tähendus. Inimeste huvid ja lootused on seotud väga erinevate valdkondadega ja igale valdkonnale ei jätku tähelepanu ja finantse. Selles mõttes sellel nn üleminekuajal on kultuuriprotsess ühiskondlikus tervikpildis kõrvale jäetud. Olukord muutub sajandivahetusel, mil kultuuri tähtsus suureneb. Inimeste heaolu ja kindlustatus kasvab ja selle kõrval on võimalik tarbida ka kultuuri. Inimestes on vajadus tunnetada mingit teistsugust maailma ja seda pakub kunst ja kultuur. On avaldatud arvamust, et kirjanduse kõrval 90ndatel on olulisemad teised kultuurivaldkonnad, mille sisuks ja aluseks on visuaalsus. Justnimelt performatiivsed valdkonnad domineerivad, jättes teinekord verbaalse kirjandusevaldkonna mõnevõrra tahaplaanile. Need kaks asja võtab väga hästi kokku nähtus nagu suveteater. See zanr on tänaseks päevaks väga populaarseks muutunud.
laadiga). Sulaaja fenomen kui pöördeline nähtus (noore luule tuuma oluliselt kujundajad, kes teevad esimesed avalöögid): Jaan Kross esmalt tuntus luuletajana. Esimene "Söerikastaja" (satiiriline luule, kasutab seda jõulisemalt ja eksperimentaalselt nii vormis kui ka sisus). Kahetähenduslik pealkiri, ridadevaheline poeetika. Ellen Niit vabavärsiline luule, läheb ajavaimuga kaasa. Traditsiooniline laad. Tähtis lastekirjandus. Ain Kaalep vabavärss ja eksperimentaalne luule, hiljem klassikalise luulekunst. Ka luuletõlkijana suur mõju (antiikkirjaduse tõlkimist). 2 selgemalt teenäitajat: Jaan Kross (eksperimentaalsed võtteid, vabavärssi, nõukogulikku retoorikat, satiirile luule) ja Debora Vaarand (klassikalised väärtused). Niit ja Kaalep kehastavad klassikaliste väärtuste tagasitulek kirjandusse.
Läbimurdeteos ,,Piiririik" (1993) tuntumaid raamatuid 90ndatel, tõlgitud paljudesse maailma keeltesse (25 keelde tõlgitud). Üleminekuaja eestlaste, Ida-Euroopa defektselt portreteeritud raamatromaan, mille põhikujund on piirikujundajad. Piiri mõistet, olemust ja tähendust mängitakse ja mõeldakse läbi erinevate nähtuste taustal. Tuleb välja, et tugevamad piirid on enda sees (psühholoogilised piirid). Teemad Õnnepalu raamatutes: Lääne-ja Ida-Euroopa. Religioon, usk, lunastus, süü. Piiride probleem (riigipiirid, keha piirid, sugude piirid). Kodu ja kodutus. Loodus vs tsivilisatsioon, kultuurpessimism. Seisundite kirjeldamine, õnne ja masenduse dünaamika jms. Mälu teemad. Kirjutamine, hiljem järjest enam ka rõhutatud lugemine. Anton Nigov ,,Harjutused" (2002) murrang loomingus. Pariisi-päevik sajandi algusest, tugev kultuuripessimistlik hoiak.
„Nimetu saar“ ilmub „Loomingu“ raamatukogus ja sedatüüpi tekstidest satub ta olema esimene (antiutoopiline). Näidendid, millest hakatakse rohkem rääkima, tulevad just pärast seda. V loeng Uus draama ei ole realistlik draama, realistlikku kirjutatakse seal taustal küll, kuid üldisemas retseptsioonipildis teda pole. 60ndate/70ndate vahetusel näeme just teatava draamatüübi domineerimist (mudeldraama). Utoopiate ja antiutoopiate kirjutamine mängib olulist rolli. Mati Undi „Phaethon, ,Päikese poeg“ lavastab Vanemuise teatris Kaarel Ird. Alustekst on võetud mütoloogiast „Phaethoni“ lugu ja iseloomulikuks on ka see, et alustekstiks valitakse suuri ja tähendusrikkaid alustekste (piibel, müüdid jm). Seda Phaethoni lugu on tugevalt töödeldud ja on noore vaatepunktilt kirjutatud tekst. Lavastuses laulab näiteks Phaethon noort Eesti luulet. 1969 Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“ – draama ja
60.-tel lüüriline, tundlik, kirjeldab loodust. Metafoorne. Kohati tugevad Uku Masingu mõjud, müstika. 70.-tel kirjelduslik pool tugevneb, loodusluuletajast linnaluuletajaks. Pöörab palju tähelepanu pisidetailidele. 80.-tel tugevnevad rahvuslikud motiivid, sümbioos modernse ja klassikalise luule vahel. Apokalüptika. Proosa: „Seitsmes rahukevad“ – kohati autobiograafiline, aga samas ilukirjanduslik. Tegemist on romaani, mitte mälestustega. 13. Mati Undi proosa ja näidendid. „Võlg“, „Mõrv hotellis“, „Via regia“ (teatriuuenduse lugu), „Sügisball“, „Öös on asju“, „Doonori meelespea“. Roll teatriuuenduses – üks põhilisi eestkõnelejaid, teatriuuenduse teooria ja ideoloogia sisestaja Eesti kultuuri, kriitik. Algul töötas Tartu Vanemuises, siis Tallinna Draamateatris. Proosas seosed Undi ja Lutsu vahel. Alguses oli proosa tinglikult realistlik, aga see polnud ühemõtteline. Realistlikul põhjal romantiline kiht
ristisõjast. Valib ainese euroopa keskajast (11.saj), mis üsna haruldane eestlasele. Eeskujuks vb Karl Ristikivi (populaarseim Eesti pärit välisajaloo kirjutaja). Ei järgi realistlikku esteetikat, pigem keskaegset (st kunstiteaos peab olema mõistetav mitmeti: metafüüsiliselt, analoogiliselt, allegooriliselt. Nende erinevate tasandite kaudu üritas maailma selgitada, st oli palju võrdlusi, paralleele aegadega, tähtsad on ka unenäod jne). Teksti iseloomustab poeetiline või lüüriline laad. Ajaloolist maailma ja atmosfääri kujutatakse siiski üsna täpselt. Ka detaile edastab täpselt (nt relvad jm). Vaatelt on mina mina-jutustus ühe sõduri, st ristisõja hierarhias madala astme indiviidi vaatepunktist. Ajaloolise romaani kese on traditsiooniliselt kangelasel/rüütlil, kuid selles keskendatukse pigem inimlikele(!) emotsioonidele ja argisusele. Peategelasele ei omistata rahvuslikku identiteeti (ta ei mäleta oma päritolu). *Meelis Friedenthal
jätkuda. Tuleb uusi sisselööke uuesti. Kui Pasternak oli üleliiduline, siis kohalik Eesti juhtum nn vabavärsi poleemika, 1960. Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes "Sirp ja vasar" kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi, Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming. Kriitik Mart Mäger, kes julgeb midagi öelda. 68ndal eksistentsialismi poleemika: ilmne see, et avalikku vaba dialoogi võimalust pole, kui on, siis piiratud viisil. Selgelt näha, et käib üleüldine noore kirjanduse tümitamine, vastulauseid tuleb vähe või on laveerivad. Kõige kuriossem on võtmeküsimus vabavärsi kohta: kas NL Eesti luuletaja tohib vabavärsis kirjutada. Kui poleemikal positiivne
Oskar Luts: Ta on pärit Palamuse kihelkonnast Ta on kirjutanud „Kevade“ „Suve“ „Talve“ Tal on Tartus majamuuseum Tema raamatutest on tehtud filme Tal ei ole ühegi kooli lõputunnistust Kirjanike liidu auliige Rühmitused ja isiksused Eesti kirjanduses Noor-Eesti ja Gustav Suits Huvi maailma vastu Sümbolism (Charles Baudelaire) ja kunst kunsti pärast Noor-Eesti (1905 ilmus I album) Gustav Suits „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!“ Sümbolistlik luulekogu „Tuulemaa“ (luuletus „Tuulehaud“) Noor-Eesti ja Friedebert Tuglas „Väike Illimar“ „Siil“ „Hunt“ „Hingemaa“ Kuulus ka rühmitusse Siuru ja Tarapita Siuru ning Under, Arbujad ning Alver ja Talvik Rühmitus Siuru kandis edasi Noor-Eesti ideid Marie Under (1883-1980) „Sonetid“- elurõõm, meelelisus
kultuuritarbimises langema Langust kajastab trükiarvude kahanemine Suurenes järsult raamatunimetuste arv Juurde tuli uusi kultuuriajakirju (Vikerkaar) Vikerkaar oli tähtsuselt teine kirjandusväljaanne (esimene oli Looming) Jõuliseks nähtuseks kujunes Võru kultuuriliikumine (Madis Kõiv, Kauksi Ülle, Jan Rahman jt) Need kirjanikud panid aluse võrukeelsele kirjanduse taassünnile Rühmitus Hirohall 19881991. Kuulusid Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik,Valeria Ränik, Karl Martin Sinijärv, Jüri Ehlvest Need autorid liitusid peagi Eesti KostabiSeltsiga (EKS) Hirohalli ja EKSi iseloomustab uuendusmeelsus ja mängulisus Etnofuturism EKS hakkas propageerima etnofuturismi (suundumust, mida iga asjaosaline tõlgendab erinevalt) 1990.aastate jooksul rõhutati, et etnofuturism taotleb vanaaegse rahvusliku ning moodsa rahvusvahelise kultuuri ühendamist Postmodernism 1990
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa
lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks.]] Bartholomaeus Anglicuse kroonika: u. 1245: Fikseerib asukoha, räägib rahvast, elanikkonnast, sotsiaalne riiklik süsteem, religioon mainitakse ära. Iseloomustatakse loodust. Oma ja võõra vastandus. Viljakus on positiivne (jumala käsi mängus), mets on negatiivne (metsarahvas), vesi hea ja halb koos, sood on negatiivsed. 2. Ülevaade Läti Henriku ja Balthasar Russowi kroonikatest Läti Henriku Liivimaa kroonika: kroonika alagab palvega. Korduvad metafoorid maa-mer, valgus, püha, usk, kink, aare, rõõm neid motiive kasutab ka edaspidi. Teemaks on liivlaste, eestlaste, lätlaste ristiusustamine 1184 1227
kujundivõtetega. Tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, inimloomuse varjatud keerukus. Loodus, mis vihjab kõiksusele ja saatusele. Olulisele kohale tõuseb esseistlikkus, tegelaskõnes hargnev arutlus. Ajaluulega liikus proosasse ekspressionism (Kivikase tekstid). Impressionistlikud katsetused (Tammsaare lühiproosakogu ,,Pöialpoiss" (1923)), ,,Noor-Eesti" ja ,,Siuru"-vaimuline uusromantism. 1920ndate I pooles domineeris novell romaani üle. Uusromantiline proosa vähenes järk-järgult realismi pealetulekuga. Autorid: Tuglas, Gailit, Hiir, Kivikas, Oks, Tammsaare, Karl Rumor, Aleksander Tassa, Juhan Jaik. Karl Rumor novellikogu ,,Sammud kaduvikku" (1928) kuulub tolleaegse novellistika paremikku. Tegelastekesksed novellid, sotsiaalse suunaga, naturalismilähedane õhustik. Hiir Erni Hiir ja Albert Kivikas koostöös ilmunud teos ,,Ohverdet konn" (1919). Need polnud
o Elem Treier Tammsaare maailmakirjanikuna: kolm välismaa Tammsaare-uurijat (2001) o Bernard Linde A. H, Tammsaare oma elu tõest ja õiguses (2007) o Maarja Vaino Teistmoodi Tammsaarest (2008) o Maarja Vaine Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare roomingus (2011) A. H. Tammsaare looming Jaguneb 3 perioodiks: 1. periood algus on realistlik, vildelikkus; esimene tähenduslik kirjatükk novell ,,Tähtis päev" (1903.a lugu sellest, kuidas karjapoiss saab vaba päeva, kes ei oska oma vaba päeva kasutada nii, et see vastaks tema enda kujutlustele). Lühiproosa. 2. periood - võttis uusromantilise suuna ning muutused toimusid järk-järgult. Kuigi Tammsaarel on maakirjaniku maine, siis üsna varakult pöördub ta linnatemaatika juurde. Meeldis ka armastuslugusid kirjutada. Kõikides tekstides on eetiline küsimus. Naist kujutas vabamalt, sealt ka tema roll naisekuju moderniseerimises)
Parnassiluule tähendas teadlikku eemaldumist romantilisest kirglikkusest ja sotsiaalse mässu vaimust. Luule eesmärgiks ei olnud enam ühiskonna parandamine, ühiskondliku või moraalse ebaõigluse vastu võitlemine. Kaasaegsete sündmuste kajastamist luules hakati pidama halva maitse tunnuseks. Eeskujuks oli antiik. Peanõuded ebaisiklikkus ja neutraalsus. Taotlesid täielikku vormipuhtust - nn puhas kunst. Charles Baudelaire (1821-1867) Tegutses parnassiluuletajatega samaaegselt, kuid ei jaganud täielikult nende seisukohti. Võttis osa 1848. a revolutsioonist, pettus järgnenud keisririigis. Teda on mõjutanud E. A. Poe looming. Mõlemad olid vaimselt aristokraadid, kuid tegelikult olid hädas igapäevase viletsusega, surid tunnustamata ja üksilduses. Baudelaire elas boheemlaseelu ja tarbis narkootikume, põdes süüfilist. Baudelaire on varasümbolist. Taotles vormipuhtust nagu parnaslased
Franz Kafka. Kafkalikkusest annavad tunnistust painavate alateadvusest kerkivate visioonide rohkus tegelaste sisemaailmas, hingeline ja ruumiline tühjus ning sellest tulenev ja sellele vastanduv kõiksusejanu, alaline ebakindlus ja eksistentsiaalne kahtlemine (Mattias ja Kristiina, Tühirand, Via regia), inimese kohtumine õnnetusega (Sügisball, Võlg), ahistuse ja vangistuse tunne, elamine virtuaalses tegelikkuses (Elu võimalikkusest kosmoses). Maire Jaanus toob Mati Undi eksistentsiaalsete sugemetega töödest esile järgmise sarnasuse modernismi klassiku Franz Kafkaga: "Identifitseerumine ambivalentsuse, abituse, masohhismi, mittevastupanu seisunditega - teisisõnu antikangelasega, kes Protsessi lõpus hukatakse." (Maire Jaanus, 1990) Mattiast ja Kristiinat iseloomustab camus'liku võõrandumise kontseptsiooni mõju - kõige eksisteeriva, isegi armastuse tühjus, mõttetus, surm, eimiski
teos kuulub. Antiikkultuurist pärit põhižanrid: 1) lüürika(sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka) Tähtsus suurenes romantismiperioodil Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või sündmus), Narratiivne luule (lüroeepika): süsteemselt arendatud süžee 2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka
luuletaja Sveta Grigorjeva. Lühiülevaade luuletaja Jürgen Rooste loomingust: 1999- luulekogu „Sonetid“ 2000- luulekogu „Veri valla“, punkluule kogumik 38 autori poolt „Tagasi prügimäele“ 2002- luulekogu „Lameda taeva all“, ühiskogu „Pegasus on pisut pervers“(Jürgen Rooste ja Ivar Sild nime all Tandem) 2003- luulekogu “Rõõm ühest koledast päevast“ 2005- CD luulekogu „Ilusaks inimeseks“ 2006- novell „Pornofilm ja pudel viina“ (Vikerkaar 2006, nr 6) 2008- luulekogud „Tavaline eesti idioot“ ja „21. sajandi armastusluule“ 2011- luulekogu „Kuidas tappa laulurästikut“ 2012- lasteluulekogu „Tähesadu“ koos Kirke Kangroga, luulekogud „Laul jääkarudest“ ja „Higgsi boson“ 2013- luulekogu „Kõik tänavanurkade muusikud“ ja luulekogu koos Doris Karevaga „Elutants“ 2014- luulekogu „Suur tume, suur tume“
ühissöömaaegadel, et innustada neid sõjaretkedel. Autor seab eesmärgiks jutustada, kuidas ristiusk toodi Liivimaale, valgustades ajaloosündmusi eeskätt sõjapoolelt. Autor teadmata, aga ilmselt Saksa ordust, sest hoiak on ordupoolne. Keskne tegelane on ordumeister. Ristiusku toodi tule ja mõõgaga. Maarjakultus, misjonikroonika. Algul jumalasõna kuulutamine, siis järgneb põhilugu. Faktidel pole kohta (kõigest 3 aastaarvu). Läti Henriku stiilist erinev kirjutise laad, Henrik ja see autor ei tundnud teineteist. „Liivimaa noorem riimkroonika“ (1348) autor on Bartholomäus Hoeneke. Teos käsitleb 14.saj alguse sündmusi. Eriti oluline on Jüriöö ülestõusu kirjeldus 1343. Kroonika on alamsaksa k. Autor kirjutab erapoolikult: saksa feodaalide (eriti Liivi ordu) seisukohalt ja õigustatakse nende seisukohti, samas lisab autor palju detailsed faktoloogiat. Originaal pole säilinud, säilinud teos on proosavormis, taastatud J. Renneri 16
kiuslikule ja kurjale ahvile, kes väliselt meenutab pisut tema eelmist Isandat. Huhuu on Popi otsene vastand – edev, tige ja egoistlik, kuid käitumises siiski iseseisev. Sümbolid- isand tähistab kordaloovat inimmõistust ja tarkust. Tema lahkumise järel algab majas võitlus intelligentse, kuid nõrga ja alistuva ning jõhkra ja egoistliku olevuse vahel. Isanda maja võib tähendada tervet maailma, milles heaolu ja korra on loonud inimlik mõistus. Tuglas ja tema uusromantiline novell “Toome helbed”, milles varjundirikka impressionismiga antakse edasi täiskasvanute maailma suuri saladusi tajuva tütarlapse elamus, kaasamängijaks kevadest suve poole liikuv loodus. Katsetuslikum ja ebaühtlasem on “Jumala saar”, ent samas on tegemist eriti huviäratava, oma aja meeleoludest ning kunstiuuendustest kantud teosega, mis haakub ka Tuglase edasise loominguga. Tuglas: elu kui orjus või vangistus, inimese heitlus siin- ja sealpoolsete
Mingis mõttes on tegemist ka ajaga, kus manifestid ja kuulutused võistlevad ja konkureerivad. + kujutavas kunstis dünaamika murdelisus on näha ka siin. Pöörangud olid alanud iseenesest juba varem. Kujutava kunsti puhul tähendab see seda, et realistlik pilt hakkab pudenema sõltub kunstikust ja sellest, milliseid printsiipe ta püüab muutuses rakendada. Ado Vabbe "Kohvikus" (1918), Eduard Ole "Laud" (1924). Kunst ei rajane realistliku peegeldamise printsiibil, vaid siin on mängus mingid muud printsiibid. + kunst ja kirjandus eemalduvad realismist, see on alanud juba N-E aegadel, aga eemaldumine jõuab haripunkti (1910-1920). Siuru (1917-1920) Under, Tuglas, Adson, Gailit, Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle, J. Barbarus) Tarapita (1921-1922) Adson, Alle, Barbarus, A. Kivikas, J. Kärner, J. Semper, G. Suits, A. Tassa, Tuglas, Under Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Erni Hiir, August Jakobson, A
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
kirjutamise ajal ei tuntudki?
Kirjanduskriitika ja teooria erinevus.
Kirjanduskriitika
kirjutamise ajal ei tuntudki?
Kirjanduskriitika ja teooria erinevus.
Kirjanduskriitika
Maailmakirjanduse lühiülevaade Antiikkirjandus Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjandus 1000 eKr 500 pKr. Euroopa hilisem kirjandus on tugevalt antiigist mõjutatud, kuna seda nähti ideaali, eeskujuna. Eestit mõjutas antiik kirjanduse osas, eriti Kristjan Jaak Petersoni ja 20. saj alguse luulet. Arhailine periood (8.5. saj eKr): eepika ja lüürika Homeros, Hesiodos, Tyrtaios, Archilochos, Solon, Theognis, Alkaios, Sappho, Simonides, Pindaros Vanim iseseisev kirjandus, kuna ei põhinenud ühelgi varasemal kirjandusel. Suuresti mõjutasid arhailist kirjandust mütoloogia ja folkloor. Kreeka kirjanduse säilimise seisukohalt on oluline Bütsantsi kultuur ning kloostrid. Euroopasse jõudis kreeka kirjandus renessansi ajal suuresti tõlgete kaudu. Kreeka keelt oskasid keskajal vähesed. Olulisemad zanrid olid eepos ja luule. Eeposi kanti algul üle suuliselt (aoidid, rapsoodid). Säilinud eeposed pole pärit 8. ja 7. saj eKr, mil nende autorid elasid need pandi kirja sajandid hilje
Tartu Täiskasvanute Gümnaasium Elo Viiding aka Elo Vee (1974-...) Karin Kikkas 12.C 2009 2 Sisukord: Elo Viiding oma luulest ja keelest:...............................................................................................4 Elo Viiding "Selge jälg"............................................................................................................... 5 Elo Viidingu juhtum: "Püha Maama".......................................................................................... 5 Elo Viiding kirjutab luulet avatud lugejale:................................................................................. 6 Biograafia..................................................................................................................................... 8 Hariduskäik...............................................................................................................................8 Ilmunud teosed....
kirjutada raiuvaid ja lihtsaid luuletusi, ja need on ikka plastilised, teisel juhul hakkab varsti igav. Kas sul eesti luules on eeskujusid? Muidugi olen ma eesti luule keskkonnast mõjutatud, aga ,,eeskuju" on väga kõva sõna. Teiste luule lugemine annab ideid ja impulsse. Aga otsest eeskuju mul pole, ma olen ülbevõitu. Sümpaatiad, kelle puhul ma võin kindel olla, et nende häälestus mulle ikka istub, on Hasso Krull ja Kalju Kruusa. On teisigi sümpaatseid, aga nendega on elusa sisemise dialoogi tekkimine juba veidi juhuslikum. Sinu peategelane aina solvab ja provotseerib kaaskodanikke. Kui palju sa seda reaalses elus teed? Oi, olen iseenese kujutluses küll väga kena ja südamlik! Tore inimene, kes kellelegi paha ei taha. Mingi provotseerivus on mu loomuses ilmselt olemas, aga see ei ole kurjasti mõeldud. Raamatu üks teema ongi: kuidas kujutleda ennast hea inimesena, tehes samal ajal selliseid tegusid
elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on
draama(tika) zanre zanre zanre zanre zanre · romaan (novel) · eepos · ood · ood · tragöödia · jutustus · romaan · hümn · hümn · komöödia · novell (short story vms) · novell · eleegia · eleegia · draama (kitsam) · epigramm · värssdraama · epopöa · epopöa · paljude vormitunnuste alusel · monodraama · novellett · novelett kujunenud zanrid: sonett, haiku · lugemisdraama
vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
Milline on naistegelase positsioon ja funktsioon tekstis( on ta peategelane, kõrvaltegelane, episoodiline tegelane jne.)? Kas selline kujutuslaad toetab või õõnestab neid norme ja väärtusi? Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Julia Kristeva, Luce Irigaray LK. 136 - 143 e) postkolonialistlik kriitika---- Kuidas mõjutavad teksti kultuuriliste erinevuste väljendused ( rass, klass, sugu, religioon, kultuurilised tavad, identiteet)? Kas selline kujutluslaad toetab või kõigutab koloniaalset ideoloogiat ? Olulisemad teoreetikud: Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty Spivak LK. 145 - 152 f) positivism----------------- 19. sajandil levib teaduslik mõtteviis, positivism( teaduse ja filosoofia käsitlusviis, mille aluseks on fakt), seostub loodusteadustega(midagi saab mõõta, kaaluda) Tekib küsimus, kas
august 2005, Tallinn) oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja. Mati Unt õppis 1951-1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal TRÜ eesti filoloogia eriala. Mati Unt töötas aastatel 19661972 Vanemuise teatris ning 19751981 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana; 19811991 Noorsooteatris lavastajana, aastatest 19922003 töötas Mati Unt Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ning ligi 100 teatrilavastust. Sündinud Tartumaal. Töötanud "Vanemuises", "Noorsooteatris". 1960. aasta paiku vilkalt harrastatavas õpilaskirjanduses äratasid tähelepanu M. Undi proosapalad. Pärast keskkooli lõpetamist kirjutas ta jutustuse "Hüvasti, kollane kass". Algusest peale kaldus Unt eesti realistliku proosa traditsioonilisest kujutamisviisist kõrvale
lõhkuda ka postmodernism. Shakespeare on meile endiselt oluline. 18. sajandi rohkem tuleb järjest rohkem lühikese elueaga ajakirju kus ka kirjandusest räägitakse. Asi nihkub aina rohkem kirjandusajakirja tekkimise poole. ajakiri tekib trükkali kõrvale. 18. sajandil kirjutati trükkalile kiri, siis 19. sajandil nihkub esile kirjandusajakiri. Kirjandusajakiri võtab otsustamise üle, hakkab tekkima kriitik , kelle ametiks on kirjutada arvamusi teiste autorite teoste kohta. Kriitik on ühelt poolt esmane lugeja (meie maailmas küll toimetaja) ajakirja näol tekkinud institutsioon hakkab mingil määral mõjutama kirjanduse käekäiku. Kirjanduslik pilt muutub. Institutsionaalsus hakkab sarnanema tänapäevasele pildile. Institutsionaalsus on vajalik mitte selleks et poliitiliselt kontrollida 2.loeng 18. sajandil oli kirjandusel hariduslik funktsioon. Seega oli 19