Eleanor Roosevelt (0)

E. VILDE NIM. JUURU GÜMNAASIUM
Kai Leola
10. klass

ANNA ELEANOR ROOSEVELT

Referaat
Juhendaja : Kaia Laansoo
Juuru 2007

SISUKORD

ANNA ELEANOR ROOSEVELT 1
SISUKORD 2
LAPSEPÕLV 4
ABIELU USA PRESIDENDIGA 6
Franklin Delano Roosevelt 7
SUHTED ÄMMAGA 8
ELU ENNE VALGET MAJA 9
AASTAD ESIMESE LEEDINA (1933 – 1945) 10
Mustanahaliste kangelanna 11
Teine maailmasõda 11
Flying Firs Lady – lendav esimene leedi 11
Franklini kolmanda ametiaja päästmine 12
Pearl Harbori ründamine 12
ELU PEALE VALGET MAJA 14
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 14
First Lady of the World – maailma esimene leedi 14
Viimased eluaastad 15
Matused 15
Autasud 15
Eleanor Roosevelti ütlusi 16
Eleanor Roosevelti raamatud 16
KOKKUVÕTE 17
KASUTATUD KIRJANDUS 18
LISA 1. Pildid 19
LISA 2. Sugupuu 23
SISSEJUHATUS
Otsustasin koostada referaadi naisest, kes hoolimata oma seisusele, Ameerika Ühendriikide esimese leedile, ei põlanud ära sotsiaaltööd. Selleks USA esimeseks leediks oli Anna Eleanor Roosevelt või siis lihtsalt Eleanor Roosevelt, nagu talle endale meeldis. Franklin Delano Roosevelti abikaasa tegeles vaeste, mustanahaliste, rahvusvähemuste ja ka naiste õiguste kaitsmisega. Välimuselt inetu, kuid loomult heasüdamlik Eleanor oli naine, kes lapsena ei saanud erilise soojuse ning armastuse osaliseks , kuid hiljem, naisena osakas ta teisi aidata ning teiste vastu armastav olla. Tema suured võitlused mustanahliste ja juutide pärast muutsid Eleanori rõhutute ja dikrimineeritute kangelannaks1, kes päästis paljude juutide elu. Kuigi tema ja Franklini eraelulised suhted polnud kiita, olid nad väga head partnerid poliitikutena. Abikaasa halvatuse tõttu reisis ta Franklini eest Ameerikas ringi. Eleanor päästis isegi abikaasa kolmanda ametiaja presidendina. Peale presidendivalimisi puhkes sõda Pearl Harboril, kus esimene leedi käis ise kohal ning rääkis ja julgustas haavatuid.
Alates 1946. aastast töötas Eleanor president Harry Trumani soovi Ühinenud Rahvate Organisatsioonis, kus tema karjääri üheks tipphetkeks oli kindlasti Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmine 10. detsembril 1948, kuna ta oli üks, kes aitas Inimõiguste ülddeklaratsiooni koostada. Peale ÜRO-st lahkumist 1953. aastal suundus Eleanor mässavasse Euroopasse, kus ta soovis inimõigusi levitada ja sotsialismi ja natsionalismi leviku peatada. 1961. aastal pöördus ta oma vanusele ja halvale tervisele vaatamata tagasi ÜRO-sse.
Seega kirjutasin referaadi Ameerika esimesest leedist, kes võitles teiste inimeste healou pärast, samal ajal kui tema enda eraelu oli purunenud . Eleanor Roosevelt oli naine, kes tegi kõik võimaliku selleks, et kõik ameeriklased , olgu nad siis vaesed, mustanahalised või rahvusvähemused, saaksid endle normaalset elu lubada, tegelikult läksid talle korda kõik maailma inimesed, kellel oli sotsiaalseid probleeme. Ta hooliski rohkem teistest inimestest kui endast.

LAPSEPÕLV

11.oktoobril 1884. aastal New Yorgis nägi ilmavalgust Theodore Roosevelti noorema venna Elliotti ning tema naise Anna Hall Roosevelti esimene laps. Nende esimine laps oli tütar, kelle nimeks pandi ema ja tädi järgi Anna ning isa hüüdnime “Ellie” järgi Eleanor. Sündinud tütar Anna Eleanor Roosevelt valmistas oma välimusega suurt piinlikkust oma vanematele, eriti oma iludusest emale. Oma etteulatuvate ülemiste esihammaste ja viimastega äärmiselt ebasoodsalt kontrasteeruva väikese alalõuaga oli Eleanor inetu laps.2 Juba väikese lapsena sai Eleanor enda hüüdnimeks “Granny”, sest tal puudus igasugune graatsia . Eleanori lapsepõlv ühes New Yorgi lugupeetavamatest perekondadest möödus rõõmutult, see oli osaliselt tingitud sellest, et Eleanori ema oli oma tütre vastu äärmiselt külm. Seevastu oli tüdruku isa väga armastav ja õrn, kuid Elliottil oli hoopis teine probleem, millega tuli võidelda. Nimelt Eleanori isa jõi. Kord võttis ta tüdruku jalutuskäigule kaasa ja jättis ühe baari ette ootama tähendusega, et tuleb kohe tagasi. Läks tunde. Elliott oli täiesti unustanud oma väikese tütre, kes teda väljas vapralt ootas, kuni keegi perekonnatuttav ta koju viis.3 Kahjuks see sündmus ei aidanud Elliottil oma probleemist võitu saada, ta hakkas hoopis rohkem jooma ning kadus tihti mitmeteks kuudeks. Eleanorile öeldi selgituseks , et isa on puhkusel tervist parandamas.
Esimest korda sai Eleanor õeks 1889. aastal, kui sündis tema vend Elliott Jr. Roosevelt. Teine Eleanori vend sündis 1891. aastal 28. juunil, kui Eleanor oli 6-aastane. Tema nimeks pandi Gracie Hall Roosevelt. Möödus aasta, kui Rooseveltide perekonda hakkasid tabama tragöödiad. Aastal 1892 suri kolme lapse ema Anna Hall Roosevelt. Ta suri ootamatult difteeriasse ning lapsed saadeti elama emapoolse vanaema Mary Ludlow Halli juurde, kes elas Tivolis. Eleanori vanaema sarnanes tüdruku emaga, ka tema oli lapse vastu külm. Tüdruku lapsepõlv möödus peamiselt kas linnakorteris Madsoni avenüül või siis vanaema maamõisas Hudsoni jõe ääres teenijate ja kõikvõimaliku luksuse keskel, millest puudus vaid lapselik rööm. Teine tragöödia, mis perekonda tabas oli isa surm. Elliott suri kaks aastat peale oma naise surma alkoholisõltuvuse pärast, kuid Eleanori mälestustesse jäi ta ikkagi väga hea isana. Isegi mõned aastad hiljem pidas tüdruk parimaks ajaks oma elus neid tunde, mis ta koos isaga oli veetnud.
Oma vanaema juures olles omandas Eleanor parima hariduse. Kuni 15. eluaastani õppis ta kodus, hiljem saadeti Eleanor Inglismaale . Londonis olles õppis ta parimate perekondade tütardele mõeldud internaatkoolis Allenswoodis. Kooli juhtis Prantsusmaalt pärit Marie Souvestre, kes lõi Eleanoriga tihedad suhted. Õpetaja, kes oli ligi 70-aastane pakkus Eleanorile seda armastust, mille ema oli talle keelanud. Noor neiu puhkes lausa õitsele ning temast sai musterõpilane.4 Allenswoodis veedetud aastad muutusid kõige õnnelikumateks aastateks Eleanori elust. Noore neiu õpetajanna avas ebakindla Eleanori silmad tema enese võimetesse ja juhtis ta tähelepanu asjadele, millele neiu varem tähelepanu polnud pööranud. Preili Souvestre äratas Eleanori huvi sotsiaalküsimuste vastu – ta rääkis neiule nende inimeste elutingimustest, kes pidid hakkama saama ilma teenijateta ning suutsid vaatamata rängale tööle oma perekonda toita.

ABIELU USA PRESIDENDIGA

Peale õpinguid Inglismaal suundus Eleanor tagasi Ühendriikidesse, kus ta alustas tööd õpetajana ühe linnasisese projektiga eluasemete loomiseks sisserändajate peredest ja kehvadest oludest pärit lastele. Vahepeal oli onu Theodore saanud presidendiks ning 17-aastane pisut kohmakas ja suurt kasvu neiu (Eleanor oli tolleaegse naisterahva jaoks ebatavaliselt pikka kasvu ~180 cm) oli Valges Majas väga sagedane külaline. Valges Majas kohtus neiu paljude oma sugulastega , nii ka oma viienda järgu nõbuga Franklin Delano Rooseveltiga, kellega Eleanor hiljem ka abiellus. Franlin D. Roosevelt pärines perekonna harust, keda hüüti nende elupaiga järgi Hudson Valley juures Hyde Parki Rooseveltideks, et eristada neid Oyster Bay Rooseveltidest, Teddy ja Eleanorist, kes elasid New Yorgi linnas ja Long Islandil. 20-aastane Franklin oli sarmikas ning nägi hea välja, ta oli lõpetamas Harvardi ülikooli juristina, kui ta 1903. aastal hakkas huvi tundma Eleanori vastu. Keegi ei mõistnud, kuidas selline aristokraatliku hoiakuga noor džentelmen sai välimuselt inetut naist vaadata. Kõige vähem mõistis seda Franlini ema Sara Delano, kes mängis mehe elus tähtsat rolli. 1903 aasta novembris kihlunud Eleanor ja Franklin hoidsid enda kihlust saladuses, seda ka mehe ema eest. Kui aasta hiljem, 1. detsemberil 1904. aastal, Sara kihlusest teada sai, polnud noorte kihlus enam saladus . Mõne aja pärast Franklin Delano Roosevelt ja Anna Eleanor Roosevelt abiellusid. Nende laulatus toimus 17. märtsil 1905. aastal Eleanori vanatädi Manhattani eramus, kus Eleanori onu Theodore Roosevelt andis pruudi peigmehele üle. Tänu oma neiupõlve nimele on Eleanor ainuke esimene leedi, kes abielludes oma nime ei vahetanud. Peale tema pole olnud ka ühtegi esimest leedid, kes oleks oma mehe sugulane.
Peale noorpaari mesinädalaid Euroopas asusid nad elama New York City’sse, kus Sara oli Eleanori ja Franklini kodu kujundanud. Pärast pulmi pidi Eleanor oma sotsiaaltööst loobuma , seda mitte sellepärast, et Sara oli selle vastu, vaid hoopis sellepärast, et oli vaja perekonda luua. “Lähema kümne aasta jooksul olin ma kas äsja lapse saanud või parajasti uut saamas – nii osutus mu tegevus märgatavalt piiratuks,”5 nii on esimene leedi ise öelnud. Lühikese aja jooksul tõi Eleanor ilmale kuus last, kellest üks suri imikueas : Anna Eleanor (3. mai 1906 – 27. oktoober 1990); James (23. detsember 1907 – 13. august 1991); Franklin Delano, Jr. (3. märts 1909 – 7. november 1909); Elliott (23. september 1910 – 27. oktoober 1990); Franklin Delano (17. august 1914 – 17. august 1988); John Aspinwall (13. märts 1916 – 27. aprill 1981). Hoolimata sellest, et Eleanor tegeles sotsiaaltööga, ei suutnud ta enda lapsi armastada . Ta oli oma laste vastu niisama külm, nagu tema enda ema oli tema vastu olnud.
Samal ajal hakkas Franklini karjäär järsult ülesmäge minema, ta käis läbi kõik need ametid, milles tema kuulus sugulane Theodore oli teel tippu lühikest aega olnud: New Yorgi osariigi parlamendi saadik, mereministri asetäitja ja lõpuks asepresidendikandidaat. Erinevalt Theodore’ile, kes pooldas vabariklasi, pooldas Franklin demokraate. Samas erines ka Franklini eraelu Theodore’i omast, kuna Eleanor ei tundnud enam, peale laste sünnitamist, mingit huvi oma mehe vastu. Umbes 1916. aastal nõudis Eleanor endale eraldi tuba, hiljem on ta oma tütrele öelnud ka, et heteroseksuaalne akt on piin , mis tuleb ära kannatada.
Tal polnud vaja ka oma otsust kahetseda, kuna 1918. aasta septembris nägi ta kirju, millest võis lugeda Franklini ning tema sekretäri Lucy Merceri afääris. Sellega oli Eleanori ja Franklini abielu purustatud , kuid kaalutud lahutust siiski ei tulnud. Lahutuse korral oleks purunenud Franlini poliitiline karjäär ning mees oleks oma pärandusestki ilma jäänud, nii oli Sara poega ähvardanud.

Franklin Delano Roosevelt

Franklin D. Roosevelt oli USA 32. president, kes sündis 30. jaanuaril 1882. aastal. Ta oli ainuke laps oma isale ja emale. Franklini isa oli ärimees James Roosevelt ning ema Sara Ann Delano Roosevelt. Hariduse omandas Franklin Euroopas, Harvardi ja Columbia ülikoolis. Peale koolide lõpetamist alustas Franklin karjääri juristina, järgmiseks, 1910. aastal, valiti ta New Yorgi osariigi senatisse. 1913 - 1921 oli ta Woodrow Wilsoni valitsuses sõjaväelaevastiku ministri asetäitja, kus tegi palju laevastiku tugevdamise heaks I maailmasõja ajal. 1921. aastal haigestumine lastehalvatusse ei takistanud Franklini poliitikukarjääri jätkamast. 1929. aastal võitis ta New Yorgi osariigi kuberneri valimised. Neli aastat hiljem, 4. märtsil 1933, sai temast Ameerika Ühendriikide president. Franklin Roosevelti valiti neljal korral Ameerika Ühendriikide presidendiks, kuid viimasel ametiajal, kuus kuud peale presidendivalimisi, ta suri. Franklin Roosevelt suri 63-aastaselt 12. aprillil 1945.

SUHTED ÄMMAGA

Juba ammu enne Franklinisse armumist, pidas Eleanor tihedat kirjavahetust oma tulevase ämma, Sara Delano Rooseveltiga. Kuigi nende kirjavahetus oli mõnevõrra riiakas, soovis Sara, et ta saaks Eleanorile ema olla. Seda ta saigi olla, nii enne abielu kui ka selle ajal. Kuigi Sara ja Eleanor said hästi läbi, ei tahtnud Sara, et Eleanor ja Franklin abielluksid. Hoolimata sellest, et Sara oli Eleanori ja Franklini abielu vastu, pidi ta õpetama Eleanorile tema uusi kohustusi abikaasana.
Nagu arvata võib tülitsesid Eleanor ja Sara päris tihti, seda juhtus tihedamalt, kui Eleanor oli saanud enesekindlamaks ja julgemaks, esimese abieluaasta jooksul tülitseti vähem, sest Eleanor oli kogemusteta abielunaine.
Kuna Sara tahtis, et tema poja elu läheks suurepäraselt, nii tema karjäär poliitikuna kui ka tema abielu, siis käis ta tihti Eleanoril ja Franklinil külas. Alati tõi ta kaasa ka palju kingitusi oma lastelaste, mis vahete-vahel vihastas Eleanori.

ELU ENNE VALGET MAJA

1921. aastal viibisid Rooseveltid suvepuhkusel Kanadas New Brunswickis oma Campobello suvekodus, kus Franklin supeldes korraga tajus imelikke külmavärinaid. Järgmisel hommikul oli Franklinil kõrge palavik ning kõndides vedas ta oma vasakut jalga kergelt järele. Päev hiljem ei suutnud Franklin kumbagi jalga liigutada. Kohalekutsutud arst vaatas Franklini üle ning pani talle diagnoosiks defineerimatu lülisambakahjustuse. Arst soovitas mehele massaaži ning kirjutas välja suure arve 600 dollarile. Lõpuks tundis üks Bostoni spetsialist tegeliku haiguse ära – poliomüeliit ehk lastehalvatus . Kuid see ei murdnud Franklini, ta õppis tahtejõu ning Eleanori abil oma puudega hakkama saama ning plaanis peagi poliitikasse naasta.
Nii nagu Franklin läks ka Eleanor oma karjääriga edasi. Eleanor alustas taas oma sotsiaaltööga. Aastal 1920 alustas ta tööd naisõigusliku organisatsioonis League of Women Voters. Eleanor võttis ühendust New Yorgi Greenwichi Village ’i linnaosas tegutsenud feministliku kogukonnaga. Teda köitsid sealsed alternatiivsed eluviisid, mida ta õppis tundma oma uute sõbrannade, feministide juures. Sellised feministid olid näiteks Elizabeth Read, Esther Laspe ja Marion Dickerman. Selline keskkond erines vägagi sellisest, millises Roosevelti suguseltsi naine ning esimene leedi elama oleks pidanud. Enamik neist uutest sõbrannadest olid akadeemilise haridusega ning nad võitlesid naiste võrdõiguslikkuse eest. Paljud neist naistest elasid omavahel lesbilistes suhetes, seda pole aga teada, kas Eleanor nende hulka kuulus või ei.

AASTAD ESIMESE LEEDINA (1933 – 1945)

4. märtsil 1933. aastal sai Eleanor Rooseveltist USA esimene leedi, kui Franklinist sai Ameerika Ühendriikide president. Hoolimata sellest, et Franklin oli Eleanori petnud, aitas Eleanor oma mehe poliitikukarjääri päästa. Kuna Franklin oli halvatud , siis ei saanud ta nii lihtsalt reisida nagu ta seda varem oleks saanud, kuid tal vedas, et Eleanor teda igati aitas. Esimene leedi reisis mööda Ameerikat ning külastas, kas etteteadmisega või ilma, aguliteid ja vabrikuid, lasteaedasid, vanglaid või kaevandusi. Esimese seitsme aastaga, mil Franklin president oli, läbis Eleanor enma kui 400 000 km pikkuse vahemaa . Eleanorist said Franklini “jalad, silmad ja kõrvad”. Kuid Eleanor ei jätnud ka sotsiaaltööd sinnapaika. Kuna Ameerikas reisimine aitas tal endal aru saada inimeste probleemidest, siis teadis ta täpselt, kes millist abi vajas. Eleanor aitas nii vaeseid, mustanahalisi kui ka naisi, kelle õiguste eest tuli seista. Paljude arvates oleks Eleanor pidanud sotsiaaltööst loobuma, kui temast sai esimene leedi, kuid oli ka neid, kes imetlesid tema sirgjoonelisust. Lisaks andis Eleanor pressikonverentse, mis oli esimese leedi jaoks tavatu. Tavatu oli ka Eleanori peaaegu igapäevane rahva poole pöördumine läbi ajaleherubriigi. Rubriigis “My day” pöördus ta erinevate ajalehtede kaudu ameeriklannade ja ameeriklaste poole, tihtipeale anekdootidega inimeste igapäevaelust, sageli aga võttis sõna poliitikaküsimustes. “Ajapikku inimesed nägid, et ma pole oma mehe hääletoru, vaid et mul on omad seisukohad, millega mu mees ei tahtnud alati nõustuda. Tundsin end piisavalt vabana, et kaitsta oma arvamust. Tegin seda alati väga hoolikalt ning saatsin vahetevahel mõne oma kolumnidest Franklinile, kui mul tekkis kahtlusi. Ainsad parandused, mille kohta ta ettepanekuid tegi, olid stilisilist laadi või käisid ühe või teise sõna kasutamise kohta. Loomulikult oli sel temapoolsel tagasihoidlikkusel eelis, et ta sai kasutada mu kolumne proovipallidena. Juhtus mõni idee, mida ma pooldasin ja millega ta uskus ennast nõustuda võivat, põrkama ülearu ägedale vastuseisule, võis ta puhta südametunnistusega öelda, et tema pole selle asja eest vastutav ning et need mõtted on ainuüksi minu omad.”6 Peale selle kirjutas Eleanor alates 1942. aastast ajakirjas “ Ladies ’ Home Journal ” veel ühe kolumni, “If You Ask Me”, kus ta pühendus peamiselt naisküsimustele. “This is my Story” oli Eleanori varajane mälestusteraamat, mis juba 1937. aastal oli bestseller .
Eleanori oli esimene leedi, kes võis enda üle uhkust tunda – enam kui kaks kolmandikku ameeriklastest olid Eleanoris heal arvamusel. Sellega oli tal kindlasti parem seis kui tema mehel, keda inimesed armastasid või vihkasid. Kuid hoolimata sellest, et Franklini nimetati natsipropagandistiks või valetajaks, imetles Eleanor oma meest, eelkõige poliitikuna. Kuna Eleanori ja Franklini abielu oli juba ammu purunenud, siis olid nende kahe suhted eelkõige poliitilised.

Mustanahaliste kangelanna

Esimesele leedile väga kohatult võttis Eleanor sõna mustanahliste diskrimineerimise pärast. Ta kõneles mustanahliste Sleeping Car Porter ’ite (magamisvagunisaatjate) ametiühingu täiskogu ees, alguses seda küll kõhklevalt, kuid järk-järgult aina kinlamalt. Eleanorist sai mustanahaliste õiguste päästja, seda näitas ka tema väljaastumine mõjuvõimsast naisühendusest Daughter of American Revolution, kui ühendus ütles ära mustanahalise lauljatari Marian Andersoni kontserdist oma majas. Kuid Lõunas, kus valitses range rassiline eraldatus, vihati Elanori selle eest, et ta toetas afroameeriklaste pürgimusi nende kodanikuõiguste tunnustamisele. Kiiresti levis nimetus nigger lover . See Eleanori ei heidutanud, temast sai värviliste ameeriklaste kangelanna, sest ükski teine Washingtoni kõrgem isik pole nii järjekindlalt mustanahaliste eest võidelnud.

Teine maailmasõda

Peale mustanahaliste eest võitlemist hakkas Euroopas levima natside türannia, mis andis Eleanorile uue klientuuri – põgenikud. Kuid peagi sattus ta vastuoolu Riigidepartemangus viisaküsimustega tegeleva diplomaadi, Breckinridge Longiga, keda ta kirjeldas Franklinile fašistina. Long ei täitnud sageli Eleanori lootusi – Ameerika ei avanud oma ust tagakiusamisest ja surmalaagritest ohustatud juutidele, nagu seda oleks vaja olnud. Iga Eleanori katse juutide aitamiseks muutus võitluseks Riigidepartemanguga. Kuid 1940. aasta septembris saatis esimest leedit edu: Norfolkis (Virginias) randus aurik “Quanda” 83 juudi põgenikuga, kellel oli keelatud mitmes Ladina-Ameerika riigis randuda. Ta palus Franklini endale app, et Long teda ei takistaks. Eleanor hankis põgenikele sissesõidupaberid ja andis neile võimaluse uueks eluks. Üks “Quanda” reisijatest kuulutas: “Pr. Roosevelt päästis mu elu.”7

Flying Firs Lady – lendav esimene leedi

Poliitikavaatlejate meelest kuulus Eleanor kümne mõjukaima isiku hulka Washingtonis. Ajakirjanik Arthur Krock rääkis koguni, et Eleanor oli tahtnud ise 1940. aastal presidendiks kandideerida, kuid siiski jäi see soov täiesti kaugeks. Sel perioodil oli Eleanor väga iseteadev, mis avaldus tema sundimatus elusviisis. Varem suitsetamist vihkav esimene leedi viis Valges Majas sisse protokollilise uuenduse, kus naissoost külalistele pakuti sigarette, mida Eleanor ka ise vahete-vahel tarvitas. Ta ei hoolinud ka sellest, et teda nähti Lorena Hickokiga, ajakirjanikuga, kellega arvatavasti olid Eleanoril väga soojad suhted, lihtsates söögikohtades või restoranides, mõlemad mehelikult riides . Kuid ikkagi suurimaks Eleanori vaimustuseks oli lendamine. Lendamisest sattus Eleanor vaimustusse, kui ta pärast mingit vastuvõttu, ise alles õhtukleidis, oli koos lennunduspioneeri Amelia Earhartiga Washingtoni öötaevasse tõusnud. Eleanor võttis korraks juhised isegi enda kätte, kuid sellest pidi piloot vaikima, et Franklin teada ei saaks. Tellest hetkest tekkinud kiindumus lendamisse andis talle hüüdnime Flying First Lady. Ta olevat teinud Ameerika lennundustööstuse tõusu heaks rohkem kui keegi teine, kui välja arvata Charles Lindbergh .

Franklini kolmanda ametiaja päästmine

Franklin tegi midagi väga ootamatut, kui ta 1940. aasta sügisel kanditeeris kolmandaks ametiperioodiks. Muidugi ei teinud ta seda avalikult, vaid laskis Chicago konvendi saadikuil ennast selleks paluda , kuid tema kaaslased Demokraatlikust Parteist arvasid, et on juba niigi palju presidendi heaks teinud. Oli võimaik, Roosevelti keeldumine enda taasesitamisest, kuna tema soovijärgse asepresidendikandidaadi Henry Wallace’ i nimetamisel tõusis esile vilekontsert. Eleanor ei leppinud sellega ning lendas Chicagosse, kus pidas kõne, mis aitas kaasa ootamatule meeleolumuutusele: “Praegu pole tavalised ajad. Praegu pole aeg vaielda millegi muu üle kui selle üle, mis me saame ära teha maa kui terviku heaks.”8 Järgmisel päeval kirjutas ajakirjandus üksmeelselt, et Eleanor päästis oma mehe kandidatuuri ja ka presidendiameti, nagu näitasid valimistulemused.

Pearl Harbori ründamine

Aasta hiljem, 1941. aastal, kui Jaapan ründas Hawaii saarestikku, ei kadunud Eleanori tegutsemishimu. Esimene leedi lendas Vaikse ookeani lahingupaikadesse ja seda mitte sellepärast, et presidendile oleks see raskusi valmistanud. Eleanor käis haavatuid külastamas ja julgustama, temast sai paljude noorte ameeriklaste helge iidol . Admiral William F. Halsey’le ei meeldinud see, et Eleanor haavatuid külastama tuli, kuid ta ei suutnud ka varjata imetlust: “Ta läks igasse viimasesse kui laatsaretti, astus iga voodi juurde ja rääkis iga patsiendiga: “Kuidas te nimi on? Kuidas te ennast tunnete? Kas te vajate midagi? Kas ma võin teilt koju sõnumi viia?“ Ta kõndis miilide kaupa ning külastas inimesi, kes olid kohutavates haavades. Aga kõige enam liigutas mind see viis, kuidas haavatud talle otsa vaatasid, ku ta nende juurde kummardus . Seda pilti ei unusta ma iial.”9 Eleanor astus ka välja ülekohtuselt kannatajate ees, kelle hulka kuulusid ka jaapani päritolu ameeriklased. Nad viidid pärast rünnakut Pearl Harborile oma kodudest Californias või Hawaiil interneerimis- ehk eralduslaagritesse. Sellisel ebaõiglusel polnud tegelikult alust ning alles 40 aastat hiljem pidi Ameerika valitsus sellise käitumisviisi pärast. Eleanor, kes varem oli tihti pidanud kannatama oma inetu välimuse pärast, oli Roosevelti ajajärgu inimlik nägu ebainimlikul ajal.

ELU PEALE VALGET MAJA

Peale Franklin Delano Roosevelti surma 12. aprillil 1945. aastal oma armukese, Lucy Merceri, käte vahel, ei mõelnud Eleanor endale. Ta mõõted olid suunatud inimestele, kes viibisid rasketes oludes. Seda näitas tema vastus Harry Trumani küsimusele, kui mees oli teada saanud presidendi surmast, kas ta saab Eleanori heaks midagi teha. Eleanor vastas ainult, et kas on midagi niisugust, mida Eleanor saaks Trumani heaks teha ja lisas veel, et Truman on ju see, kes on raskustes. Eleanor sai aru, et Franklini surmaga lõppes ka tema roll avalikus elus. Naine oleks tahtnud Warm Springsi, Väiksesse Valgesse Majja, lennata, kuid ta kõhkles, selleks võtta valitsuse lennukit. Harry Truman, uus president, kinnits, et sellega on kõik korras.
Ajakirjanikele dikteeris Eleanor: “The Story is over”, kuid tegelikult tema lugu polnud veel kaugeltki lõppenud. Teda nimetati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Ameerika delegatsiooni liikmeks.
Ka peale lahkumist Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist, Eleanori hääl ei vaikinud. Mööda maailma ringi rännates astus ta välja inimõiguste austamise eest. See tekitas talle hüüdnime First Lady of the World.

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon

USA president Harry Truman nimetas Eleanori 1946. aastal ÜRO Ameerika delagatsiooni liikmeks, see oli uus ametikoht , kus naine püüdis oma ideaale teostada. Eleanor Roosevelt valiti ka ÜRO inimõiguste komisjoni esinaiseks. Selles ametis olles anti välja ka Inimõiguste ülddeklaratsioon, mis oli Eleanorile väga tähtis, sest tema oli üks, kes aitas koostada Inimõiguste ülddeklaratsiooni, mis võetis vastu 10. detsembril 1948. aastal. Inimõiguste ülddeklaratsiooni autoriteks peale Eleanori olid John Peters Humphrey Kanadast, René Cassin Prantsusmaalt ja Zhang Pengjun Hiinast.
Eleanori töö ÜRO-s lõppes 1953. aasta alguses, kui uueks Ameerika presidendiks valiti vabariiklasest Dwight D. Eisenhower . ÜRO-st lahkumine oli Eleanori enda soov.

First Lady of the World – maailma esimene leedi

Mööda maailma ringi liikudes nind hädasolijate aitamisega ning nende õiguste kaitsmisega tegelenud Eleanori nimetati maailma maailma esimeseks leediks. First Lady of the World nimetuse sai Eleanor USA presidendilt Harry Trumanilt, kes valitses Ameerika Ühendriike aastatel 1945 – 1953. Peamine põhjus, miks Eleanor endale sellise nime sai, oli see, et naine oli julge ega kartnud ka sõja ajal maailmas ringi rännata ning inimõiguste eest välja astuda.
Kui Eleanor oli külastanud Nõukogude Liitu ning näinud sealset sotsialistlikku ühiskoda, langes tema arvamus sotsialismi kohta. Naine väitis kindlalt, et külm sõda tuleb võita.

Viimased eluaastad

1960. aastal, olles 76 aastat vana, sai Eleanor tõsiselt vigastada, ta jäi auto alla. Järgnevalt diagnoositi Eleanoril aneemia ehk kehvveresus , millest ravi käigus arenes välja luuüdi tuberkuloos . Vaatamata oma haigusele jätkas Eleanor 1961. aastal tööd ÜRO-s, kui president Kennedy naise uuesti sinna tööle nimetas.
Eleanor oli enne surma väga rahul oma avaliku tegevusega , kuid perekonnaeluga polnud tal võimalik rahul olla. Tema lastel oli ilmselt veelgi vähem õnne armastuses kui seda Eleanoril endal. Nimelt tema viie lapse peale sõlmiti kokku 19 abielu.
Eleanor Roosevelt suri 7. novembril 1962. aastal 78-aastasena. Tema surma kellaajaks oli 6:15 p.m. ehk 18:15.

Matused

Surres oli Eleanor väga austatud naine, seda näitasid tähtsad inimesed, kes olid tema matustele tulnud. Teiste esimeste leedide matustele tuli kohale enamasti nii mõnigi veel elus olev “ametiõde”, kud Eleanor Roosevelti matustele tulidka presidendid ise. Kohal oli ametis olev president John F. Kennedy koos oma naise Jackiega, eelmised presidendid Eisenhower ja Truman ning ka Kennedyle järgnenud president Lyndon B. Johnson.
Eleanor Roosevelt maeti oma abikaasa kõrvale Hyde Parki 10. novembril 1962. aastal.

Autasud

Eleanor Roosevelt sai oma elu jooksul kokku 35 autasu , rohkem kui tema mees. Franklin teenis Eleanori 35 autasu vastu 31. Tema esimene autasu D.H.L. ehk Doctor of Humane Letters oli saadud 13. juunil 1929. aastal. Viimaseks autasuks oli 1962. aasta juunis saadud Doctor of Laws , LL.D.
1968. aastal auhinnati Eleanori ÜRO Inimõiguste auhinnaga. Samal aastal sai üks Inimõiguste ülddeklaratsiooni koostajatest Nobeli rahuauhinna.

Eleanor Roosevelti ütlusi

“Suured inimesed vestlevad ideedest, keskmised inimesed vestlevad sündmustest, väikesed inimesed vestlevad teistest inimestest.”
“Sõprus iseendaga on kõige tähtsam, sest ilma selleta ei saa me olla sõbrad kellegi teisega.”
“Ilusad noored inimesed on looduse õnnetus, aga ilusad vanad inimesed on kunstitööd.”
“Anna tuge häiritutele ja häiri tugevaid.”
“Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate – sest arvustatakse teid niikuinii. Teid kirutakse selle eest. Et te midagi teete ja selle eest, et seda ei tee.”
“Kui keegi reedab sind ühe korra, on see tema süü; kui nad reedavad sind mitu korda, siis on see sinu süü.”
“Õpi teiste vigadest. Sa ei suuda elada nii kaua, et neid kõiki ise teha.”

Eleanor Roosevelti raamatud

Eleanor Roosevelt kirjutas oma eluajal neli raamatut:
This is My Story (1937)
This I Remember (1950)
On My Own (1958)
Tomorrow is Now (avaldatud 1963, peale Eleanori surma)

KOKKUVÕTE

Eleanor Roosevelt oli ja ilmselt ka jääb ajalukku kui mõjukaim USA esimene leedi. Enne teda ja ka pärast teda pole olnud poliitilisemaid esimesi leedisid, kes oleksid aktiivsed oma abikaasa aitamises. Oma inetust välimusest hoolimata suutis ta leida tee inimeste südametesse ning sinna püsima jääda pikaks ajaks. Ilmselt imetleti teda rohkem vaeste, mustanahaliste, rahvusvähemuste ning naiste hulgas, kuna need moodustasid Eleanori põhilise klientuuri.
Eleanor ei hoolinud mitte ainult ameeriklastest, vaid ka kogu maailma rahvast, kuna tänu temale levisid inimõigused üle kogu maa. Oma töösse pühendumist näitas ta sellega, kui ta külastas Euroopat Teise maailmasõja ajal, käies läbi nii külmast sõjast kui ka Nõukogude Liidust.
Tema karjäärile heitsid varju aga eraelulised probleemid, kuid kuna ta ise sellest suurt numbrit ei teinud, jäid needki tahaplaanile. Sel ajal kui Eleanor teada sai Franklini armukesest, oli nende abielu teglikult mõranemas. Franklini karjääri päästmiseks ja laste peale mõeldes otsustati siiski mitte lahutada ning nende abielu jätkus peamiselt poliitilistel eesmärkidel.
Eleanor Roosevelt oli auga välja teeninud nimetuse First Lady of the World, mille kunagine Ameerika Ühendriikide president Harry Truman naisele andis. Kuid Eleanor Roosevelti eeskujul võiks sellise nimetusega naisi veelgi olla.

KASUTATUD KIRJANDUS

Gerste, R. D. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst , 2001

Tuhat tuntud inimest. Tallinn: Kirilille Kirjastus, 1999

Maailma poliitikute leksikon. Tallinn: Kirjastus Olion, 2002

http://www.lucidcafe.com/library/95oct/roosevel.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Eleanor_Roosevelt

http://et.wikipedia.org/wiki/Franklin_Delano_Roosevelt

http://www.whitehouse.gov/history/firstladies/ar32.html

http://www.fdrlibrary.marist.edu/erbio.html

http://www.udhr.org/history/Biographies/bioer.ht m

http://www.quotationspage.com/quotes/Eleanor_Roosevelt

http://www.hot.ee/nunnukad/aforismid.html

http://www.ekspress.ee/viewdoc/01F10A9DB82B88DDC2257056005DD568

http://newdeal.feri.org/images/ad15.gif

http://newdeal.feri.org/images/ad16.gif

http://newdeal.feri.org/images/ad19.gif

http://z.about.com/d/history1900s/1/0/9/J/fdr159.gif

http://commons.wikimedia.org/wiki/Image:FranklinD_and_Eleanor_Roosevelt_with_children_1919.jpg

http://en.wikipedia.org/wiki/Image:E_Roosevelt_WH_portrait.gif

http://en.wikipedia.org/wiki/Image:Eleanor_Roosevelt_with_Soong_Mei-ling.jpg

http://www.friesian.com/history/delano.gif

LISA 1. Pildid

Eleanor Roosevelt 1887. aastal.
Eleanor Roosevelt oma isaga 1889. aastal.
Eleanor Roosevelt 1898 . aastal.
Eleanor Roosevelt oma pulmas 1905. aastal.
Franklin ja Eleanor koos lastega 1919. aastal.
Eleanor Roosevelti portree Valges Majas.
Eleanor Roosevelt Hiina esimese leedi Soong Mei- ling ’iga Valge Maja ees.
Eleanori ja Franklini hauakivi Hyde Parkis .

LISA 2. Sugupuu

1 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst , lk. 276
2 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst, lk. 265
3 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst, lk. 265 – 266
4 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst, lk. 266
5 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst, lk. 268
6 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst, lk. 275
7 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst, lk. 278
8 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst, lk. 279
9 Gerste, R. D., 2001. USA esimesed leedid. Tallinn: Kirjastus Kunst, lk. 279
23