Eesti talupoja seisund varauusajal (0)

Eesti talupoja seisund varauusajal - vaba või pärisori.
Varauusaeg algas 16. sajandi esimesel veerndil ja lõppes 18. sajandi neljandal veerandil.
Eesti oli sellel ajal paljude erinevate võõrvõimude käes – Rootsi, Taani, Poola ja Venemaa.
Talupoegade seisund eri võimude ajal oli väga erinev. Sellel ajal toimus Eestis suuri territorjaalseid muutusi.
Rootsi aeg Eestis oli 1629 kuni 1699, kuigi selle alguse ja lõpu üle on palju vaieldud. Paljudes mõisates võeti kasutusele vakuraamat, mis pani paika talupoegade koormised . Talupoja kohustused mõisa ees olid suured. Enda maad sai talupoeg hooldada ales siis, kui enda maa oli korras. See tähendab, et enda maaharimiseks ei jäänud piisavalt aega. Talupojad kuulutati pärisorjaks 1. veebruaril aastal 1632. See oli ainuke aeg, kus talupoeg oli seaduslikult pärisori.
Poola aeg oli 1561 – 1625. Sellel ajal kuulus poolale Lõuna-Eesti, kus elas vähe rahvast. Mõisnikud andsid talupojale maa ja vabastasid nad maksudest, see tõi Lõunae-Estisse paljuuusi talupoegi. Varsti hakkas talupoegi tulema ka välismaalt. Talupoegade seisund polnud kuigi hea, sest maa mida nad said polnud kuigi viljakas. Osades piirkondades puudusid mõisnikud ja talupojad said peaaegu et vabalt liikuda .Talupoeg ei olnud Poola ajal pärisori.
Vene aeg oli Eestis aastatel 1558-1583. Vene ajal muudeti põhjalikult maksasüsteemi. Hakati koguma pearahamaksu, mis venemaal juba olemas oli. Sel ajal hakati korraldama ka hinge- ehk rahvaloendusi. Venemaa tagastas Rootsi ajal ära võetud maa endistele omanikele. Talupojad maksid makse sõltuvalt nende maa suurusest . Linnaõigusi vähendati oluliselt ja raed saadeti laiali. Vene ajal polnud talupoeg otseselt vaba, see tähendab, et ta polnud täielikult pärisori ega ka täielikult vaba. See tulnes sellest, et Venemaa kartis võimu kaotada.
Seaduslikult oli talupoeg pärisori ainult Rootsi ajal. Teistel aegadel olid neil lihtsalt koormised ja neid koheldi kui orjasid, kuigi kuskil polnud kirjas, et neid nii kutsuda võiks.