1905. aasta revolutsioon ja selle tagajärjed (9)

26. 1905. aasta revolutsioon ja selle tagajärjed
Eestis nagu kogu impeeriumiski puudusid peamised kodanikuõigused: sõna-, trüki-, usu-, ühinemisvabadus jne. Linnades teravnesid sotsiaalsed erinevused jõukama kodanluse ja vabrikutööliste vahel. Viimaste madal palk ja pikk tööpäev võimaldasid vaevalt inimväärset äraelamist. Puudus võimalus midagi muuta, sest nii ametiühingud kui streigid olid keelatud. Kogu ühiskond vajas hädasti põhjalikke reforme. Kuna keskvalitsus selles suunas samme ei astunud , siis võis karta revolutsiooni. Seda kiirendas veelgi Venemaa jaoks läbikukkumisega lõppenud sõda Jaapaniga, milles osales mobiliseerituna ka tuhandeid eestlasi.
Eestis haarasid rahutused kõigepealt Tallinna töölisi. Korraldati streike, peeti miitinguid, esitati nõudmisi nii majandusliku kui poliitilise olukorra tervendamiseks, leidsid aset kokkupõrked politseiga. Tallinnas levis töölisliikumine teistesse linnadesse, eriti Narva. Revolutsiooniga läks kaasa Tartu üliõpilaskond. Vabrikutööliste eeskujul alustasid streike mõisamoonakad, keeldudes tööleminekust enne, kui parandatakse nende elutingimusi.
Revolutsioonilise liikumise üheks enamlevinud vormiks said palvekirjade esitamine võimudele.
„Postimehe“ ringkonnad taotlesid üldist valimisõigust ja eesti keele kasutusala laiendamist, samuti mõõdukat maareformi, mis jätaks puutumata eraomandi.
„ Teataja “ ümber koondunud haritlased nõudsid konstitutsiooniline monarhia kehtestamist Venemaal ja kodanikuõigusi, samuti omavalitsuse-, kooli-, kiriku- ja kohtureforme, mis annaksid eestlastele senisest avaramad tegutsemisvõimalused.
Oktoobris alanud ülevenemaalise raudteelaste streigiga ühinesid ka Tallinna töölised. Seiskusid vabrikud, suleti ärid ja töökojad, koolides katkestati õppetöö, mitmed ametiasutused lõpetasid tegevuse. Linna tänavaid täitsid vabrikutööliste hulgad, lauldi revolutsioonilisi laule, peeti koosolekuid.
Eestimaa kubernerilt nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavailt. Nõudmiste toetuseks leidis 16. oktoobril Uuel turul aset suur rahvakoosolek. Kuigi kuberner polnud miitingut keelanud, avas kohaleilmunud sõjaväeüksus hoiatuseta rahva pihta tule.
Revolutsiooniliikumise survel kirjutas Nikolai II 17.oktoobril alla manifestile, millega lubati kutsuda kokku ülevenemaaline rahvaesindus Riigiduuma ning kindlustada rahvale kodanikuvabadused, muuhulgas ka õigus luua poliitilisi organisatsioone.
Seda ära kasutades rajas Tõnisson novembris esimese legaalse poliitilise partei Eestis – Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE). Tegemist oli liberaal -demokraatliku reformiparteiga, mis üldriiklikes küsimustes lähenes vene kadettidele, pidades kohaseimaks riigivormiks põhiseadusega piiratud parlamentaarset monarhiat.
Eesti sotsiaaldemokraadid Peeter Speeki ja Gottlieb Asti eestvedamisel asutati Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ), mis seisis kindlalt rahvuslikul pinnal.
17. oktoobri manifesti tulemuseks olid ka Tallinnas ja Tartus loodud esimesed tööliste ametiühinguorganisatsioonid.
Plahvatusohtlike meeleolude rahustamiseks ja kindlate seisukohtade väljatöötamiseks kutsuti Tõnissoni algatusel novembri lõpus Tartus kokku ülemaailmne rahvaasemikkude (esindajate) koosolek.
Vallad , linnad ja mitmesugused seltsid läkitasid Tartusse umbes 800 saadikut. Koosolekul selgus, et juhatajaks ei soovita mitte Tõnissoni, vaid Tallinna radikaalide üht liidrit Jaan Teemantit. Selle järgselt lahkusid Tõnissoni pooldajad koosolekult. Seega peeti kaks koosolekut: mõõdukamad Tõnissoni juhtimisel ning radikaalid Teemanti eesistumisel.
Mõõdukamad tunnistasid kehtiva riigikorrana konstitutsioonilist monarhiat, nõudsid demokraatlikult valitud rahvaesindust, Eesti ühendamist ühtseks kubermanguks, baltisakslaste eesõiguste piiramist, riigimaade jagamist rahvale ja valitsuse abi talude päriseksostmisel.
Radikaalide arvates tuli kukutada senine „vägivallavalitsus“ ning luua demokraatlik vabariik. Kohalik omavalitsus kavatseti koheselt üle võtta ja keskvalitsuse korraldusi boikoteerida. Keelduti maksude maksmisest ja krooniteenistusse minekust. Lisaks riigimaadele taotleti ka rüütelkonna- ja kirikumõisate maade jagamist rahvale. Otsuste elluviimiseks nõuti rahva relvastamist.
Rahvaasemike koosoleku otsused süvendasid revolutsioonilisi meeleolusid. Mitmel pool hakati kohalikke omavalitsusi üle võtma. Kui detsembri alguses puhkes Tallinnas järjekordne üldstreik, vastasid võimud karmimate abinõudega: keelati koosolekud , vahistati sotsialistide juhid ja töölisliikumise tegelased ning Tallinnas ja kogu Harjumaal kehtestati sõjaseisukord.
12.detsembril suundus sadakond relvastatud töölist Tallinnast mitme salgana mõisaid rüüstama, kutsudes enesega kõikjal kaasa ka kohalikke maatamehi.
Korratuste lõpetamiseks saatis keskvalitsus Balti kubermangudesse täiendavat sõjaväge, kodu maal kehtestati sõjaseisukord, ametisse määrati Baltimaade kindralkuberner . Kohalik võim, ka kohtuvõim, läks sõjaväelaste kätte. Lisaks karistussalkade poolt kohapeal tapetutele mõistsid sõjakohtud surma veel üle 500 isiku. Sadu inimesi saadeti sunnitööle, vanglaisse ja asumisele, paljusid karistati avaliku ihunuhtlusega.
Võimude eesmärgiks oli tagasipöördumine revolutsioonieelse olukorra juurde. Tühistati varasemaid järelandmisi, suleti loodud erakondi, seltse ja töölisorganisatsioone, keelati mitmete ajalehtede ilmumine .
Revolutsiooni haripunkt oli mõisate põletamisega möödas, ent järgnevadki aastad olid rahutud. Alles 1908. aastal söandasid võimud kaotada Baltimaades sõjaseisukorra, asendades selle veidi leebema “kõvendatud valvekorraga“. Keelatud olid streigid, opositsioonilised meeleavaldused ja poliitilised koosolekud. Hoolikalt tsenseeriti ajakirjandust. Keelatuiks jäid revolutsioonipäevil tekkinud ametiühingud ja enamik poliitilisi organisatsioone.
Ainsa legaalse eesti erakonnana tegutses Eesti rahvameelne Eduerakond Tõnissoni juhtimisel, kuid sellegi tegevusele olid seatud kindlad raamid.