otstarve 4
Emotsioonide teke 5
Emotsioonide liigid 6
Emotsiooniteooriad 7
Kasutatud kirjandus 9
Sissejuhatus
Emotsioonidega puutuvad inimesed kõikjal kokku. Emotsioone väljendamata oleks raske aru saada kuidas teine inimene end tunneb või mida ta võib ette võtta, kuidas käituda. Emotsioon on inimestele väga omane nähtus, millega kõik on kokku puutunud, ise oma emotsioone kontrolli all või varjatuna üritanud hoida ja tänu emotsioonidele saab ka kaasinimeste näost nii mõndagi välja lugeda. Siiski tuleks õppida oma emotsioone talitsema, et esmamulje põhjal ja ilma tagajärgedele mõtlemata midagi sellist ei tehtaks , mida hiljem kahetseda võiks ja samuti ka ennast nõrgana ei näidataks. Inimesed peaksid rohkem teadma nende elu niivõrd mõjutavast faktorist, mis otsustab meie elust nii suure osa ja on ka natuke salapärane. Just seepärast ma selle teema valisin, lootuses uutest teadmistest ka endale tulevikus kasu saada.
Emotsioonid
Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.
Põhiemotsioonid on hirm, viha, vastikus, põlgus, kurbus , rõõm ja üllatus. Mõned teoreetikud kahtlevad, kas primaarseid emotsioone on üldse võimalik eristada. Teised soovitavad jagada emotsioonid niinimetatud “perekondadesse.”
Näiteks:
Viha: raev, vägivaldsus, vimm, ärritus, nördimus, meelehärm, kibestumus, vaenulikkus, meelepaha, ärrituvus, vaenulikkus, patoloogiline viha
Kurbus: murelikkus, kurvastus, rõõmutus, süngus, melanhoolsus, enesehaletsus, üksildus, nukrus, meeleheide, depressioon
Hirm: ärevus, kartus, närvilisus, mure jahmatus, ettevaatlikkus, kõhklus, ärrituvus, õudus, ehmatus /kohkumine, kabuhirm, ( foobia , paanika )
Lõbu: nauding , lõbusus, õnn, rõõm, kergendus, rahulolu, õndsus, uhkus, erutus , võlutus, rahuldus , eufooria, maania , ekstaas
Armastus: tunnustus, sõbralikkus, usaldus, headus , poolehoid, kiindumus , imetlemine
Üllatus: šokk, hämmastus, imestus
Vastikus: põlgus, põlastus, halvakspanu, jälestus, vastumeelsus, ebameeldivustunne, ärritus
Häbi: süütunne, kohmetus, tusk , alandus, kahetsus
Emotsioonide otstarve
Emotsioonid täiendavad mitmeid funktsioone:

emotsioonid hindavad -isikuid, olusid, situatsioone, nähtusi, seisundeid jne sõltuvalt sellest, kas need vastavad isiksuse vajadusel või mitte, kujundades niiviisi tegevuse tundmuslikku tooni;

emotsioonid ergutavad/ pidurdavad aktiivsust- see toimub sõltuvalt hinnangust ja kujunenud tundmuslikust toonist, luues motivatsiooni ja ajendades tegevusele, annavad nad sellele vajaliku energeetilise tõuke ja aitavad kiiresti hakkama saada ootamatutes olukordades (käitumiseks valmisoleku funktsiooni on eriti rõhutanud Nico Frijda);

emotsioonid suunavad tähelepanu emotsionaalselt köitvale ja tähenduslikule, eluliselt olulisele;

emotsioonid stimuleerivad mälu;

emotsioonid väljendavad isiku suhtumist ja eelistusi ning on kommunikatsioonivahendiks.
Emotsioonide teke
Emotsioonide liigid
Meeleolu on püsiv tundmuslik seisund. Kui tundmused on suhteliselt lühiaegsed, siis püsivamat tundmuslikku seisundit nimetatakse meeleoluks. Näiteks viha võib kesta vaid mõned hetked , aga ärritatud meeleolu võib inimest vallata mitmeid päevi. Meeleolu on alati olemas, olles fooniks kõikidele tegevustele. Meeleolul ei ole nii selgelt väljendunud seost sündmustega, kui tundmusel.
Kuigi ilmneb üsna tihe seos tundmuste märgi (hea, paha) ja meeleolu märgi (hea, paha) vahel, võib halva meeleolu foonil esineda sõltuvalt sündmustest häid tundmusi ja vastupidi.
Meeleolust sõltub suuresti inimese igapäevane aktiivsus - heas meeleolus inimene on tegus ja vastupidi. Reeglina on inimesed heas meeleolus, mis tagab nende optimaalse aktiivsuse kohanemaks keskkonna muutustega . Kuid meeleolu ei ole püsivalt ühel tasemel, vaid kõigub süstemaatiliselt päeva kestel. Oluliselt sõltub meeleolu tase möödunud öö une sügavusest. Positiivne meeleolu on madalaimal tasemel pärast ärkamist ning enne uinumist.
Afekt  ehk afektiivne reaktsioon  ehk tundepurse on (tavaliselt) lühiajaline ja tormiliselt kulgev inimest tervikuna haarav  tundmuseväljendus reaktsioonina mingile olukorrale.
Afektiga võib kaasneda pulsi, hingamissageduse ja vererõhu tõus, higistamine , värisemine, pisarad , adrenaliininõristus jm. Need reaktsioonid on iseloomulikud üldisele valmisolekuseisundile ega olene sellest, millise tundmusega on tegu.
Afekti vaadeldakse kas emotsiooni erijuhuna või eristatakse kui lühiajalisemat, tugevamat ja vähem keerukat. Varem on afektiks nimetatud ainult patoloogilisi seisundeid.
Afekt ei pruugi olla kooskõlas isiku kirjeldusega oma tundmuse kohta.
Afektiivne reaktsioon võib olla erineva iseloomuga :

• positiivne afekt, normaalse afektiivse reaktsioonina näiteks rõõmu väljendumine
  
• negatiivne afekt, normaalse afektiivse reaktsioonina näiteks viha, kurbuse, ärevuse, hirmu, ehmatuse väljendumine
  

Kirg - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
Stress -on emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel, nn üldine kohanemissündroom. Stressi korral häirub hormonaalne tasakaal ning vallanduvad stressihormoonid , mis avaldavad negatiivset mõju kõigile elundkondadele, kõige rohkem südame-vereringesüsteemile. Stressihormoonid põhjustavad lihaspinge suurenemist,veresoonte ahenemist ja vererõhu tõusu. frustratsioon - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
Ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.
Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel
Emotsiooniteooriad
Erinevad teoreetilised lähenemised peavad mingit ühte komponenti emotsioonide tekkeahelas teistest olulisemaks. Füsioloogilise kallakuga uurijad peavad oluliseks eelkõige füsioloogilist masinat, mis emotsioone teenindab. Kognitiivse suuna esindajad peavad aga oluliseks maailma mudelit, mille vahendusel maailma tajutakse.
Teooriad võib tinglikult jagada järgmistesse tüüpidesse.
1) Psühhoevolutsiooniline emotsioonide teooria. See suund saab alguse Ch. Darwini võrdlevatest uurimustest . Selle rühma teooriatel on ühine see, et emotsioonid arvatakse pärinevat otstarbekatest kohastumuslikest käitumistest. Seega igal emotsioonil on oma evolutsiooniline ajalugu, mis seob teda ajalooliselt loomariigiga. Emotsioonid kujutavad endast sündimisest kaasaantud "masinavärki", mille käivitumine ja kulg on vaid osaliselt tahtele alluv. Uuemates lähenemistes
on emotsioonide baasiks arvatud emotsioonide väljendusi, mille subjektiivne üleelamine ongi emotsioon (S.Tomkins, C.E.Izard, R.Plutchik).
2) Organismi seisundite teooria. W.James'i teooria (ka James-Lange teooria) maksiim ütleb näiteks, et me ei nuta mitte sellepärast, et on kurb, vaid kurb on sellepärast, et me nutame. Emotsioon on keha vistseraalsete (siseelundite) seisundite üleelamine subjektiivse tundmusena ja füsioloogiliste seisundite spetsiifilisus eri emotsioonide korral.
3) Tsentraalse närvimehhanismi teooria. W.Cannon'i teooria peamised argumendid: "külmad emotsioonid" (adrenaliini manustamine ) ja deaferenteeritud loomade emotsionaalne käitumine. Emotsionaalset käitumist kontrollivad ajukeskused ja aju elektriline stimuleerimine (J.Olds).
4) Kognitiivsed emotsioonide teooriad. S.Schachteri kognitiivne emotsioonide teooria: aktivatsioon , märgistamine ja emotsioon. Emotsioonide tunnetusliku interpretatsiooni teooriad (R.S. Lazarus ). R.S.Lazarus peab emotsioone oluliseks indiviidi kohanemise juures keskkonnaga, mispuhul toimub pidev keskkonna ja enese suhete hindamine kasu või kahju seisukohast , mida need võivad tuua. Igale emotsioonile arvatakse olevat omane teatav “ keskne teema”, mida ta keskkonnassuhete osas hõlmab. Keskkonna hindamine ja käitumise reguleerimine toimub nende kesksete teemade ja neist tulenevate emotsioonide põhjal.
5) Psühhoanalüütilised emotsioonide teooriad. Hirmu ja häbi käsitlused psühhoanalüüsis. Freudi hirmu teooriad. Objektiivne hirm, neurootiline hirm ja moraalne hirm. Hirmu repressiooni (väljatõrjumise), separatsiooni ja konflikti
teooria. Komplekside käsitlus ja kaitsemehhanismid .
Kasutatud kirjandus
„Psühholoogia alused” T.Bachman, R. Maruste
http://et.wikipedia.org/wiki/Emotsioon
9