Mati Unt (5)

Tartu kutsehariduskeskus
Kodumajandus
Referaat
MATI UNT
Eliisa kurg
KM-06
Tartu
2008
SISUKORD

• Elulugu lk 3
  
• Tunnustused lk 4
  
• Teosed lk 4-5
  
• Kokkuvõte lk 6-7
  
• Teose tutvustus lk 7
  

Mati Unt
(1. jaanuar 1944 Linnamäe küla, praegune Saare vald Jõgevamaal – 22. august 2005, Tallinn) oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja.
Mati Unt õppis 1951-1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal TRÜ eesti filoloogia eriala.
Mati Unt töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana; 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatest 1992–2003 töötas Mati Unt Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks.
Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ning ligi 100 teatrilavastust.
Sündinud Tartumaal . Töötanud "Vanemuises", "Noorsooteatris".
1960. aasta paiku vilkalt harrastatavas õpilaskirjanduses äratasid tähelepanu M. Undi proosapalad. Pärast keskkooli lõpetamist kirjutas ta jutustuse "Hüvasti, kollane kass ".
Algusest peale kaldus Unt eesti realistliku proosa traditsioonilisest kujutamisviisist kõrvale. Karakterite väljajoonistamise, keskkonna olustikulise läbimaalimise asemel asetas ta pearõhu minajutustaja elamuste, mõtete ja meeleolude edasiandmisele. Pikka aega oli M. Undi proosa olulisemaks žanriks jutustus, mida nimetati lühiromaaniks. Jutustuste peategelaseks on autorilähedane minajutustaja. Viimase teosest teosesse muutumine annab pildi kirjaniku elutunnetuse teisenemisest. 1960-ndatel aastatel oli peategelaseks noor, avarate vaimsete huvidega inimene. Valuliselt elab läbi inimsuhete poolikust. Sügavamaks pingeallikaks on elumõtte küsimus. Peategelane püüdleb keskpärasusest ja argilisusest välja. 1970-ndate aastate algusest süveneb äratundmine, et ideaali poole liikumine on ülimalt keerukas.Unt kirjutas oma esimese raamatu pretensioonitust koolipoisi-ainest ja nimetas teose "naiivseks romaaniks ". "Hüvasti, kollane kass" jutustas abiturient Aarnest ja tema kaaslastest. Huvitavalt on kujutatud Aarne siseelu ja suhteid. Eakohase tõsimeelsusega avastavad abituriendid elamise ja inimese-olemise põhitõdesid. Maksimumi kartmata püüavad nad määrata oma ideaale. Sügavalt elab tundliku loomuga nooruk läbi konflikte ja pettumusi suhetes kaaslastega. Raamatu lõpus lööb Aarne lahku väikekodanlikust elu- ja mõttelaadist. Mida esindavad tema tädi Ida ja kooliõde Maia . Märgatava sammu objektiivsema proosalaadi poole astus Unt jutustusega "Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi". Kui seni oli ta loomingus olnud minakeskne jutustaja, siis see teos kujutab välisilma.70-ndate aastate keskpaigast on Unt tegelenud peamiselt dramaturgia ja teatriga.

Tunnustused

• 1976: Friedebert Tuglase novelliauhind
  
• 1978: Juhan Smuuli preemia
  
• 1980: ENSV teeneline kirjanik
  
• 1989: Parim lavastaja
  
• 1990: Priit Põldroosi preemia
  
• 1990: Poola orden kultuuriteenete eest
  
• 1999: Aleksander Kurtna preemia
  
• 1999: III klassi Valgetähe orden
  
• 2001: Eesti Vabariigi kultuuripreemia
  

Teosed

Romaanid , jutustused

• "Hüvasti, kollane kass" (1963)
  
• "Võlg" (1964)
  
• "Elu võimalikkusest kosmoses" (1967)
  
• "Mõrv hotellis" (1969)
  
• "Kuu nagu kustuv päike" ( 1971 ; valikkogu)
  
• " Mattias ja Kristiina" (1974; valikkogu)
  
• "Via regia" (1975)
  
• "Must mootorrattur" (1976; valikkogu)
  
• "Sügisball" (1979)
  
• "Räägivad ja vaikivad" (1985)
  
• "Öös on asju" (1990)
  
• "Doonori meelespea" (1990)
  
• "Tere, kollane kass!" (1992)
  
• " Brecht ilmub öösel" (1996)
  

Näidendid

• "See maailm või teine" (1966)
  
• "Phaethon, päikese poeg" (1968)
  
• "Charley tädi" (1970, dramatiseering)
  
• "Südasuvi 1941" (1970, dramatiseering)
  
• "Viimnepäev" (1972)
  
• "Kolm põrsakest ja hea hunt" (1973)
  
• " Good -bye, baby" (1975)
  
• "Kümme neegrit " (1976)
  
• "Peaproov" (1977)
  
• " Vaimude tund Jannseni tänaval" (1984)
  
• "Huntluts" (1999; teosed Oskar Lutsu motiividel)
  
• "Graal!" (2001)'
  
• "Stiil ehk mis on maailma nimi"
  
• "Meister ja Margarita" (2001; näidend Mihhail Bulgakovi samanimelise romaani motiividel)
  
• "Vend Antigone , ema Oidipus " (2006; näidend Sophoklese ja Euripidese tragöödiate alusel)
  

Filmistsenaariumid

• "Võlg" (1966)
  
• "Saja aasta pärast mais" (1987)
  
• "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
  

Esseistika

• "Kuradid ja kuningad" (1989)
  
• "Ma ei olnud imelaps " (1990)
  
• "Argimütoloogia sõnastik" (1993)
  
• " Vastne argimütoloogia" (1996)
  
• "Sirise, sirise, sirbike" (2003)
  
• " Theatrum mundi" (2004)
  

Tõlked

• "Vabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused " (Gottfried August Bürger) (1974, 1992)
  
• "Tänapäeva müüt: asjadest, mida nähakse taevas" (Carl Gustav Jung ) (1995)
  
• " Paberlaevuke " (Eugenio Barba) (1999)
  

Lavastused

Vanemuine:

• "Suits pööriööluhtadelt", 1967
  
• Schiller "Röövlid", 1983
  
• Gombrowicz "Iwona, Burgundia printsess", 1994
  
• Tammsaare /Unt " Taevane ja maine armastus", 1995
  
• Anouilh /Unt "Lõoke", 1997
  
• Shakespeare "Hamleti tragöödia", 1997
  
• Gombrowicz " Laulatus ", 1999
  
• Bulgakov /Unt "Meister ja Margarita", 2000
  
• Tšehhov " Kirsiaed ", 2001
  
• "Vend Antigone, ema Oidipus", 2003
  
• Ibsen "Ehitusmeister Solness" 2004
  

Kokkuvõte.
Mati Unt on üks niinimetatud kuldsete kuuekümnendate põlvkonna esindajaid eesti kirjanduses. Tol ajal oma kirjanduslikku tegevust alustanud sulemeestele on jätkuvalt omane nooruslikkus, naiivsus, mis on aastatega võtnud professionaalse, isegi taotluslikult lihtsameelsuse kuju, maailmaparandajalikkus ning ajaloolisest taustast ajendatud revolutsioonilisus (1968. aasta üliõpilasrahutused lääneblokis, “Hrushtshovi sula”, rokkmuusika võidukäik, seksrevolutsioon jne.).
Tema stiili iseloomustab miniatuursete piltide visandamine, lausete maksimaalne lühidus, dialoogide rohkus ning “elulähedus”, antonioni'likud impressionistlikud kaadrid, tugev suhtestatus aja ja ruumiga - väliskeskkonnaga (näiteks Hüvasti, kollase kassi alapealkirjad (Esimene koolipäev, Vihmane päev, Rütmiline päev), mis dikteerivad kogu süzhee arengut). Tähtis pole mitte jutustus vaid meeleolu. “Undi maailmas on ühel ja samal hetkel kõik koos, kõik korraga. Küsimus on selles, kuidas seda lineaarses tekstis kirja panna... Elu Undi maailmas on ebakindel, salapärane, täis endeid ja paratamatuid juhuseid. Ja siinsamas, selle maailma kõrval, on teistpoolne, veel salapärasem ja täiuslikum maailm. Kohati need maailmad segunevad ja on inimesi või olendeid, kes käivad üle piiri. Undi tegelased on neurootilised , tundlikud ja abitud, isegi liiga kaua mingis psüühilises puberteedis elavad... Unt kirjutab lausa aistitavat teksti, detailselt fikseeritud seisundeid, peeneid meeltemuljeid, mis näitavad lugejale maailma nagu esmakordselt. Tähtis on tunne, hetk, pilt, mitte story. See on pigem luulele sarnane tekst, mille valemiks on mälu+silm+vaikus. Undi tekstimaailm on kollaazh, milles ühenduvad tervikuks maailmaliteratuur ja Undi enese teosed. Unt sätib eri meediume kokku, kuni selleni, et kavaleht saab etenduse osaks. Nii moodustub tekstidest ruum, milles tekstid peegeldavad üksteist, nii tekib lõputuse peapööritus nagu vastastikku peeglitega saalis.” ( Hennoste , 1993). Samas väidab Hasso Krull, et “Unt on väljaspoolsuse kirjanik; ta ei “ peegelda ” midagi, vaid üksnes kirjutab.”
Tema tegelased elavad üsna isoleeritult ja nendesse on justkui parasitaarsel moel topitud teadmisi, fakte, tähelepanekuid ja tundeid. Undi stiil taotleb täpsust ja objektiivsust, sõnade kokkuhoidu. Autori aistingute paremaks edastamiseks kasutab Unt oma tekstides kursiivi ning suurtähti. Tema loomingus ühinevad maailmakirjanduse suurkujude mõtted (Brecht, Remarque, Kafka , Christie jt.). Ta ei varja oma kompileerimist, kuid ei osuta ka tsitaatide puhul nende allikatele. Ühelt poolt on tema tekstid “kokku pandud”, teisalt spontaansed, täis eri keeli (tänu teistes keeltes kirja pandud mõtete tõlkimisele), vaatepunkte (ajaviitekirjanik, lavastaja, kroonikakirjutaja, psühhoanalüütik), ideoloogiaid. Autor ei paku konkreetset lahendust . Seetõttu on Undi loomingut raske üheselt tõlgendada ning konkreetseid järeldusi teha. “Undi kui kirjaniku suur anne on teha oma raamatukogu baasil uut kirjandust. Ta kasutab kõik ära, ready -made technic on tema loomingus olulisem kui ühelgi teisel eesti literaadil,” hindab kolleeg Mihkel Mutt (Mutt, 1990). “Ega kõiges selles, mis Unt on kirjutanud, polegi õieti midagi originaalset... tegelikult on tal kõik kuskilt maha pandud. Ta on lihtsalt nii osav jäljendaja... sädelev võltsija, faux -semblant meister, kes jätab meile mulje millegi niisuguse olemasolust, mida tegelikult ei ole ja ei ole üldse kunagi olnudki... Ta ei ole päris tavaline jäljendaja. Ta ei jäljenda üksnes “paljusid asju” “rütmi, sõna ja harmoonia abil, kas siis eraldi või seotult”, ta teeb selle kõrval veel midagi muud, vaadates sedasama jäljendamise tegevustki juba nagu kõrvalt, võltisdes ja tehes järele zheste, mis isegi juba on sündinud võltsimise ja järeletegemise himust. Ütleme selle kohta siis praegu, et Unt jäljendab jäljendamist.”
Undi taotlus on eksplitsiitne , uurida ühiskonna psühholoogilist seisundit , taandades erinevaid nähtusi arhetüüpidele. Kuuekümnendatel avaldatud tööd paistavad silma subjektiivsuse ning spontaansuse poolest, hiljem, eriti üheksakümnendatel, saab temast objektiivsust taotlev irooniline kõrvaltvaataja. Kui kuuekümnendatel-seitmekümnendate alguses tegeleb ta eelkõige isikupsühholoogiaga (Võlg, Tühirand), siis seitsmekümnendate lõpus pöördub ta üldiste identiteediküsimuste ning kultuuri kriisi probleemide juurde (Sügisball)
Hüvasti, kollane kass (esmakordselt ilmunud 1963) on Mati Undi esimene romaan, mille autor kirjutas veel keskkooliõpilasena.
Lühiromaan, mis kannab autori enese alapealkirja/žanrimääratlust " naiivne romaan", kujutab maalt pärit abiturient Aarne Veenpere viimast keskkooliaastat Tartus, suhteid korteriperenaise tädi Idaga (prototüüp Ella Jaakson), tüdrukutega, sõpradega ja õpetajaga ning maailmas oma kohe leidmise otsinguid. Kollases majas elav tädi Ida on "eestiaegne naine", kes on nõuks võtnud kasvatada Aarnest tõeline mees vastavalt oma aja ettekujutusele. See tähendab head õppimist, korralike elukombeid, sõnakuulelikkust ja rahvuslikku kasvatust. Aarnet ei rahulda väikekodanlik idüll ning ta satub tädiga korduvalt konfliktidesse. Tädit ärritab Aarne uue aja mõttelaad, suhted tüdrukutega ja õppimisprobleemid; võimalik, et temas on ka veidi naiselikku või emalikku armukadedust. Ta süüdistab Aarnet koolist matkapäeviku varastamises, elektrikontrolli kohale kutsumises ja oma entsüklopeedia kadumises ning tülide tulemusena jääb Aarne ilma elektri ja söögita, mis tema õppimisväljavaateid veelgi kahandab. Teine oluline liin on tärkav ja hääbuv armastus jõukamast väikekodanlikust perekonnast tüdruku Maiaga, kes on püüdlik, kuid sisemise sügavuseta. Aarne püüab temas tekitada huvi kunsti vastu, kuid peab nentima , et ta ei armasta Maiat vaid enda ettekujutust sellest, kes Maia võiks olla. Suhe tüdrukuga viib Aarne mõtted õppimiselt kõrvale, mis viib hinnete halvenemiseni ning kokkupõrkeni õpetaja Korneliga (prototüüp Vello Saage). Konfliktid tädiga ja suutmatus jätkata sumbunud õhkkonnas päädivad Aarne lahkumisega kollasest majast ning kolimisega sõbra juurde. Kool on peagi lõppemas. Aarne arutusi elust, armastusest, ühiskonnast ja inimese kohustusest antakse edasi vestluste kaudu sõpradega - küünikust Ando ja idealist Indrek.
Unt ei vahenda niivõrd tegevust kui meeleolusid, impressioone, mida peegeldavad ka peatükkide pealkirjad (Vihmane päev, Rütmiline päev, Segane päev, Kahtluste päev). Tegelastes on ebakindlus , otsimine, romaani üldine toon on närviline. Lause on lühike, palju on dialooge.
1992. aastal kirjutas Unt oma noorusaja teost liignaiivseks pidades täiendustega "õiendusromaani" "Tere, kollane kass
Mati Unt pole mitte ainult eesti kirjanduse elav klassik, vaid ka omapärane ja tunnustatud lavastaja
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Mati_Unt
8