Kohe peale ensüümi lisamist võtsin 1ml hüdrolüüsisegu ja viisin selle ühte kolbudest, kus oli komplekslahus (0 proov). 5. 10 minuti pärast pipeteerisin veel 1ml reaktsioonisegu ja lisasin selle teise komplekslahusesse ning 10 minuti pärast kordasin sama tegevust veel kolmanda kolviga. 6. Kui ensüüm lisatud kõikidesse kolbidesse, siis asetasin proovid 10 minutiks elektripliidile püstijahuti alla keema. Keetmise lõpetasin 150 ml destilleeritud veel lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Jahutasin kolvid kraanivee all. 7. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogust hakkasin määrama 0,02M vasksulfaadi lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisasin igasse kolbi 6 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvus violetseks. Hakkasin tiitrima ja tiitrisin seni, kuni kolvis olev proov värvus samblaroheliseks.
· Samal ajal pipeteeritakse kolme koonilisse 250 ml kolbi 10 ml komplekslahust. · Kui termostaadis olev lahus on saavtunad soovitava temperatuuri lisatakse substraadile 1 ml uuritavat invertaasi töölahust, loksutatakse ja fikseeritakse reaktsiooni algusaeg. · Kohe pipeteeritakse kuiva pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ühte koonilisse kolbi. 10 ja 20 minuti möödudes korratakse tegevust. · Formeerub punane Cu2O sade. · Kolvid asetatakse elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. · Pärast keetmist lisatakse igasse kolbi 150 ml detilleeritud vett püstjahuti kaudu ning jahutatakse kraanivee all. · Kõikidesse kolbidesse lisatakse 6 tilka indikaatorit mureksiini. · Viiakse läbi tiitrimine CuSO4 , 0,02 M lahusega kuni violetne lahus asendub püsiva rohelisega. · Tiitrimiseks kulunud lahuse hulga järgi leitakse kaliibrimisgraafiku järgi taandavate suhkrute sisaldus mg/ml. .
o kohe pärast segu läbiloksutamist võetakse sellest 1ml lahust ja viiakse ühte komplekslahuse kolbi (0-proov) o järgmised 2 proovi võetakse 10 ja 20 minuti möödudes invertaasi lisamisest o reaktsioonisegu eemaldatakse termostaadist · Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine o Cu(II) taandamine ja Cu2O sademe teke toimub keemistemperatuuril o proovidega kolvid asetatakse elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema o aega arvestatakse keemise algusest o 10min pärast lõpetatakse reaktsioon 150ml destilleeritud vee valamisega kolbi o kolb jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini o kolbidesse lisatakse 5-6 tilka 0,3% mureksiidi, mis annab violetse värvuse o tiitritakse 0,02M CuSO4 lahusega roheka värvuseni o tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi hulga järgi leitakse kaliibrimisgraafiku abil
töölahust, loksutati katseklaasi, fikseeriti ensüümireaktsiooni algusaeg, võeti sealt kuiva pipetiga 1ml lahust ja asetati katseklaasi tagasi termostaati. Pipett tühjendati esimesse komplekslahusega kolbi. See oli 0-proov. 10 minuti pärast võeti sama pipetiga 1ml reaktsioonisegu ja viidi teise kolbi, katseklaas asetati tagasi termostaati, kust see järgmise 10 minuti pärast taas võeti, et ka kolmandasse kolbi 1ml reaktsioonisegu viia. Esimesed kaks kolbi pandi elektripliidile püstjahutite alla. Kui need keema hakkasid, fikseeriti aeg ja 10 minuti pärast valati neisse 150ml destilleeritud vett. Sellega lõpetatakse keemine. Kolvid jahutati kraanivee all toatemperatuurini. Keetmisel muutus II kolb (10min proov) sinisest roheliseks ja märgata võis punast sadet, mida I kolvis (0-proov) polnud. Siis pandi pliidile ka kolmas kolb (20min proov) ja lasti samamoodi 10 minutit keeda. Keemise ajal oli märgata rohkem sadet kui teises kolvis
Lahuse loksutasin läbi ja pipeteerisin kiiresti 1ml lahust ühte kolbidest(0-proov). Substraadi panin tagasi vesitermostaati. 10 minutit hiljem peale ensüümireaktsiooni algust lisasin 1 ml lahust teise kolbi (I-proov). 20 minutit hiljem peale ensüümireaktsiooni algust lisasin 1ml lahust kolmandasse kolbi (II- proov). Kolvid, mis sisaldavad komplekslahust ja erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove, panin püstjahutite alla elektripliidile 10 minutiks keema. Pärast keetmise lõpetamist, lisasin igasse kolvi 150 ml destilleeritud vett (läbi püstjahuti). Jahutasin kolvid kraanivee alltoatemperatuurini. Lisasin kolbidesse 0,2 ml mureksiidi vesilahust, mis andis lahusele sinaka-violetse tooni. Tiitrisin kovis olevaid lahuseid (0,02M) lahusega kuni värvus muutus rohekaks. Kalibrimisgraafiku abil leidsin taandavate suhkrute sisalduse mg-des 1ml-s reaktsioonisegust võetud proovis.
Jällegi võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritadatemperatuuridel 30 C, 40 C, 50 C ja 60 C. Kui temperatuur on jõudnud ~32 °C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi.Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42 C-ni.
, loksutatakse ja käivitatakse stokker või fikseeritakse ensüümireaktsiooni alguse aeg kella järgi. 4. Kohe peale ensüümi lisamist võetakse 1 ml hüdrolüüsisegu ja viiakse ühte koöbidest, kus on komplekslahus. Selles määratav taandaavate suhkrute sisaldus iseloomustab 0-proovi. 10 min- peale ensüümi lisamist pipeteeritakse 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ja siis 20 min. pärast kolmandasse kolbi. 5. Kolvid reaktsiooniseguga asetatakse 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimub vase redutseerimine. Keetmine lõpetatakse ymbes 150 ml dest. vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolb võetakse pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. 6. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisatakse igasse kolbi 0,3 ml mureksiidi lahust. Kolvi sisu värvub violetseks.
koonilisse kolbi 10 ml komplekslahust. Soojenenud sahharoosi lahusele lisasin 1 ml uuritavat lahust, loksutasin ja käivitasin stopperi. Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte komplekslahuse kolbi (0-proov). 10 ja 20 minuti pärast võtsin uuesti 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ülejäänud kahte komplekslahust sisaldavasse kolbi. Asetasin komplekslahuse ja hüdrolüüsisegu sisaldavad kolvid elektripliidile püstjahuti alla 10 minutiks keema. Toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetasin 150 ml dest. vee lisamisega läbi püstjahuti. Jahutasin kolvid jooksva vee all. Määrasin reaktsioonil vabanenud triloon B koguse 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrides, enne lisasin igasse kolbi indikaatorina 6 tilka mureksiidi lahust. Tiitrisin kuni violetne värvus asendus püsivalt samlarohelisega.
Eksperimentaalne osa Fe, Cu ja Zn sisalduse määramine kirjaklambris Aatomabsorbtsioonspektraalanalüüs-leekmeetodil Töö käik: 1. Valmistada Fe töölahused vastavalt 20, 10 ja 5 g/ml ning Cu ja Zn töölahused 10, 5, 2, 1, 0,5, 0,2 ja 0,1 g/ml. 2. Kirjaklambrist lõigata tükk traati (0.2-0,3 g) ja kaaluda analüütilistel kaaludel. 3. Traat panna keeduklaasi, lisada 10 ml kont HNO3 ja panna elektripliidile. 4. Peale traadi lahustumist viia lahus peale jahutamist üle 100 ml kolbi, pestes keeduklaasi väikeste koguste dest. veega. 5. Täita kolb kriipsuni ja loksutada korralikult. 6. Alglahusest teha 50 ja 100-kordsed lahjendused. 7. Määrata Fe, Cu ja Zn sisaldused. Tulemused 4
Loksutati ja fikseeriti ensüümireaktsiooni alguse aeg kella järgi. Kuiva pipetiga võeti kohe pärast ensüümi lisamist 1 ml hüdrolüüsisegu ja viidi ühte kolbidest, kus on komplekslahus. See oli 0-proov, mis iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteeriti 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ning omakorda 10 min pärast 1 ml kolmandasse. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetati 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmine lõpetati umbes 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolvid võeti pliidilt ja jahutati kraanivee all toatemperatuurini. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määrati 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimisele asumist lisati igasse kolbi indikaatorin umbes 7 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvu violetseks
Substraadi lahusele lisasin 0,5 ml eelnevalt valmistatud uuritava invertaasi lahust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse. Kuiva pipetiga võtsin kohe pärast ensüümi lisamist 1 ml hüdrolüüsisegu ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteerisin 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ning 20 min pärast 1 ml kolmandasse. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetamiseks lisasin 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti. Võtsin kolvid pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määrasin 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisasin igasse kolbi indikaatorina 8 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvus sinakas-violetseks. Tiitrisin seni, kuni
KATSE2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada ühte aeinet sisaldavad katseklaasid ühtemoodi. Täita üks katseklaas igast paarist 4cm3 väävelhappelahusega, teine 4cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ning 60°C. Kui temperatuur on jõudnud ~32°C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaasid kohe sooja vette tagasi. Mõõta aega lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel asetada keeduklaas uuesti pliidile ning tõsta temperatuur ~42°C-ni. Siis võtta
5 6 6.5 Na2S2O3 suhteline kontsentratsioon KATSE2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada ühte aeinet sisaldavad katseklaasid ühtemoodi. Täita üks katseklaas igast paarist 4cm3 väävelhappelahusega, teine 4cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ning 60°C. Kui temperatuur on jõudnud ~32°C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaasid kohe sooja vette tagasi. Mõõta aega lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel asetada keeduklaas uuesti pliidile ning tõsta temperatuur ~42°C-ni
Kui substraat on termostaadis saavutanud temperatuuri 30ºC, lisasin sellele 0,4 ml invertaasi töölahust ja loksutasin. Kohe peale reaktsioonisegu läbiloksutamist võetakse sellest pipetiga 1 ml lahust ja viiakse ühte kolbidest, kus on komplekslahus. Reaktsioonisegu tuub panin termostaati tagasi ja käivitasin stopperit. 10 ja 20 minuti pärast kordusin seda. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetamiseks lisasin 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti. Võtsin kolvid pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Kõikidesse kolbidesse lisatakse indikaatorina 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele violetse tooni. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viiakse läbi
Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte kolbi, kus oli komplekslahus. See proov oli 0-proov. 10 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin 1ml reaktsioonisegu teise komplekslahusesse (10 minuti proov). 20 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin veel 1 ml reaktsioonisegu kolmandasse komplekslahusesse. Kolvid komplekslahusega, kuhu oli lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keetmine lõpetasin 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolb jahutati toatemperatuurini kraanivee all. Antud juhul ei olnud võimalik kasutada 20minuti proovi, kuna lahus oli üleni punane ( tekkinud Cu2O tõttu) ja polnud märgata vaba triloon B. Õppejõu sõnul oleks olnud raske triloon B kogust tiitrimisel kindlaks teha ja sellepärast kasutan oma arvutustes ainult kahte proovi. Põhjust sellele, miks nii juhtus ei oska ma leida, kuna enda
kolmandasse koonilisse kolbi komplekslahusesse. o Eemaldan reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist. III. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Vastavalt ülaltoodud reaktsiooniskeemile reutseerub Cu(II) keemistemperatuuril taandavate suhkrute toimel ja tekib punane Cu2O sade. o Kolvid, kus on komplekslahusele lisatud ka reaktsioonisegust võetud proovid, panen elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. o 10min hiljem lõpetan keetmise 150ml destilleeritud vee lisamisega lahusele läbi püstjahuti. Võtan kolvi pliidilt ja jahutan voolava vee all toatemperatuurile. o Kõikidesse kolbidesse lisan indikaatoriks 0,3ml mureksiidi lahust, mis annab violetse tooni. o Lahuseid tiitrin 0,02M CuSO4 lahusega violetse värvi roheliseks muutumiseni.
komplekslahusega kolbi (0-proov). Seejärel asetasin katseklaasi tagasi termostaati. 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin reaktsioonisegust 1 ml lahust ning viisin teise komplekslahusega kolbi. 20 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin veel 1 ml reaktsioonisegu ning viisin selle kolmandasse kolbi. Reaktsiooniproduktuide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Asetasin komplekslahuse ja reaktsioonisegust võetud proovidega kolvid elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. 10 minuti pärast valasin kolbidesse läbi püstjahuti 150 ml destilleeritud vett. Teises ja kolmandas kolvis tekkis keetmisel lahusesse punane Cu 2O sade. Võtsin kolvi pliidilt ning jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Lisasin kõikidesse kolbidesse indikaatorina 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis andis kolvis olevale helesinisele tumedama sinise värvuse (kolmandas kolvis violetse).
võrdlemine Metoodika: Võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtemoodi ja katseklaasid väävelhappe lahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid termomeetriga. Keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30C, 40C, 50C ja 60C. Kui temperatuur on jõudnud ~32C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võta kätte esimese paari katseklaasid, vala lahused kokku, sega kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42C-ni. Siis võtta
Lahust loksutan läbi ja fikseerin ensüümireaktsiooni alguse aeg. Võtan kuiva pipetiga 1 ml lahust ja viin esimesse kolbi, kus on komplekslahus (0-proov). Kohe asetan katseklaas termostaati tagasi. 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtan sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viin teise kolbi. 20 minutit peale ensüümreaktsiooni algust võtan veel 1 ml reaktsioonisegu ja viin kolmandasse kolbi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Kolvid asetan elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. Aega arvestan keemise algusest. 10 minuti pärast valan kolbidesse läbi püstjahuti 150 ml destilleeritud vett. Kolvid võtan pliidist ja jahutan toatemperatuurini. Esimeses kolvis oli sinine värvus, teises kolvis juba helesinine, aga kolmandas sinist tooni üldse ei olnud, lahus oli helepunane. Kõik kolvid oli punase Cu2O sademega. Kõikidesse kolbidesse lisan indikaatorina 0,3 ml mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevate lahusele violetse tooni.
· 10ndal ja 20ndal minutitel võtame ka teine ja kolmas proov ja lisame neid 250 kolbidese. · Selle tulemusena mneil on 3 250 ml-list kolbi kus asuvad erineval ajal proovid ja komplekslahus. Komplekslahus neutraliseerib invertaasi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine. · Cu(II) ioonide taandavate suhkrute poolt redutseerumine Cu2O-ks ja vaba Triloon B eraldumine toimub keemistemperatuuril, siis asetame 3 250ml-list kolbid elektripliidile püstjahuti alla 10 minutiks keema. · 10 minuti pärast lisame kolbi 150 ml külma vee, mis lõpetab keetmist. Segu jahutame toatemperatuurini. · Iga kolbi lisame indikaatorina 0,3 ml mureksiidi vesilahust, mis annab lahusele violeetse tooni. · Tiitrimine. Tiitrimiseks kasutame 0,02M vasksulfiidi lahust. Tiitrimine jätkatakse kuni violeetne värvus muutub roheliseks.
Jällegi võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30 C, 40 C, 50 C ja 60 C. Kui temperatuur on jõudnud ~32 °C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42 C-ni. Siis võtta
tekkis hägu, panin stopperi kinni ja fikseerisin katse lõpu. Samamoodi toimisin ka teise, kolmanda ja neljanda katseklaasi paariga. Mõõdetud ajavahemikud fikseerisin tabelisse. Katse 2- Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Ühe katseklaasi igast paarist täitsin 4 cm3 väävelhappelahusega, teise 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täitsin poolenisti veega suurema keeduklaas ning asetasin sinna kõik katseklaasid ning termomeetri. Tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritasin temperatuuridel 30 °C, 40 °C, 50 °C ja 60 °C. Kui temperatuur oli jõudnud ~32 °C-ni, tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega pliidilt maha, võtsin kätte esimese paari katseklaasid, valasin lahused kokku, segasin kiiresti ning asetasin siis katseklaasi kohe sooja vette tagasi. Mõõtsin aja lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel panin keeduklaasi uuesti pliidile ning ootasin kuni temperatuur
ühte kolbidest, kus on komplekslahus. See on 0-proov ning proovi võtmine peab toimuma võimalikult kiiresti. · 10 minutit pärast ensüümireaktsiooni algust võtta sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viia 2. kolbi. · 20 minutit pärast ensüümireaktsiooni algust võtta sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viia 3. kolbi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine · Kolvid asetada elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. Aega arvestada keemise algusest! · 10 minuti pärast lõpetada keetmine, valades 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti kolbi. Kolb võtta pliidilt ja jahutada kraanivee all toatemperatuurini. · Indikaatoriks lisada igasse kolbi 6 tilka mureksiidi vesilahust (annab lahusele violetse tooni). · Tiitrida lahused 0,02 M CuSO4 lahusega, kuni violetne värvus asendub roheka värvusega
· 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võetakse sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viiakse teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. · 20 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võetakse veel 1 ml reaktsioonisegu ja viiakse kolmandasse kolbi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine · Kolvid sisaldavad lisaks komplekslahusele ka erinevatel aegadel võetud proove, mis nüüd asetatakse elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. · 10 minuti pärast valatakse reaktsioonisegule läbi püstjahuti 150 ml destilleeritud vett, kolb võetakse pliidilt ning jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. · Kõikidesse kolbidesse lisatakse umbes 6 tilka indikaatorit, milleks on mureksiidi vesilahus, mis annab lahusele violetse tooni. · Kolbides olevaid lahuseid tiitritakse 0,02M CuSO4 lahusega kuni violetne
Seejärel kordasin toimingut, võttes jälle pipetiga 1 mL reaktsioonisegu ja lisades järgmisesse koonilisse kolbi komplekslahusele. Panin kolmandat korda reaktsioonisegu tagasi vesitermostaati ja lasin veel olla 10 ning toimisin jälle samamoodi. Lõpetuseks eemaldasin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Kolvid, mis sisaldasid komplekslahust ja erinevatel ajahetkedel reaktsioonisegust võetud proove, panin elektripliidile püstjahutite alla keema 10 minutiks. 10 minutit pärast keemise algust lõpetasin keetmise lisades läbi püstjahuti kolbidesse 150 mL destilleeritud vett. Vedeliku maht kolvis suurenes ja indikaatori värvuse muutus peaks niimoodi olema paremini märgatav tiitrimisel. Võtsin kolbid pliidilt ja jahutasin kraani all maha. Lisasin igasse kolbi 6 tilka mureksiidi vesilahust kui indikaatorit, mis andis lahustele õrnalt violetse tooni.
5) 10 minutit peale ensüümreaktsiooni algust võtan sama pipetiga 1ml reaktsioonisegu ja lisan teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. 6) 20 minutit peale ensüümreaktsiooni algust võtan veel 1 ml reaktsioonisegu ja lisan kolmandasse kolbi. Peale viimast proovi võttmist eemaldan katseklaasi termostaadist. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetan 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimub vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmine lõpeb umbes 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolvid võtan pliidilt ja jahutan kraanivee all toatemperatuurini. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määran 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimisele asumist lisan igasse kolbi indikaatorin umbes 5 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvub violetseks
Kasutatud ained:1%-ne Na2S2O3 lahus, 1% H2SO4 lahus Töö käik Taas võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtemoodi ja katseklaasid väävelhappe lahusega teistmoodi. Üks katseklaasi igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada kõik katseklaasid sinna ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30C, 40C, 50C ja 60C. Kui temperatuur on jõudnud ~32C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võta kätte esimese paari katseklaasid, vala lahused kokku, sega kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42C-ni. Siis võtta
2. Katse 2 - reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist. Võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 ml väävelhappelahusega, teine 4 ml Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30 °C, 40 °C, 50 °C ja 60 °C. Kui temperatuur on jõudnud ~32 °C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42 °C- ni
Jällegi võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada Na2S2O3 lahust sisaldavad katseklaasid ühtmoodi ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paaris täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30C, 40C, 50C, 60C. Kui temperatuuri on jõudnud ~32C, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aega lahuste kokkuvalamise hetkest kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42 °C-ni
Katse 2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Töö käik Võtsin neli paari katseklaase. Märgistasin katseklaasid, mis sisaldasid Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Ühe katseklaasi igast paarist täitsin 4 cm 3 ulatuses väävelhappelahusega, teine 4 cm3 ulatuses Na2S2O3 lahusega. Edasi täitsin ühe suurema keeduklaasi poolenisti veega ning asetasin sinna kõik katseklaasid ning termomeetri. Siis tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritasin temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ja 60°C. Kui temperatuur jõudis ~32 °C, tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega pliidilt maha, võtsin kätte esimese paari katseklaase, valasin lahused kokku, sulgesin katseklaasi korgiga, segasin kiiresti ning asetasin siis katseklaasi kohe sooja vette tagasi. Mõõtsin aega lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni
ensüümreaktsiooni alguse aeg. 10 min pärast reaktsiooni algust võetakse segust 1 ml ja viiakse teise komplekslahuse kolbi. Reaktsioonisegu asetatakse termostaati tagasi. 20 min pärast reaktsiooni algust võetakse veel 1 ml segu ja viiakse kolmandasse kolbi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Kolvid komplekslahuse ja erinevatel aegadel võetud proovidega asetatakse elektripliidile püstjahutite alla keema. Keedetakse 10 minutit, kusjuures aega arvestatakse keemise algusest. Min pärast lõpetatakse keetmine ja lisatakse 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti kolbi, et vedeliku maht kolvis suureneks ja tiitrimisel indikaatori värvuse muutus oleks paremini nähtav. Kolb eemaldatakse pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini Kui kõik kolvid on 10 min keenud ja jahutatud, lisatakse kõikidesse
ja viisin teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. · 20 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin veel 1 ml reaktsioonisegu ja viisin kolmandasse kolbi. · Eemaldasin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine. · Kolvid, mis sisaldasid lisaks komplekslahusele ka erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove, asetasin elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. Aega hakkasin arvestama alates keemise algusest. · 10 minuti pärast lõpetasin keetmise ning valasin 150 ml destilleeritud vett kolbi läbi püstjahuti. · Kolvi võtsin pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. · Kõikidesse kolbidesse lisasin indikaatorina 0,3 ml ehk 5 tilka mureksiidi vesilahust. Kolvis olevad lahused muutusid rohkemal või vähemal määral violetseks.
stopper või fikseeritakse ensüümireaktsiooni alguse aeg kella järgi. 5. Kohe peale ensüümi lisamist võetakse kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja viiakse ühte kolbidest, kus on komplekslahus. Selles määratav taandaavate suhkrute sisaldus iseloomustab 0- proovi. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteeritakse 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ja 20 min. pärast kolmandasse kolbi. 6. Kolvid reaktsiooniseguga asetatakse 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimub vase redutseerimine taandavate suhkrute toimel. Keetmine lõpetatakse 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolvidesse läbi püstjahuti. Kolvid võetakse pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. 7. Reaktsioonil vabanenud triloon-B kogus määratakse 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimise alustamist lisatakse igasse kolbi 0,3 ml(umbes 6 tilka) mureksiidi vesilahust, mille
Jällegi võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30 °C, 40 °C, 50 °C ja 60 °C. Kui temperatuur on jõudnud ~32 °C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42 °C- ni
Panin kolmandat korda reaktsioonisegu tagasi vesitermostaati ja lasin veel olla 9 minutit (st ensüümireaktsiooni algusest 10+9=19 minutit ehk 1140 sekundit) ning toimisin jälle samamoodi. Lõpetuseks eemaldasin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Kolvid, mis sisaldasid komplekslahust ja erinevatel ajahetkedel reaktsioonisegust võetud proove, panin elektripliidile püstjahutite alla keema 10 minutiks. 10 minutit pärast keemise algust lõpetasin keetmise lisades läbi püstjahuti kolbidesse 150 mL destilleeritud vett. Vedeliku maht kolvis suurenes ja indikaatori värvuse muutus peaks niimoodi olema paremini märgatav tiitrimisel. Võtsin kolbid pliidilt ja jahutasin kraani all maha. Lisasin igasse kolbi 3 tilka mureksiidi vesilahust kui indikaatorit, mis andis lahustele õrnalt violetse tooni.
· 20 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin veel 1 ml reaktsioonisegu ja viisin kolmandasse kolbi. Reaktsiooniproduktide määramine ja aktiivsuse arvutamine Cu(II) redutseerub taandavate suhkrute toimel ja formeerub punane Cu2O sade. Samal ajal vabaneb ekvimolaarne kogus triloon B. Reaktsioon toimub keemistemperatuuril. · Kolvid, mis lisaks komplekslahusele sisaldasid nüüd ka erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove, asetasin elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. · 10 minuti pärast lõpetasin keetmise 150 ml destilleeritud vee valamisega kolbi läbi püstjahuti. Sellega suurenes ka vedeliku maht kolvis. Võtsin kolvid pliidilt, jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. · Lisasin kõikidesse kolbidesse indikaatorina 0.3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis andis kolvisolevale lahusele violetse tooni. · Kolbides oleva lahuse triitimise viisin läbi 0
Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine. Vastavalt eelpooltoodud reaktsiooniskeemile redutseerub Cu(II) taandavate suhkrute toimel ja formeerub Cu2o punane sade. Samal ajal vabaneb ekvimolaarne kogus triloon B. Reaktsioon toimub keemistemperatuuril. 4 Kolvid, mis sisaldavad komplekslahust ja erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove, asetasin elektripliidile püstijahutite alla 10 min keema. Aega arvestasin keemise algusest. Mõõtsin mõõttsilindriga 150 mL vett ja 10 min pärast lõpetasin keemist vee valamisega läbi püstjahuti.Seda on vaja teha selleks, et suureneda ühtlasi vedeliku maht kolvis ja indikaatori värvuse muutus on tiitrimisel paremeni märgatav.Jahutasin kolbi kranivee all toatemperatuurini. Lisasin kõikidesse kolbidesse 0,3 mL mureksiidi vesilahust,
Jällegi võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu Katsed sooritada temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ja 60°C. Kui temperatuur on jõudnud ~32°C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamisemomendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42°C-ni
kolmandasse kolbi.e Seejärel eemaldasin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist. 1.5 Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Cu(II) redutseerub taandavate suhkrute toimel ja formeerub Cu 2O punane sade. Samal ajal vabaneb ekvimolaarne kogus triloon B-d. Reaktsioon toimub keemistemperatuuril 1. Asetasin kolvid, mis sisaldasid lisaks komplekslahusele ka erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove, elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. Aega arvestasin keemise algusest, 2. 10 minuti pärast lõpetasin keetmise 150 ml destilleeritud vee valamisega läbi püstjahuti. Sellega suurendasin vedeliku mahtu kolvis, tänu millele oli indikaatori värvuse muutust tiitrimisel paremini näha. Võtsin kolvi pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. 3. Kõikidesse kolbidesse lisasin indikaatorina 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust,
3 3 3 3 1,95 0,51 4 2 4 2 2,38 0,42 Katse 2 Sissejuhatus Tööprotsessi kirjeldus Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ja 60°C järgnevalt: kui temperatuur on jõudnud ~32 °C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas koheselt sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni.
järgmist katset. Jällegi võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30 °C, 40 °C, 50 °C ja 60 °C. Kui temperatuur on jõudnud ~32 °C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42 °C-ni.
asetatakse kohe termostaati tagasi. 10 minutit pärast ensüümireaktsiooni algust pipeteritakse uuesti 1 ml reaktsioonisegu ja lisatakse see teise komplekslahust sisaldavasse koonilisse kolbi. Kolmandasse kolbi toimub pipeteerimine ensüümireaktsiooni 20. minutil. Kui kolme kolbi on reaktsioonisegu lisatud, võetakse reaktsiooniseguga katseklaas termostaadist välja. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine Cu2O formeerumine toimub keemistemperatuuril. Selleks asetatakse kolvid elektripliidile püstjahuti alla. Alates keemise algusest keedetakse kolvide sisu 10 minutit. Pärast seda lisatakse jahuti otsast keemisprotsessi lõpetamiseks igasse kolvi 150 ml destilleeritud vett. Kuumad kolvid võetakse pliidilt ja jahutatakse voolava kraanivee all. Jälgitakse, et kolvidesse ei pritsiks kraanivett, sest see rikub töö tulemuse (triloon-B komplekseerub kraanivees leiduvate metallidega). Pärast keetmist on esimeses, 0-prooviga kolvis sinine lahus. Teises kolvis on tumesinises lahuses
Võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na 2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm 3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30 °C, 40 °C, 50 °C ja 60 °C. Kui temperatuur on jõudnud ~32 °C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel võib keeduklaasi uuesti pliidile asetada ning tõsta temperatuuri ~42 °C-ni
iseloomustab olukorda siia 1 ml reaktsioonisegu hüdrolüüsi alghetkel REAKTSIOONIPRODUKTIDE SISALDUSE MÄÄRAMINE: Vastavalt eespool toodud reaktsiooniskeemile redutseerub Cu(II) taandavate suhkrute toimel ja formeerub Cu2O punane sade . Samal ajal vabaneb ekvimolaarne kogus triloon B. Reaktsioon toimub keemistemperatuuril. 1. Asetan komplekslahust ja erinevatel aegadel reaktsioonisegust võetud proove sisaldavad kolvid elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. NB! Aega arvestatakse keemise algusest! 2. 10 minutit pärast lõpetatakse keetmise 150 ml dest. vee valamisega kolbi läbi püstjahuti. NB! Vett mõõda mõõtsilindriga! suureneb ühtlasi vedeliku maht kolvis ja indikaatori värvuse muutus on tiitrimisel paremini märgatav 3. Võta kolb pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. 4
tärklise sadestamiseks. Kolbi täitsime destilleeritud veega kuni mõõtejooneni, loksutatasime ning jäetsime seisma kuni sademe langemiseni kolvi põhja. Lahuse filtrisime läbi kuiva voltfiltri keeduklaasi. Invertsuhkru sisalduse määramine tsüanaatmeetodil: Büreti täitsime filtritud kisselli lahusega. 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisime 20 ml 1%-list K3Fe(CN)6 lahust, 2 tilka metüleensinist ja 5 ml 2,5 M NaOH lahust. Keeduklaasi panime elektripliidile, ajasime lahus keema ning keemise ajal tiitrisime lahust kiselli lahusega kuni sinise värvuse kadumiseni. Tiitritava lahuse segamine toimub keemise ajal ning ssegamist viisime läbi automaat segajaga. Seejärel kordasime tiitrimist, tiitrisime aeglaselt, et ei tekiks üle tiitrimist. Lahendus: K kaaliumferrotsüaniidi lahuse parandustegur võrreldes täpselt 1%-lise lahusega; V tiitrimiseks kulunud kisselli maht; A proovi lahjendus, antud juhul 250/20 = 12,5;
katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na 2S2O3 ühtemoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Reaktsioonikiiruse s?ltuvus temperatuurist Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 300C, 400C, 500C ja 600C. Kui temperatuur on jõudnud ~320C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada katseklaas kohe sooja vette tagasi. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni.
segada ning koos aega mõõta. 8. Mõõdetud ajavahemikud fikseerida ning täita tabel. Katse2: 1. Katseklaasid pesta hoolikalt 2. Võtta neli paari katseklaase ning need märgistada. 3. Üks katseklaas igast paarist täita 4 ml väävelhappelahusega, teine 4 ml Na 2S2O3 lahusega. 4. Täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. 5. Tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. 6. Sooritada katsed temperatuuridel 30 °C, 40 °C, 50 °C ja 60 °C. 7. Kui temperatuur on jõudnud ~32 °C-ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta kätte esimese paari katseklaasid. 8. Valada lahused kokku, segada kiiresti ning asetada siis katseklaas kohe sooja vette tagasi. 9. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. 10
10 minutit pärast ensüümreaktsiooni algust võtsin sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viisin teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. 20 minutit pärast ensüümreaktsiooni algust võtsin veel 1 ml reaktsioonisegu ja viisin kolmandasse kolbi. Seejärel eemaldasin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Kolvid koos komplekslahuse ja erineval aegadel reaktsioonisegust võetud proovidega asetasin elektripliidile püstjahutite alla 10-ks minutiks keema. 10 minuti pärast lõpetasin keetmise 150 ml destilleeritud vee (mõõdetakse mõõtsilindriga) valamisega kolbi läbi püstjahuti. Sellega suurenes ühtlasi vedeliku maht kolvis ja indikaatori värvuse muutus kolvis muutus paremini märgatavaks. Kolvi võtsin pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Kõikidesse kolbidesse lisasin indikaatorina 0,15 ml mureksiidi vesilahust, mis andis kolvis olevale lahusele violetse tooni
Siis valasin esimese paari lahused kokku, sulgesin katseklaasi korgiga, segasin ning mõõtsin stopperiga aega lahuse häguseks muutumiseni, sama tegin ka ülejäänud paaridega. Katses 2 võtsin samuti 4 paari katseklaase. Igast paarist täitsin ühe katseklaasi 4 cm 3 HCl lahusega, teise 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Siis täitsin keeduklaasi poolenisti veega, asetasin vette kõik katseklaasid ning termomeetri ja tõstsin keeduklaasi elektripliidile. Kui temperatuur oli tõusnud ~32 ~32 °C-ni -ni, tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega pliidilt maha, võtsin ühe paari katseklaase, valasin lahused kokku ning mõõtsin stopperiga aega hägu tekkimiseni. Seejärel asetasin keeduklaasi ülejäänud katseklaasidega jälle pliidile. Kui temperatuur oli tõusnud ~42 °C-ni, tõstsin katseklaasid jälle pliidilt maha, valasin kokku järgmise paari lahuseid ning võtsin hägu tekkimiseni aega. Sama kordasin ka 52°C ja 62°C juures.
rohkem on lahuses ioone, mis omavahel põrkudes moodustavad uue aine. Katse 2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist. Töö käik Märgistada katseklaasid vastavalt Na2S2O3 ja HaSO4, et hiljem segamini ei läheks. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3-ga. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas. Ning astada sinna kõik katseklaasid ja termomeeter. Seejärel asetada keeduklaas elektripliidile ja jälgida temperatuuri tõusu. Katse sooritada 30, 40, 50 ja 60 kraadi juures. Kui temperatuur on tõusnud 32° C - ni, tõsta keeduklaas koos katseklaasidega pliidilt maha, võtta esimese paari katseklaasid, valada lahused kokku, segada kiiresti, asetada kiiresti tagasi sooja vette ja keeduklaas omakorda pliidile tagasi. Aega mõõta lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu tekkimiseni. Seejärel tõsta temperatuur 42 ° C – ni ja korrata eelmist protsessi kuni
annaabi.ee 
