Elektrotehnika spikker (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Energeetika - Automaatjuhtimise alused

5 VÄGA HEA

Tallinna Tehnikaülikool
Ehitiste projekteerimise instituut
Ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetool
Referaat
Alar Kotli
Arhitektuur
EEA0021
Autor:
Juhendaja : Anne Lannes
Tallinn 2011
Sissejuhatus
Arhitekt    Alar   Kotli   astus    ehituskunsti    1930.   aastate   alguses,
samaaegselt    moodsa    arhitektuuri   jõudmisega
Eestisse. Ta tegi kaasa funktsionalismist taandumise
laine, rõhutades esinduslikkust ja traditsionalismi nii
enne   kui   ka   pärast
sõda,   ning   asus   moodse   arhitektuuri   taasavastajate
esiridadesse   1950.   aastate   teisel   poolel.
Viljaka ja
kõrgprofessionaalse   loojana   on   ta   alati   kuulunud   eesti
arhitektide
juhtgruppi,   oma   suundaandva   mõjuga   tundub   A.Kotli
olevat oma ajastule
pigem iseloomulik kui selles erandlik.
1. Kujunemine
Kotlite suguvõsa pärineb Lõuna-Eestist, Räpina ja põlva ümbrusest. Alar Kotli isa
Johan   Kotli   ( 1853 -1940)   sündis   Tobro    talus    Veriora   vallas.   Hariduse   sai   ta
vallakoolis ja kihelkonnakoolis, kuid peamiseks vaimseks kujundajaks osutusid
õpinguaastad    1874 -77   Valgas   kuulsas   Cimze    seminaris ,   kus   küpses   tõelisekt
tegutsemistahteline   ärkamisaja   vaimukandja.  Algul   töötas   ta    1877 -79   Maarja-
Magdaleena kihelkonnakoolis, seejärel 14 aastat Laiuse kihelkonnakoolis, tuues
oma    algatusel    sisse   uusi   õppeaineid   ja   organiseerides   seltsielu.   Venestusaja
reformide tõttu pidi Johan Kotli loobuma koolmeistri ametist ja asus 1893. aastast
Väike-Maarjasse   köstriks.   J.   Kotlist   sai   üks   kesksemaid   avaliku   elu   tegelasi
kohapeal.  Tema   eestvõttel   loodi   1896.   aastal  Väike-Maarja   Põllumeeste   Selts,
asutati Tuletõrje Selts, sageli tegi ta kaastööd ajalehtedele.
Alar kotli ema Elsa Kotli (1873- 1959 ) pärines jõukast puusmetsa talust Vana-
Antsla   vallas.   Hariduse   omandas   ta   Uudi   külakoolis   ja   Lilly   Suburgi
tütarlastekoolis    Viljandis .   Aastatel   1900-02   oli   kauni   välimusega   noor   daam
Moskva ja Kaluuga rikastes perekondades kasvatajannaks. Sellest ajast pärineb
Elsa   ja   Johani   liigutav   saksakeelne    kirjavahetus ,   kus   tulevase   pereema
maailmanägemisest   annavad   tunnistust   Moskva,   Kaluuga,   Varssavi,   mitmete
Sileesia ja Saksimaa postitemplid. J. Kotliga laulatati nad 1902 . aastal Karula
kirikus. Esimese lapse, tütre Pia, sai noorpaar 1903. a. Teise lapsena sündis Alar
Kotli 27. augustil 1904 .
Tulevase arhitekti lapsepõlv möödus helges vanematekodus. Köstrimaja ümber
kees    alalõpmata   rõõmsameelne   elu.   Lapsepõlveaastate   Väike- Maarjale    andis
avaramat mõõdet Lurichi pärijatelt ostetud krundil 1910 . a. Rahvamaja ehitamine.
Omamoodi eksootiline lasterõõm oli võimalus viie kopika eest istuda Lurichile
Buhhaara emiirilt saadetud kaameli selga .
Alghariduse sai Alar kotli kodus. Peamiseks õpetajaks oli isa, kes andis saksa
keelt,   rehkendamist   ja    laulmist ,   muid   aineid   õpetasid   peres   kostil   olevad
koduõpetajad,  kes aja jooksul  vahetusid.  Isa  võttis asja väga tõsiselt ja käitus
küllalt rangelt, asetades suurt rõhku eetilisele kasvatusele.
Rakveresse päriskooli tuli minna 1915. a; seitse aastat hiljem, 1922. a. Kevadel
lõpetas A. Kotli Viru maakonna Reaalgümnaasiumi. Kooliaastatel ei nöinud A.
Kotli tuupimisega tõsist vaeva; talle olevat joonestamine ja puuvestmine hulga
rohkem meeldinud. Ometi on lõputunnistusel enamik aineid märgitud heaga, mis
tollal oli kõrgeim hinne. Nende hulka kuuluvad ka joonestamine, voolimine ja
ilukiri ning seda vaatamata A. Kotli vasakukäelisusele. Paistab, et keeled istusid
vähem, sest emakeel, vene ja ladina keel on rahuldavad.
Gümnaasiumi   lõpetades   unistas   A.   Kotli
skulptuuri
õppimisest, kuid tugeva autoriteediga isa oli vastu.
A.   Kotlil   ei
jäänud   muud   üle,   kui   minna   kompromissile   ja
otsustada
arhitekti   ameti   kasuks,   mis   perspektiivikatest
elukutsetest tundus kunstilähedasem. Kuigi tollal oli
Eestis
võimalik   arhitektuuri   õppida   Tallinna   Tehnikumis,
püsis
usk välismaa kõrgkoolide paremasse haridusse,   ja
antud
juhul   oli   see   õigustatud.   A.   Kotli   saatis
sisseastumisavalduse    Danzigi    (Gdansk)
Vabalinna
Tehnikaülikooli.   Saanud   teada,   et   teda   on
võimalik   vastu
võtta   alles   1923.   a.   kevadel,   otsustas   ta
aastat   mitte   kaotada   ja   sõitis
Tartusse .   Ta   pani   end   1922.   a.   sügisel
üheaegselt   kirja   kunstikoolis   „Pallas“   ja   Tartu   ülikooli    matemaatika -
loodusteaduskonnas,   kuid   viimases   teda   loengutel   käimine   eriti   ei   huvitanud.
Kuna  A.   Kotlil   puudus   varasem   kunstiharidus,   tuli   tal   „Pallases“   kõigepealt
töötada üldklassis, kus sel semestril andsid joonistust, maalikunsti, natüürmorti,
pead ja akti vaheldumisi K. Mägi, N. Triik, A. Vabbe, G. Kind ja V. Mellik.
Kohalkäimise lehtedel ei figureeri A.Kotli nimi kuigi sageli. „ Pallase “ aegseid
visandeid, portreid ja maastikke säilib arhitekti isiklikus arhiivis , nendes on selgelt
tunda õpilaslikkus, mis usinalt püüab natuuritruuduse poole.
1923. a. esimese poolaasta „Pallase“ õpilaste nimekirjast A. Kotlit enam ei leia,
ülikoolist sai ta lõpparve 30. jaanuaril ja juba 30. aprillil 1923 immatrikuleeriti
Danzigis.  Kaheksasemestrilise  stuudiumi  jooksul   anti   küllaltki  mitmekülgne   ja
põhjalik arhitektuuriharidus. Suures ulatuses oli praktilisi projekteerimistöid eraldi
ehitusmaterjalide    ja   hooneliikude   kaupa,   õpetati   perspektiivi   ja   kujutavat
geomeetriat, ehituskonstruktsioone, staatikat, geodeesiat, ehitusmaterjale, kütmist
ja   valgpustamist,   linnaehitust,   maastikuarhitektuuri,   sisekujundust   ja
mööblidisaini. Rohkesti oli loenguid üldisest kunstiajaloost, stiilide ornamendid
joonistati kõik läbi, ei puudunud ka maalimine, akvarell ja aktistuudium. Tundub,
et   õppetöös   oli   leitud   mõistlik   tasakaal   insener-tehniliste   ja   kunstiliste   ainete
vahel. Sooritades lõpueksami ja diplomiprojekti hindele väga hea diplomeeriti ta
20. oktoobril 1924.
Lõpetamise järel jäi A. Kotli enam kui aastaks, 1928. a. lõpuni, enesetäiendamise
eesmärgil   abiliseks    prof .   O.   Kloeppeli   juurde,   kellega   tal   oli   kujunenud   hea
kontakt. Selle aja jooksul osales ta hoonestuskavade koostamisel, ühe teatri- ja
kontserdisaali ning kogudusemajaga kiriku projekteerimisel, samuti mitmesuguste
rekonstruktsioonide juures, ühtlasi pidi ta valmistama makette.
Danzigist saabus A. Kotli koju Väike-Maarjasse 1928. a. lõpul ja peagi seisis ees
sõjaväeteenistus,   kuid   ta   jõudis   end   veel   enne   tööle   rakendada.   Küllap   olid
Simuna seltsid kuulnud, et naaberkihelkonna köstri poeg on verisulis arhitektina
kaugelt   koju   jõudnud   ja   tellisid   seltsimaja   projekti.   Hoone   valmis   1930.   a.,
puumaja   põletasid   maha  1944.  a.   taganevad  sakslased  ja  praegu  kerkib   samal
kohal 1960. a. ehitatud kultuurimaja .
Järgnevalt   teenis   A.   Kotli    veebruarist    1929   sundaega   kaitseväes,   asukohaga
peamiselt Ropkas. Sõjaväest vabanes ta 1930. a. jaanuari lõpus kaprali auastmes
ja nüüd oli aeg küps hakata tõsiselt arhitektuuri tegema.
2. 1930. aastad
2.1. Eluloost
A.   Kotli   tuli   eesti   arhitektuuri   1920.-30.   aastate   vahetusel.   Ülemaailmne
majanduskriis   avaldus   muidugi   ka   Eestis,   kuid   säilinud   ehitusprojektide   hulk
lubab   järeldada,   et   arhitektidel   tööd   jätkus.   Järgneval   kümnendil   arenes
ehitustegevus majanduslikku tõusu peegeldades jõudsalt, 1930. aastate lõpus võib
rääkida lausa ehitusbuumist. Noor riik oli üle saanud 1920. aastate iseseisvumise
ja kapitalismi arenguteelt tõkete kadumise ehmatusest ning rühkis kiirelt kosudes
1930. aastatel tõusuteed. Selline poliitiline ja majanduslik situatsioon hindas eriti
kõrgelt arhitekte, kelle ees avanes tõeliselt lai tööpõld.
1930. aasta suvest töötas ta Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumis, algul küll aasta
ajutise tööjõuna Kopli töömaja ehitustööde tehnilise järelvalve teostajana, kuid
juunist    1931    ehitusinspektorina.   1935.   a.    aprillis    viidi   A.   Kotli   üle
Teedeministeeriumi avalike tööde osakonda ehitusinseneriks, kus ta aasta pärast
ülendati ehitusinspektoriks.
Riigimonopolismi   kasvu   pärast   1934.   a.   riigipööret   näitab   mitmesuguste
riigiettevõtete asutamine, mille hulgas 1937. a. lõpul loodi riiklik projekteerimis-
ja   ehitusorganisatsioon   „Ehitaja“,   mille   direktoriks   kinnitati   Artur   Pihlak   ja
abidirektoriks A. Kotli. Ametlikult oli A. Kotli „projekteerimistööde üldjuhataja“,
seega   tänapäeva   mõistes   peaarhitekt.   „Ehitajas“   töötades   saavutas   A.   Kotli
suurima viljakuse, kuid tuleb arvestada, et tema seljataga seisis korralik büroo
mitme noore võimeka arhitektiga, kelle osa konkreetsetes projektides on ilmselt
küllalt suur.
1930.   aastatel   toetuti   palju   konkurssidele,   nende   virgutav   ja   professionaalsust
tõstev roll oli arhitektuuri arengule väga oluline. Edukas võistlustel osalemine oli
aluseks   autoriteedile   erialaringkonnas   ja   nime   tuntusele,   mille   abil   kujunes
tellijaskond. 1930. aastatest on teada A. Kotli osalemine 10 konkursil , neist ainult
kolmel ei pälvinud ta auhinda. Edu võistlustel aitas kaasa karjäärile, kuid veelgi
olulisem, et see tõstis ta eesti loovarhitektide esirinda. A. Kotlil polnud kunagi
erabürood, kuid just konkursivõitude alusel tulid mitmed eratööd.
Kogu   oma   jäägitu   erialase   pühendumuse   kõrval   oli   A.   Kotli   tõsine
perekonnainimene. 1931. a. abiellus ta Ilse Heimbergiga, kes oli 1905. a. sündinud
Kalvi vallas ja töötas Tallinna Kodumajanduskoolis õpetajana. 1932. a. sündis neil
tütar Malle, 1933 järgnes poeg Viido-Peep ja 1937 poeg Tõnu.
2.2. Looming
Tagasihoidlik hoone on ilmselt 1934.-35. a. projekteeritud Haapsalu pritsimaja,
mis valmis aastal 1937. Oma tööde loetelus A. Kotli tuletõrjehoonet ei maini , kuid
ehitis on talle atribueeritav ajalehtede alusel. Algselt oli pritsimaja teine korrus
puuvoodriga, praegu katab krohv kogu maja.
A.   Kotli   andis   ühe   väljapaistva
tippteose,   mis   kindlalt   kuulub   eesti
funktsionalismi   paremikku.   See   on   450
õpilasele
mõeldud   Rakvere   Gümnaasium.   Kool
peab   A.   Kotlit   oma   vilistlaseks   ja   on
maja    autorit    väärikalt   meeles   pidanud
kooli   70.   juubelil   1982.   a.   avatud
mälestustahvliga   peaukse   kõrval.   A.
Kotli   lõi   oma    koolile    ühe   parimaist
keskkoolihooneist   Eestis   ja   vastutasuks
on   kool   püüdnud   moonutustest   säästa
esialgset   arhitektuuri.    Koolimaja    ehitamise   otsus   võeti   Rakvere   linnavalitsuses
vastu 1933. a., projekt valmis A. Kotlil tõenäoliselt 1935. a. jooksul. Nurgakivi
pandi mais 1937 ja koolimaja võeti pidulikult vastu 1938. a. novembris.
Rakvere gümnaasiumile lähedaseks partneriks kujunes 1936. a. esimesel poolel
projekteeritud Tapa gümnaasium. Mõlemad koolimajad olid väikelinnade jaoks
suurehitised,  mistõttu  hoonete  valmisehitamine  nõudis  tõsiseid    pingutusi .  Tapa
gümnaasium avas uksed 1939. a. algul.
Koolidest   projekteeris   samal   1936.   a.  A.   Kotli   veel   Väike-Maarjasse   alg-   ja
täienduskooli, mis oli juurdeehituseks endisele tütarlastekoolile. 1938. a. lõpus
valminud   kahekorruseline   hoone   on   arhitektuurilt   pretensioonitu   ja   sobib
mugavalt aleviku miljöösse.
1930.   aastate   esimesel   poolel   sai   A.   Kotli   loomingus   üheks   põhiteemaks
kirikuarhitektuur .   Kultusehoone   loomise   ülesanne   annab   arhitektidele   suuri
loomingulisi   vabadusi,   sest   sõltudes   küll   liturgia   funktsionaalsest   skeemist   on
võimalikult   mõjuva   ruumivormi   huvides   oodatud   kunstilised   ambitsioonid   ja
originaalsed ideed. Seda omapärasem tundub A. Kotli juures, kelle arhitektitöö
üheks   läbivaks   printsiibiks   oli   kena   lihtne    asjalikkus ,   tegelemine   abstraktseid
aateid väljendava ehituskunsti valdkonnaga.
A.   Kotli   kirikuarhitektuuri   ja   kogu   loomingi   üheks
silmapaistvamaks   saavutuseks   oli   Mõisaküla    kirik .
Ehitusega alustati
1933.  a.   kevadel   ja   kirik   pühitseti   juulis   1934.  Kirik
langes

1983
tuleroaks,   põhjuseks   on   oletatud   elektririket   või
süütamist
püromaanide   poolt.   Mõisakpla   kirikul   oli
konstruktsioonist   tulenevalt   väga   põneva
ruumivormiga interjöör. Põrandale mahtus istuma
336 inimest, rõdul lisandus 106 kohta.
Järgmise
sakraalhoonena   projekteeris
A.   Kotli
Rakvere   Pauluse   kiriku.
Nurgakivi   pandi   1937.   a.
augustis,   seejärel   tuli
rahapuuduses   ehitustöödes
seisak    kuni   1939.   a.   suveni.
Kirik pühitseti 16 juuni 1940.
Paekivist    Pauluse   kirik   avab
kahe   torniga   peafassaadi   Vabaduse
platsile, mida juba varem palistas vastasküljel saksa koolimaja. Kiriku sisemuses
pälvivad   tähelepanu   külgseinu   liigendavad   põikikandeseinad,   mis   loovad
illusoorse mulje kitsastest külglöövidest.
1937. a. ehitati Kadrioru ümberkorraldamise käigus lossi teljele uus haldushoone
A. Kotli poolt koostatud projekti järgi. Maja valmis üldjoontes 1938. a. sügisel,
lõplikult   1939.   a.   suvel.   Haldushoone   oli   mõeldud   lossis   elavale   K.   Pätsile
tööhooneks, seal asusid presidendi kantselei , õiguskantsler koos oma kantseleiga,
teenemärkide komitee asjaajamine ja mõned ametikorterid.
Tartu Kaitseliidu hoone võistlusele 1938 olid kutsutud A. Kotli, E. Lohk ja A.
Matteus , kes kõik said küll võrdse rahasumma ja preemiat ei määratud. Lõpliku
projekti koostaja otsustas imelihtsalt igivana vastuolu: Kaitseliidu peastaap asus
Tallinnas, kus olid käepärast A. Kotli ja E. Lohk. Ei ole täpselt teada, milliseid
arhitektuurseid nõudeid esitas Kaitseliit , kuid A. Kotli meisterlik võistlustöö, mille
mahtude paigutus sai aluseks lõplikule projektile, vastas rohkem kui ükski teine
tema projektidest samaaegse saksa arhitektuuri ideaalidele. Lõplikus projektis ei
prevaleeri   enam   saksa   esindusarhitektuuri   mõju,   vaid   avaldub   selgelt   kohalik
1930. aastate lõpu esindustraditsionalism . Hoone keskel on avar vestibüül ja selle
kohal läbi kahe korruse saal. Piki tänavaid paiknevates tiibades, mida pikendati
1950.-ndate aastate lõpus (arh. A. Kuvasto), on ruumid kahel pool koridori .
3. 1940-1963
3.1. Eluloost
1940.   aasta   murranguliste   sündmuste   järel   loodi   riigiettevõttest   „Ehitaja“
ehitustrust ja Kergetööstuse Rahvakomissariaadi juurde Projekteerimise Keskus,
mille direktoriks määrati A. Kotli. Seega säilitas ta sisuliselt oma endise koha.
Positiivse ellusuhtumisega A.Kotli tegutses aktiivselt. Lisaks põhitööle õpetas ta
esimesel nõukogude aastal mööbli projekteerimist J. Koorti nim. Rakenduskunsti
koolis.   Muude   tööde   kõrvalt   toimetas   ta   arhitektuuriosakonda   uues   ajakirjas
„ Viisnurk “.
1944. a. sügisel sõitis A. Kotli Tallinnast Väike-Maarjasse, kus tema perekond
viibis varjul sõjaohtude eest. Kuid juba sama aasta novembris asus ta tööle ENSV
Arhitektuur-Projekteerimise   ja   Planeerimise   Keskusesse,   millest   aja   jooksul
kujunes   RPI   „Eesti   Projekt“.  Töötades   seal   kuni   1958.   aastani,   jõudis   ta   olla
grupijuht, töökoja juhataja, projektide peaarhitekt ja lõpuks kolm aastat instituudi
peaarhitekt.
Tõsiselt   suurendas  A.   Kotli   koormust   pedagoogiline   töö.   Sõja   järel   valmistati
arhitekte   ette   TPIs   ja   sisekujundajaid-mööblikunstnikke   ning   aiandusarhitekte
Riiklikus Tarbekunstiinstituudis. Viimases oli A. Kotli 1947-1950 sisekujunduse
kateedri professori kohusetäitja ja 1948-1954 osales ta TPI õppetöös.
1958. a. loobus A. Kotli pingelisest praktiseerivast tööst „Estonprojektis“, sest ta
kutsuti tööle Teaduste Akadeemia Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudi ehituse
ja arhitektuuri sektori juhataja kohale.
Meherammu   nõudva   erialase   koormuse   kõrval   jõudis   ta   hoolitseda   suure
perekonna eest, kuhu 1941. a. oli lisandunud poeg Jüri ja 1943. a. tütar Anu. Kuni
1949. a. viibis I. Kotli lastega Väike-Maarjas, sest linnas oleks raske olnud toita
viielapselist   peret,   pealegi   kardeti   repsressioone.   Tänaseks   tuntud   maaehitiste
projekteerija Anu Kotli alustas arhitektuuriõpinguid veel siis, kui isa oli õppejõud.
Väga   täpse,   põhjaliku   ja   kohusetundliku    inimesena    ei   säästnud  A.   Kotli   oma
tervist. Surm viis ta suhteliselt noorena, A. Kotli lahkus 4. oktoobril 1963.
3.2. Looming
Teine maailmasõda laastas pea kõiki Eestimaa linnasüdameid jättes varemeisse
olulisemad   teatrimajad.   Kuigi   kõigi   keohta   koostati
raastamisprojektid,   ehitati   üles   vaid
„Estonia“   teatri-   ja   kontserdisaali
hoone.
Konkursi   tähtajaks   saabus   kaheksa
võistlusprojekti   varem
moodustatud    autorite    kollektiividelt.
Kaks   esimest   preemiat   määrati   A.
Kotlile ja E. Kuusikule. Pole  raske
märgata   ühiseid   jooni   mõlemas
võistlusprojektis,   eriti   põhiplaanis.
Varemete puhastamine algas 1944. a.
sügisel,   tõsisemate   ehitustöödega
alustati 1945. a. suvel, kuigi A. Kotlil projekt töö käigus veel muutus. Esimesena
valmis   19466.   a.   suvel   kontserdisaali   osa.   A.   Kotlit   autasustati   ENSV
Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. 1947. a. oktoobripühadeks avati teatrisaal ja
uus põhjakülg, terve suur juurdeehitis võeti vastu 1951. aastal.
Sõjajärgse   monumentaalkunsti   läbiv   teema   oli    kavatsus    põstitada   Tallinnasse
hiiglaslik võidumonument. Esimene konkurss kuulutati välja varakult enne sõja
lõppu 1944. a. sügisel. Määrates asukohaks Vavaduse väljaku koos Harjumäega,
jäeti    osalejatele    ilmselt   üsna   vabad   käed.   Esimeste   auhindade   väärilisi   töid   ei
leitud, kolmandad preemiad said P. Tarvase ja A. Volbergi „Kalevite kants“ ja A.
Kotli „Lipp“. Konkursi tulemused ei andnud rahuldavat lahendust ja veendudes
asukoha   ebasobivuses,   otsustati   suurmonument   püstitada   planeeritavale
Keskväljakule.
Pärast Keskväljaku idaküljele mõeldud Ministeeriumide hoone võistlust toimus
1947. a. lõpus Suure Isamaasõja monumentide konkurss. Üleliidulisel võistlusel
pälvis A. Kotli ühe kolmandatest kohtadest.
1950-51   seati  A.   Kotli   kavandi   järgi   üles   võidusambad   Narvas,    Rakveres    ja
Torgus.   Tartu   monument   kujutab   nimetahvliga   rustikaseina.   Vennaskalmudel
mälestusehitiseks   koostas   ta   samal   aastal   tüüpmonumentide   albumi,   kust
tüüpidena võeti vastu neli kavandit.
3.3. Laululava
Tallinna   laululava   sai   sõjajärgse   arhitektuuri   tähtteoseks,   mille   väärtus   püsib
tänaseni. Samal koal asetsenud vana puust laululava oli ehitatud 1928. .a. Karl
Burmani projekti järgi, kuid juba kahel korrala August Taugi poolt ümber ehitatud
ning ei vastanud enam kaasaja nõuetele.
Laululava   ja
selle   ümber   oleva   näituseväljaku
arhitektuuri
ja   planeerimise   ideekavandite
võistlus
kuulutati   välja   1956.   a.   hilissügisel.
Teistest
märgatavalt   tugevamatena   eraldusid
võistlustööd   „Fa“   ja   „Do-la-do-fa“.   Kuna
žüriis tekkis vaidlusi, kumba tööd
eelistada, mindi üle hääletamisele
ja ühe häälega võitis „Fa“, mille autor
on   A.   Kotli.   Lõpliku
projekti

koostamise
aluseks võeti A. Kotli võistlustöö.
Laululava arhitektuurne peaelement on kahe kaare vahele tõmmatud varikatus .
Lava kohale kaldu ulatuv esikaar on 73 m avaga ja keskelt 32 m kõrge ning toetub
võimsatele kandadele. Esikaar oli mõeldud raudbetoonist, kuid ehitajad keeldusid
seda   teostamast   ning   valmistasid   esikaare   2   m   jämedusest   betooni   täisvalatud
metalltorust. Nii püüti ehitust industraliseerida ja loodeti pääseda tellingutest (mis
pärast ikkagi ehitati). Tegelikult muutis metallkaar ehitise asjatult kalliks ja rikkus
põhjalikult arhitektuurset ilmet . A. Kotli oli väga õnnetu ja leidis, et laululava on
saanud   liiga   tehnilise   välimuse.   Kahe   kaare   vahelist   nõgusapinnalist,   mitmes
suunas kaarduvat katust kannab rippuv trossidest võrk, võrgusilmadega 3x3 m.
Laululava ja –väljak pidi kindlasti valmima XV üldlaulupeoks 1960, seega jäi
1957. a. kevadel lõppenud konkursi järel projekteerimiseks ja ehitamiseks väga
lühike   tähtaeg.   Ehitamine
algas   1958.   a.   sügisel.   Kõige
vastutusrikkam hetk, kui tõsteti
esikaart,   oli   1960.   a.
varakevadel. Kuigi on kahju,
et   varikatus   sai   liiga   väike,
esikaar   tehti   metalltorust   ja
kaarekannad

vormistati
koledasti,   tuli   paratamatult
arvestada   ehitusbaasi   üldist   mahajäämust,   uudset    konstruktiivset    lahendust   ja
kogemuste   puudumist   rippkonstruktsioonide   püstitamisel,   ning   kõige   selle
teostamist   kohutava   tempoga.   Võib   arvata,   et   ehitusplatsil   ei   tuntud   puudust
närvilisest õhkkonnast. Ometi jõudsid ehitajad kõigega õigeaegselt valmis.
A. Kotli laululava lähtus otseselt M. Norwicki Raleigh Arena ’st. Konstruktiivne
lahendusskeem on analoogne, kuid A. Kotli loov edasiarendus seisneb selles, et
üks kahest kaarest seisab kõrgemale tõstetuna vabalt.
A.   Kotli   enda   loomingu
seisukohalt

kujunes
laululava   erandlikuks
suurteoseks. Siiani on A.
Kotlit   vaadeldud   kainelt
asjaliku
kõrgprofessionaalse
arhitektina, keda ei iseloomusta liiga julge fantaasia. Kuid laululava lööb kiilu
sellesse kontseptsiooni , sest nüüd avaldus iga eesti tipparhitekti kohta ootamatult
loov   ja   originaalne   lähenemine.   Väitele   lisab   kaalu   tõsiasi,   et   varikatus   ei
sündinud inseneride ja akustikute kohendamise abil, vaid H. Laulu ja H Oruvee
juhitud    katsed   üksnes   kinnitasid   A.   Kotli   väga   täpse   intuitsiooniga   loodus
kavandit. Eksimati arhiektivaist sai välja kujuneda eelnenud liga 30 tegevusaasta
kogemuse   tulemusena.   Võib-olla   avanes  A.   Kotli   anne   alles   laululava   juures
lõplikult ja mis oleks võinud veel järgneda... Ent endast kõik andnud arhitekt asus
teadusliku töö ja pedagoogilise tegevusr juurde ning ei jõudnud sealgi täit vilja
maitsta .
4. Kokkuvõte
A. Kotli loomingulugu pakub iseloomuliku pildi eesti arhitektuurist enne ja pärast
II maailmasõda. Kuid mitte ainult ehituskunstist, vaid ka ühiskonnas valitsenud
ideedest ja majanduslikust olukorrast, sest leiavad ju need pea alati
materialiseerunud väljenduse hoonetes. Noor, Saksamaal usinalt tarkust taga
nõudnud arhitekt alustas oma loomingulist tegevust enam-vähem moodsa
arhitektuuri projekteerimisega, seda küll veidi umbusklikult ja kohalike olude
tarvis traditsionaistlikult taltsaks tehes. Uude vabasse kodanlik -demokraatlikku
Euroopasse kuulus Eesti Vabariik, mistõttu on loomulik, et selle ühiskonna
eneseväljendus haakus mõõdukal määral moodsa arhitektuuriga.
Kuid õige pea jõudsid noored kodanlikud demokraatiad kriisi ja neis maades tulid
võimule autoritaarsed valitsused, mis võisid ulatuda demokraatia mõningasest
piiramisest diktatuurini. Sõja järel, isikukultuste tingimustes nn. sotsialistlikku
ühiskonda rajades ja laastatud maad taastades jätkus esialgu 1930. aastate
traditsionalism , kuid mõne aasta jooksul surus end peale uus ametlik ideaal –
arhitektuurne stalinism. A. Kotlil kui väljakujunenud arhitektil oli
maitseorientatsiooni muutus raske, ent oma kohusetundlikkuses, aga ka
repressioonide hirmus, püüdis ta tõsiselt. Hruštšovlikul „sulaajal“ vabanes
arhitektuur isolatsiooni ja senise dogmatismi kammitsaist ning traditsionalismi
vahetas välja moodsa arhitektuuri taasavastamine. Justkui end uuesti noorena
tundes projekteeris värsketest tuultest kantuna A. Kotli oma loomingu krooni –
Tallinna laululava.
Kasutatud kirjandus
1. Arhitekt Alar Kotli (1994). Mart Kalm . Tallinn, kirjastus „ Kunst “
2. ht
  tp://et.wikipedia.org/wiki/Alar_Kotli   - Alar Kotli wikipedia veebileht