1111111 (0)

Vana hea Rootsi aeg- kas müüt või tegelikkus?
Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla.17. sajandi algul. Tinglikult kestis Rootsi aeg 1629–1699, selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Vene aja alguseks loetakse Põhjasõja algust 1700.aastal. Sõda lõpetati 1721.a. Uusikaupunki rahuga, mille tagajärjel kuulus Eesti Vene keisririigile.
Rootsi ajal oli pikkade sõdade tulemusel maa harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. 1620.a oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna–Eestis koguni 17% talurahvast. Mõningaid tagasilööke rahvaarvu pidevale kasvule tingisid Vene–Rootsi sõja sündmused ja 1656.– 1658 . aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese. Peale Liivi sõda seega rahvaarv kasvas Eestis umbes 250 000 inimese võrra. Vene aja alguses valitsesid Eesti aladel katkuepideemiad ja näljahädad, seega rahvaarv vaikselt kahanes, 18. sajandi keskpaigaks saavutas Eesti rahvaarv taas 350 000 ning 1780. aastaks oli see juba 490 000, sellest 3–4% sakslasi, seega Vene ajal kasvas Eesti rahvaarv 110 000 võrra vähem kui Rootsi ajal.
Rootsi võimu tulekuga 17. sajandi esimesel poolel suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus , kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. 1645.aastal fikseeriti uuendatud maakorraldus sunnismaisuse Põhja–Eestis. Pärisorjus oli Eestis juurdunud juba ordu ajal, pärisorjuslikud sidemed olid vahepeal sõjaoludes lõtvunud, kuid nüüd neid tugevdati taas.Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Põhimõtteliselt oli võimalik oma häda kurta isegi kuninga enda ees. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Vene ajal Kasvasid koormised , võrreldes Rootsi ajaga . Raskeim oli abitegu , mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. Talupoegadel puudusid sisuliselt õigused. Raskem oli siiski talupoegadel Vene ajal.
Rootsi ajal oli mõisnikel kadukariõigus, nad võisid talupoegi füüsiliselt peksta, aga maksude ja koormiste suurendamise õigust neil ei olnud. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Vene ajal olid mõisnikel samad õigused ja kohustused.
Rootsi ajal tuli Eesti jõuksus peamiselt Venemaa kaubanduse vahendamisest ja kohaliku teravilja väljaveost. Alla oli käinud nii Hansa liit, Novgorod kui ka Tartu. Kaup liikus mujal – kas läbi Narva, Tallinna või Pihkvast Riiga. Sisseveetavate kaupade hulgas oli esikohal sool. Venemaa transiitkauba vahendamine vähenes. Suur osa idakaubandust siirdus Narva. Rootsi kuningas tahtis isegi Narva Rootsi riigi teiseks pealinnaks nimetada.Käsitöö arengut reguleeris tsunftikord . Tekkisid esimesed manufaktuurid (tehaste ja vabrikute eelkäijad).Kuid suurt majanduslikku edu saavutasid mõisnikud. 18, sajandil ehk Vene võimu all rajati tähtsamaid manufaktuurid ka linnadest välja. 1736.a alustas tööd paberivabrik õhandul, Eesti tootis oma hiigelaegadel koguni rahapaberit, nii tööjõud kui tooraine toodi aga Venemaalt. 18.sajandi lõpul tuli siinsesse majandusellu üha enam kapitalistlikke jooni. Käsitööliste vahel kujunes vaba konkurents ja kaotati kauplemispiirangud. Vene ajal õitses majandus rohkem võrreldes Rootsi ajaga, kuid rikkus oli aadelkonnal, Eesti talupojad olid ikkagi raskes seisus ja vaesed.
Luterliku arusaama kohaselt oli vaja talupoegadele vaja lugemist õpetada. Esialgu jagasid kirjatarkust köstrid , kuid köstreid ei olnud kuigi palju. B. G. Forseliuse eestvedamisel asustati Forseliuse seminar , kus hakati välja õpetama eestikeelseid koolimeistreid ja köstreid. Õpilased õppisid lugema ja laulma. Seminaris sai õpetust ca 160 talupoissi, kellest koolmeistriks hakkas kuskil 50. Liivimaa rüütelkond nõustus rajada igasse kihelkonda kool. Põhjasõja alguseks oli Eestis kirjaoskajaid juba tuhandetes Alustati piibli tõlkimist, kuid täismahus ilmus see alles 1739. Jakob Joan Köleri poolt. Aastal. 1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eestis. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud.Juba 1641. aastast pärinevad ka esimesed kindlad teated esimese eestikeelse aabitsa väljaandmise kohta Talupoegade jaoks otsustas Rootsi riik sisse seada rahvakoolide süsteemi. Vaatamata Põhjasõja poolt tekitatud tagasiläägile hakkas alates 18.sajandi teisest poolest tasahiju edenema ka talurahvale hariduse andmine. Vähehaaval taastus koolivõrk. 1802. Aastal avati Tartus jällegi ülikool, mis tegutseb tänaseni, 19, sjandi esimesel poolel oli Tartu Ülikool kõige suurem ülikool kogu Vene riigis. Tänu Rootsi ajala arenes haridus märkimisväärselt Eesti aladel, tänu selle saadi üldse vene ajal mingi alus panna ja koolid uuesti avada.
Mina arvan, et siiski niiöelda vana hea Rootsi aeg on müüt. Kuigi siin sai välja toodud ehk rohkem häid külgi, siis siiski, meie Eesti talupoegade elu oli koguaeg raske, majandus võis õitseda ja rikkus saabuda, kuid eestlased ei saanud sellest osa. Mõisnikud ja aadelkond oli see kes sai kasu. Rootsi aja suurimaks plussiks tooks ma ehk hariduse, sellega sai Rootsi riik hästi hakkama, Eestis avati koolid ja Eesti keel arenes järjest.
Sander Kamenik
G2iü