Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti talupoja seisund varauusajal". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
talupoeg, pärisori, koormised, varauusajal, varauusaeg, vakuraamat, hooldada, ales, tulema, liikuda, korraldama, suurusest, raed, kartisEesti talupoja seisund varauusajal- vaba või pärisori Varauusaeg on ajalooperiood, mis kestis 1550-1800 aastate vahel. Selle alguseks on Liivi sõda, mis algas aastal 1558 ja lõpuks loetakse 1819, kui Liivamaal ning Eestimaal kaotati pärisorjus. Eestis varauusajal oli mitu võõrvõimu ja talupoja seisund muutus mitu korda. Peale Liivisõda oli eesti alad jagatud kolme riigi vahel. Need riigid olid Taani, Rootsi ja Poola. Seda aega nimetatakse kolmekuningaajaks. Rootsi valduses Põhja-Eesti, Poola valduses oli Lõuna-Eesti ja Taani valduses Saaremaa. Kuna pärast Liivi Sõda oli rahvaarv vähenenud rohkem kui poole võrra, siis tahtsid võõrvõimud tühje alasid endale. Sellest kaasnedes vahetasid talupojad palju elukohti
uuendused haridusolude parandamine Mis on positiivset, negatiivset Balti erikorra juures? POSITIIVNE NEGATIIVNE * siinse maa kultuuri ja omapära säilitamine * restitutsioon- balti aadel sai tagasi maad ja (talupoja kultuur), E, L jääb Lääne- Euroopa õigused talupoegade elu üle otsustada, kohut kultuuriruumi, Balti- Saksakultuur omapärane mõista ja koormised * tugevad kaubandussidemed Lääne- Euroopaga * maarahva allasurumine, õiguste piiramine säilisid (Saksamaa, tollipiir) * tagasi kiirema arengu võrreldes Venemaa sisekubermangudega * reformide katselava (pärisorjuse kaotamine) * Balti aadel ja linnad säilitasid laialdase omavalitsuse * senised seadused ja maksukord * aadlimatriklid (kuid samas piirasid arengut) 1739
Maarevisjoon- korraldati iga 7-8 aasta tagant, kus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad Rüütlimõis- eramõisad, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Kroonumõis- riigimõisad, mis olid välja renditud riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud Pastoraat- kirikumõisad, mis olid väiksemad kui rüütli ja kroonumõisad ning andsid elatist kirikuõpetajatele. Rakmetegu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd rakendiga Jalategu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd jala Abitegu- teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne) tegemiseks Loonusrent- talupoegade tasu kasutatava maa eest maaomanikule( mitte raha) Moonavoor- talupoeg viis ühe mõisniku ntks vilja vms tema sugulastele/ sõpradele( teisele mõisnikule) Laevaehitusmaterjal: plangud, köied, tõrv, täkat
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
ei tulnud. - Usuga kaasnesid "ristiusuliste kohustused": 1) kümnis - e kümnes osa talu saagist. Algul tasuti põhiliselt viljas, hiljem nõuti ka karjakümnist ja muidu makse n metsasaaduste ja heina näol. 2) hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks - Lisaks pidid talupojad: 1)pidama üleval kohalikku preestrit ja maksma erilisist kirikumaksu e 1/10 kümnisest. 2)Maksma erinevaid trahve ning tegema aadlikele kingitusi(mida aadlikud võisid kohtu kaudu välja mõista) - Kui mõnel aastal jäi talupoeg võlgu, siis see andis aadlikule õiguse tema vabadust piirata ja talle lisakohustusi esitada. - Rahvas pidi ehitama linnuseid, kirikuid, teid. - Kui tekkisid mõisad tekkis ka teotöö kohustus - algul mõned päevad aastas aga siis muudkui rohkem - TALUPOEG: isiklikult vaba, oma maa ja kasutamiseks ka osa küla ühisvaldusest, võis kaubitseda 14.saj - 16.saj - Peale Jüriöö ülestõusu karistati talurahvast laialdaselt. Feodaalid hakkasid vähem arvestama talupoegade õigustega. - 14
Eestimaa aadli lääniõigusele omavalitsust rootsi võim ei puudutanud. 2) Kujunes välja aadli opositsioon Talupoegade · Pärusmõisate talupoegade 1) Pärusmõisate talupoegade olukord ei seisund olukord ei muutunud. muutunud. · Riigi talupoegade olukord 2) Riigi talupoegade koormised paranes, sest nende suurenesid: koormised normeeriti ja · võisid mõisniku peale kaevata neile anti talude päritav · kodukariõigust piirati, taluperemehi ei kasutamise õigus. võinud üldse kodukariga karistada · talupoegi ei võinud võõrandada maast
Venemaale tõi ebaõnnestumise see, et puudusid sadamad ja seega Rootsi tõi Läänemere kaud Tlna süüa jne ja ei tekkinud nälga, tänu sellel ka ebaõnnestus. Lisaks välisriikidele oli sõjas mõju ka talupoegadel.Nad olid vihased, kuna kui oli sõda siis eelkõige toimusid ju ka rüüstamised, mille käigus põletati, tapeti ja vägistati nende maid. Taheti ju vähendada vaenlase ressursse ja kohaliku elanikkonna vaimu. Sõja puhkedes tulid ka kõrgemad maksud ja koormised. Tuli ka küüdi kohustus , mis osutus eriti vihatuks. Talupoegade seas oli aga Ivo Schenkenberg, kes pani kokku talupoegade salga, mis esialgu oli abistaja omaette.Kaitses talupoegi jne.Ivo asus hiljem aga tegema koostööd Rootsiga,sest ta vihkas venelasi. Venelased vihkasid teda ka ja teda taheti väga ära tappa. Tema salk tungis salaja venelaste laagrisse, hävitas püssirohtu jne, käisid närvidele ühesõnaga.1577 mängis Ivo salk aga suurt rolli. 1578-79 algas venelaste taganemine
· Sissevedu sool, raud, tubakas, heeringas, luksuskaubad, riie · Väljavedu vili, metsamaterjal, lina, kanep · Hoogustus manufakruuride rajamine Talupoegade olukord Vene ajal: · Oukord oli väga raske · Talupoegade maade vähendamine (et laiendada mõisa põlde) · Talupoja koormiste tõus · Roseni deklaratsioon (1739) · Browne nn positiivsed määrused (1765) 1739. a. Roseni deklaratsiooni põhisätted: · Vallutusest saatui on talupooeg olnud pärisori · Mõisnikul on õigus talupoja elu ja vara üle · Mõisnik võib talupojale anda ihunuhtlust · Talupoja kasutuses olev maa on täielikult mõisa oma 1765. a. Browne Positiivsed määrused: · Talurahvas sai õiguse vallasvarale · Talupoeg võis koormiste täitmisest üle jäänud saadused müüa turul · Määrati kindlaks mõisakoormised (mõisnikud ei võinud neid tõsta) · Karistuse ülempiir oli 30 vitsahoopi · Talupoeg võis kaevata mõisniku kohtusse
truuduse andmisega). Tagasivõetud maad anti rendile nende endistele valdajatele kes pidid nüüd rendimaksu maksma. Nii kasvasid riigi sissetulekud märkimisväärselt. Selle tagajärjena kujunes Liivimaa aadlike seas oppositsioon mida juhtis Patkul. Pärisorjastamine-Koos reduktsiooniga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnimaisus. Sellega kaasnes talupoja allutamine mõisahärra politsei ja kohtuvõimule millega seati talupoeg mõisnikust sõltuvusse. See võeti vastu mõisnike huvides sest talupoegi ehk tööjõudu oli vähe. Liivimaa majandusreglement-kinnistatakse reduktsiooni ajal toimunud muutused. Kuna pärisorjusest vabastamine lükati maapäeva poolt tagasi siis talurahva kaitse korraldamine jäi jõusse vaid kroonumaadel (mis liivimaal moodustasid maast). Kroonumaade ehk riigimaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696 avaldatud Liivima maj.reg
talupoegaade süüasju. Raskemad kuriteod lahendati Eestimaa Ülemmaakohtus ja Liivimaa Õuekohtus. ·Rahvastik sõdade tõttu oli rahvaarv suuresti vähenenud. Mõisnikud hakkasid kutsuma talupoegi. Kõige rohkem talupoegi oli Saaremaal. Eestisse saabus rohkesti teiste rahvuste esindajaid (venelasi, soomlasi, lätlasi). ·Reduktsioon 1680 võeti tagasi riigimaad, et riigikassat täita. See kutsus aadlike seas esile vastuseisu. Mõisnik muutus rentnikuks ja talupoeg riigi alamaks. Koos tulude suurenemisega paranesid ka haridusja kirikuolud. ·Talurahva olukord 1645 fikseeriti Eestimaal sunnismaisus, 1668 Liivimaal: pärisorja laps on pärisori. Kasvasid koormised. Koos reduktsiooniga kitsenes mõisnike võim. Koormised viidi vastavusse talude tegeliku kandevõimega. Seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti talupoegade kohustused mõisate vastu. Talupoegadele anti võimalus kaevata mõisnike peale, kui nad nende õigusi rikkusid. Mõisnikeks jäid
Talupojad vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitasid mõisnikud tihti kurjasti ära. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Mõisnikud takistasid ka talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vaja oli. Negatiivseks võib lugeda ka seda, et Rootsi ajal hakati Liivimaal läbi viima nõiaprotsesse. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud andekad inimesed. 10.Milliseks kujunes talupoegade õiguslik seisund Rootsi ajal (enne ja pärast reduktsiooni, riigi- ja eramõisates)? (lk 106) 1) Kuni reduktsioonini talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord halvenes: - Rootsi riik kinnitas 17
Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin, mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke. Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust. Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud.
Mida suutsid rootsi kuningad? Uus maksusüsteem. Lõdvendati maksukoormisi, eelkõige tähendas see seda, et kõikjal riigis oli ühesugune maksumäär. Varem määras iga aadlik sellise maksu, nagu talle endale meeldis, kuid kuningad suutsid seda muuta. Koormised: viljamaks, teotöö 6p, rakmetegu- päevad aga normeeritud, abitegu ja loonus. Talupoegade olukord kergenes, sest maksud ei kõikunud. Aadlike tungival soovil aga kinnistati pärisorjus. Kinnitati , et on sunnismaisus ja talupoeg on mõisniku omand. See ongi pärisorjus, kuna pangi ametlikult kirja. Sp öeldaksegi, et Rootsi ajal kinnistati lõplikult kuigi tunnused juba ordu ajal. Pärisorjus 1645 Eestimaal, 1671 Liivimaal. Sisseränne. 17 sajandil venemaalt suur sisseränne eestisse, sest venemaal oli usureform ja vanausuliste tagakiusamine. Eestisse rahvast kõikjalt Euroopast, kuid siia ei jõudnud juute, kes muidu rändasid mööda euroopat. Seoses paremate tingimustega suurenes eestlaste arv kuni 4x
endale uusi hooneid, 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked. Samas talupoja elukorralduses midagi ei muutunud, elas ikka akendeta suitsutares, rehielamus kus samas elasid ka loomad. Talupoegadel uuendusi põlluharimistehnikas ei olnud. Talupoja õiguslik seisund oli madalseisus, seda näitab 1739.a välja antud Roseni deklaratsioon. 1) Talupoeg on pärisori 2) kogu talupoegade vara kuulub tegelikult mõisnikule 3) koormised on puhtalt mõisniku määrata 4) mõisnikele kuulub kohtuvõim talupoegade üle. Kultuur 18.saj-l Kuigi Eesti oli Vene valdustes, siis vene kultuuri mõjudest jäid siinsed alad puutumata, sest siin oli Balti erikord: luteriusk, asjaajamiskeel saksa keel, kultuurikontaktid Saksamaaga tihenesid, sest läbi 18.saj (alates 1710.a) kohapeal ülikooli polnud ja baltisakslased käisid ülikooliharidust omandamas Saksamaal
Selliseks tasuks oli maa, ainus jõukuse allikas naturaalmajanduse tingimustes. Maa andis rüütel talupoegadele, kes pidid selle eest maavaldajale makse maksma ja koormisi tegema . Vastutasuks kaitses rüütel oma talupoegi vaenlaste kallaletungide eest. Seega, valitsejad jagasid rüütlitele maad selleks, et need saaksid muretseda endale sõjavarustuse ja kaaskonna. Selle eest olid rüütlid kohustatud valitseja kutsel oma relvade ja kaaskonnaga sõjaretkele tulema. Lääne-Euroopa feodaalses hierarhias maksis põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall", mis tähendas, et kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele, so hertsogitele ja krahvidele, kuid ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele, so parunitele ja rüütlitele. Vasall peab andma senjöörile: Sõjalist abi, Rahalist abi, Nõu Senjöör peab andma vasallile:
1721. a Uusikaupunki rahu- Ingeri, Eesti-ja Liivimaa liideti Vene riigiga. Tagajärjed: Ingeri, Eesti-ja Liivimaa liideti Vene riigiga. Venemaa sai vaba pääsu Läänemerele. Rahvaarv langes 170 000 inimeseni, sest 1700-1710 toimus laastav sõjategevus Eestimaa pinnal, pluss 1710-1711 tugev katkulaine. 19.saj talurahva reformid 19.saj algul olid talupojad pärisorjad. 1802.ja 1804. a talurahva muudatused- põline talude kasutamisõigus, kindlad koormised, piirati kodukariõigust, lubati vallasvara, hakkas kujunema vallakogukond 1816.ja 1819. a seadused- isiklikult vabad, osaline liikumisvabadus(kuid maa jäi ikka mõisnikule), perekonnanimed, teokoormised muutusid teorendiks(mõisnik määras), loodi vallakogukond, valiti vallaesimees (E-vallatalitaja, L- vöörmünder) 1849 ja 1856. a talurahva seadused- teorendilt maarendile, (võimaldas talude päriseks ostmist), algas talude kruntide rajamine, tekkisid mõisamoonakad 1863
Algselt väljendus kogukond mitmesuguste kohustuste kollektiivses kandmises. Keskseks institutsiooniks sai vallakohus. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisi, nõudsid sisse mõisakoormisi, karistasid pahategijaid, valvasid avaliku korra järele ning haldasid magasiaitu. Magasiaita koguti magasivili, millest sai hädaaegadel laenu võtta. Juhiks valiti Eestimaal talitaja ja Liivimaal kaks vöörmündrit. Vastutati koormiste eest: mõisakoormised (teorent, vakuraha), riiklikud koormised (pearaha, nekrutimaks), kogukondlikud koormised (teede korrastamine, kooli ehitamine, jne). 1866. aastal omavalitsusreform tõi kaasa tagajärjeks kogukondliku omavalitsuse vabastamise mõisnike eestkoste alt. See andis omavalitsustele senisest palju avaramad võimalused. Valla omavalitsus koosnes nüüd valla täiskogust, valla volikogust, vallavanemast, tema abilistest ja vallakohtust. Selline kord jäi säilima tsaariaja lõpuni
Narval ja Pärnul. Säilisid tihedad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. Balti erikord kehtis põhijoontes kuni 19.saj. lõpu venestamisreformideni. Vaheajaks oli 1783-1796 kehtinud nn asehalduskord, mil Baltimaade õiguslikku korrladust taheti lähendada muu Venemaa korraldusele. Roseni deklaratsioon- Liivimaa maanõuniku Roseni seletuskiri Vene võimudele Baltikumi talupoegade õiguste selgitamiseks. (Selle kohaselt puudus talupoegadel igasugune vabadus. Siinne talupoeg oli pärisori , mõisniku omand, mõisnik võis teda müüa, vahetada ja pärandada. Ka talupoja vara ja maa kuulus mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suuruse määras mõisnik. Kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale.) Asehalduskord-1783.a. Baltikumis kehtestatud uus halduskorraldus, millega piiratakse märgatavalt aadli ja linnade omavalitsust. Taotles kõigi impeeriumi piirimaade ühtesulatamist Venemaaga. Kehtis ainult Katariina II valitsusajal.
● Sisu- riigistati kõik maad, mis olid antud eravaldusesse Rootsi võimu ajal. Mõisnikest said rentnikud. ● J.R. von Patkuli juhtimisel kujunes Liivmaal A adli opositsioon. ● Tulemused- ○ Paljud mõisad riigile ○ Rootsi riigi sissetulekud suurenesid ○ tekkis aadlike pahameel rootsi võimu vastu ○ talupojad said vakuraamatu (sinna pandi kirja fikseeritud koormised, mille tulemusena ei saanud aadlik neid enam oma suva järgi muuta) Mõis ja talu Rootsi ajal (lk. 104-106). ● Rüütlimõisad- peamiselt baltisaksa mõisnikele kuulunud mõisad ● Kroonumõisad e riigimõisad- riik rentis mõisad väljaaadlikele, kel mõisat polnud ● Pastoraadid e kirikumõisad- eelmistest väiksemad, kirikuõpetajatele elatist andvad mõisad
Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata. Vene ajal 1737. aastal sõnastati aga Roseni deklaratsioon , mis oli talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Seal oli kirjas, et siinne talupoeg on pärisori ja senised õigused kaotati. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Metsa üle oli aadlikel seaduse järgi rohkem õigust kui talurahval. Pärast Põhjasõda taastati Eestis pärisorjus kõikjal. Talupoeg oli jälle mõisniku omavoli alluvuses
pühaks peetava jõe rüvetamiseks ning neid tabanud viljaikalduse põhjuseks. Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad, kuid pastor pidi tõdema, et talupojad ,,ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri." 16. Rahvakoolide õpetajate seminari asutamine, tegevus ja tähtsus, kuulsamad õpilased. Forselius. Arusaam, et inimene saab õndsaks tänu usule, seadis eesmärgiks õpetada iga talupoeg lugema piiblit. Kuigi, et juba 17.sajandi keskpaigast on märke koolide olemasolust, jäi nende tegevus lühikeseks või juhuslikuks. Selle põhjuseks oli ilmselt sobivate koolmeistrite puudumine. Johann Fischeri algatusel avati 1684.aastal Tartu lähedal Forseliuse seminar, kus koolitati õpetajaid rahvakoolidele. Forseliuse tegevuse tähtsus: 1) Avas seminari, kus hakati ette valmistama kooliõpetajaid talurahvakoolidele.
Teiseks uuenduseks oli adramaarevisjon, mis oli töövõimeliste talupoegade loendus ja seda korraldati iga seitsme kuni kaheksa aasta järel. Adramaarevisjone korraldati kuna mõisnikud pidid riigile makse maksma talupoegade töö kasutamise eest. Eesti talurahvast aga ei suudetud ikkagi pärisorjusest vabastada vaatamata keskvõimu püüetele. Mõisnike vastuseis oli suur ja tegelikkuses toimus vastupidine protsess- sunnismaine talupoeg allutati mõisahärra, politsei ja kohtu võimule. Aga talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse. Eestlastest talupoegade olukord paranes korraks alles 1696. aastal kui avaldati Liivimaa majandusreglement selle järgi piirati kodanikuõigust ja keelati taluperemeeste karistamine, fikseeriti koormised, talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus ning talupoegi ei tohtinud müüa ilma maata. Aga antud uuendused puudutasid ainult
kahesaja aasta jooksul ei toimunud ühtegi suuremat ülestõusu. Selline käitumine aga näitab, et eestlastel säilis ühtekuuluvustunne. Peale Jüriöö ülestõusu järgnes talurahva laialdane karistamine, nende õigustega arvestati aina vähem, sakslased muutusid julgemaks ning hoogsustus mõisade ehitus, mis omakorda tähendas, et on vaja töökäsi. Sõnakuulmatuse korral kasutati sõjalist toorest jõudu. Turustamisvõimaluste arenedes kasvasid talurahva koormised ja esile hakkas kerkima teoorjus. 16.sajandist mindi üle raharendile. Maarahvas hakkas vastu, asuti mujale elama, esitati kaebusi, ei täidetud koormisi. Põgenike ülesleidmiseks võeti ametisse adrakohtunikud. Sisuliselt kehtestati pärisorjus. Talurahvast ei sattunud veel täiesti õigusetusse olukorda, endiselt osaleti kohtupidamises, omsid teatud omavalitsust ja õigust vallasvarale ning osalesid maaväes. Ei sulatud ühtseks massiks, vaid säilitasid
Olukord Rootsi ajal 17.saj algul nurjusid Rootsi võimude katsed lähendada eesti talupoegade õiguslikku olukorda Rootsi vabade talupoegade omale. Kehtestati sunnimaisus ja pärisorjus. Liivimaa majandusreglement kehtestati 1696.a. Seoses reduktsiooniga määratleti talupoegade õiguslik seisund kroonumaadel: · Kodukari õigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati · Keelati talupoegade võõrandamine maast lahus · Fikseeriti koormised ja viid need vastavusse talu võimalustega · Talude päritav kasutamisõigus · Õigus kaevata mõisarentniku peale Olukord Vene ajal Kroonumõisates jäi kehtima majandusreglement. Balti erikorra tõttu ei kuulunud kuni 18.saj lõpuni eesti ja läti talupojad ka nekrutikohustuse alla. Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks, sai pagemine. Pagemine eriti ulatuslik 18.saj alguses, kui pärast Põhjasõda leidus veel hulgaliselt tühje talusid. Pageti ka Pihkvamaale, Soome ja Poola
puhkeda -Kuningale ähvardus, von Patkul mõisteti Rootsi kohtu poolt surma -Patkul põgenes, läks Poola teenistusse, aitas Põhjasõjas ka Poolat *Mõisnikud ei pidanud lahkuma, sest ära võetud maa anti endistele omanikele rendile *Mõisast tulev sissetulek: 2/3 riigile, 1/3 mõisnikule (mõisavalitsemise tasu) Redutseeritud maad *Ei saanud enam omavoliliselt tegutseda *Toimus maade mõõtmine ja hindamine -Talupoegade koormised vastavusse maa kvaliteediga *Koormised pandi kirja vakuraamatusse -Rentnik ei saanud rohkem nõuda kui oli ette määratud *Riigistatud maadel elavate talupoegade üle hakkas kohut mõistma riigikohus *Riigistatud maadel elavatel talupoegadel oli võimalik esitada kuningale kaebusi oma mõisarentniku suhtes -Ei läinud Stockholmi, aga 1701. talvel, kui Carl XI oli Eestis, käisid talupojad kuninga jutul (kaebamas) *Seega läks kõige kergemaks Liivimaa talupoegadel
rentnikeks. 2/3 tuludest, mis antud maadelt saadi, läks riigile; 1/3 tuludest mõisa ülalpidamise kuludeks. Talupojad olid kui riigi talupojad. Pärustalupojad (talupojad nendel maadel, mis riigile ei kuulunud) ei kadunud. Riigi talupoegade üle mõisnikul võim vähenes (kadus politsei- ja kohtuvõim), sest kohtupidamisega hakkasid tegelema riigikohtud. Maad kaarditati ja hinnati (kvaliteedi järgi). Koormised viidi maade kvaliteediga vastavusse. Koormised pandi kirja vakuraamatusse. Riigi talupojad tohtisid esitada kaebusi mõisarentniku peale kuni kuningani välja. Sunnismaisust ei kaotatud. Liivimaa juht Patkul oli reduktsiooni vastu. Kiri kuningale Patkuli eestvedamisel. Kirjas oli toodud välja kõik halb, mis reduktsioon endaga kaasa toob: väljaränne, rahutused, näljahäda. Kuningas pidas seda ähvarduseks ning mõistis Patkuli surma. Patkulil õnnestus aga põgeneda Poola kuninga koosseisu. Kohaliku aadli valitsust
· 1704 vallutas Venemaa Tartu ja Narva. · 1708 küüditati kõik tartlased Venemaale ja linn õhati. f. Kogu Eesti minek Venemaa kätte: · 1709 sõja otsustav Poltaava lahing Ukrainas, kus rootslased said hävitavalt lüüa. · 1710 alistasid venelased Riia, Pärnu ja Tallinna. 1710 läks kogu Eesti Venemaa kätte. g. Sõja lõpp: · 1721 Uusikaupunki rahu, millega Venemaa sai endale Rootsilt Ingerimaa, Eesti ja Liivimaa. Eesti valitsemine varauusajal (17.-18. saj) 1. Uus halduskord Rootsi ajal: a. Kaks kubermangu: · Eestimaa kubermang (P.-Eesti) · Liivimaa kubermang (L.-Eesti ja P.-Läti ning eriseisundiga Saaremaa) b. Kindralkuberner Rootsi kuninga määratud kõrgeim valitsusametnik (Tallinnas ja Riias) c. Rüütelkonnad aadlike seisuslikud omavalitsusorganid (Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal): · Maapäev Rüütelkonnaliikmete kokkutulek 3 aasta tagant.
käisid maha põletamas saarlased, kurelased või karjalased. 12. sajandil käisid Eestlased põletamas ka Pihkva vürstiriiki. *) Kõige halvemad suhted olid latgalitega, kes olid ka selles konfliktis kõige suuremad kannatajad. * Eestlaste peamiseks relvastuseks olid odad (viske- ja torkeodad), sõjakirved ja mõõgad. Kaitseks olid kilbid (mitte rauast, vaid nahast) ning rikkamatel ka rõngassärgid. Eestlaste väeüksuse nimi oli Malev ning nad võisid edasi liikuda jalgsi ja hobustega või hoopis tükkis laevadega. * Tähtsad mõisted muisasusundites: -) Vägi eriline jõud või energia, mida leidub nii looduses, elusolendites kui ka sõnades. -) Hing mitte materjaalne alge, mis oli vajalik keha elus olemiseks, mis kandis isikupära. -) Tark inimene, kellel oli eriline vägi ning kes tundis ka sõnade väge ja oskas ravitseda. * Eesti usundite jumalad:
Talude suurused kõikusid ½ 5 adramaani (adramaa suuruseks loeti 8-12 hektarit) Suuremates taludes olid tööl palgalised sulased ja teenijatüdrukud (sulased käisidki mõisas) 2. Üksjalgade kiht: Kategooria moodustasid adramaatalupoegade nooremad pojad Elasid oma väikestes taludes kusagil äärealadel Nimetus tuleneb sellest, et üksjalgadel oli kohustus teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas Ajapikku kasvasid nende talud ja ka koormised 3. Vabatalupoegade kiht: Tasusid koormisi rahas Olid teotööst vabad 4. Maavabade talupoegade kiht: Kõige kõrgem kiht talupoegade hulgas (neid esines üksikuid) Peamiselt moodustasid kihi muistsete eesti ülikute järglased kes omasid talu läänikirja alusel Ei kandnud tavalisi talupojakoormisi Sõja korral pidid teenima feodaali ratsaväes 11 7
maksukorraldus ka valitsev lutheri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Asehalduskord Enamikus Venemaa kubermangudes 1775. aastal kehtestatud uus halduskorraldus laiendati 1783. aastal Baltikumile. Eest- ja Liivimaa kubermangu etteotsa nimetatud ühise asevalitseja, asehalduri järgi on see nii nime saanud. Pearaha Mis oli ka Venemaal käibel Peeter I aegadest, laiendati Eesti- ja Liivimaale. Üldine isikumaks. Maksuelanikkonna arvelevõtmiseks tehti hingeloendusi. Vakuraamat Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise eest tasuda mõisale koormisi, mille üle peeti arvet vakuraamatutes. Teorent - feodaalne maarent, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.18. sajandil oli 6 teopäeva. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd
vanem Lembitu- eestlased oleksid peaaegu alla andnud. 1219 taanlased Tallinnas (lipulugu). 1220: rootslaste katsed. III etapp: meeleheitlik vastupanu ( 1222-1227). 1222-1223 eestlaste edu (surusid sakslased minema). 1224 alistati Tartu vene vürst Vjatško abiga. 1227 alistati lõpuks Saaremaa. Mõju/tulemused: Halb- hukkus 1/3 elanikkonnast; eesti eliidi hävimine (hukkusid, läksid minema, sulandusid); aadekonna kujunemine ((balti)sakslased); maarahvas alistati lepingutega→ koormised, sõjateenistus, kirikute/sildade ehitamine; ristiusu pealesurumine. Eesti jagunes 4 osaks ( Eestimaa Hertsogkond (Taani), Liivimaa Ordu, Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond). Hea: Eesti seoti Lääne- Euroopa kultuuriga (kirikud, koolid, euroopalik ühiskonnastruktuur, hansaaeg (13-16 saj.) Jüriöö ülestõus (1343- 1345) Põhjused: eestlaste olukord halb, olid kuuldused Eestimaa müügist, Eestimaa Hertsogkonnas aadlikel suured õigused. Sõja käik: Algus 23. aprillil 1343
kiire liikumine Kopenhaageni alla sundis aga Taanit kohe rahu sõlmima. Peeter I-Vene tsaar 16821721; 1700. aasta oktoobris alustas peavägi Peeter I juhtimisel Narva linna ägedat pommitamist. Boris Seremetjev-Venemaa sõjaväelane (kindralfeldmarssal), väejuht Põhjasõjas ning Eestimaa ja Liivimaa vallutanud vägede juhataja; tungis 5000 ratsaväelasega Virumaale, jõudes Rakvere lähistele, maad laastati armutult. Ronga Tehvan ehk Stephan Raabe-eesti talupoeg, kes olevat juhtinud rootslaste ratsanikud venelasste selja taha Narva lahingus, mis taganudki rootslastele kiire edu. Karl XII-oli Rootsi kuningas aastatel 16971718; 15- aastaselt troonile tõusnud Karl XII oli küllalt kogenematu; Taani, Poola ja Venemaa sõlmisid Karli vastu liidu ja alustasid 1700. aastal Põhjasõda, kallaletungiga Riia linnale, sellest ajast oli kuningas pidevalt sõjakäikudel: ta lõi 1700. aastal Narva lahingus Peeter I sõjaväge ning sundis 1700 Taani ja 1706.
1645.aastal fikseeriti uuendatud maakorraldus sunnismaisuse Põhja–Eestis. Pärisorjus oli Eestis juurdunud juba ordu ajal, pärisorjuslikud sidemed olid vahepeal sõjaoludes lõtvunud, kuid nüüd neid tugevdati taas.Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Põhimõtteliselt oli võimalik oma häda kurta isegi kuninga enda ees. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Vene ajal Kasvasid koormised, võrreldes Rootsi ajaga. Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. Talupoegadel puudusid sisuliselt õigused. Raskem oli siiski talupoegadel Vene ajal.
annaabi.ee 
